Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

sissenõudmisega seotud kohtuvälised kulud 1500 (üks tuhat viissada) krooni.

3) lõplikuks nõude suuruseks jääb 94 786.10 krooni tagastamata krediidisumma, 13 505.65 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 54 945.36 sissenõutavaks muutunud viivis ja 1500 krooni võla sissenõudmisega seotud kulu, s.o kokku 164 737.11 krooni, millele lisandub edaspidi viivis 24,9% tasumata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Kostjate vastuväited Ainsana kostjatest on hagiavaldusele kirjalikud vastuväited esitanud kostja Toivo Adamson. Toivo Adamson nõuet ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Tema pärandvara inventuuri ei nõudnud, sest temale teadaolevalt pärandajal võlgu ei olnud, samuti ei edastanud hageja notarile piisavalt informatsiooni Maimu Adamsoni kohta, millega on rikkunud hea usu põhimõtteid. Kostja arvates on tegemist hagejapoolse pettusega. Hageja käitumine on vastuolus TsÜS § 94 lg 2, 138 lg 1 ja 2 ning VÕS § 5 ja 7, mis näevad ette, et pettus on nii ebaõigete andmete avaldmine kui ka nendest teatamata jätmine ja et kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus mõistlikkuse põhimõttel. Hageja käitumine on vastuolus ka VÕS § 1048, mis sätestab, et teisele isikule varalises küsimuses ebaõiget teavet või ebaõige arvamuse andnud asjatundja käitumine loetakse õigusvastaseks, kui kahju tekitajale kuulub tema kutsealase tegevuse tõttu eriline usaldusseisund ja teabe või arvamuse saaja võis sellele usaldusele tugineda. Kostja oma vastuväidetes viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-93-05, milles on juhitud tähelepanu, et hea usu põhimõttest on tulenev objektiivne teatamiskohustus, s.t kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ja käibetavadele oodatav ja mõistlik. Seejuures tuleb TsÜS § 95 järgi teatamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis. Hageja poolt notarile edastatav teave oli oluliselt tähtis, kuna selle alusel tuli langetada otsus pärandi vastuvõtmiseks või vastuvõtmata jätmiseks või siis kahtluse korral inventuuri taotlemiseks.

vastu võtnud ning kehtinud PärS § 130 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja on käitunud pahatahtlikult. Notar esitas hagejale konkreetsed küsimused ja hageja vastas notari poolt esitatud küsimustele. Laenust oli teadlik teine pärija Cristina Freiman, sest nii tema kui Maimu Adamson teostasid laenu tagasimakseid. Hageja on nõus kompromissi sõlmima ka ainult Toivo Adamsoniga. Kohtuistungid

401252 krooni ning käenduse tähtajaks 1.05.2015.a. Käenduslepingu kohaselt täidab käendaja krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevad krediidisaaja kohustused, mille eest nad on käenduslepingute alusel vastutuse võtnud juhul, kui krediidisaaja ei täida võetud kohustusi nõuetekohaselt. Asja materjalidega on tõendatud, et vaatamata hagejapoolsetele meeldetuletustele, pole kostjad hagejale intressi ja osamakseid nõuetekohaselt tasunud. Tanel Meier, kes on kostja Christina Freimani elukaaslane ja ühtlasi põhivõlgnik, tunnistab hagi ja ei vaidle hagile vastu. Kostja Aare Õim, kes oli ühtlasi Maimo Adamsoni elukaaslane, oli teadlik nõudest kohtus, ei ole vastuväiteid kohtule esitanud ega ilmunud kohtuistungile. Samuti ei ole kohtule vastuväiteid esitanud ja kohtuistungile ilmunud Christina Freiman, kes on Maimo Adamsoni tütar. Põhivõlgnik oli krediidilepingu vormistaja, kuid raha laekus Maimu Adamsoni kontole ja seda raha kasutati tema tütarde maja remondiks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 207 lg 3 kohaselt kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või –kostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaashageja või –kostja järgib menetlustähtaega, osaleb kohtuistungil, esitab kaebuse või osaleb muu menetlustoimingu tegemisel, kehtivad tema toimingud ka teiste kaashagejate või –kostjate suhtes. Seoses eeltooduga tunnistab kohus hagi nõuded omaksvõetuks kostjate Tanel Meieri, Aare Õimu ja Christina Freimani poolt ning annab õigusliku hinnangu hageja ja kostja Toivo Adamsoni poolt esitatud väidetele. Vaidlust ei ole tema ja hageja vahel selles, et tarbijakrediidileping on sõlmitud ja lepingust tulenevad kohustused tuleb täita, kuid kostja vaidleb vastu nõude suurusele sissenõutavaks muutunud viivise osas. Tema lepingust teadlik ei olnud, keegi talle sellekohast informatsiooni ei andnud ja tal puudus teave lepingust tulenevate kohustuste kohta. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja on andnud võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks käenduse. M. Adamsoni poolt käenduslepinguga võetud kohustuse vastutada põhivõlgniku kohustuste täitmise eest, päris Toivo Adamson ja Christina Freiman. Hageja nõue ei ületa käendaja vastutuse maksimummäära ja jääb käenduslepingu lõpptähtaja sisse. Käendajal on õigus võlgniku eest kohustuse täitmise korral esitada võlgniku vastu regressinõue üldistel alustel. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuste eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus leiab, et kostja Toivo Adamsoni esitatud väited ei anna alust teda tarbijakrediidilepingust tulevate kohustuste täitmisest vabastada. Kohtu arvates hageja käitumine ei ole olnud pahatahtlik, sest hageja vastas notari poolt esitatud küsimustele, millised oli notari ees püstitanud pärija Toivo Adamson. Hageja käitumine ei ole takistanud pärandi inventuuri tegemast ega muul viisil eksitanud Toivo Adamsoni. Kohus selgitab, et juhul kui M. Adamsonil oleks ise tulnud käendusega võetud kohustust täita, siis oleks jäänud samuti võimalus kohustus täita oma vara arvel, s.t pooles ulatuses abikaasade ühisvara väärtusest. Nüüd koos pärandvaraga päriti ka pärandaja õigused ja kohustused, seejuures ka käenduslepingust tulenevad õigused ja kohustused. VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 4 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning nõuda viivist (leppetrahvi). Kuna kostjad on

kohustust rikkunud, on hageja õigustatud nõudma kostjatelt krediidi tagastamist, intressi ja viivise tasumist ning võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist. VÕS § 401 lg 1 kohaselt peab krediidisaaja lepingu lõppemisel krediidi krediidiandjale tagastama. Hagimaterjalide kohaselt võlgnevad kostjad hagejale tagastamata krediidina 94786.10 krooni. Hageja nõuded on asjaoludega tõendatud ja õiguslikult põhjendatud ning hageja on õigustatud nõudma nii põhivõlgnikult kui käendajatelt kohustuse täitmist. Saadud krediidist on hagejale tagastatud 5213.90 krooni. Kohus rahuldab hageja nõude tagastamata krediidisummaosas täielikult, s.o 94 786.10 krooni. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on õigustatud nõudma kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata intressi ja seda lepingus kokkulepitud määras 24,9% krediidisummalt ühe aasta kohta. Põhivõlgnikust kostjal on intress tagastamata summas 13505.65 krooni ning kostjad intressi vaidlustanud ei ole. Kohus rahuldab hageja nõude tagastamata intressi osas summas 13 505.65 krooni. VÕS § 113 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi (viivist). VÕS 113 lg 1 sätestatust tulenevalt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokku leppinud intressimääraks 24,9% aastas. Hageja on arvestanud viivist viivisemääraga 24,9% tagastamata krediidisummalt aastas ning viivist on hageja arvutanud kuni lepingu ülesütlemiseni 693.69 krooni ja sealt edasi lepingu ülesütlemisest alates, s.o 22.05.2007 kogu võlgnetavalt krediidisummalt ning hiljem menetluse käigus täiendab sissenõutavaks muutunud viivise summat kuni 7.09.2009 kokku summas 54945.36 krooni. Kohus kontrollis viivise arvestuse õigsust ning sai arvutuslikult hageja nõudest suurema summa, kuid väga minimaalsel määral. Viiviste arvestusega ei nõustunud kostja Toivo Adamson ning leiab, et need on tekkinud ebaõiglaselt ja viivitamises on süüdi hageja. Kohtu arvates on Toivo Adamsoni väide üldsõnaline ja põhistuseta ning põhiosas hageja majandustegevust kritiseerivad. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-108-02 p 10 võtnud seisukoha, et Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima, seega ei ole kostja Toivo Adamsoni süüdistused hageja aadressil asjakohased, sest kostja kaasati juba alustatud kohtumenetlusse. Kompromissini osapooled ei jõudnud. Kostja ei taotlenud kohtult viivise vähendamist, mis VÕS § 113 lg 8 ja § 162 sätestatu kohaselt annab kohustatud poolele õiguse viivise summa vähendamise taotlemiseks. Teised kostjad viivise summat vaidlustanud ei ole. Kuna krediidisumma 94 786.10 krooni on viivituses olnud 840 päeva, siis hageja nõue viivise saamiseks summas 54945.36 krooni on põhjendatud ja kohus rahuldab selle. Kohus nõustub kostja Toivo Adamsoni väitega, et käenduslepingu p 6 kohaselt on käendajal õigus nõuda krediidiandjalt teavet krediidsaaja poolsete kohustuste täitmise kohta, kuid seda teavet on hageja jaganud käendaja M. Adamsonile, küll aga on jäänud hageja M. Adamson informeerimata selles, et hageja ütleb lepingu üles ja alustab võla sissenõudmist, sest selleks ajaks, kui selline informatsioon kostja M. Adamsoni aadressile väljastati, oli ta surnud. Hageja on esimesed teated kostjatele saatnud tekkinud makseviivituse kohta 3.02.2006.a, järgmised meeldetuletused 9.02.2007.a ja 22.05.2007.a ülesütlemishoiatuse, millele kostjad ei

reageerinud ega teatanud hagejale käendaja surmast. Käendajad oma lepingulisi kohustusi täitnud ei ole. Seega on käendajad kohustust rikkunud. Kohus leiab, et hageja on õigustatud nõudma kostjate suhtes solidaarvastutuse kohaldamist. Kõik nõude eeldused on täidetud. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista tarbijakrediidilepingu järgi tasumisele kuuluvad summad kogumahus 164 737.11 krooni. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt (VÕS § 165 lg 3). VÕS § 145 lg 2 teise lause kohaselt vastutab käendaja ka kõigi lepingu rikkumise tagajärgede eest ning seda ka põhivõlgnikult sissenõudmise kulude eest, mis hõlmavad endas kohtukulusid, õigusabikulu, kohtuotsuse täitmise kulu jne, kuid seda ainult juhul, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida VÕS § 145 lg 2 ja komm.dd). Kuna hagimaterjalidest nähtub, et hageja ei saanud 7.02.2007.a surnud käendajat M. Adamsoni sissenõudmise kavatsusest 22.05.2007.a teavitada, siis ei saa lugeda sissenõude kavatsusest teavitatuks ka kostjaid Toivo Adamsoni ja Christina Freimani. Põhjendatud on, et hagimenetluse kulud kannavad solidaarselt kostjad Tanel Meier ja Aare Õim ja seda ka võla sissenõudmisega seotud kulude osas summas 1500 krooni. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist. Heino-Vello Pihlak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.