2-08-92153
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Eveli Vavrenjuk
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. oktoober 2009. a Tartu Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-08-92153
Hagi ese
Mittevaralise kahju nõue summas 500 000 krooni
Hagi hind
500 000 krooni
Tsiviilasi
Toivo Toots hagi AS Eesti Energia vastu 500 000 krooni nõudes
Menetlusosalised ja nende
• •
esindajad
• Kohtuistungi toimumise aeg
Hageja: Toivo Toots Kostja: Eesti Energia AS (RK 10421629, asukoht: Laki 24, 12915 Tallinn); Kostja esindaja: Kaili Muru-Mölder (Eesti Energia AS, asukoht: Ilmatsalu 5, 51014 Tartu).
02.09.2009. a
Jätta Toivo Toots hagi AS Eesti Energia vastu 500 000 krooni nõudes rahuldamata. Otsus toimetada kätte pooltele. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
29.12.2008. a esitas Toivo Toots Tartu Maakohtule hagi AS Eesti Energia vastu, milles palus kohtul välja mõista Toivo Tootsi kasuks valuraha summas 500 000 krooni. Hagi kohaselt tuleneb valuraha nõue poolte vahel sõlmitud lepingu nr 32606021/4 rikkumisest, mille on tuvastanud ka Tartu Maakohus oma 13.11.2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-12521. Kohus asus nimetatud otsuses seisukohale, et Eesti Energia AS on rikkunud 23. veebruaril 2005. a Toivo Toots’i ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud võrgu- ja elektrilepingut nr 32606021/4 osas, mis puudutab elektrienergia ja võrguteenuse koguste perioodilist arvestust ja tasumist.
Hageja leiab, et valuraha nõue on lepingu rikkumise eest igati põhjendatud. Kui kostjal on õigus lepingu rikkumise eest raha küsida, siis on lepingu teisel poolel samad õigused. Hageja leiab, et valuraha summas 500 000 krooni on minimaalne, arvestades kostja sihilikku ja pahatahtlikku tegevust.
Kostja asus oma vastuses ja 02.09.2009. a toimunud istungil seisukohale, et nõue ei ole tõendatud. Puuduvad tõendid, mis tõendaksid sellises ulatuses hagejale kahju tekkimist. Kuivõrd tegemist on lepingulisest suhtest tekkinud juhtumiga, siis mittevaralise kahju hüvitamine on välistatud VÕS § 134 ja ka lepingu tüüptingimuste igas redaktsioonis on ka kahju hüvitamine piiratud ainult otsese varalise kahjuga.
Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas asjas on nõude aluseks AS Eesti Energia poolt lepingu rikkumine, mille Tartu Maakohus on ka tuvastanud 13.11.2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-12521. Hageja leiab, et kuna AS Eesti Energia on rikkunud lepingut, on põhjendatud ka mõista kostjalt hageja kasuks välja valuraha. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 11. veebruar 2004. a otsusest asjas nr 3-2-1-11-04 öelnud järgmist: „Mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt.“ TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kõigepealt tuleb hinnata, kas lepingu rikkumisega on Eesti Energia AS tekitanud hagejale kahju. Võlaõigusseadus (VÕS) § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja avaldusest (tl 101) nähtuvalt tõi tema suhtes lepingu rikkumine AS Eesti Energia poolt kaasa püsiva hingevalu. Riigikohus on seisukohal, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Hageja suhtes käituti hageja sõnul sihikindlalt alandavalt, millele vastureaktsioonina on temas tekkinud viha ja kurbus, mida on igapäevaselt ebameeldiv ja raske taluda. Väidetavalt on lepingu rikkumine kahjustanud oluliselt hageja enesetunnet ja edu äris, mille tõttu on hagejal suur heaolu kaotus. Nimetatud väiteid ei ole hageja tõendanud. Lepingu rikkumise korral ei saa üldreeglina nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Erandlikud on VÕS § 134 lg 1 järgi olukorrad, kus kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega tuleb järgnevalt hinnata, kas konkreetsel juhul oli Eesti Energia AS lepingulise kohustuse eesmärgiks kaitsta Toivo Tootsi mittevaralise kahju eest või mitte ning kas Eesti Energia AS sai aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib hagejale põhjustada mittevaralise kahju. Kirjanduses valitseb üksmeelne seisukoht, et majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul on tavaliselt hüvitatav üksnes varaline kahju. Sama kehtib ka lepingute puhul, mida majanduskäibes igapäevaselt sõlmitakse. Tallinna Ringkonnakohtu asjas nr 2-2/1143/04 nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et kostja ei täitnud laenulepingust tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust ning hageja oli seetõttu „sunnitud taluma suurt närvipinget,
kulutama asjatult aega kostjate tagaotsimisele ja nende palumisele“. Siin tõdes juba esimese astme kohus, et „hageja sõlmis tsiviilõigusliku tehingu, millega on seotud risk tehingu õigeaegse täitmise suhtes. See risk on ettenähtav ja hageja pidi sellega arvestama“, samuti, et tegu on „majandusliku riskiga“. Seega nt laenulepingu rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju nõude rahuldamine on välistatud VÕS § 134 lg 1 järgi, kuna laenulepingu eesmärgiks ei ole kaitsta laenuandjat mittevaralise kahju tekkimise eest. Kohus on seisukohal, et ülalnimetatud seisukoht kehtib ka igapäevaselt sõlmitava võrgu- ja elektrilepingu kohta. Kohus on seisukohal, et Eesti Energia AS ei saanud ega pidanudki aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada hagejale mittevaralise kahju. Seega on kohus seisukohal, et Toivo Tootsi mittevaralise kahju nõue Eesti Energia AS vastu on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud hageja Toivo Toots.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.