Tsiviilasja number
2-05-24860
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Mare Merimaa, Urmas Reinola, Imbi Sidok
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.09.2009, Tallinn
Tsiviilasi
OÜ Total Inkasso hagi Vahur Essenson`i vastu 125 600 krooni saamiseks
Tsiviilasja hind
125 600 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.03.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Total Inkasso apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Total Inkasso (registrikood 10554260, asukoht Weizenbergi 20, Tallinn), volitatud esindaja Sulev Tammemäe Kostja: Vahur Essenson (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xxx xxx-xxx xxxxxxx)
Jätta Harju Maakohtu 02.03.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi OÜ Total Inkasso kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmis AS Lignator kostjaga 23.10.2000 laenulepingu, mille p.2.1 kohaselt võttis kostja laenu 62 800 krooni. Laen tuli tagastada 22.06.2001 aastal. Kostja kohustus tasuma intresse 8,4 % aastas, viivise suurus oli 0,2 % päevas tasumata laenusummalt. Laen maksti välja lepingu sõlmimise päeval. 14.01.2002 loovutas AS Lignator nõude hagejale. Kostja pole laenu tagastanud, mistõttu palub hageja kostjalt välja mõista 62 800 krooni põhivõlga, 22 570,70 krooni intressi ja 34 629,30 krooni viivise katteks. Menetluskulud jätta kostja kanda.
Kohtuistungil 28.02.2008 suurendas hageja viivise nõuet ja palus kostjalt välja mõista põhivõlg summas 62 800 krooni ja viivis koos intressiga 62 800 krooni, kokku 125 600 krooni. 23.11.2007 asja sisulise arutelu käigus pärast tunnistaja ärakuulamist, soovis hageja täpsustada nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja loobus väitest, et AS Lignator andis laenulepingu alusel kostjale raha. Hageja tugines asjaolule, et laenuleping koostati selleks, et vormistada kostjale kuulunud äriühingu võlg kostja isiklikuks võlaks. Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole AS-lt Lignator raha saanud. Laenuleping on rahatu. Orderit raha saamise kohta ta ei ole allkirjastanud. Tehinguid AS-ga Lignator on ta teinud oma firmade nimel, kuid võlanõudeid äriühingute vastu ei ole esitatud. Kostja ei ole kunagi vormistanud äriühingute kohustusi oma isiklikuks kohustuseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks olnud AS Lignator ja kostjale kuulunud äriühingu vahelise müügilepingu pooleks. Kostja on olnud erinevate äriühingute juhatuse liige. Hageja ei ole tõendanud, millise äriühingu lepingust tulenevad väidetavad kohustused on ümber vormistatud kostja isiklikuks võlaks. Õigussuhte saavad laenulepinguks ümber vormistada üksnes algse õigussuhte pooled. Kostja ei ole olnud AS Lignator ja konkretiseerimata äriühingu vahel väidetavalt sõlmitud lepingu pooleks. Vaidlustatud laenulepingu järgi leppisid AS Lignator ja kostja kokku, et AS Lignator annab kostjale laenu ja maksab selle välja lepingu allkirjastamise päeval sularahas. Kui lepingupooled oleksid kokku leppinud mingi kohustuse asendamises, tulnuks see laenulepingus ka märkida. Kostja palub kohaldada aegumist ja leiab, et hagi on ka sisuliselt tõendamata ja alusetu, mistõttu tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja tunnistaja ütlused kohtuistungil, tutvunud asjas esitatud ja tuvastatud asjaolude ja tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et AS Lignator ja Vahur Essenson sõlmisid 23.10.2000 laenulepingu 62 800 krooni sularaha saamiseks tagastamistähtajaga 22.06.2001. Vaidlust ei ole, et 14.01.2002 on AS Lignator loovutanud hagejale nõude, mis tulenes Vahur Essensoni ja AS Lignator vahel 23.10.2000 sõlmitud laenulepingust. Kostja leidis, et nõue on aegunud ja taotleb aegumise kohaldamist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega tuleb aegumistähtaega arvestada alates 01.07.2005. Hagi on kohtusse esitatud 30.06.2005. Kohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Hageja loobus 23.11.2007 esitatud hagi täpsustuse kohaselt hagi aluseks olnud väitest, et AS Lignator andis nimetatud laenulepingu alusel kostjale raha. Hageja tugineb uuele asjaolule, et laenuleping koostati selleks, et vormistada kostjale kuulunud äriühingu kohustus laenuna kostja isiklikuks kohustuseks. Vaidlus on selles, kas laenuleping on koostatud kostjale kuulunud äriühingu väidetava kohustuse laenuna kostja isiklikuks kohustuseks vormistamiseks. 2(5)
Asjas kuulub kohaldamisele vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 enne 01.07.2002 kehtinud seadus. TsK § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 14.01.2002 on AS Lignator loovutanud hagejale nõude, mis tulenes Vahur Essensoni ja AS Lignator vahel 23.10.2000 sõlmitud laenulepingust (tlk 11). TsK § 272 lg 3 kohaselt pooled, välja arvatud sotsialistlikud organisatsioonid, võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil kohaldatakse laenu reguleerivaid sätteid. Seega on kohustuse laenulepinguna vormistamise eelduseks poolte vahel varasema fikseeritud kohustuse olemasolu. Hageja muutis hagi aluseks olevaid asjaolusid pärast tunnistaja ärakuulamist, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kohustuse olemasolu AS Lignator ja kostja või kostjale kuulunud äriühingute vahel. Samuti ei nähtu AS Lignator ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust mingisugust kohustuse olemasolu kostjal, mida võiks ümber vormistada pooltevaheliseks laenulepinguks. Tunnistaja A. S. (S.), kes töötab AS Lignator pearaamatupidajana, ütluste kohaselt tema laenulepingu sõlmimisega ei tegelenud, vaid teostas raamatupidamiskandeid. Sularaha reeglina välja ei antud. Kostja firma jäi AS-le Lignator võlgu ja võla katteks sõlmis ärijuht laenulepingu, tehti tasaarveldusakt. Kostja on tagasi maksnud 12 000 krooni. Nõue oli juba enne inkassofirmale üleandmist lootusetuks kantud, seetõttu ei kajastunud see raamatupidamisdokumentides. Tunnistaja sõnul ei saa ta kindlalt väita, kas kostja maksis raha tagasi füüsilise või juriidilise isikuna. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused on vastuolus kohtule esitatud kirjalikust laenulepingust tulenevaga, kuna laenulepingus ei kajastu väidetav kostja või tema äriühingu kohustus, mida saaks ümber vormistada laenulepinguks. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et esitatud hagis peab kostja tõendama kohustuse puudumist. Kõigepealt pidanuks hageja tõendama kostjal võla olemasolu, mida sai laenuks ümber vormistada. Pärast võla ümbervormistamist laenulepinguna, pidanuks võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-104-02. Äriregistri andmetel kuulusid kostjale laenulepingu sõlmimise ajal Osaühing Berta Holding ja Osaühing Lariante. Kohtule esitatud laenulepingus ei kajastu võla (kohustuse) olemasolu nimetatud äriühingute ja AS Lignator või AS Lignator ja kostja vahel, mida saaks ümber vormistada laenulepinguna. Kohus leidis, et kuna kohtule esitatud laenulepingus puudub kostja kohustus (võlg), mida sai laenuks ümber vormistada, siis on hageja nõue aluseta. 14.01.2002 nõude loovutamise lepingu kohaselt loovutati hagejale nõue, mis tulenes 23.10.2000 sõlmitud laenulepingust, mille kohaselt laenas AS Lignator kostjale sularaha. Kuna hageja on loobunud väitest, et AS Lignator andis kostjale laenulepingu alusel raha ja raha mitteandmist kostjale kinnitas ka tunnistaja A.S., siis puudub vajadus eksperdiarvamuse analüüsimiseks orderil oleva allkirja osas. Eelneva alusel asus kohus seisukohale, et hagi on aluseta ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. 3(5)
Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse, uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud palub jätta kostja kanda. Maakohus ei ole järginud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, jättes põhjendamata, miks ta ühel juhul arvestab tunnistaja ütlustega ja teisel juhul ei arvesta, rikkudes TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 sätteid. Kohus on tunnistaja A. S. ütluste hindamisel asunud vastuolulisele seisukohale. Kohus on võlgnevuse laenuks ümbervormistamise osas lähtunud vaid laenulepingust ja jätnud arvestamata tunnistaja ütlused. Ütluste arvestamata jätmist ei ole maakohus põhjendanud. Samas kohtuotsuse järgmises lõigus on kohus sama tunnistaja ütlusi arvestanud ja neile tuginedes leidnud, et puudub vajadus ekspertarvamuse analüüsimiseks orderil oleva allkirja osas. Kohus ei saa sama tõendit lugeda ühel juhul usaldusväärseks ja teisel juhul ebausaldusväärseks. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite kohta, et laenulepingu sõlmimisega toimus kostja äriühingu võlakohustuse ülekandmine kostjale TsK §220 lg 1 kohaselt. Apellant leiab, et ebaõige on maakohtu seisukoht tõendamiskoormuse jagamisel, leides, et pärast võla ülekandmist ja laenuks ümbervormistamist oli hageja kohustuseks tõendada varasema (ümber vormistatud) kohustuse olemasolu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagi menetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine. Pärast võla ümbervormistamist oli kostja kohustuseks tõendada varasema olemasoleva kohustuse puudumist, mitte aga hageja kohustuseks nagu leidis maakohus. Maakohus on viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-104-02, kuid on asunud väärale seisukohale, et võlgnevuse laenuks ümbervormistamisel pidi hageja tõendama, et hagejal on kostja vastu varasem kohustus, mida sai laenuks ümber vormistada. Viidatud Riigikohtu lahendis on sõnaselgelt öeldud, et sellises olukorras peab varasema olemasoleva kohustuse puudumist tõendama võlgnik. Jättes hagi rahuldamata, on maakohus ebaõigesti jaganud menetluskulud. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normide olulist rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas ning otsuse põhjendamise osas. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega hagi rahuldamata jätmise osas. Maakohus tuvastas tsiviilasjas alljärgnevad olulised asjaolud:
Mare Merimaa
Urmas Reinola
Imbi Sidok 5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.