Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Realiseerimiskeskus alla turuhinna. Hageja ja OÜ Balti Realiseerimiskeskus kuuluvad ühte kontserni ja hagejal puudus majanduslik huvi veokite eest kõrgeima võimaliku müügihinna saavutamiseks. Mittevastavust nende turuväärtusele kinnitavad avalikul turul veokite reaalsed hinnapakkumised. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 07.12.2007.a otsusega hagi osaliselt ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja ja kostja Gipter-Grupp OÜ (likvideerimisel) sõlmisid kolm kapitalirendi lepingut, mille objektiks olid sadulautod Man; et kostja I ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ega tasunud hagejale lepingus sätestatud makseid, mistõttu 25.07.2003.a saatis hageja kostjale lepingute ülesütlemise teatise. Kostja ei tasunud võlgnevust, mistõttu hageja lõpetas lepingud ennetähtaegselt ühepoolselt ja võõrandas lepingute objektideks olnud vara. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja hindas liisinguesemete väärtused kooskõlas VÕS § 367 lõikega 3 ning kas hageja võõrandas sõidukid nende hariliku väärtuse eest st. turuhinnaga. Liisinguobjektide hindamisaktidest nähtuvalt oli sadulauto MAN reg.nr xxxxxx väärtus 420 000 krooni, sadulauto MAN reg.nr xxxxxx väärtuseks 430 000 krooni ja sadulauto MAN reg.nr xxxxxx väärtuseks 565 000 krooni. Kohtule esitatud müügilepingutest nähtuvalt müüdi veokid Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le kokku 115 000 krooni odavamalt kui hindamisaktides märgitud veokite väärtus. Kuivõrd sõidukeid ei müüdud avalikul autoturul, siis liisinguvara müügiprotsessis ei selgunud veokite harilik väärtus ehk turuhind ning see võimaldas müüa veokeid alla turuhinna. Samas ei ole kostja I tõendanud, et konkreetsetele veokitele väga sarnaste veokite turuväärtus hindamise ja võõrandamise ajal oli kõrgem, kui oli märgitud veokite hindamisaktides või et neid oleks saanud müüa kõrgema hinnaga, kui oli märgitud müügilepingutes. Müügikuulutuste põhjal ei saa teha kindlaks vaidlusaluste veokite turuväärtust nende hindamise ega müügihetkel, sest turuhinda mõjutavad lisaks kasutatud sõiduki vanusele ja omadustele ka sellekohaste sõidukite nõudluse ja pakkumiste suhe. Pooled on lepingute üldtingimuste punktis 5.17 kokku leppinud, et kostja rentnikuna on kohustatud juhul kui liisinguandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud st. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe ja kulud. Hageja lepingu üldtingimuste p 5.17 ei vasta seadusele, kuna liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole oluline liisingueseme müük vaid selle väärtus. Eelnimetatud lepingu punkt, mis on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, eeldab seega erinevalt seadusest liisingueseme tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi. Kohtupraktika kohaselt tarbijast liisinguandja tüüptingimustes on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja. Sõltumata asjaolust, et hageja ei ole tarbija, kahjustab ka käesolevas asjas hageja tüüptingimuste p.5.17 kostja huvisid ebamõistlikult ja on seega tühine, sest veokite müügihind OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus on veokite hindamisaktides märgitud väärtusest 115 000 krooni võrra madalam. Seega kohaldas kohus asja lahendamisel VÕS § 367 lg 3, mitte lepingu punkti 5.17 ja lähtus liisingueseme väärtuse arvutamisel hindamisaktides märgitud veokite väärtusest.

Kohus rahuldas hagi osaliselt vähendades hageja nõuet 115 000 krooni võrra. Kuna kostja II Aleksei Mašin ei ole vaidlustanud poolte vahel sõlmitud käenduslepingutest tulenevaid nõudeid, mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja 468 407,19 krooni. Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse ja palus tühistada Harju Maakohtu 07.12.2007 otsuse osaliselt ja menetluskulud jätta vastustajate kanda. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et liisinguesemeid ei müüdud avalikul turul. Hageja on selgitanud kohtule, et vara oli müügis Balti Realiseerimiskeskus OÜ vahendusel avalikul turul ning Balti Realiseerimiskeskus OÜ müügiplatsil, kuni sellele leidus huviline. Kohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta hageja eelnimetatud väiteid või asjas esitatud tõendeid arvesse ei võtnud. Kohtu seisukoht, et hageja üldtingimuste punkt 5.17 kahjustab kostja huvisid ebamõistlikult ja on seega tühine, sest veokite müügihind on veokite hindamisaktides märgitud väärtusest kokku 115 000 krooni võrra madalam, ei vasta VÕS § 42 mõttele. Nimetatud lepingu punktis on nähtud ette, et kostja peab hüvitama hagejale üksnes reaalse kahju ja kulud, mis on tingitud tema enda süülisest käitumisest. Põhjendatud ei ole kohtu tuginemine liisinguesemete hindamisaktidele, sest need ei kajasta vara tegelikku väärtust. Vara hindamise akt omas tähendust ainult vara müügi korraldamisel ja tegeliku vääruse saab määrata siiski ennekõike asja müües. Lisaks ei ole kostja asjas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et vara oleks olnud võimalik võõrandada kõrgema hinnaga. Kostjate seisukoht Kostja I Gipter-Grupp OÜ (likvideerimisel) on seisukohal, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kostja II Aleksei Mašin apellatsioonkaebusele kirjalikult vastanud ei ole. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus osaliselt tühistamisele TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, millega kohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata 115 000 krooni, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldatakse hagi täielikult. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale

jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhiehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja esitatud tõenditega on ümber lükatud kostjate väide selle kohta, et veokite väärtust nende vastuvõtmisel kindlaks ei tehtud ja et veokid on müüdud OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus 115 000 krooni odavamalt, kui oli nende hindamisaktides märgitud väärtus. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga selles, et kuivõrd liisinguvara ei müüdud avalikul autoturul, ei selgunud ka veokite harilik väärtus ehk turuhind, mis võimaldas liisinguvara müüa alla nende hariliku väärtuse ehk turuhinna, millest tulenevalt ei pea kostjad hüvitama hagejale liisinguvara jääkmaksumuse ja vara realiseerimisest saadud summade vahet. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja koostööpartneri OÜ Balti Realiseerimiskeskuse poolt peale lepingute ülesütlemist ja vara valduse tagasisaamist kostjalt I koostatud hindamisaktide kohaselt oli lepingu nr 0026021L objektiks oleva vara hinnanguline turuväärtus 430 000 krooni (käibemaksuta) ja vara müüdi hinnaga 410 000 krooni (tl 142, 146-147), et lepingu nr 0026019L objektiks oleva vara hinnanguline turuväärtus oli 420 000 krooni (käibemaksuta) ja vara müüdi hinnaga 400 000 krooni (tl 141, 144-145) ning et lepingu nr 0021287L objektiks oleva vara hinnanguline turuväärtus oli 565 000 krooni (käibemaksuta) ja vara müüdi hinnaga 490 000 krooni (tl 143, 148-149). Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et kostja I võlgnevus liisingulepingutest tulenevalt oli hageja ees 583 407,19 krooni. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et liisinguvara müüki teostas müügiperioodi vältel (ca 7 kuud) OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kes tegutses sisuliselt varade müügi vahendajana oma müügiplatsil, kuni varale ostja leidmiseni ning kes ei saanud edasimüügist lõppostjale rohkem kasumit kui hageja varade müügil OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus. Maakohus ei ole neid tõendeid otsuse tegemisel arvestanud ja on seetõttu asunud ebaõigele järeldusele, et liisinguvara müüki ei teostatud avalikul turul. Riigikohus on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel, sõltumata võõrandamise hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kuna antud juhul on liisinguvara müügihinna erinevus võrreldes hindamisaktides (leping nr 0026021L ja leping nr 0026019L) määratud turuhinnaga alla 10% ja hindamisaktis (leping nr 0021287L) määratud turuhinnaga, mis kolleegiumi arvates ei ületa oluliselt 10%, arvestades siinjuures ka liisinguvara kui rasketehnika nõudlust järelturul ja võõrandamisprotsessi pikkust, on hageja täitnud liisinguvara (sadulveokid MAN) võõrandades oma hoolsuskohustuse ja kolleegiumi hinnangul tuleb liisinguvara jääkmaksumuse arvestamisel aluseks võtta selle tegelik müügihind, mitte hindamisaktides

märgitud veokite väärtus, nagu maakohus ekslikult leidis. Sellest tulenevalt tuleb VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi kostjate võlgnevuse suuruse kindlakstegemisel kolme kapitalirendilepingu alusel arvestada mitte vara hindamisaktides märgitud summat, nagu maakohus ekslikult leidis, vaid veokite võõrandamisest saadud hinda. Kolleegiumi hinnangul on käesolevas asjas veokite müügihind veokite harilik väärtus ehk turuhind ja kostjad ei ole tõendanud, et veokeid oleks saanud võõrandada kõrgema hinnaga. Kostjatelt tuleb kokku välja mõista 583 407,19 krooni, mitte 468 407,19 krooni, nagu leidis maakohus. Kohtu seisukohaga selles, et kapitalirendi üldtingimuste p 5.17 kahjustab kostjate huvisid ebamõistlikult ja on seega VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt tühine, kuivõrd veokite müügihind on hindamisaktides märgitud väärtusest 115 000 krooni võrra madalam, kolleegium ei nõustu. Käesoleval juhul on hageja nõude esitamisel võtnud arvesse liisingueseme väärtust ja üldtingimuste eeltoodud punktist tuleneb kostja I kohustus hüvitada hagejale lepingu ülesütlemisega seotud kulud ja jääkmaksumuse ning müügihinna vahe. Üldtingimuste p 5.17 rakendub vaid sanktsioonina juhul, kui rentnik lepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult rikub, selles ei ole ette nähtud, et kostja I peaks maksma ebamõistlikult suurt kahjuhüvitist vms, vaid on kokku lepitud, et kostja I peab hüvitama hagejale reaalse kahju ja kulud, mis on tingitud tema enda süülisest käitumisest (lepingu täitmata jätmisest tulenevast vajadusest vara realiseerida). Kostja I ega kostja II liisinglepingutest ega käenduslepingutest tulenevaid kohustusi hageja ees ei täitnud. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ning selle tulemusel rahuldatakse hagi tervikuna, jäävad kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Urmas Reinola

Ülle Jänes

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.