Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud ja hagejate nõue

Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole käesolevaks ajaks laenulepingu järgi saadud laenusummat hagejatele tasunud. Kuna kostja on lepinguga võetud laenu tähtaegse tasumise kohustust rikkunud, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingus on viivisemääraks 1% päevas tähtaegselt tasumata laenusummalt. Hagejad on omal vabal tahtel viivisemäära vähendanud ning arvestanud viivist perioodi 17.03.2003 kuni 08.12.2006 eest summas 632 320 krooni 60 senti. Kohus ei nõustu kostjaga, et viivist saab samastada leppetrahviga ning viivise nõudes saab tugineda VÕS § 159 lg 2 sätestatule, mis võimaldab kahjustatud poolel üksnes mõistliku aja jooksul nõuet esitada. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Antud juhul on pooled kokku leppinud, mitte leppetrahvi kui kõrvalkohustuse osas vaid viivise maksmises rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Seega ei kuulu antud vaidluses kohaldamisele VÕS leppetrahvi käsitlevad sätted. Viivise ja leppetrahvi funktsioonid on erinevad. TsÜS § 138 mõtte kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning sama paragrahvi 2.lõike järgi võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-70-03 ja 3-2-1-100-07 viidanud asjaolule, et tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Kohtu arvates ei ole eelpool nimetatud asjaolusid tuvastatud perioodil 17.03.2003 kuni kohtuotsuse sundtäitmisele pööramiseni, so 08.03.2004, mis võimaldaksid kohaldada TsÜS § 108 lg 1 sätteid. Kuna kostja vabatahtlikult kohtuotsust ei täitnud ning laenusummat võlausaldajale ei tagastanud, pöördus võlausaldaja märtsis 2004 kohtutäituri poole kohtuotsuse sundtäitmiseks. Nelja aasta jooksul ei suutnud kohtutäitur kohtuotsuse täitmiseks kostja kinnisvara müüa hagejate poolt nõutaval viisil. Kohtutäitur M. L. ütlustest nähtub, et kogu täitmise aeg püüti saavutada kompromissi vara müügi osas. Mitmed enampakkumised nurjusid. Pikaajaliste üürilepingutega koormatud kinnisvara oli raske müüa. Ühel juhul jäi tehing ära põhjusel, et Kai Paks ei ilmunud notari juurde tehingu tegemiseks. Kohtutäituri ütluste kohaselt ei ole pooled avaldanud soovi kostjale kuuluva kinnisvara muul viisil müüki kui enampakkumisel. Selline hagejate käitumine, kus kohtutäituri kaasabil võlausaldajad ja võlgnik püüavad pikema aja vältel leida võimalust kohtuotsuse täitmiseks ning kui see ei ole õnnestunud mitte ainult võlgniku tegevusest tulenevalt, vaid ka võlausaldaja tegevusetuse tõttu, ei ole viivise nõude esitamine

kohtuotsuse sundtäitmise ajal kooskõlas hea usu põhimõttega. Hagejate käitumist selliselt, et viivisenõuet ei esitatud koos põhinõudega vaid aastaid hiljem, ei saa iseenesest pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohus lahendites 3-2-1-70-03 ja 3-2-1-100-07. Riigikohus leiab, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Hagejate käitumisest aga ei saanud kostja järeldada seda, et viivisenõuet üldse ei esitata. Kuigi K. O. hagis kostja vastu viivist ei nõudnud, oli hagis viivise suurus välja toodud. Alusetu on kostja viide VÕS § 119 lg-le 1. Kostja ei ole tõendanud, et hagejad oleksid sattunud vastuvõtuviivitusse. Kuigi kohtutäitur märkis, et ühel korral ei ilmunud hageja Kai Paks notari juurde, ei tõenda see veel hageja poolset vastuvõtukohustuse rikkumist. Kai Paksu esindaja põhjendas kohtuistungil nimetatud asjaolu sellega, et hageja elukoht on Põlvas ning Tallinnasse sõiduks vajab ta mõnepäevast etteteatamist. Tõendeid selle kohta, kas ja millal hagejat tehingu tegemisest teavitati, kohtule esitatud ei ole. Seda ei teadnud öelda ka kohtutäitur. Eelnevast lähtudes peab kohus põhjendatuks viivise nõuet ainult perioodi 17.03.2003 kuni 08.03.2004.(348 päeva) eest summas 161 680 krooni 80 senti (1 päeva viivis 464 krooni 60 senti x 348 päevaga). Maakohus jättis hagi osalisel rahuldamisel menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

või et väidetavat hea usu vastast käitumist saaks laiendada kogu täitemenetluse perioodile. Menetluse käik

U.Loonurm

U.Reinola

M.Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.