(Advokaadibüroo Vilippus ja Partnerid; asukoht Sakala
18-2,
Tallinn
10141;
e-post:
[email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
28. august 2009.a -
hageja esindaja Viktor Särgava
-
kostja esindaja Kenno Vilippus
RESOLUTSIOON
2-08-16633
1.Hagi rahuldada
2.Mõista kostjalt TK hageja K S kasuks välja põhivõlana 500 000 (viissada tuhat) krooni.
3.Mõista kostjalt TK hageja K S kasuks välja viivitusintress (viivis) summas 111 510 (ükssada üksteist tuhat viissada kümme) krooni rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ajavahemikus 26.07.2007-21.09.2009.
4.Mõista kostjalt TK hageja K S kasuks välja viivis protsendina põhinõudelt (500 000 krooni) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 22. septembrist 2009.a kuni kostja poolt põhinõude täitmiseni.
5.Jätta kostja TK vastuhagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja TK kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 21. septembril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.30. aprillil 2008.a on K S poolt esitatud Harju Maakohtule hagi TK vastu, milles palutakse välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 500 000 krooni ja viivis 41 889 krooni ning viivis 11% aastas arvutatuna 500 000 krooni pealt alates 29. aprillist 2008.a kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt volitas hageja 12. aprillil 2004.a koostatud notariaalse volikirjaga A.T’it käsutama hageja poolt tagastamise teel omandatavat vara. 13. septembril 2004.a sõlmiti hageja (keda tehingu tegemisel esindas A.T) ja kostja vahel võlaõiguslik tagastatava maa müügileping. Müügilepingu alusel kostja ostis 4 000 000 krooni
2-08-16633 eest 1/6 mõttelist osa hagejale kuulunud tagastatavatest maatükkidest Tallinna linnas aadressidega Xxx, Xxxja Xxx(edaspidi müügileping). Müügilepingu punktide 2.1-2.3 kohaselt tasus kostja ostuhinnast lepingu sõlmimise päevaks 3 500 000 krooni ja 500 000 krooni kohustus tasuma hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimisel. 28.10.2004.a tühistas hageja A.T’ile antud volitused ning jättis asjaõiguslepingud kostjaga sõlmimata. Kostja TK esitas hageja vastu kohtusse hagi. Harju Maakohtu 23. oktoobri 2006.a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-810 kostja hagi rahuldati ja tuvastati hageja K S kohustus eelnimetatud asjaõiguslike lepingute sõlmimiseks tahteavalduste andmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega samas tsiviilasjas jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata ning Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust 25. juulil 2007.a kohtuasjas nr 3-7-1-2-315 tehtud määrusega kassatsioonkaebust menetlusse. Eeltoodust tulenevalt loetakse kõnealused asjaõiguslepingud sõlmituks kassatsioonkaebuse suhtes tehtud Riigikohtu lahendi jõustumisest
25.juulil 2007.a. Seega muutus nimetatud päeval sissenõutavaks müügilepingu järgi hagejale maksmisele kuuluv ostuhinna viimane osa, s.o 500 000 krooni. Kostja on keeldunud nimetatud summa tasumisest. Kuivõrd kostja on viivituses rahalise kohustuse täitmisega, on hagejal tekkinud õigus ka viivise nõudmiseks määras 11% aastas VÕS § 113 lg 1 alusel. Ajavahemiku 25.07.2007-29.04.2007 eest moodustab 11% viivist aastas 500 000 krooni pealt kokku 41 889 krooni (s.o viivitatud päevade arv (278 päeva) * 150,58 krooni päevas).
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE JA VASTUHAGI
3.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Samuti on kostja esitanud vastuses nõude põhivõlana 500 000 krooni või 492 870 krooni ning põhivõlale lisanduva viivise väljamõistmiseks hagejalt.
4.Kostja ei ole hagis nõutavat 500 000 krooni hagejale tasunud, sest hageja võlgneb kostjale
13.septembril 2004.a sõlmitud müügilepingu punkti 5.1 rikkumise tõttu tekkinud kahjuna 650 000 krooni. VÕS § 110 lg 1 järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning VÕS 111 lg 1 järgi võib vastastikuse lepingu puhul üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud. Kostja leiab, et tema vastunõue ei ole olnud piisavalt tagatud. Seda kinnitab juba asjaolu, et hageja on käesolevas asjas taotlenud riigipoolset menetlusabi ning palunud ennast vabastada riigilõivu tasumisest. Hageja on invaliidsuspensionär. 13. septembril 2004.a poolte vahel sõlmitud müügileping on vastastikune leping, kus omandi üleandmise kohustusele vastab raha maksmise kohustus. Hageja ei ole tänaseni kostjaga asjaõiguslepingut sõlminud. Seetõttu ei saa müügilepingu punkt 2.3 rakenduda. Hageja rikkus kostjaga sõlmitud lepingu punkti 5.1 sellega, et andis selle lepingu eseme omandi Xxxja 35 kinnistute osas üle kostja asemel hoopis V.T ’ile ning Xxx kinnistu osas ei õnnestunud hagejaga kontakti saada. Ülalkirjeldatud tegevusega on hageja põhjustanud kostjale kahju saamatajäänud tulu näol. Kostja sõlmis 1. detsembril 2004.a POÜ-ga kokkuleppe aadressil Xxx ja Xxxkinnistute võõrandamiseks 4 650 000 krooniga. Kuna hageja rikkus kostjaga sõlmitud lepingut, luhtus kostja lootus teenida kinnistute edasi võõrandamisest tulu 650 000 krooni. VÕS § 128 lg 2 järgi on varaliseks kahjuks ka saamatajäänud tulu ning VÕS § 128 lg 4 järgi on saamatajäänud tulu kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kostja lisab, et tema poolt vastusele lisatud eriteadmistega isikute arvamustest võib järeldada, et hageja poolt kostjale müügilepinguga müüdud maa hind hakkas 2004. aasta 3-4 kvartalis
2-08-16633 tõusma ning tõusis kuni aastani 2006/2007, mil hind hakkas langema ning käesolevaks s on arendajate huvi suurte kinnistute vastu praktiliselt olematu. Hinna tõusu ja languse vahelise aja sisse jäi aeg, mil kostjal ei olnud võimalik kõnesolevaid kinnistuid müüa, ega müügist tulu teenida (ajavahemik 18.11.2004-12.09.2007). Oma kahju suuruseks hindab kostja vähemalt 500 000 krooni. Nimetatud summalt soovib kostja hagejalt ka seadusjärgset viivist 11% aastas alates 19. novembrist 2004.a (hagejapoolselt lepingu rikkumisele järgnevast päevast) kuni kahju hüvitamise nõude täitmiseni. Hageja viivise nõue on alusetu, sest kostjal on VÕS § 110 ja § 111 järgne õigustus müügisummat mitte maksta enne, kui hageja on tasunud oma võla. Kostja mõistab, et hageja näol ei ole tegemist maksejõulise inimesega, mistõttu esitab kostja vastuhagi vaid põhihagi summa, s.o 500 000 krooni ulatuses. Tegelikult kostja oodatav kasu suurem – 650 000 krooni.
5.Menetluse käigus on kostja täiendanud vastuhagi alteratiivse hagi alusega. Kostja leiab, et juhul, kui kohus ei rahulda kostja vastuhagi tulenevalt asjaolust, et kostjal jäi ilma krundi võimalikust müügist laekuvast tulust, kuulub hagejalt väljamõistmisele kahju, mis võrdub keskmise 5%-lise tähtajalise hoiuse intressiga krediidiasutuses. Hageja sai kostjalt raha 3 500 000 krooni ning pidi kõnesolevate maatükkide omandiõiguse üle andma hiljemalt 29. oktoobril 2004 s.o hiljemalt 1 kuu peale kinnistute omanikuks saamist (hageja omanikukanne tehti kinnistusraamatusse 29. septembril 2004.a). Hageja ei andnud omandit üle ning kostja sai kinnistute omanikuks alles 12. septembril 2007.a. Seega ei saanud kostja 1028 päeva jooksul oma makse vastu kruntide omandit ning seega krediteerides hagejat 3 500 000 krooniga sisuliselt 3 aasta jooksul. Kui kostja oleks hoidnud nimetatud summat pangas tähtajalisel hoiusel, oleks kostja teeninud intressidena 492 870 krooni. Nimetatud summa on kostja hinnangul tema saamatajäänud tulu.
HAGEJA VASTUS VASTUHAGILE
Hageja vastuhagi esemeks olevaid nõudeid ei tunnista.
6.Kostja väidetav vastunõue tuleneb pooltevahelise võlaõigusliku lepingu rikkumisest, mille kohaselt hageja ei sõlminud asjaõiguslepingut kokkulepitud ajal. Sellest tulenevalt ei saanud kostja vastavalt POÜ-ga sõlmitud kokkuleppele kinnistuid kallimalt edasi võõrandada ja tal tekkis saamata jäänud tuluna väidetavalt 650 000 krooni kahju. Hageja hinnangul on kostja eeltoodud seisukoht põhjendamatu ja otsitud vaid ettekäändeks. Hageja kuuleb sellisest väidetavast kahjust esmakordselt, kuigi pooled on varasemalt mitu aastat ühistes kohtuprotsessides osalenud. Lisaks peaks kostja kahju reaalset tekkimist tõendama. Käesoleval juhul aga põhineb kostja kahjunõue tühisel kokkuleppel, kuivõrd eelnimetatud kokkulepe on sõlmitud lihtkirjalikus vormis. Samas tulnuks taoline kokkulepe sõlmida notariaalses vormis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 119, § 120 ja VÕS § 33). Kuivõrd tühised kokkulepped ei saa tuua kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi, on kostja väited tekkinud kahju kohta ilmselgelt põhjendamatud. Asjaolu, et kinnistute väärtus oli vahepealsel ajal kõrgem kui käesoleval hetkel, ei oma aga saamata jäänud tulu mõttes tähtsust.
7.Seonduvalt vastuhagi alternatiivse alusega märgib hageja esiteks, et arusaamatuks jääb nõude õiguslik alus. Teiseks ei ole kostja selgitanud, miks tuleb intressi (kahju) arvestada kuni kostja kandmiseni omanikuna kinnistusraamatusse, mitte aga asjaõiguslepingu sõlmimisest (sõlmituks lugemisest). Kolmandaks ei ole kostja tõendanud ega selgitanud, miks on kahju hüvitamise nõude esitamisel võetud aluseks intressimäär 5% aastas. Neljandaks oleks selline nõue hageja hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt aegunud.
MENETLUSE KÄIK
2-08-16633
8.28. augustil 2009.a toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja varasemalt menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu ning palus rahuldada vastuhagi.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et põhihagi kuulub rahuldamisele ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
10.Pooltel puudub vaidlus hageja poolt põhihagis välja toodud faktiliste asjaolude üle. Pooltel on õiguslik vaidlus selles, kas ostjal on tekkinud müügilepingu punkti 2.3 alusel kohustus ostuhinnast viimase osamakse summas 500 000 krooni tasumiseks (s.t kas hageja vastav nõue on sissenõutavaks muutunud). Juhul vastus esimesele küsimusele on jaatav, on pooltel vaidlus ka selles, kas kostjal on õigus kohustuse täitmisest keelduda. Seonduvalt vastuhagiga on pooltel erimeelsus hageja lepingurikkumise tagajärjel kostjal väidetavalt tekkinud kahju ja selle suuruse tõendatuses. Samuti on hageja esitanud vastuhagi esemeks olevale nõudele aegumise vastuväite.
11.Kohus käsitleb esmalt põhihagiga seonduvat. Vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. AÕS §-st 641 lähtuvalt on kinnisomandi üleandmiseks vajalik muu hulgas asjaõiguslepingu sõlmimine notariaalselt tõestatud vormis. Käesoleval juhul on pooled sõlminud 13. septembril 2004.a müügilepingu, mille objektiks oli hagejale kolme iseseisva kinnistuna tagastamisele kuuluv maa (vt toimik, lk 6-10). Lepingu punktis 5.1 on pooled kokku leppinud, et sõlmivad asjaõiguslepingu lepingu eseme omandi üleandmiseks müüjalt ostjale ühe kuu jooksul arvates lepingu eseme kinnistusraamatusse kandmise päevast. Müügilepingu punkti 2.3 järgi kohustus ostja (s.t kostja) tasuma müüjale ülejäänud müügihinna, s.o 500 000 krooni, asjaõiguslepingu sõlmimisel. Vaidlustamata asjaolude kohaselt pooled kavandatud asjaõiguslepingut sõlminud ei ole. Samas on Harju Maakohtu 23. oktoobri 2006.a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-810 tuvastatud K S kohustus anda tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega ta annab üle omandi 1/6 mõttelisele osale kinnistutest asukohaga Tallinn Xxx, Xxxja XxxTK’ule. Otsusega tuvastati ka K S kohustus kinnistusraamatusse vastavate kannete tegemiseks (vt toimik, lk 11-21). Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2007.a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus selles osas muutmata ning Riigikohus ei võtnud 25. juuli 2007.a määrusega ringkonnakohtu otsusele esitatud kassatsioonkaebust menetlusse (vt toimik, lk 22-30 ja lk 31).
12.TsÜS § 68 lg-st 5 tuleneb, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohus leiab, et ülalviidatud Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-05-850 asendab alates selle jõustumisest 25. juulil 2007.a hageja K S tahteavaldust asjaõiguslepingu sõlmimiseks (mida nõudis hagejalt pooltevahelise müügilepingu punkt 5.1). Seega muutus ka hageja müügilepingu punktist 2.3 tulenev ostuhinna tasumise nõue kostja vastu sissenõutavaks alates 25. juulist 2007.a (VÕS § 82 lg 7).
13.Kohtu hinnangul ei ole kostjal alust (alates 25. juulist 2007.a) keelduda ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest. Kostja on seonduvalt oma kõnealuste vastuväidetega osundanud VÕS § 110 lg-le 1 ja § 111 lg-le 1. VÕS § 110 lg 1 kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Sama lõike teise lausest lähtuvalt on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kohtu arvates ei
2-08-16633 ole tuginemine VÕS § 110 lg-le 1 käesoleval juhul kohane õiguskaitsevahend. Sätte rakendamise üheks eelduseks on võlgniku (s.t kostja) nõude täitmise ebapiisav tagatus. Eeldades, et hageja ostuhinna tasumise nõue on sissenõutavaks muutunud ning et kostjal on samuti rahaline (kahju hüvitamise) nõue hageja vastu, on õiguslikult asjakohatu rääkida kostja nõude ebapiisavast tagatusest. Kostjal oleks võimalik oma väidetav nõue hageja nõudega (osaliselt) tasaarvestada (VÕS § 197 lg 1). Kohtu hinnangul ei saa samuti asjakohasteks lugeda kostja viiteid VÕS § 111 lg-le 1, mis võimaldab lepingupoolel vastastikuste kohustuste puhul oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Poolte vastastikused kohustused asja müügilepingu puhul määratleb VÕS § 208 lg 1 – müüja on kohustatud asja ostjale üle andma ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja on kohustud müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Seega saaks kostja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes ostuhinna tasumisest juhul ja seni kui ostja ei ole täitnud asja üleandmise või omandi ülekandmise kohustust. Sisuliselt sama saaks kostja väita ka poolte vahel sõlmitud müügilepingu punktile 2.3 tuginedes. Samas saab kinnistute omandi ülemineku võimalikuks tegemise kohustuse lugeda kohtu hinnangul käesolevaks hetkeks täidetuks. Seetõttu on ka alusetu tuginemine VÕS § 111 lg-le 1. Hageja võimalik kahju hüvitamise kohustus ja kostja ostuhinna tasumise kohustus ei ole vastastikused (ehk sünallagmaatilised) kohustused.
14.Seega kuulub hageja K S nõue 500 000 krooni väljamõistmiseks kostjalt TK rahuldamisele. Kuivõrd kostja on alates 26. juulist 2007.a sattunud viivitusse rahalise kohustuse täitmisega, on hagejal tekkinud õigus ka viivise nõudmiseks VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel.
15.VÕS § 113 lg 1 teisest lausest lähtudes on seadusjärgse viivisemäära suuruseks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab VÕS § 94 lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Vastavalt Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded 2. juulil 2007.a avaldatud teatele oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2007.a 4%. Vastavalt 2. jaanuaril 2008.a ja 1. juulil 2008.a avaldatud teadetele oli kõnealuse intressimäära suuruseks 4% ka enne 1. jaanuari 2008.a ja 1. juulit 2008.a. 31. detsembril 2008.a ilmunud teate ja 6. jaanuaril 2009.a ilmunud õiendi kohaselt oli põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne
1.jaanuari 2009.a 2,50% ning alates 10. detsembrist 2008.a on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide fikseeritud intressimäär 2,50%. Vastavalt 1. juulil 2009.a ilmunud teatele oli põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne
1.juulit 2009.a 1%. Lähtudes ülaltoodust, tuleb VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud viivisemäära suuruseks 1. juulist 2007.a kuni 31. detsembrini 2008.a lugeda 11% aastas, mis teeb 0,03% (s.o 11% : 365). Alates 1. jaanuarist 2009.a kuni 30. juunini 2009.a tuleb VÕS § 113 lg 1 järgseks viivisemääraks lugeda 9,5% aastas, vastavalt 0,026% päevas. (s.o 9,5% : 365). Alates 1. juulist 2009.a on VÕS § 113 lg 1 järgne viivisemäär 8% aastas, mis on 0,022% (s.o 8% : 365) päevas.
16.Ajaperioodi 26.07.2007-31.12.2007 jääb 159 päeva. Ühe päeva viivise suuruseks sellel perioodil oli käesoleval juhul 150 krooni (s.o 500 000 * 0,03%) ning hagejal on õigus nõuda seega viivist kogusummas 23 850 (s.o 159 * 150) krooni. 2008. aasta eest on hagejal õigus nõuda viivist 55 000 krooni (s.o 500 000 * 11%). Ajavahemikus 01.01.2009-30.06.2009 on 181 päeva. Ühe päeva viivise suuruseks sellel perioodil oli eeltoodut arvestades 130 krooni (s.o 500 000 * 0,026%). Hagejal on õigus nõuda kõnesoleva ajavahemiku eest vastavalt viivist
2-08-16633 kogusummas 23 530 (s.o 181 * 130) krooni. Ajaperioodi alates 1. juulist 2009.a kuni käesoleva otsuse tegemiseni (21.09.2009.a) jääb 83 päeva. Ühe päeva viivise suuruseks tuleb sellel ajavahemikul lugeda 110 krooni (s.o 500 000 * 0,022%), mis teeb viivisenõude suuruseks 9130 (s.o 83 * 110) krooni.
17.Lähtudes ülaltoodust, on käesoleva otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud hageja viivisenõue kokku summas 111 510 krooni. Võttes aluseks TsMS §-s 367 sätestatu, mõistab kohus kostjalt välja ka viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 22. septembrist 2009.a kuni põhinõude täitmiseni.
18.Järgnevalt käsitleb kohus kostja poolt vastuhagis esitatud nõuetega seonduvat. Vastuhagis esitatud nõude müügilepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitamiseks summas 500 000 krooni rahuldamise välistab juba selle nõude aegumine. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesoleval juhul on hageja taotlenud vastuhagis esitatud nõude suhtes aegumise kohaldamist.
19.Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja enda väidetest lähtuvalt muutus müügilepingu punktist 5.1 tulenev kinnisasjade omandi üleandmise kohustus sissenõutavaks 29. oktoobril 2004.a ning alates 30. oktoobrist 2004.a oli hageja juba kõnesoleva kohustuse täimisega viivituses (VÕS 100). Viimatinimetatud kuupäevast tuleb kohtu hinnangul arvestada ka kostja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega, sest alates sellest päevast pidi kostja teadlik olema ka väidetud kahju tekkimisest. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastavalt TsÜS § 136 lg-le 2 viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades lõppes kostja vastuhagi esemeks oleva põhinõude 3-aastane aegumistähtaeg 30. oktoobril 2007.a kell 24.00. Vastuhagi on kostja poolt kohtule esitatud 8. detsembril 2008.a, seega pärast aegumistähtaja lõppu.
20.Vastavalt TsÜS §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega tuleb aegumise tõttu rahuldamata jätta ka vastuhagis kõrvalnõudena esitatud viivisenõue.
21.Seonduvalt hageja poolt esitatud aegumise vastuväitega on kostja leidnud, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Samuti oli nõude aegumine kostja hinnangul peatunud tsiviilasja nr 2-05-810 menetluse s TsÜS § 160 lg-te 1 ja 3 alusel. Kohus kostja nimetatud väidetega ei nõustu. TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevalt on sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja selgituste kohaselt tõendab müügilepingu punktist 5.1 tuleneva kohustuse tahtlikku rikkumist 18. novembril 2004.a hageja ja V.T ’i vahel sõlmitud asjaõiguslepingu (vt toimik, lk 88-93) punkt 1.6, millest nähtub, et selle lepingu pooled olid teadlikud, et hageja on sõlminud müügilepingu TK’uga.
2-08-16633
22.VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 16. septembril 2009.a tsiviilasjas 3-21-79-09 tehtud otsuse punktis 11 selgitanud, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Käesoleval juhul ei ole poolte esitatud asjaolude põhjal võimalik järeldada hageja heade kommete vastast tegu või tegevusetust, mis annaks aluse TsÜS § 146 lg 4 rakendamiseks. Erinevate ostjatega erinevate võlaõiguslike lepingute sõlmimist samade kinnisasjade võõrandamiseks ei saa kohtu hinnangul iseenesest pidada heade kommete vastaseks teoks, isegi kui kostja sõlmis taolise võlaõigusliku lepingu tahtlikult. Mõistagi pidi hageja müüjana sellisel juhul arvestama, et ta ei suuda täita mõlemat võlaõiguslikku lepingut ning et täitmata müügilepingust võivad tuleneda ka ostja kahju hüvitamise nõuded. Samas võis hageja TsÜS § 146 lg-le 1 tuginedes eeldada, et taolised nõuded esitatakse nimetatud sättest tuleneva tähtaja jooksul.
23.TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt lõpeb nõude aegumise peatumine peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega. Tsiviilasjas nr 2-05-810 poolte vahel toimunud vaidluse esemeks ei olnud 13. septembril 2004.a sõlmitud müügilepingu punkti 5.1 rikkumisest tulenev TK’u võimalik kahju hüvitamise nõue K S vastu. Seetõttu ei ole õiguslikult asjakohased ka kostja viited vastuhagi nõuete aegumise peatumise kohta.
24.Kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue ei kuuluks rahuldamisele ka juhul, kui see poleks aegunud. Vastuhagis on kostja tuginenud kahele erinevale hagi alusele. Esiteks on kostja väitnud, et ta jäi hageja lepingurikkumise tõttu ilma kinnisasjade müügist laekuvast oodatavast tulust. VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib iseenesest varaliseks kahjuks olla ka võlausaldaja poolt saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tuluna tuleb sama paragrahvi neljanda lõike järgi mõista kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kostja on esitanud küll tõendeid selle kohta, et poolte vahel sõlmitud müügilepingu esmeks oleva maa (kinnistute) hind hakkas 2004. aasta 3-4 kvartalis tõusma ning tõusis kuni 2007. aastani ning sellele järgnevalt on hind püsivalt langenud (vt toimik, lk 94-108 ja lk 139-140). Samas ei ole see kohtu arvates siiski piisav kostja kahjunõude rahuldamiseks. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peaks sellise nõude esitaja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt nt: Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12 või 21. mai 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15). Kohtu hinnangul ei ole kostja tulu teenimise kavatsus piisavalt tõendatud. Selle tõenduseks on kostja esitanud üksnes POÜ-ga 1. detsembril 2004.a sõlmitud lepingueelsete kavatsuste protokolli Tallinnas aadressidel Xxx ja Xxxasuvate kinnistute mõtteliste osade müügilepingu sõlmimiseks (vt toimik, lk 111-112). Sellest tõendist ei nähtu samas kostja kohustust POÜ-ga kinnistute müügilepingu sõlmimiseks, samuti ei ole POÜ võtnud tingimusteta kohustust kinnistute ostmiseks kostjalt. Seetõttu ei ole nimetatud protokoll piisav kostja väidete tõendamiseks. Kohus märgib samuti, et kõnealuse protokolli näol ei ole tegemist eellepinguga VÕS § 33 lg 1 mõttes, nagu on leidnud menetluse pooled.
25.Teiseks on kostja vastuhagis (alternatiivselt) väitnud, et tema kahju võrdub summaga, mida ta oleks teeninud hagejale tasutud 3 500 000 krooni hoiustamisel krediidiasutuses 5%-lise tähtajalise hoiuse intressiga. Taolise väidetava kahju tekkimine ei oleks juhtumi asjaolusid arvestades hageja lepingurikkumisega põhjuslikus seoses. VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju
2-08-16633 tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb lähtuda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole isiku tegu kahju põhjuseks (vt nt: Riigikohtu 18. juuni 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Kostja TK on nõudnud hagejalt müügilepingu täitmist ning selle läbi tsiviilasjas nr 2-05-810 tehtud kohtulahendite ka saavutanud. Seega ei ole kostja 3 500 000 krooni tasumise kohustus sõltumata hageja lepingurikkumisest ära langenud, s.t et kostjal puudunuks võimalus 3 500 000 krooni teistsuguseks investeerimiseks ka juhul, kui hageja ei oleks müügilepingut rikkunud. Kohus lisab, et põhimõtteliselt oleks kostjal olnud võimalik täitmisnõude esitamisest loobuda ning hagejaga sõlmitud müügilepingust taganeda. Lepingust taganemise korral saanuks kostja kooskõlas VÕS § 189 lg-ga 1 nõuda hagejalt tema poolt tasutud 3 500 000 krooni tagastamist ning tagastatavalt rahalt intressi tasumist alates raha saamisest.
26.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab K S poolt esitatud hagi ning jätab TK’u vastuhagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.