Kai Paksu (Paks) ja OÜ Hurrican hagi Raili Kuninga (Kuningas) vastu viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
470 639 krooni 80 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.01.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kai Paksu ja OÜ Hurrican apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hageja Kai Paks (ik xxxxxxxxxxx; xxxx xx-x xxxxx); Hageja OÜ Hurrican (registrikood 10388181; Ilmatsalu 34, Tartu) ja apellantide esindajad Vahur Kivistik ning Siiri Malmberg; Kostja Raili Kuningas (pankrotis) (ik xxxxxxxxxxx; xxxxxxx x-xx xxxxxxx) ja tema esindaja maakohtus Enno Heringson ja apellatsioonimenetluses pankrotihaldur Peeter Allikvere
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 19.01.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hagejate Kai Paksu ja OÜ Hurrican kanda solidaarselt. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi
saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Asjaolud ja hagejate nõue
1.11.01.2007 esitasid Kai Paks ja OÜ Hurrican (edaspidi hagejad) Harju Maakohtule hagiavalduse, milles nad palusid Raili Kuningalt (edaspidi kostjalt) välja mõista intressi 554 362 krooni 52 senti ja viivist 632 320 krooni 60 senti. Hagiavalduse põhjendustel sõlmisid Raili Kuningas ja K. O. 07.01.1997 laenulepingu, mille alusel Raili Kuningas sai K. O.lt laenu 929 200 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli 07.03.1997. Kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud. Tallinna Linnakohus mõistis 17.03.2003 otsusega kostjalt K. O. kasuks välja 1 429 200 krooni põhivõla ja intressidena. Kohtuotsus jõustus 28.03.2003. 28.09.2006 sõlmisid K. O. ja Kai Paks nõude loovutamise lepingu, millega K. O. loovutas oma nõude Raili Kuninga vastu Kai Paksule. Kai Paks omakorda on sõlminud nõude loovutamise lepingu OÜ-ga Hurrican, millega ta loovutas OÜ-le Hurrican nõude Raili Kuninga vastu 50% ulatuses. Kostja ei ole nõuet käesoleva ajani, vaatamata tema suhtes algatatud täitemenetlusele, tasunud. Nõude omandajale lähevad VÕS § 167 lg-st 3 tulenevalt üle ka kõik senise võlausaldaja kõrvalnõuded. Laenulepingus oli kokku lepitud viivis 1% päevas tähtaegselt tasumata laenusummalt. Hagejad möönavad, et laenulepingus kokkulepitud viivise protsent on ebamõistlikult suur ja nad peavad mõistlikuks viivisemääraks 0,05% võlgnetavalt laenusummalt päevas. Seega moodustab viivis hagi esitamise päevaga 634 320 krooni 60 senti (0,05% laenusummalt päevas on 464 krooni 60 senti; 1361 päeva x 464 krooni 60 senti = 632 320 krooni 60 senti), mille väljamõistmist hagejad taotlevad. Hagejate nõudes täiendava intressi 554 362 krooni 52 sendi saamiseks lõpetas kohus 14.01.2008 menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, kuna nõude osas on olemas Tallinna Linnakohtu 04.03.2003 jõustunud otsus. Kohtumäärus jõustus ringkonnakohtu 09.04.2008 määrusega 28.04.2008. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista ja ta leiab, et hagejad ei ole käitunud heauskselt. Hagejate tegevuse tõttu ei ole kostjal olnud võimalik laenusummat tagastada. Hagejad on minetanud viivise nõude õiguse. Viivised on sisuliselt leppetrahv. Vastavalt VÕS 159 lg-le 2 on hagejad kaotanud õiguse nõuda viivist, kuna seda ei ole tehtud mõistliku aja jooksul. VÕS-i jõustudes oli kasutuses nimetatud paragrahvis sõna „mõistliku aja“ asemel sõna „viivitamata“. TsÜS § 138 lg 2 keelab õiguste teostamise viisil, mille eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Maakohtu otsus
3.Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hagejate kasuks solidaarselt viivist 161 680 krooni 80 senti. Laenuleping oli sõlmitud 07.01.1997, kuid hagejad nõuavad viivist perioodi 17.03.2003 – 08.12.2006 eest. Seega kuulub antud juhul kohaldamisele võlaõiguseseaduse (VÕS) vastavad sätted.
Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole käesolevaks ajaks laenulepingu järgi saadud laenusummat hagejatele tasunud. Kuna kostja on lepinguga võetud laenu tähtaegse tasumise kohustust rikkunud, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingus on viivisemääraks 1% päevas tähtaegselt tasumata laenusummalt. Hagejad on omal vabal tahtel viivisemäära vähendanud ning arvestanud viivist perioodi 17.03.2003 kuni 08.12.2006 eest summas 632 320 krooni 60 senti. Kohus ei nõustu kostjaga, et viivist saab samastada leppetrahviga ning viivise nõudes saab tugineda VÕS § 159 lg 2 sätestatule, mis võimaldab kahjustatud poolel üksnes mõistliku aja jooksul nõuet esitada. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Antud juhul on pooled kokku leppinud, mitte leppetrahvi kui kõrvalkohustuse osas vaid viivise maksmises rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Seega ei kuulu antud vaidluses kohaldamisele VÕS leppetrahvi käsitlevad sätted. Viivise ja leppetrahvi funktsioonid on erinevad. TsÜS § 138 mõtte kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning sama paragrahvi 2.lõike järgi võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-70-03 ja 3-2-1-100-07 viidanud asjaolule, et tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Kohtu arvates ei ole eelpool nimetatud asjaolusid tuvastatud perioodil 17.03.2003 kuni kohtuotsuse sundtäitmisele pööramiseni, so 08.03.2004, mis võimaldaksid kohaldada TsÜS § 108 lg 1 sätteid. Kuna kostja vabatahtlikult kohtuotsust ei täitnud ning laenusummat võlausaldajale ei tagastanud, pöördus võlausaldaja märtsis 2004 kohtutäituri poole kohtuotsuse sundtäitmiseks. Nelja aasta jooksul ei suutnud kohtutäitur kohtuotsuse täitmiseks kostja kinnisvara müüa hagejate poolt nõutaval viisil. Kohtutäitur M. L. ütlustest nähtub, et kogu täitmise aeg püüti saavutada kompromissi vara müügi osas. Mitmed enampakkumised nurjusid. Pikaajaliste üürilepingutega koormatud kinnisvara oli raske müüa. Ühel juhul jäi tehing ära põhjusel, et Kai Paks ei ilmunud notari juurde tehingu tegemiseks. Kohtutäituri ütluste kohaselt ei ole pooled avaldanud soovi kostjale kuuluva kinnisvara muul viisil müüki kui enampakkumisel. Selline hagejate käitumine, kus kohtutäituri kaasabil võlausaldajad ja võlgnik püüavad pikema aja vältel leida võimalust kohtuotsuse täitmiseks ning kui see ei ole õnnestunud mitte ainult võlgniku tegevusest tulenevalt, vaid ka võlausaldaja tegevusetuse tõttu, ei ole viivise nõude esitamine
kohtuotsuse sundtäitmise ajal kooskõlas hea usu põhimõttega. Hagejate käitumist selliselt, et viivisenõuet ei esitatud koos põhinõudega vaid aastaid hiljem, ei saa iseenesest pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohus lahendites 3-2-1-70-03 ja 3-2-1-100-07. Riigikohus leiab, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Hagejate käitumisest aga ei saanud kostja järeldada seda, et viivisenõuet üldse ei esitata. Kuigi K. O. hagis kostja vastu viivist ei nõudnud, oli hagis viivise suurus välja toodud. Alusetu on kostja viide VÕS § 119 lg-le 1. Kostja ei ole tõendanud, et hagejad oleksid sattunud vastuvõtuviivitusse. Kuigi kohtutäitur märkis, et ühel korral ei ilmunud hageja Kai Paks notari juurde, ei tõenda see veel hageja poolset vastuvõtukohustuse rikkumist. Kai Paksu esindaja põhjendas kohtuistungil nimetatud asjaolu sellega, et hageja elukoht on Põlvas ning Tallinnasse sõiduks vajab ta mõnepäevast etteteatamist. Tõendeid selle kohta, kas ja millal hagejat tehingu tegemisest teavitati, kohtule esitatud ei ole. Seda ei teadnud öelda ka kohtutäitur. Eelnevast lähtudes peab kohus põhjendatuks viivise nõuet ainult perioodi 17.03.2003 kuni 08.03.2004.(348 päeva) eest summas 161 680 krooni 80 senti (1 päeva viivis 464 krooni 60 senti x 348 päevaga). Maakohus jättis hagi osalisel rahuldamisel menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hagejad vaidlustavad kohtuotsuse osas, millega jäeti rahuldamata nende nõue 470 639 krooni 80 sendi saamiseks. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi ja on rikkunud oluliselt menetlusõigusnormi, mille tulemusel on jõutud ebaõige otsuseni. Kohus ei ole tuvastanud ühetegi asjaolu, mida saaks käsitleda apellantide poolt hea usu vastase käitumisena ega nimetatud väidetava asjaolu esinemise aega. Kohus pidi tuvastama, kas asjas esinevad asjaolud ja nende asjaolude esinemise aja, mis annavad alust arvata, et apellandid on käitunud hea usu vastaselt. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt pöördus apellantide õiguseellane K. O. 07.01.1997 laenulepingust tuleneva põhivõlanõude täitmiseks kohtutäituri poole 08.03.2004. Viivis kuulub üldjuhul tasumiseni kuni rahalise kohustuse kohase täitmiseni ja seda vaatamata sellele, kas põhinõude sissenõudmiseks on algatatud täitemenetlust või mitte. Eelnimetatut kinnitab VÕS § 113 lg l, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ka TMS § 56 lg 3 sätestab et viivist arvestatakse kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni. Seega ei ole kohtutäituri poole pöördumine ja täitemenetlusest tulev viivise arvestamine iseenesest hea usu vastane. Kohus ei tuvastanud asjas ega põhjendanud oma otsuses ühtegi asjaolu, mis viitaksid sellele, et kohtutäituri juurde pöördumine põhivõlanõude sundtäitmiseks oleks olnud vastuolus seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohalt. Selles osas on kohtuotsus ka põhjendamata, millega maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t l. Asjas ei leidnud tõendamist, et võlausaldajad oleksid olnud võla sissenõudmisel hea usu vastaselt passiivsed või takistanud võla sissenõudmist. Põhjendamata ja alusetu on kohtu seisukoht, et sundtäitmise algatamine kostja vastu oli viivisenõude esitamise osas vastuolus hea usu põhimõttega
või et väidetavat hea usu vastast käitumist saaks laiendada kogu täitemenetluse perioodile. Menetluse käik
5.Harju Maakohtu 13.03.2009 määrusega kuulutati välja Raili Kuninga pankrot. Kirjalik vastus
6.Kostja seadusjärgne esindaja pankrotihaldur leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus vastab seadusele ja asja tegelikele asjaoludele ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohus on asunud õigesti seisukohale, et viivise sissenõudmine perioodi eest, mil toimus kostja suhtes sundtäitmine, ei ole kooskõlas hea usu põhimõtetega põhjusel, et võla sissenõudmine sundtäitmisel oli tingitud ka sissenõudja enda käitumisest. Tunnistaja kohtutäitur M. L. tunnistuste kohaselt (t.lk 121) esitas sissenõudja - apellant täitemenetluse käigus ebaseaduslikke nõudeid, mida ei saanud täita, samuti ei ilmunud sissenõudja täitemenetluse käigus vara müügitehingut vormistama. Notar A.Mesikäpa õiendist (t.lk 146) nähtub, et sundtäitmise käigus müüdava vara võimaliku ostja poolt oli kantud 05.04.2006 notari deposiiti ostu-müügitehingu jaoks 1 110 758 krooni, mis tagastati, kuna tehingut ei toimunud sissenõudja mitteilmumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus
7.Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas. Seega vaatab ringkonnakohus otsuse läbi osas, milles maakohus hagi rahuldamata jättis. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ja TsMS § 654 lg 6 alusel ja ei põhjenda otsust. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Hagejad on apellatsioonkaebuses põhilises osas korranud maakohtus esitatud väiteid, millele kõigile on kohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et viivise nõudmine aja eest, mil toimus kostja suhtes otsuse sundtäitmine, ei ole hea usu põhimõtetega kooskõlas, sest võla sissenõudmise ebaõnnestumine oli tingitud ka sissenõudja enda käitumisest. Seega on ekslik apellantide väide, mille kohaselt kohus ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse pidada hagejate käitumist hea usu põhimõtetega vastuolus olevaks. Hagejate jaoks oli notari juures deponeeritud 05.04.2006 ostu-müügitehingu jaoks summa, mis jäi tehingu mittetoimumise tõttu hagejal saamata seetõttu, et tehingu jäi sissenõudja- hageja mitteilmumise tõttu toimumata. Matemaatilisele arvestusele ei ole kaebuses vastuväiteid esitatud. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
U.Loonurm
U.Reinola
M.Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.