2-01-65/26 - Võlaõigus - Muud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg. 6, 6, § 633 lg. 7). I. Asjaolud ja hageja nõue. Hagiavaldus on Narva Linnakohtule saabunud 21.12.2000.a. ja alates esitamisest kandnud ka tsiviilasja numbreid 2-1157/2001, 2-1724/01, 2-615/02. Hagiavalduse kohaselt kostjad, 20.07.2000.a., kriminaalasja nr. xxxx uurimise raames, andsid tunnistusi, millised sügavalt riivavad hageja professionaalset au, väärikust ja laimavad hagejat, põhjustades ühtlasi hagejale moraalset kahju. Kostja A.S ütles, et „kõigile on teada, et ta (G) võib lubada töös ebaõigeid võtteid..“ Kostja T.G ütles, et „...S D ... jutustas, et ... oli dokument, mis tunnistab sellest, et G on arvel psühhiaatri juures. " Peale selle G avaldas, et „G valab poriga üle juristi, kes protsessi võidab, käitub äärmiselt räpaselt." Hageja palub 1) tunnistada kostjate A S ja T G kirjalikud väljaütlemised tegelikkusele mittevastavaiks, 2) kohustada kostjaid 10 päeva jooksul pärast kohtuotsuse tegemist teatama Narva politseiprefektuurile kirjalikult järgmise sisuga õiendus: A.S – minu tunnistus sellest, et A.G võib oma töös lubada ebaausaid võtteid, on vale ja seoses sellega vabandan uurimisorganite ja isiklikult A.G’i ees; T.G – minu tunnistus sellest, et oli dokument, mis tõendab et A.G on arvel psühhiaatri juures, ja sellest, et ta valab poriga üle selle juristi, kes protsessi võidab, ja sellest, et G käitub äärmiselt räpaselt, on valed, ja sellega seoses vabandan uurimisorganite ja isiklikult A.G’i ees; 3) välja mõista hageja kasuks kostja A.S’ilt 9 999 krooni ja kohtukulud ning kostja T.G’lt 14 999 krooni ja kohtukulud. Hagi on esitatud TsÜS §-de 23 lg. 1, 172 lg. 2 ja 112 lg. 2 p.-de 2 ja 4 alusel 01.04.2004.a. on hageja esitanud hagiavalduse enda tõlgituna eesti keelde. II. Kostjate Kostjate kirjalik vastus. Kostjad kohtule 02.07.2001.a. saabunud kirjalikes vastustes kumbki hagi ei tunnista. Kostja A.S kohtule 26.03.2004.a. saabunud eestikeelses vastuses hagi ei tunnista, sest hageja ei ole viidanud hageja neile õigustele, mida hageja arvates on tema suhtes rikutud ja mille kaitsmist ta kohtu kaudu soovib. Hageja viitab kostja antud tunnistusele, kuid on sellest valinud ainult ühe fraasi selle kohta, et tema võib kasutada oma töös ebaausaid võtteid. Kostja ei nõustu sellega, et kostja poolt uurimise käigus antud tunnistused ei vasta tegelikkusele, ning on veendunud, et A.G kasutab oma töös ebaseaduslikke võtteid. Seda tõendab töövaidluskomisjoni otsus, millest nähtuvalt 1) esindaja (G) on ebakorrektselt vormistanud nõudmise; 2) komisjon tegi kindlaks, et samasuguse avalduse individuaalse töövaidluse asjas on samaaegselt töövaidluskomisjonile esitamisega esitatud ka kohtusse. Kostja on veendunud, et A.G, olles suurte kogemustega jurist, lubab endale teadlikult ebaseaduslikku käitumist. Kostja ei ole nõus sellega, nagu levitaks kostja hageja mainet kahjustavat informatsiooni. Uurimise käigus ei tuvastatud, et kostja antud ütlused oleksid olnud A.G’i mainet kahjustavad. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja T G kohtule 30.03.2004.a.eestikeelses vastuses hagi ei tunnista. Vastavuses KrMK §ga 52 tunnistajana väljakutsutud isik on kohustatud ilmuma ja avaldama kõik, mis ta teab, andes esitatud küsimustele õiged vastused. Kostja on tunnistaja kohustused täitnud. Enne ülekuulamist oli kostjat kui tunnistajat hoiatatud vastutusest ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta kostja andis allkirja. Kostja ei ole sooritanud kuritegu õigusemõistmise vastu, mistõttu ta ei saa ka hageja nõutavat avaldust politseiprefektuurile saata. Andmed, mis hageja arvates teotavad tema au ja väärikust, on antud kriminaalmenetluse käigus ega saa olla läbi vaadatud tsiviilkohtupidamise käigus. Samadel alustel pole andmeid, mis on esitatud tunnistaja ülekuulamise käigus, võimalik ümber lükata hageja väljapakutud viisil. Andmed on saadud kolleegidelt, kes saavad seda kinnitada. Kuna hageja nõuded on ebaseaduslikud, siis ei kuulu rahuldamisele ka moraalse kahju nõue. III. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja seletab, et haginõue on hagiavalduses kirjas ja hageja palub kohustada kostjaid kirjalikult kostjate räägitu ümber lükkama nii nagu haginõudes kirjas on. Et lihtsustada

menetlust, siis praegu hageja moraalse kahju nõudest loobub mõlema kostja vastu. Hageja seletab, et selles kohtuprotsessis enne põhiistungit kostjad ei eitanud, et nende ütlused riivavad hageja au. Kostja A.S ka istungil seda ümber ei lükanud. T.G esindaja arvamused on ootamatud ja seaduse kohaselt ei saa kohus neid arvestada. Hageja ütleb, et ta ei ole kohustatud tõendama, et tunnistajate antud väljendused laimavad tema au ja väärikust, sest toimikumaterjalidest on näha hageja hea imidž. Tõendite kohta tuleb öelda, et kostjad levitasid oma arvamust hageja kohta. Neid andmeid nad ütlesid uurijale ja need vaidlustatavad arvamused on kantud protokolli. Kriminaalasjaga võib tutvuda uurija, prokurörid, kohtunikud ja ülekuulamise protokollid avaldatakse avalikel istungitel, kus need andmed on kättesaadavad ajakirjanikele, sekretäridele. Kriminaalasi oli 2000.a. Ringkonnakohtus, kus sellega tutvus vähemalt 3 prokuröri. See ei puudutanud kellegi isiklikku elu, eraelu ega riigisaladusi, see oli avalik. Kostja T.G viitab 19. peatükile, mis sätestab edasikaebamise korra uurija, prokuröri tegevusele. Kostja T.G viited ei ole kohased. Kostja T.G on korduvalt kinnitanud, et uurijale ülekuulamise käigus andmete teatamine ei ole nende andmete levitamine. See on raske õiguslik viga. Kui lähtuda õigusteadusest ja kohtupraktikast, siis kui teatada kasvõi ühele isikule laimavaid andmeid, siis on see nende andmete levitamine TsÜS § 23 mõttes. Kui andmed on teatatud ametiisikule, ka siis levitaja ei saa arvestada, et need andmed jäävad saladuseks laiema isikuteringi eest. Kostja viitab ka uurimise saladusele, mis aga tegelikult määratakse uurija poolt, kes, kui peab vajalikuks, keelab neid andmeid levitada, aga kui ei pea vajalikuks, siis ei keela. Antud juhul sellist keeldu ei olnud. Kui salastatud uurimistoiming ka ei ole, andmed kriminaalasjast saavad avalikuks määratlemata isikute ringile. Need andmed võivad sattuda süüdistusakti, kohtuotsusesse, järelevalve kaebusesse. Järelikult kostjad, teatades oma iseloomustustest hageja kohta, said aru ja pidid aru saama, et nende poolt teatatavad andmed saavad teatavaks määratlemata isikute ringile. Vana KrMK § 46 järgi kuuluvad iseloomustavad andmed tõendite hulka. Kostjad võisid teatada või mitte teatada uurijale hagejat iseloomustavaid andmeid. On tähtis alla kriipsutada, et kostjad ei esitanud ühtegi tõendit oma arvamuste kohta, mida hageja vaidlustab. Selle asja raames on dokumentaalselt tõendatud, et tegelikult on hagejal avalik imidž, mitte selline nagu kostjad katsusid esitada uurijale. Narva avalikkus peab hagejat inimeseks, kes omab au ja väärikust. Kostja T.G viitab oma kohustusele teatada uurijale kõik, mida tunnistaja teab kahtlustatavast. KrMK sätestab, et tunnistaja peab teatama uurijale kõik andmed. Antud tsiviilasjas ei ole küsimust teadvalt valeandmete teatamise vastutusest. Antud asjas võib arvata, et kostja T.G tõesti arvas, et kellelgi oli kusagil dokument, mis kinnitab, et hageja on arvel psühhiaatri juures. Aga kui T.G otsustas jätkata mitmete aastate tagust laimamist, siis peab ta selle eksimuse eest tsiviilkorras vastutama. PS § 17 keelab rünnata ükskõik kelle au ja head nime. Sama seaduse § 45 piirab õigust vabalt levitada arvamusi. Neid piiranguid võib kohaldada isiku au ja hea nime kaitseks. Konkreetseks normiks, mis piirab vabalt levitada selliseid andmeid, on TsÜS § 23 lg. 1. Hagiavalduses on esitatud tsitaadid ülekuulamise protokollist, mis ei moonuta T.G ütluste olemust ega mõtet. A.Si arvamus, et A.G võib kasutada töös ebaausaid võtteid, ei oma midagi ühist müstilise tapmisähvardusega S.D vastu. A.S tegi oma järelduse, et G lubab endale ebaausaid võtteid selle põhjal, et keegi J pöördus kohtusse ja pöördus töövaidluskomisjoni. Polnud teada, et ta oli enne hageja poole pöördumist juba avalduse töövaidlusse esitanud. Kostjad ei tõendanud, et oli olemas dokument, mis kinnitab, et hageja on arvel psühhiaatri juures. Sellist dokumenti ei ole kunagi olnud, hageja pole ka ise kunagi sinna pöördunud ja keegi ei ole ka hagejat psühhiaatri juurde saatnud. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis tehti 1979.a kriminaalasja raames. Kostjad ei tõendanud, et hageja valab juristid üle mustusega, et võita protsessi. Kostja T.G ei tõendanud, et hageja peab end ülal ebakorrektselt. See on isiklikus suhtes väga raske süüdistus. Hageja on Narvas tuntud inimene ja paljud teavad, mida kostjad ütlesid hageja kohta. TsÜS § 23 lg 1 kohustab kostjaid tõendama neid fakte. Kuna need faktid ei ole tõendatud, palub hageja kohtul haginõuded rahuldada ja mõista kostja T.Glt välja kohtukulud 1 380 krooni. Kostja A.S seletab, et tema oli töövaidluskomisjoni liige ja seetõttu oli ta kutsutud tunnistajana ülekuulamiseks uurija juurde seoses A.Gi suhtes algatatud kriminaalsüüdistusega.

Kostja ütleb, et ülekuulamisel rääkis ta seda, mida ta nägi ja kuulis. Mingeid laimavaid andmeid või valet ta uurijale ei rääkinud. Uurijal on õigus küsida ülekuulatavalt andmeid süüdistatava kohta KrMK § 107 lg. 1 alusel. Kostja ütleb, et uurija kasutas oma õigust ja et tema andis ütlusi isiku kohta, keda oli saanud jälgida töövaidluskomisjoni istungil. A.G esindas A Jit ja komisjoni pani kohe imestama asjaolu, et avaldus oli esitatud nii töövaidluskomisjoni kui ka kohtusse. See ei olnud seaduslik. A.G on kogenud jurist, mistõttu oli alust arvata, et see oli tehtud tahtlikult mitte kogenematuse tõttu. Nii selline arvamus tekkiski ja sellest rääkis ta ka uurijale. Kostja ütleb, et koridoris toimunud kokkupõrget A.Gi ja S.D vahel ta ei näinud ega kuulnud, kuid S.D tuli istungisaali ja rääkis kohe, mis oli juhtunud. Kostja leiab, et uurija juures ülekuulamisel ei rääkinud ta A.G’i au ja väärikust teotavaid andmeid, vaid andis ütlusi ja väljendas oma arvamust, milliste võtetega A.G töötab. Kui uurimine oleks leidnud, et on antud valeandmeid, siis oleks kostja kandnud kriminaalvastutust. Uurimine seda aga ei leidnud. Kostja leiab, et ta ei ole A.G’i õigusi rikkunud ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja T.G lepinguline esindaja selgitab, et hagiavalduses esitatud T.G ütlused ei ole vastavuses nendega, mida ta ütles ülekuulamisel tunnistajana. Hagis on kirjas, et T.G ütles, et „S.D rääkis, et olles kohtunik, ta vaatas läbi tsiviilasja ja asja materjalide hulgas oli dokument, mis kinnitas, et A.G on arvel psühhiaatri juures". Siin on sisuline erinevus. T.G tsiteeris S.D sõnu -„Nagu ma tean kolleegide, juristide sõnadest, kui otsus tehti mitte A.Gi kliendi kasuks, võtab ta seda kui isiklikku solvangut. Kohe pöördub pressi poole" ja edasi protokolli järgi „valab mustusega üle, teiseks peab end ülal räpaselt”. Sellest fraasist ei nähtu, et juttu on A.G’ist. Võib-olla on jutt A.Gi kliendist, aga see on jällegi viide teiste isikute sõnadele. Need fraasid olid välja öeldud seoses sellega, et S.D avalduse alusel oli algatatud kriminaalasi selle kohta, et A.G ähvardas S.D’t tapmisega ja uurija esitas küsimusi, et kindlaks määrata, kas need ähvardused olid S.D arvates reaalsed. Nimelt seetõttu oli T.G kutsutud politseisse, teda oli hoiatatud vastutusest valeandmete esitamise eest ja andmete andmisest keeldumise eest, ja T.G selgitas uurijale, mis oli selle põhjuseks, et S.D sai A.G’i poolt öeldud fraasist aru kui reaalsest ähvardusest tema elule ja tervisele. T.G oli esimene inimene, kellele S.D rääkis oma hirmudest ja kartustest oma elu eest ja sellest, miks ta kardab, et see ähvardus võib olla realiseeritud. Mingeid hagejat laimavaid andmeid T.G ülekuulamise protokollis ei ole ega saagi olla. Uurija pidi välja selgitama, kui reaalne ähvardus oli ja kas kahtlustatava tegudes on kuriteo koosseis. Kellelgi ei olnud õigust mitte anda ütlusi, mis seda asja puudutasid. T.G ei iseloomustanud A.Gi, ta andis vaid ütlusi S.D ja teiste isikute sõnadest lähtuvalt. Kostja palub hagist keelduda ja mõista T.G kasuks välja kohtukulud 8 000 krooni ning tagastada tunnistajatasu, kuna see on kasutamata. IV. Kohtuotsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära hageja ja poolte esindajate seletused ning hinnanud toimikus olevaid ja tsiviilasjas tõenduslikku tähtsust omavaid dokumentaalseid tõendeid kogumis, t u v a s t a s, 1) hageja on 03.07.2000.a. kohtule saabunud hagiavalduses esitanud kummagi kostja vastu kolm nõuet : 1) tunnistada kostjate A S’i ja T G kirjalikud väljaütlemised tegelikkusele mittevastavaiks, 2) kohustada kostjaid 10 päeva jooksul pärast kohtuotsuse tegemist teatama Narva politseiprefektuurile kirjalikult järgmise sisuga õiendus: A.S – minu tunnistus sellest, et A.G võib oma töös lubada ebaausaid võtteid, on vale ja seoses sellega vabandan uurimisorganite ja isiklikult A.G’i ees; T.G – minu tunnistus sellest, et oli dokument, mis tõendab et A.G on arvel psühhiaatri juures, ja sellest, et ta valab poriga üle selle juristi, kes protsessi võidab, ja sellest, et

G käitub äärmiselt räpaselt, on valed, ja sellega seoses vabandan uurimisorganite ja isiklikult A.G’i ees; 3) välja mõista hageja kasuks kostja A.S’ilt 9 999 krooni ja kohtukulud ning kostja T.G’lt 14 999 krooni ja kohtukulud. Kohtuistungil hageja loobub moraalse kahju nõudest mõlema kostja vastu. 2) kohaldamisele kuuluvad enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduste sätted, sealhulgas TsÜS §de 23 lg. 1, 172 lg. 2 sätted. Kuni 01.07. 2002. a kehtinud TsÜS § 23 lg. 1 kohaselt on isikul õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Kehtinud ja hageja viidatud TsÜS § 172 lg. 2 täpsustas, et isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Sama paragrahvi lg. 3 ja 4 kohaselt juhul, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja hüvituse suuruse määramisel arvestab tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Isiklike õiguste kaitse on sätestatud TsÜS II peatüki 4. jao sätteis, millest § 26 sätib, et seaduses sätestatud juhtudel võib isik nõuda ka §-des 23-25 nimetamata isiklike õiguste rikkumise lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-105-01 on selgitanud, “et hageja peab tõendama au teotamise (rikkumise) fakti ning põhjendama, miks ta leiab, et see on vaadeldav au teotamisena. Seega puudub vajadus kirjeldada hagiavalduses seda, milles hageja kannatused seisnevad. See kahju loetakse heastatuks rikutud õiguse (õigus heale nimele ja lugupidamisele) kaitsega, kohustades rikkujat au teotamist lõpetama ja/või au teotavaid andmeid ümber lükkama. Sel viisil kahju heastamisega ei saa pidada hüvitatuks moraalset kahju, mis kuulub TsÜS §-st 172 lg. 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Sama paragrahvi lõike 3 järgi peab kohus isikliku õiguse rikkumise tuvastamisel asjaolude kohaselt otsustama, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Kohtunik saab hinnata üksnes neid asjaolusid, mis on talle tajutavad. Sellisteks asjaoludeks isiku au teotamisel on selle vorm (kirjas, pildis jne), ulatus (piiratud või piiramatu leviga teabeallikas), iseloom (teabe sisu, selle esitamise viis, eesmärk ja motiiv) ning muud rikkumisega seonduvad olulised asjaolud. Need on seega asjaolud, millele peab rajanema hageja moraalse kahju rahalise hüvitise nõue”. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, tuli järeldusele, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata mõlema kostja vastu alljärgnevatel asjaoludel:

tõendada selle sisu tõesust või väärust. Seetõttu ei saa isiku au teotavat väärtushinnangut ümber lükata. Halvustava tähendusega hinnangu loeb kohus isiku au teotavaks, kui see isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks, kohustades kostjat lõpetama hageja au teotamise. Hageja peab tõendama au teotamise (rikkumise) fakti ning põhjendama, miks ta leiab, et see on vaadeldav au teotamisena. Hageja ei ole taotlenud kostja väljaöeldud fraaside tunnistamist hageja au või väärikust teotavaiks ega ole tõendanud kostjate poolt hageja laimamist. Hageja on hagi esemena nimetanud lihtsalt “teotavate andmete ümberlükkamist”. Alles kohtuistungil osundas hageja kostja T.G poolt andmete levitamisele, kuid sedagi tulenevalt viimase kirjalikust seisukohast. Hinnates tõendina esitatud tunnistajate ülekuulamise protokolle, selgub, et hagiavalduses märgitud tsitaadid ja kostja T.G’le omistatud väljendid ei kattu 20.07.2000.a. vormistatud tunnistaja ülekuulamise protokolliga. Kostja on tunnistajana rääkinud ja kirjeldanud vaid teiste isikute käest kuuldut, mistõttu ta ei saa vastutada teiste isikute räägitu aluseks olevate asjaolude tõepärasuse eest ega neid enda nimelt ümber lükata. A.S’i töövaidluskomisjoni istungil kujunenud ja tunnistajana välja öeldud järeldus, et hageja võib kasutada oma töös ebaseaduslikke võtteid, et kohe pöördub pressi poole ja kõikvõimalikesse instantsidesse, on kinnitust leidnud hageja enda kinnitusega, et hagiavaldus kohtusse ja avaldus töövaidluskomisjonile olid esitatud samaaegselt, aga ka sellega, et ka käesolevas asjas on hageja korduvalt istungitele kaasa kutsunud ajakirjanikke, taandanud kohtunikke ja esitanud kohtuniku peale kirjutatud kaebusi, mis konkreetset kohtuasja ei puuduta. Kohtu arvates on väär hageja järeldus nagu oleks psühhiaatri juures käimine ja nn. arvel olemine psühhiaatri juures mingi alandav või häbiasi. Inimese elus võib ikka juhtuda vähem või rohkem pingelisi momente, kergemini või raskemini talutavaid psüühilisi läbielamisi, mille puhul oleks otstarbekas pöörduda erialaspetsialisti poole, kelleks psühhiaater kindlasti on. Seega pole ka võimalik seda asjaolu, kui keegi külastab arsti ja saab mingit ravi, lugeda tema mainet kahjustavaks või viidet sellele isiku au või väärikust teotavaks. Kuna halvustava tähendusega hinnangud kostjate öeldus puuduvad, ei saa kohus lugeda käsitletud protokollide sisu hagejat teotavaiks ega ise juurde mõelda, kas kostjate tunnistused oma sisult on siis hageja au või väärikust teotavad või hoopiski tema imidžit kahjustavad.

5.Kuna hageja avaldused hagist moraalse kahju nõudes loobumise kohta mõlema kostja vastu on istungitel tehtud mingite mööndustega, eelistungil seoses võimaliku kokkuleppe saavutamisega, kohtuistungil aga ”praeguse” momendiga seonduvalt, siis lähtudes tuvastatud asjaoludest kohus annab hinnangu ka hageja moraalse kahju nõudele. Kohus leidis, et hageja moraalse kahju nõue on põhjendamatu ja tõendamata. Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-70-97 selgitab, et tulenevalt PS §-st 25 kuulub õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitamisele isikule, kellele kahju tekitati. Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju tekkimist, vaid õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Hageja pole kostjate tegevuses mingit kehtestatud seadusesätte rikkumisi täheldanud. Hageja ei tõendanud talle moraalse kahju tekkimist. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-11-04 selgitanud, et moraalse (mittevaralise) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au õigusvastase teotamise korral peab hageja hüvitamise nõuet põhjendama (näitama, milles mittevaraline kahju seisnes) ja tõendama kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Isiklike õiguste rikkumise korral tuleb küll eeldada, et kannatanule on sellega tekitatud mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile pole põhjust reageerida rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Au teotamise korral võiks kompenseerida näiteks seda, et au teotamine põhjustas olulisi ebamugavusi või negatiivseid muudatusi kannatanu elukorralduses või tema suhetes teiste isikutega. Samuti seda, kui kannatanu maine sai au teotamise tõttu silmnähtavalt ja oluliselt kahjustatud. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus. Au teotamise kui teo õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb välja selgitada, kas isiku mainet on kahjustatud ning seejärel anda hinnang sellele, missuguses olukorras väidetav au teotamine toimus. Kohtu arvates hageja isiklikke õigusi ei ole rikutud, mistõttu puudub alus moraalse kahju rahaliselt hüvitamisele. Haginõuete faktilistes asjaoludes puudub hageja viide eraelu andmete levitamisele ilma seadusliku aluseta. Hageja arusaam, et kostjate poolt ülekuulamisel antud tunnistusi levitati sellega, et need said lisaks uurijale teatavaks vähemalt kolmele prokurörile, ei ole asjakohane. Kostjate antud tunnistused hageja eraelu ei puuduta. Hageja väitel on tema tunnustatud jurist, aktiivne ühiskonnategelane ja muidu väga lugupeetud isik, kellel on Narvas kõrge imidž. Hageja oma nõude põhistustes ei tunnista kehtivaid seadusi, leides, et tema nn. imidž on sedavõrd kõrge, et ainuüksi sellest tulenevalt tuleks hagi rahuldada, ilma et ta peaks midagi tõendama. Samas hageja ka oma imidži kahjustamist ei tõendanud. A.S’i ütluse suhtes kinnitas hageja näiteks ise, et ta ei teadnud, et J oli esitanud avalduse töövaidluskomisjonile. Hageja aga pidanuks juhul, kui isik tema poole pöördus, kindlaks tegema, kas ta seadusest tulenevalt saab pöörduja soovi täita või mitte. Oma töö tulemuste õnnestumiste või ebaõnnestumiste puhul tunneb iga inimene mõnesuguseid hingelisi läbielamisi. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole käsitletav moraalse kahjuna. Inimene võib kogeda ka väga erinevaid tundeid nagu hirmu-, õudus-, põlgus-, õnnetunne jne. Tunne on hetkeliselt tajutav ja võib kaasa tuua ka tagajärgi, kuid hageja

mingite selliste tagajärgede tekkimist ei tõendatud. Moraalse kahju nõue ei saa kujuneda iseseisva rikastumise allikaks või ka mõningaseks kättemaksuks. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud 21.12.2000.a. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad kohtukulud hageja kanda. TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäänud osast kostjale, hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kohus leidis, et kostja T.G’le on põhjendatud tema õigusabikulud taotletud summas 8 000 krooni hagejalt välja mõista. Kostja T.G on 27.02.2002.a. tasunud arvelt xxxx Narva Linnakohtu kontole 105620110015005 tunnistaja eest 92 krooni ja 03.06.2008.a. rahandusministeeriumi arvele 221013921094, viitenumbriga 3100057484, 288 krooni selgitusega – menetluskulud, tunnistaja eest, tsiviilasja nr. 2-01-65. Kuna tunnistajaid kohtus üle ei kuulatud, siis kuulub tasutud tunnistajatasu summas 380 krooni kostjale tagastamisele TsMS § 150 lg. 7 alusel, mille kohaselt kohtu nõudel menetlusosalise poolt või tema eest tasutud asja läbivaatamise kulud tagastatakse enam tasutud ulatuses, samuti juhul, kui toiming, mille kulud ette tasuti, jääb tegemata või kui riik toiminguga seoses kulusid ei kanna. TsMS § 632 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, arvates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohus juhindus TsÜS §-de 112, 172, PS §-de 12, 15, 25, TsMSRakS § 3, TsMS §-de 230, 441-442, 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik: