2-08-13899 Jelena Roosi hagi Jaanus Põldma vastu 82 000 krooni saamiseks Harju Maakohtu 06.märtsi 2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaanus Põldma apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja Jelena Roos (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx-xx xxxxxxx), esindaja adv Natalia Lausmaa
Tsiviilasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Kostja Jaanus Põldma (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx xx-xx xxxxxxx) 62 640 krooni
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.märtsi 2009 otsus osas, millega kohus mõistis Jaanus Põldmalt Jelena Roosi kasuks koos põhivõlaga välja intressivõla ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue intressivõla saamise osas rahuldamata ning jaotada uuesti menetluskulud. Põhivõla väljamõistmise osas muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista Jaanus Põldmalt 33 800 (kolmkümmend kolm tuhat kaheksasada) krooni Jelena Roosi kasuks.
Kõik poolte menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes
vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.Jelena Roos esitas 14.04.2008 hagi Jaanus Põldma vastu 121 000 krooni saamiseks, millest põhivõlg 100 000 krooni koosneb tagastamata laenust - 75 000 krooni ja intressidest - 25 000 krooni, ning viivis on 01.04.2008 seisuga 21 000 krooni. 10.02.2009 kohtuistungil muutis hageja nõuet, loobus viivisest ning tema lõplikuks nõudeks jäi 82 000 krooni laenu põhivõla ja intresside näol. Nõudesumma tuleneb sellest, et põhivõla 75 000 krooni ja intresside 35 000 krooni summast on maha arvatud kostja poolt hagejale tasutud 28 000 krooni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.04.2005 laenulepingu. Hageja arvates oli laenulepingu sõlmimiseks piisav see, et mõlemad pooled kirjutasid omakäeliselt lepingule alla oma nimed ja kontaktandmed. Hagiavalduse täienduste (t lk 92-95) kohaselt on kohtule esitatud 14.04.2005 kuupäeva kandev dokument laenulepingu projekt, mille suhtes tuleb kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 sätteid ja mis tõendab 14.04.2005 suulise laenulepingu sõlmimist projektis märgitud tingimustel. Laenulepingu olemasolu kinnitavad kostja poolt tehtud intressi- ja viivisemaksed.
3.Vastavalt lepingule andis hageja kostjale laenu 75 000 krooni, mille hageja kandis lepingu punktis 1.2. kokkulepitud kontole. Konto omanikuks oli OÜ G. B., mille ainuosanik ja juhatuse liige kostja oli. Hageja kandis reaalselt üle 61 800 krooni, sest laenusummast, 75 000 kroonist, arvestati maha 13 200 krooni, mis oli kostjal hagejale tasumata pooltevahelise varasema suulise laenulepingu alusel saadud 30 000 kroonist. Laenulepingus lepiti ühtlasi kokku ja kostja kohustus tasuma laenu kasutamiselt intressi 35 000 krooni. Lepingu punktide 1.3. ja 2.2. järgi kostja kohustus laenu ja intressi tagasi maksma hiljemalt 14.08.2006. Pärast nimetatud kuupäeva saabumist lepiti suuliselt kokku, et laenusumma tagastamisega viivitamise eest kohustub kostja tasuma viivist 2000 krooni iga viivitatud kuu eest. Kostja on ülalnimetatud kohustused osaliselt täitnud, tasudes novembris 2006.a hagejale intressi 10 000 krooni. Samuti on kostja tasunud hagejale kolmes osas kokkulepitud viivist – jaanuaris 2007.a 10 000 krooni, mais 2007.a 2000 krooni, perioodil september 2007.a kuni aprill 2008.a 5000 krooni, kokku 16 000 krooni viivist laenu tasumisega viivitamise eest septembrist 2006.a – aprillini 2007.a. Pärast 2007.a maid ei ole kostja hagejale lepingu täitmiseks mingeid summasid tasunud, hageja meeldetuletustele ta ei reageeri.
Kostja vastus
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole hagiavaldusele lisatud 14.04.2005 laenulepingut sõlmitud. Seadus sätestab tehingu kirjaliku vormi kohta nõude, et tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. Enne ei loeta kirjalikku lepingut sõlmituks. Antud juhul puuduvad laenulepingul poolte omakäelised allkirjad. Laenulepingut ei ole sõlmitud ka põhjusel, et pooled ei saavutanud sellist kokkulepet, mida leping kajastab. Lepingu sõlmimiseks peab olema selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Kokkuleppe mittesaavutamist kinnitab nii poolte allkirjade puudumine kui ka asjaolu, et hageja ei ole laenulepingus näidatud laenu kostjale üle andnud. Laenulepingu punkti 1.2. kohaselt kannab hageja laenu 75 000 krooni laenusaaja arvelduskontole XXXXXXXXXXXXX. Hageja ei ole tõendanud, et see on kostja konto. Hagi on esitatud lepingu alusel, mida ei eksisteeri ning hagejal puuduvad kostja vastu hagiavalduses kirjeldatud nõuded. Isegi kui 14.04.2005 laenuleping oleks sõlmitud (kostja välistab selle täielikult), ei oleks kostjal laenu tagastamise kohustust, kuna laenusaajal sellise kohustuse tekkimise eelduseks on laenuandja poolt laenu ülekandmise kohustuse täitmine. Laenuandja ei ole 75 000 krooni lepingus näidatud laenusaaja arvelduskontole kandnud. Põhikohustuse puudumise tõttu puudub ka viivise tasumise kohustus. Isegi kui laenuleping oleks sõlmitud ja laenuandja poolt täidetud, ei saaks viivise määr olla 2000 krooni kuus, sest lepingus viivise tasumise kokkulepe puudub ning lepingut muudetud ei ole. Vastavad muudatused peaksid olema vormistatud kirjalikult. Samuti ei ole mingeid muid kokkuleppeid viivise tasumiseks.
5.Hageja on väitnud, et kandis laenusummana üle 61 800 krooni, kuid ei ole oma põhinõuet vähendanud ja nõuab 75 000 krooni tasumist. Hageja nõude suurus jääb ebaselgeks, hageja arvutused ei ole jälgitavad ning arvutuste põhjendused on vastuolulised. Hageja nõude ebaselgus ja kujunemise aluste arusaamatus ei võimalda hagi rahuldada.
6.Kui hageja nõuab laenu tagastamist kirjaliku laenulepingu alusel, siis ei saa ta nõuda alternatiivselt laenu tagastamist hoopis mingi suulise laenulepingu alusel. Kostja eitab suulise laenulepingu olemasolu. Leides, et laenulepingule tuleb kohaldada VÕS § 14, mis reguleerib lepingueelseid läbirääkimisi, möönab hageja ka ise, et pooled laenulepingu sõlmimiseni tegelikult ei jõudnud. Hageja ei ole tõendanud ühtegi viivise ega intressi makse tegemist kostja poolt. Hageja väited intressi ja viiviste maksmise kohta on paljasõnalised ning tuleb jätta arvestamata.
7.Hageja ei ole kostjale laenu andnud. Hageja on taganenud hagiavalduse väitest, et on kostja kontole 75 000 krooni üle kandnud, mööndes, et ei ole kunagi sellist summat kostjale üle kandnud. Hageja esitas 14.04.2005 maksekorralduse OÜ-le G. B. 61 800 krooni ülekandmise kohta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit kostjale raha ülekandmise kohta ega ole ka tõendanud kehtiva laenulepingu olemasolu ning kostja korraldust kanda vastav laenusumma üle kostja asemel OÜ-le G. B.. Maksekorraldus ei viita, et OÜ-le G. B. oleks raha üle kantud kostja korralduse alusel või et OÜ G. B. oleks raha vastu võtnud kostja nimel. Seega ei ole hagejal mingit alust nõuda OÜ-le G. B. ülekantud summade tagastamist kostjalt. Lisaks nõuab hageja 75 000 krooni tagastamist, kuigi väidab, et kandis 14.04.2005 OÜ-le G. B. üle 61 800 krooni. Hageja seisukohtadest nähtub, et 13 200 krooni nõue tuleneb hoopis 02.06.2004 suulisest laenulepingust, kuid sellist laenulepingut ei ole hageja hagiavalduses hagi alusena märkinud ega selle alusel nõudeid esitanud. Samuti ei ole hageja tõendanud sellise laenulepingu olemasolu, sõlmimise aega, tingimusi jne. Hageja nõue tuleb 13 200 krooni osas igal juhul jätta rahuldamata. Hageja vastav nõue oleks ka aegunud. Seega, kui kohus peaks leidma, et hagejal on mingeid nõudeid kostja vastu, taotleb kostja 13 200 krooni osas aegumise kohaldamist.
8.Hageja väidetavad kõrvalnõuded on samuti alusetud. Hageja ei ole kostjale laenu andnud ning kostjal puudub kohustus olematult laenusummalt intressi maksta. Samuti ei ole kostja saanud viivitada selle laenusumma tagastamisega, mida ta ei ole kunagi saanud.
9.Kohtuistungil avaldas kostja, et hageja andis laenu OÜ-le G. B.. Kostja osales tehingus kui OÜ G. B. juhatuse liige. Kostja on firma müünud, teatades firma uutele omanikele ka võlgnevusest hageja ees ning kostja teada on uued omanikud võla hagejale tasunud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
10.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja intressivõla 62 640 krooni.
11.Asjas ei ole vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle: hageja kandis 14.04.2005 OÜ G. B. kontole Hansapangas 61 800 krooni makse selgitusega „Laen“ (maksekorraldus tl 52); kostja on teinud hagejale 05.09.2007, 03.10.2007, 06.11.2007, 10.01.2008, 02.04.2008 ja 01.07.2008 1000 krooniseid makseid selgitusega „laenu tagasimakse“, kokku 6000 krooni. Vaidlus on selle üle, kas pooled sõlmisid 14.04.2005 laenulepingu, kas OÜ G. B. kontole 14.04.2005 61 800 krooni kandmine on käsitletav kostjaga sõlmitud laenulepingu täitmisena ning kas sellest tulenevalt on kostjal laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees. Samuti vaidlevad pooled võlgnevuse suuruse üle; kas hageja ja kostja vahel oli varasem suuline laenuleping, millest tuleneva võlgnevuse võrra on vähendatud 14.04.2005 laenulepingu alusel reaalselt ülekantavat summat.
12.VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest (VÕS § 9 lg 2). Tulenevalt VÕS § 20 lg-st 1 on nõustumus otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 sätetest tulenevalt võib tahteavalduse teha mistahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 78 lg 1 järgi peab kirjalik tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud.
13.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et 14.04.2005 pooltevaheline kirjalik leping on poolte poolt isiklikult allkirjastamata, mistõttu lepingut ei saa lugeda sõlmituks. VÕS ja TsÜS ei sätesta täpsemalt, mida tuleb lugeda omakäeliseks allkirjaks. Kohus leidis, et lepingu saab lugeda omakäeliselt allkirjastatuks ka siis, kui lepinguosaline kirjutab lepingu tekstile alla oma ees- ja perekonnanime, kuid ei lisa graafilist allkirja. Lepingu omakäelise allkirjastamise nõude eesmärgiks on võimaldada tuvastada, kas lepingule on alla kirjutanud teatud konkreetne isik. Kohus möönab, et graafiliselt stiliseeritud, isikule ainuomast allkirja on raskem jäljendada kui näiteks trükitähtedega
kirjutatud ees- ja perenime ning sellega välistab graafiline allkiri suurema kindlusega võimaluse tehingu sõlmimist hiljem eitada. See ei tähenda aga, et graafiline allkiri oleks lepingu allkirjastamise ainuvõimalus. Kostja nimi on lepingule kirjutatud kirjatähtedega, samuti kinnitas kostja kohtuistungil, et tema nimi ja kontaktandmed on lepingule kirjutatud tema enda poolt omakäeliselt. Kohus leidis, et inimese poolt tehingudokumendi alla oma ees- ja perekonnanime kirjutamine on käsitletav omakäelise allkirjana.
14.Kostja leiab, et allkirja puudumine kirjalikul lepingul tõendab, et pooled ei ole lepingu tingimuste osas saavutanud kokkulepet ning seetõttu ei saa lepingut lugeda sõlmituks. Kui eeldada kostja väite õigsust, et leping on poolte poolt allkirjastamata (kohus jääb siiski seisukohale, et leping on allkirjastatud), jääb arusaamatuks, miks kostja kirjutas valmis tehingudokumendile oma andmed, kui dokumendis nimetatud tingimuste osas pooled väidetavalt tegelikult kokkuleppele ei olnud jõudnud. Kostja seletas kohtuistungil vande all, et ta ei kirjutanud lepingule alla seetõttu, et lepingus olid vead: laenusumma oli vale, intress oli üle mõistuse ning laenusaajaks oli märgitud kostja, kuigi laenusumma sai tegelikult OÜ G. B.. Need asjaolud olid lepingus olemas ka kostja andmete kirjutamisel. Laenusumma väidetava ebaõigsuse tuletab kostja peale lepingu vormistamist tegelikult üle kantud summast. Asjaolu, et laenuandja ei ole üle andnud kokkulepitud summat, ei muuda laenusummat valeks, vaid annab laenusaajale õiguse nõuda ülejäänud laenu ülekandmist või keelduda laenu tagastamisest tegelikult saadust suuremas summas. Samuti ei saa iseenesest veaks lugeda väidetavalt ülemäärast lepinguintressi. Kui kostja lepingu tingimustega ei nõustunud, tulnuks jätta vormistatud lepingutekst kostja andmetega varustamata. Kostja ei osanud selgitada, millist muud eesmärki, peale lepingu sõlmimise kinnitamise, kostja poolt oma andmete lepingule kandmine kandis.
15.Kostja väited lepingu sõlmimise osas on vastuolulised ja paljasõnalised. Ühelt poolt kostja väitis, et ei ole hagejaga mingit lepingut sõlminud ning kirjalikus lepingus fikseeritud tingimuste osas üldse kokkuleppele ei jõutud. Samas kostja kinnitas, et hageja ise pakkus kostjale laenu pärast seda kui kostja oli kirjeldanud oma äriühingu majandusraskusi ja kostja võttis hageja laenupakkumise vastu äriühingu esindajana, mitte füüsilise isikuna. Laenusumma 75 000 krooni pakkus hageja ise välja ning hageja ise arvutas ka tegelikult ülekantava summa, arvestades varasemat laenu. Sisuliselt kostja väidab, et kirjaliku lepinguga samadel tingimustel oli hagejal laenusuhe mitte kostjaga, vaid OÜ-ga G. B.. Kohus leidis, et kostja paljasõnalised vastuväited ei lükka ümber hageja väidet laenulepingu sõlmimise kohta kostja kui füüsilise isikuga. Kohus tuvastas, et kirjalik leping on poolte poolt allkirjastatud. Lepingus on laenusaajaks märgitud Jaanus Põldma. Lepingu punktis 1.2. on kokku lepitud, et laen kantakse kontole nr XXXXXXXXXXXXX. Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud konto kuulub OÜ-le G. B., kuid lepingus äriühingu nime nimetatud ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal ja kuni 01.01.2006 OÜ G. B. ainuosanik ja juhatuse ainus liige. Lepingus ei ole ühtegi viidet sellele, et kostja on lepingu sõlminud äriühingu esindajana. Õige ei ole kostja seisukoht, et kuna kostja on äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige ning laenusumma kanti äriühingule, siis on kostja laenu võtnud äriühingu nimel. Lepingus puudub igasugune viide OÜ-le G. B., va konto number, mis poolte kinnitusel kuulub OÜ-le G. B.. Kostja on lepingusse märkinud oma nime, isikukoodi ning koduse aadressi. On mõistlik eeldada, et kui kostja soovib laenu võtta äriühingu nimel ning laenulepingu pooleks on äriühing, märgitakse lepingusse igal juhul äriühingu andmed. Lisaks arvestas kohus, et laenulepingu sõlmimise ajal olid pooltel omavahel lähedased suhted, mistõttu on mõistlik eeldada, et hageja andis laenu kostjale kui oma lähedasele inimesele, mitte
kui äriühingu juhatuse liikmele. Asjaolu, et kostja sai laenu eraisikuna, mitte äriühingu juhatuse liikmena tõendab kohtu arvates ka see, et kostja on teinud hagejale laenu tagasimakseid 2007.a, so pärast OÜ G. B. osa müümist. Kohus leidis, et kostja väited, et ta tegi makseid üksnes selleks, et hageja ta rahule jätaks, ei ole veenvad. Maksete tegemine tõendab kohtu hinnangul, et kostja tunnistas hageja ees kohustuse olemasolu.
16.Kohus leidis, et pooltevaheline leping on käsitletav VÕS § 80 lg 1 kohase lepinguna kolmanda isiku kasuks, st pooled leppisid kokku, et laenuandja kohustus maksta välja laenusaajale laenusumma tuleb täita OÜ-le G. B.. Lepingust ei tulenenud OÜ-le G. B. õigust nõuda laenusumma talle ülekandmist. Kolmanda isiku kasuks lepingu sõlmimise puhul jääb laenu tagastamise osas kohustatud isikuks ikkagi lepingu sõlminud pool, mitte kolmas isik. Seega on põhjendamatud ja alusetud kostja väited, et hageja ees vastutab laenusaajana OÜ G. B..
17.Kohus leidis, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, et tal oli kostja vastu varasemast laenusuhtest tulenev nõue, mida arvestati kirjalikus laenulepingus laenusumma kokkuleppimisel. Kostja kinnitas vande all, et hageja on varem üle kandnud OÜ-le G. B. 30 000 krooni, millest OÜ G. B. tagastas 15 000 krooni ning hiljem on hageja saanud kostjalt makseid sularahas, andes raha saamise kohta allkirja OÜ G. B. kassatšekile. Kostja arvates on suulise laenulepingu alusel saadud laen hagejale täielikult tagastatud. 02.06.2004 maksekorraldusest nähtub, et hageja on kandnud 30 000 krooni OÜ G. B. arvele. Samuti on hageja vande all kinnitanud, et 15 000 krooni laenu tagastati talle OÜ G. B. kontolt. Seega olemasolevad tõendid tõendavad 02.06.2004 ülekandest tulenevat laenusuhte olemasolu hageja ja OÜ G. B. vahel. Hageja ei ole tõendanud, et selle laenusuhte alusel oli kohustatud isikuks kostja. Üksnes sellest, et kostja nõustus 61 800 krooni ülekandmisega ning ei ole nõudnud 14.04.2005 laenulepingu täies ulatuses täitmist, ei saa järeldada kostja nõusolekut varasema laenu tasaarvestamiseks. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et tõendatud on kostjal 14.04.2005 kirjalikust laenulepingust tulenev kohustus hageja ees 61 800 krooni ulatuses.
18.Lepingu p-s 2.1. on pooled kokku leppinud, et kostja maksab hagejale intressi 35 000 krooni. Tulenevalt VÕS § 397 lg 1 teisest lausest tuleb muu laenulepingu, kui majandus- või kutsetegevuses antud laenult, maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Tulenevalt VÕS § 397 lg-st 2 tuleb intressi maksta vastavalt lepingus kokkulepitud määrale. Seega on hagejal õigus nõuda intressi, kuid nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Intressisumma määramisel on lepingus lähtutud laenusummast 75 000 krooni. Kuna kohus tuvastas, et kostjal on hageja ees lepingust tulenev kohustus suurusega 61 800 krooni, tuleb vastavalt vähendada ka intressisummat. 61 800 krooni moodustab 75 000 kroonist 82,4 %. Kokkulepitud intressisummast 82,4 % on 28 840 krooni.
19.Eeltoodust tulenevalt kostja võlgnes hagejale laenusumma ja intressina 90 640 krooni. Hageja on kohtuistungil kinnitanud, et kostja on talle tagastanud kokku 28 000 krooni. Seega on kostjal hagejale tagastamata 62 640 krooni. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise rikkumise korral kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 62 640 krooni põhivõla ja intressina. Viivise nõudmisest hageja 10.02.2009 kohtuistungil loobus, mistõttu kohus ei käsitlenud viivisenõudega seotud väiteid.
20.Võttes arvesse hagi asjaolusid ja rahuldamise ulatust, pidas kohus õigeks jätta kostja kanda hageja menetluskulud 80 % ulatuses ning kostja enda menetluskulud täies ulatuses. Hageja menetluskulud jäid 20 % ulatuses tema enda kanda
Apellatsioonkaebuse põhjendused
21.Kostja palus kohtuotsuse tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule.
22.Kohus kohaldas vääralt VÕS § 11 lg-t 4, mille järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. Kostja leiab, et 14.04.2005 dokument ei ole poolte poolt allkirjastatud ega käsitletav kirjaliku lepinguna. Kirjalikku lepingut ei saa VÕS § 11 lg 4 mõistes sõlmituks ilma selle allkirjastamiseta lepingupoolte poolt ning sellist allkirjanõuet ei saa lugeda täidetuks lepingu tekstile omakäeliselt isikuandmete lisamisega. Poolte poolt enda isikuandmete omakäeline märkimine ei ole sõltumata selle tekstiosa paigutusest võrdsustatav lepingu allkirjastamisega.
23.Ebaõige on kohtu väide, et kostja ei osanud selgitada lepinguteksti omakäeliste isikuandmete kandmist ning pidas selle asjaolu ainuvõimalikuks selgituseks soovi lepingutekst allkirjastada. Selline kohtu väide on väär ja osundatud järeldus on meelevaldne. Kostja üksnes täiendas oma isikuandmete kandmisega lepinguteksti sinna hageja poolt trükkimisel jäetud lünkasid. Selline tegevus ei tähenda lepingu allakirjutamist. Isikuandmete kandmisega dokumenti valmis üksnes dokumendi sisu. Dokumendi sisu seisukohast ei oma tekstiosade omavaheline asetsemine paberil mingit õiguslikku tähendust. Dokumendi tekstiosa hulka kuuluvad sõnad, sh poole isikuandmed, moodustavad ühtsena dokumendi sisu ja seda sõltumata sellest, milline tekstiosa asub millise ees või järel. Käesoleval juhul on 14.04.2005 dokumendis osa teksti arvutitrükis prinditult ning osa poolte poolt omakäeliselt paberile kantud. Sellest, et omakäeliselt kirjutatud isikuandmed on kantud teksti alaosasse, ei saa järeldada isikute soovi lugeda nende isikuandmeid ühtlasi allkirjadeks. Selliste andmete paiknemine trükitud tekstist allpool ei anna alust lugeda olukorda erinevaks sellest, kui see lepingu osa oleks paiknenud mujal. Üldteadaolev on tava ja praktika, et dokumentidele kantakse lisaks isikuandmetele eraldi ka isikute allkirjad. Isikuandmete omakäelist kirjutamist ei loeta samaaegselt allkirjaks üheski tavapärases tsiviilkäibe tüüptehingus ja seda ei tee tavapäraselt ka isikud omavaheliste kirjalike tehingute vormistamisel. Kohus jättis alusetult tähelepanuta nii kostja kui ka hageja kinnitused, et 14.04.2005 dokumendil nende allkirjad puuduvad.
24.Kohus ei määratlenud õigesti asjas vaidluse all olevaid ja mitteolevaid asjaolusid ega pooltevahelise vaidluse olemust. See tähendab, et maakohus ei lahendanud asja ammendavalt, mis viis lisaks materiaalõiguse ebaõigele tõlgendamisele ka tõendite ebaõige hindamise ja üllatava otsuse tegemiseni. Kohus ei täitnud TsMS § 348 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Nii vaidlusalused kui ka tõendamist vajavad asjaolud ja tõendamiskoormus on jäetud asjas välja selgitamata. Kohus on need sõnastanud alles otsuse tegemisel ja sedagi ekslikult. Seejuures lähtus kohus vaidlusaluste asjaolude määratlemisel poolte seisukohtadest valikuliselt, jättes muuhulgas tähelepanuta asjas olulise hagejapoolse omaksvõtu, mis puudutab pooltevahelise kirjaliku lepingu puudumist. Toimiku lk 92-95 asub hageja kirjalik seisukoht, milles hageja on võtnud omaks asjaolu, et 14.04.2005 dokument oli üksnes laenulepingu projekt, mitte pooltevaheline kirjalik leping. Hageja on sõnaselgelt märkinud, et 14.04.2005
laenulepingu projekt tõestab suulises vormis 14.04.2005 laenulepingu sõlmimist projektis märgitud tingimustel. Sellise avaldusega on hageja võtnud omaks kostja poolt faktilise asjaolu kohta esitatud väite, et 14.04.2005 kuupäeva kandev dokument ei ole poolte poolt allkirjastatud ning tõendab üksnes pooltel olnud kavatsust lepingu sõlmimiseks. See tähendab omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 tähenduses ning ühtlasi seda, et asjas ei olnud ega saanud olla täiendava vaidluse all kirjaliku lepingu puudumine. Samas avalduses jäi avaldaja nõude alusena vaid pooltevahelise suulise laenulepingu juurde. Kohus jättis selle, asjas üliolulise omaksvõtu fikseerimata ning kohtuistungil pooltega läbi arutamata. Samuti ei kajasta kohus pooltevahelise kirjaliku laenulepingu puudumist kui täiendavat tõendamist mittevajavat asjaolu otsuse põhjendava osa p 2. Hagejapoolse omaksvõtu fikseerimata jätmine viis asjas selleni, et kohus ei asunud lahendama poolte vaidlust väidetava suulise laenulepingu üle, vaid jäi endiselt kirjaliku laenulepinguga seotud vaidluse juurde. Lähtudes ebaõigest vaidlusalusest asjaolust tekkis kohtul ebaõige kujutlus poolte tõendamiskoormisest. Kuna pooltel oli vaidlus vaid suulise laenulepingu üle, lasus selle olemasolu tõendamise kohustus hagejal, kes seda tõendada ei suutnud.
25.Kohus rikkus ka TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata kõiki tõendeid juhindudes seadusest, igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ainsateks tõenditeks väidetava suulise laenulepingu kohta olid poolte vande all antud seletused, mis olid aga vasturääkivad. Dokumentaalsetest tõenditest nähtub võlasuhe üksnes hageja ja OÜ G. B. vahel. Kuna kohus luges vääralt sõlmituks kirjaliku laenulepingu, hindas ta ebaõigesti ka hagejalt OÜ-le G. B. toimunud rahaülekannet kajastava maksekorralduse tähendust, omistades sellele kolmandale isikule lepingu täitmise tähenduse. Kohus ei juhtinud menetluse kestel poolte tähelepanu võimalusele anda asjas esile toodud asjaoludele õiguslikku hinnangut, mistõttu on kohtu seisukoht kostjat üllatav. Kohus hindas vääralt kostja vande all antud seletust ning ei juhindunud tõendite hindamisel mitte seadusest, vaid „mõistlikest eeldustest“. Kohus ei pööranud kostja seletuse kui tõendi hindamisel tähelepanu asjaolule, et kostja oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal OÜ G. B. seaduslik esindaja ning seega teadis, milline oli tegelikult nimetatud äriühingu seos hageja raha ülekandega. Kostja andis seletuse seega nii iseenda kui ka OÜ G. B. tegeliku tahte ja raha ülekandest tekkinud õigussuhte kohta. Kostja seletus tõendab nii suulise laenulepingu puudumist hagejaga kui ka laenusuhte tekkimist hageja ja OÜ G. B. vahel. Kohus aga pidas kostja seletusest tõepärasemaks hageja paljasõnalist seletust, millega kooskõlalisi tõendeid asjas ei esine.
26.Kohtus tegi ebaõige järelduse, et kostja ei võtnud laenu äriühingu nimel. Sellise järelduse tegemiseks ei ole ühtegi sisulist argumenti ja see ei tugine ühelegi tõendile. Viide kirjalikule lepingutekstile on alusetu, kuna see kajastas vaid pooltevahelist võimalikku lepingu projekti. Viide pooltevahelistele lähedastele suhetele on tõendamata ja kostjat solvav. Pooltel ei ole kunagi olnud lähedasi suhteid. Hageja vastav väide on paljasõnaline, meeleheitlik ja pahatahtlik ning kostja väärikust alandav. Kohus ei võinud sellel tugineda pooltevahelistele suhetele õigusliku andmisel.
27.Maakohus jättis menetluse käigus asjaoluna tähelepanuta ja hindamata kostja poolt hagejale 6000 krooni tasumise. Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
29.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ja maakohtu otsus tühistamisele TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks koos põhivõlaga välja intressivõla ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asja esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hageja nõude intressivõla saamise osas rahuldamata ning jaotab uuesti menetluskulud. Põhivõla väljamõistmise osas tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
30.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige maakohtu seisukoht, et pooled allkirjastasid kirjaliku laenulepingu. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. Sama põhimõte on sätestatud TsÜS § 78 lg-s 1. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kohtule esitatud 14.04.2005 kuupäeva kandvale laenulepingule märkisid pooled omakäeliselt oma nime ja kontaktandmed, kuid seda ei allkirjastatud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tehingudokumendi alla oma ees-ja perekonnanime kirjutamine on võrdsustatav omakäelise allkirjastamisega. Pealegi leidis ka hageja oma viimases hagiavalduse täpsustuses, et 14.04.2005 kuupäeva kandev kirjalik laenuleping on lepingu projekt ja väitis, et tegelikult sõlmisid pooled suulise laenulepingu (t lk 92-95).
31.TsÜS § 77 lg 1 järgi võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS ei sätesta laenulepingule kohustuslikku vormi, seega võib see olla sõlmitud ka suuliselt. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tulenevalt VÕS § 20 lg-st 1 on nõustumus otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
32.Vaidlust ei ole asjaolude üle, et hageja kandis 14.04.2005 OÜ G. B. kontole üle 61 800 krooni ja et nimetatud summa näol oli tegemist hageja poolt antud laenuga. Vaidlus on jätkuvalt selle üle, kas laenusaajaks oli kostja või OÜ G. B., kelle juhatuse liige oli kostja laenu andmise ajal.
33.VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud 14.04.2005 pooltevahelise suulise laenulepingu sõlmimine 61 800 krooni laenamise kohta kolmanda isiku, OÜ G. B. kasuks VÕS § 80 lg 1 tähenduses. Seda tõendab asjaolu, et laenu tagasimakseid on teinud kostja oma nimel (t lk 74,75) ja ta on teinud neid pärast seda, kui ta enam eelnimetatud äriühingu juhatusse ei kuulunud (kostja oli OÜ G. B. juhatuse liige kuni 27.01.2006 (t lk 99), kuid laenu tagastas ta oma nimel veel ka 2007.a ja 2008.a). Usutav ei ole kostja seletus, et ta kandis hagejale raha üle üksnes eesmärgil, et too ta rahule jätaks (t lk 115). Raha ülekannete selgitusena on kostja märkinud, et tegemist on laenu tagasimaksetega (t lk 74,75). Puuduvad andmed selle kohta, et kostjal oleks olnud hageja ees muu laenukohustus, mida ta nende rahaülekannetega täitis. Kostja ei ole tõendanud, et OÜ G. B. oleks pidanud end vaidlusaluse laenu saajaks ja täitnud laenulepingut tulenevaid kohustusi. Iseenesest asjaolu, et laen kanti üle nimetatud äriühingu kontole ja kostja andis vande all seletuse, mille kohaselt oli laenusaajaks firma, ei võimalda teha järeldust selle kohta, et hageja andis laenu OÜ-le G. B.. Kostja
käitumine pärast laenulepingu sõlmimist (laenu osaline tagastamine oma nimel) on tema seletusega vastuolus, mistõttu ringkonnakohtu hinnangul ei saa tema seletust lugeda selles osas usaldusväärseks tõendiks.
34.VÕS § 397 lg 1 teise lause kohaselt tuleb laenulepingu järgi antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja väitel leppisid pooled kokku intressi 35 000 krooni tasumises. Kostja vaidles sellele kogu asja menetluse kestel vastu ja tema selgituste kohaselt jäi kirjalik laenuleping muu hulgas allkirjastamata nimelt seetõttu, et kostja pidas lepingu projektis märgitud intressi (35 000 krooni) liiga kõrgeks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et pooled oleks saavutanud suulise laenulepingu sõlmimisel kokkuleppe intressi tasumises ja selle suuruses. Kuigi hageja väitel on kostja täitnud osaliselt intressi tagastamise kohustust, ei ole ta ka seda millegagi tõendanud. Eeltoodu tõttu tuleb lugeda hageja intressivõla saamise nõue põhjendamatuks ja jätta rahuldamata.
35.Hageja väitel on kostja tasunud talle vaidlusaluse laenulepingu täitmiseks kokku 28 000 krooni (t lk 94, 120, 122), s.h ajavahemikul 05.09.2007 – 01.07.2008 kuue maksega 6000 krooni. Kostja ei ole seda vaidlustanud. Maakohus on nimetatud summa tasumist kostja poolt otsuse tegemisel arvestanud. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kohus seda teinud, ei ole õige.
36.Kuna laenusumma oli 61 800 krooni, võlgneb kostja hagejale veel 33 800 (61 800tasutud 28 000) krooni, mis tuleb kostjalt VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel kohustuse täitmiseks välja mõista.
37.Kuna ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi osaliselt ja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jätab ringkonnakohus nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 3 alusel kummagi poole enda kanda.
Gaida Kivinurm
Kaupo Paal
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.