Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja nõue ja põhjendused OÜ Iriscorp müüs 31.12.2007-16.01.2008 korduvalt AS-ile Nor-Est Wood metsamaterjali ning väljastas kostjale maksmiseks 11 arvet. Kõigi arvete juurde kuuluvad metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise aktid ning veoselehed (tl 8-42). Aktide ja veoselehtedega on tõendatud, et kostja on kauba kätte saanud. Hageja müüdud kaup oli kvaliteetne ning kostja nimetatud alusel pretensioone ei esitanud. Sellest hoolimata on hagiavalduse esitamise hetkeks kostja poolt suurem osa arveid jätkuvalt tasumata summas 581 312,90 krooni ning kostja ei esitanud vastuväiteid, miks ta arveid tasunud ei ole. Vastuväited on kostja esitanud üksnes viivise maksmise kohustusele oma 20.02.2008 kirjas. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg 1 nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse tasumist summas 581 312,90 krooni. Lisaks nõuab hageja kostjalt viiviseintressi (viivist) 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summast vastavalt arvetel kokkulepitud tingimustele ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Isegi juhul, kui nõustuda kostja käsitlusega, et viivise suhtes kokkulepe puudub, ei välista see seadusest tuleneva viivisemäära kohaldamist ning hageja on arvestanud seadusjärgset viivitusintressi VÕS § 94 järgi aastase viivise määraga 11% ning ühe päeva viivise määraga 0,03% põhivõlgnevusest. Kuna kostja tasus märtsis 2008 põhivõlgnevuse, loobus hageja 13.08.2008 eelistungil põhinõudest. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingujärgse viivise 173 686 krooni või alternatiivselt seadusjärgse viivise 10 421 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal tekkis küll VÕS § 208 lg-st 1 tulenev ostuhinna tasumise kohustus, kuid ainuüksi kohustuse olemasolu ei anna õigust täitmise nõude esitamiseks. Kohustuse täitmise nõude esitamise vältimatuks eelduseks on kohustuse rikkumine. Seega peab kehtivast võlasuhtest olema tekkinud kohustus ja see peab olema sissenõutav. Hagejal ei olnud hagi esitamisel õigus nõuda kohustuse täitmist, sest kostja ei olnud kohustust rikkunud. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval, kusjuures tähtaja kindlaksmääramine eeldab poolte kokkulepet. Poolte vahel selline kokkulepe puudub. Asjaolu, et hageja märkis esitatud arvetele ühepoolselt maksetähtaja, ei tähenda pooltevahelist kokkulepet maksetähtaja kindlaksmääramiseks. Vastavaks kokkuleppeks ei saa lugeda kostja töötaja allkirju metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktidel ega ka arvetel. VÕS § 82 lg-st 3 tulenevalt pidi kostja täitma rahalise kohustuse selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Kostja tugineb 2(8)

pooltevahelisele praktikale kinnitades, et ka varasematel juhtudel on hageja ühepoolselt märkinud arvetele 7-päevase maksmise tähtaja, kuid kostja tasus arved mõistlikult vajaliku aja jooksul ning hageja aktsepteeris sellist tasumise viisi ühtegi pretensiooni esitamata. Kuna pooltevahelisest praktikast tulenes, et kostja täitis kohustuse mitte arvetel märgitud tähtajal, vaid siis, kui tal oli selleks võimalus, pidi hageja hagi esitamisel teadma, et kostja pole oma kohustust rikkunud. VÕS §-st 82 tuleneb, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille tähtaeg ei ole kindlaks määratud, põhimõtteliselt igal ajal. Hageja tegigi seda meeldetuletustega 6. ja 18.veebruaril 2008, kuid ka siin tuleb lähtuda mõistlikult vajalikust ajast. Meeldetuletustes 581 312.80 krooni tasumiseks 7-päevase tähtaja andmine ei ole mõistlik ning kostja tasus nõutud summa pikema aja jooksul, s.o 22 päeva jooksul. Kuna poolte vahel puudus kokkulepe arvete maksetähtajas, ei ole kostja rikkunud rahalist kohustust, mistõttu viivisenõude esitamine VÕS § 113 lg 1 järgi on alusetu. Asjaolu, et rahaline kohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks, välistab ka seadusjärgse viivisenõude rahuldamise. Kostja osundas hageja hea usu põhimõtetega vastuolus olevale tegevusele, kes vaatamata kostja poolt 14.03.2008 põhivõlgnevuse vähenemisele 246 048,28 kroonini, ei korrigeerinud oma vastuses puuduste kõrvaldamise kohta põhivõlgnevuse summat (tl 54-56). Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Pärnu Maakohus jättis OÜ Iriscorp hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Metsamaterjali müügilepingu puhul ei ole seaduses lepingu vormi ette nähtud. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid suulise müügilepingu, kaup on kostjale üle antud ning vaidlus selle kvaliteedi ja koguse üle puudub. Vaidlus on selles, kas kostja, võttes vastu kauba ja saades arved ja mitte esitades vastuväiteid arvetel märgitud maksetähtaegadele ja viivistele, nõustus hageja pakutud tingimustega. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. VÕS § 20 lg 2 sätestab, et vaikimist ja tegevusetust loetakse nõustumiseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- ja kutsealal kehtivatest tavadest. Vastavalt VÕS § 20 lg-le 3 kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata, vaikimine loetakse sel juhul nõustumiseks. Arvestades asjaolusid, ei saa kostja vaikimist ja tegevusetust pärast kauba vastuvõtmist ja hagejalt arvete saamist, lugeda aktseptiks hageja poolt arvetele kirjutatud maksetähtaegade ja viivise osas. Hageja saatis kostjale kaks meeldetuletuskirja tasumata arvete kohta 06.02.2008 ja 18.02.2008 (tl 4344), kuid kostja neile ei vastanud ega avaldanud mingil moel oma tahteavaldust ega teinud tegu, mis väljendaks tema nõusolekut arvete maksetähtaegade ja viiviste suhtes. Viiviste osas esitas kostja 20.02.2008 pärast hagejalt viivisearve saamist oma vastuväite põhjusel, et puudub vastav kokkulepe (tl 47). Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid pooltevahelise kokkuleppe olemasolu maksetähtaegade ja viiviste osas ning ka muud VÕS § 20 lg-s 2 sätestatud alused vaikimise või tegevusetuse arvestamiseks nõustumusena. Kostja esitas küll lisaks vaidlusalustele arvetele ka varasemad arved (tl 96-104), kuid need on väljastatud 2007 detsembris, lepingulised suhted puudutavad üksnes kahte kuud ning kohtul puuduvad tõendid pooltevahelisest metsamaterjali ostust-

3(8)

müügist pikema perioodi vältel. Pooltel ei ole seega püsivat ärisuhet ning puudub alus lugeda vaikimist nõustumiseks ka VÕS § 20 lg 3 alusel. Antud juhul kohaldub VÕS § 82 lg 3, mis sätestab, et juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Kostja on põhjendatult tuginenud mõistlikult vajaliku aja määratlemisel pooltevahelisele praktikale selle kohta, et ka varem tasus kostja arved hiljem kui arvel märgitud 7 päeva ning hageja aktsepteeris seda. VÕS §-st 82 tuleneb võlausaldaja õigus nõuda juhul, kui täitmise tähtaeg ei olnud kindlaks määratud, täitmist põhimõtteliselt igal ajal, milliseks nõudeks loebki kostja hageja meeldetuletusi 06.02.2008 ja 18.02.2008, tasudes arved 05.03.2008-25.03.2008 581 312.90 krooni (tl 69-75). Hageja sellist arvete tasumise aega mõistlikuks ei pidanud. Kuigi müügilepingu olemusest tuleneb võimalikult kiire tasumise kohustus, ei ole maksete tasumine kostja poolt antud summas antud tähtaja jooksul kohtu arvates ebamõistlikult pikk ning kohus ei pea seda kostjapoolseks lepingurikkumiseks. Kuna ei leidnud tõendamist poolte kokkulepe ostuhinna tasumise tähtajas ja viiviseintressi suuruses ja kohus ei tuvastanud kostjapoolset lepinguliste kohustuste rikkumist, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue viivise osas VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel. Eelpooltoodud põhjustel puudub alus ka seadusjärgse viivise nõudeks. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ Iriscorp palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingujärgne viivis 173 686 krooni või alternatiivselt seadusjärgne viivis 10 421 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Mõlemad pooled on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud. Arvete tähtaegsus on tavaline majandustegevuse nõue, arvete maksmine 2 kuud pärast esitamist, korduvatest meeldetuletustest ning hagiavalduse esitamisest hoolimata, ei ole õigustatud. Kostja oli hageja arvete tasumisega olulises viivituses, alus viivisnõude rahuldamata jätmiseks puudus. Maakohus kohaldas valesti VÕS § 20 lg-d 2 ja 3 ning § 82 lg-d 1 ja 3. Kuivõrd kostja ei vaielnud vastu hageja esitatud arvetel toodud maksetingimustele, on sellised maksetingimused muutunud TsÜS § 68 lg 4 ning VÕS § 20 lg 2 ja 3 alusel lepingu osaks. Kohus viitas korrektselt, et TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. VÕS § 20 lg 2 sätestab, et vaikimist ja tegevusetust loetakse nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. VÕS § 20 lg 3 järgi kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. Kohus VÕS § 20 lg 3 kohaldamist ei analüüsinud ja eksis, leides et TsÜS § 68 lg 4 ja VÕS § 20 lg 2 ei kohaldu. Pooled olid püsivas ärisuhtes. Ka käesolev vaidlus toimub 11 arve pinnalt. Enne nimetatud arveid tasus kostja hageja arved valdavalt nendel ette nähtud maksetingimustel. Pooled tegid omavahel müügitehinguid kokku paarikümnel korral, millest tulenevalt oli poolte vahel ühene praktika arvete maksetingimuste osas. Selline praktika on olemas ka vastaval majandus- ja kutsealal. Olukorras, kus eraldi lepingut ei sõlmita, lepitakse maksetähtaeg- ja tingimused kokku arvel. Tavaline tähtaeg selleks on 7 päeva, millist tähtaega kasutavad lugematud ettevõtted nii metsaäris kui ka muudel

4(8)

tegevusaladel. Samuti on tavaline ja üldkasutatav viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas. Kostja maksetingimustele vastu ei vaielnud. Esimene vastuväide esitati alles 20.02.2008 ning mitte maksetähtaja vaid viivise suuruse osas. Pooltevaheline praktika oli, et arvete tasumine toimub 7 päeva jooksul ning viivist arvestatakse arvetel näidatud määras. Käesolevas kontekstis tuleb arveid lugeda pakkumuseks maksetingimuste osas. Kostja vaikimine arvete saamisel tuleb lugeda nõustumuseks nii TsÜS § 68 lg 4 kui ka VÕS § 20 lg 2 ja lg 3 alusel. Arvetel märgitud maksetingimused, olles tavalised nii pooltevahelises praktikas kui majanduskäibes üldiselt, muutusid VÕS § 20 lg 3 alusel lepingu osaks, kuivõrd kostja neile vastu ei vaielnud. Kohus leidis selle asemel, et kostja vaikimist ei saa lugeda aktseptiks maksetähtaegade osas, kuivõrd kostja ei ole hageja meeldetuletuskirjadele vastanud ega avaldanud oma tahet, mis väljendaks nõusolekut maksetähtaegadega, ka mingil muul viisil. Kohtu käsitlus on ebaõige, kuivõrd VÕS § 20 lg 2 ja lg 3 järgi tuleb sellisel juhul kostja vaikimise korral lugeda selline vaikimine aktseptiks ning kostja ei peagi oma nõusolekut mingil muul viisil väljendama. Kui kostja soovis, et arvel toodud maksetingimused ei muutuks kokkuleppe osaks, oleks ta pidanud esitama neile oma vastuväited. VÕS § 82 lg 1 järgi, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kohustuse täitmise tähtaeg oli märgitud esitatud arvetel, kus oli maksetähtajana sedastatud 7 päeva. Kostja nimetatud tähtajast kinni ei pidanud ning möönis seda ka ise. Kohus leidis, et hageja aktsepteeris sellist hilinemist, kuivõrd ei esitanud sellele vastuväiteid. See ei vasta tegelikkusele. Hageja palus pärast arvetel sätestatud tähtaja möödumist arvete maksmist esmalt telefoni teel ning seejärel saatis meeldetuletused 06.02.2008 ja 18.02.2008. 10 päeva pärast viimast meeldetuletus, st 28.02.2008, esitas hageja hagiavalduse maakohtule. Kostja tasus viimase arve 25.03.2008 ehk peaaegu kuu aega pärast hagiavalduse esitamist. Kohus pidas ka sellist viivitust mõistlikuks. Kostja on ka varem olnud arvete tasumisega viivituses. Kohus leidis selles pooltevahelise püsiva praktika. Kostja varasem arvete tasumisega viivituses olemine ei tähenda, et hageja oleks seda aktsepteerinud, vaid ta on ka varem olnud korduvalt sunnitud tuletama kostjale meelde arvete tähtaegse tasumise kohustust. Arusaamatu on kohtu käsitlus, et hageja on hilinenud maksmist aktsepteerinud. Hageja esitas kostjale korduvalt meeldetuletusi ning seejärel kohtusse hagiavalduse. Alusetu on lugeda hageja pidevalt esitatud protesti nõustumiseks maksete hilinemiseks. Hageja tegi kõik võimaliku, et kostja tasuks arved tähtaegselt. Kostja seda ei teinud. Isegi kui nõustuda kohtu käsitlusega, et kohustuse täitmise tähtpäeva osas kokkulepet ei olnud, oleks selleks tähtpäevaks pidanud lugema hageja esimeses meeldetuletuses sätestatud tähtpäeva 13.02.2008. Ka nimetatud kuupäevast arvates on kostja olnud tasumisega viivituses rohkem kui kuu aega. Kostja ei täitnud kohustust ka mõistliku aja jooksul, kuivõrd maksmine toimus arvete esitamisest arvates alles ca 2 kuu pärast. VÕS § 82 lg 3 järgi, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Hageja ei nõustu kohustuse täitmise aja puudumisega või et see oleks pidanud toimuma vastastikkuse kokkuleppe alusel. Maksetähtaeg tulenes nii poolte vahel kui majandustegevuses kasutatavast praktikast, millest kostja oleks ka pidanud arvete tasumisel lähtuma. Hoolimata nimetatud asjaolust, ei toimunud arvete tasumine ka mõistliku aja jooksul. Näiteks arve nr 80117 esitati 16.01.2008 ja tasuti 25.03.2008 - vahe 69 päeva; 16.01.2008 esitatud arve nr 80116 tasuti 27.03.2008 - vahe 71 päeva. Ka ülejäänud arvete tasumine on toimunud ca 2 kuu möödudes.

5(8)

Majandustegevuses arvete tasumist 2 kuu möödudes ei saa pidada mõistlikuks. Nimetatud perioodi jooksul on müüja rahalised vahendid kinni ostja võlgnetava kohustuse all ning tal endal ei ole võimalik neid kasutada. Väiksemate ettevõtete puhul, kelle käibevahendid on piiratud, võib kahekuuline viivitus oluliste arvete tasumisel tähendada kogu majandustegevuse seiskumist. Selline tagajärg oleks ilmselgelt ebamõistlik, mistõttu nii pikka viivitust arvete tasumisel ei saa pidada täitmiseks mõistliku aja jooksul. Samuti ei saa olla mõistlik kohustuse täitmine alles pärast korduvaid meeldetuletusi ning hagiavalduse esitamist. Võlgnikule peaks nimetatud asjaolude pinnalt olema arusaadav, et võlausaldaja soovib arvete maksmist. Majandustegevuses on üldiselt aktsepteeritud maksetingimuste -tähtaja ja viivise - märkimine arvel. Sellised arvel sisalduvad tingimused on võlgnikule siduvad ning ta peab nendest oma kohustuse täitmisel lähtuma, v.a kui ta neile koheselt vastu vaidleb. Alternatiiv, mis tuleneb maakohtu otsusest, on, et arvel märgitud maksetingimused ei ole siduvad ning võlgnik võib maksta arve siis, kui talle mugav on, kusjuures mõistlikuks tuleb seda pidada ka siis, kui arve makstakse 2 kuud hiljem, hoolimata võlausaldaja meeldetuletustest ning lõpuks kohtusse pöördumisest. Selline tõlgendus on ebamõistlik ning võlausaldajat kahjustav. Maakohtu otsus kõigutab majanduskorra usaldusväärsust, võimaldamata õiguskindlust osas, millal arve laekuma peaks. See tekitab lisaks raamatupidamisküsimustele võlausaldajatele ka likviidsusprobleeme. Arvestades teistes riikides üldiselt aktsepteeritud praktikat, et arvel esitatud maksetingimused on siduvad, kui neile vastu ei vaielda, vähendab selline ebamäärane maksekord ka Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet, kuivõrd keegi ei soovi endale äripartnereid, kelle suhtes ei ole teada millal ta arveid maksta suvatseb. Vastus apellatsioonkaebusele AS Nor-Est Wood ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti menetluskulud hageja kanda. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustusega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kolleegium leiab, et õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt ei ole tõendatud poolte kokkuleppe olemasolu viivitusintressi kohaldamises ja maksetähtajas. See, et hageja on kostjale esitatud arvetele kirjutanud arve tasumise tähtaja ja tasumisega viivitamisel viivise 0,5 %, ei anna alust järelduseks, et pooled on maksetähtajas ja viivise kohaldamises kokku leppinud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest järelduks, et kostja on hageja poolt arvetel märgitud viivise määraga VÕS § 20 alusel nõustunud. VÕS § 20 lg 2 järgi vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Maakohus on kokkuleppe puudumise õigesti tuvastanud ja kolleegium ei korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Õige on kaebuse väide, et pooled olid ka enne vaidlusaluseid müügilepinguid tehinguid teinud, kuid ebaõige on kaebaja väide, et eelnevalt on kostja tasunud hagejale arvetele kirjutatud tähtajaks. Vastavalt kostja 28.03.2008 õiendile (lk 96) on poolte vahel eelnevalt olnud 5 tehingut ja tasumine on toimunud umbes kahe kuni kolme nädala jooksul pärast arve esitamist. Kostja ei ole kunagi tasunud

6(8)

hagejale viivist. Eeltoodust ei saa järeldada, et poolte vahel oli tava vaikimisi aktsepteerida arvel toodud tingimusi kokkuleppe tingimustena. Väidet, et maksetähtaeg 7 päeva ja viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on metsaäris tavaline, ei ole kostja tõendanud. Samas ei ole aga kostja tõendanud, et hageja oleks nõustunud arvete tasumisel kuudepikkuse hilinemisega. See, et hageja ei esitanud kohe kohtusse nõuet, ei tähenda veel seda, et hageja oleks maksmisega viivitamisega nõustunud. Selleks, et otsustada, kas hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, tuli maakohtul tuvastada, kas hageja nõue on muutunud sissenõutavaks olenemata maksetähtaja osas kokkuleppe puudumisest poolte vahel. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus, et hageja nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, ei ole õige. Hageja nõue on sissenõutav hetkest, kui kostjal on kohustus see täita. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kuna pooled ei olnud kokku leppinud täitmise tähtpäevas ja samuti ei tulene see võlasuhte olemusest, siis tuleb kolleegiumi arvates kohaldada VÕS § 82 lg-t 3, mis sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kolleegium leiab, et ostetud metsamaterjali eest tasumiseks mõistlik tähtaeg on 2 nädalat. Eeltoodud tähtaeg on piisav, et pärast kauba vastuvõtmist ja arve saamist korraldada raha ülekandmine pangaasutuse kaudu. Ka maakohus on vaidlustatud otsuses tuginenud nõude sissenõutavuse üle otsustamisel VÕS § 82 lg-le 3, kuid teinud ebaõige järelduse, et mõistlik aeg raha maksmiseks oli pärast hageja poolt 06.02.2008 ja 18.02.2008 meeldetuletuste esitamist. Kolleegium leiab, et mõistlikuks ei saa pidada, et esitatud arvete alusel tasutakse mitu kuud hiljem ja alles pärast mitmekordseid meeldetuletusi. Kostja ei ole põhjendanud, miks oli talle kauba eest tasumiseks vajalik mitmekuine tähtaeg. Järelikult oli hagejal õigus nõuda kostjalt raha maksmist pärast kahe nädala möödumist arvete esitamisest. Sellest ajast muutus hageja nõue sissenõutavaks ja kuna kostja raha ei maksnud, on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Viivise arvutamisel lähtub kolleegium hageja 12.08.2008 hagi muutmise avalduses toodud andmetest kostja poolt raha maksmise aja kohta. Kostja neile kuupäevadele vastuväiteid esitanud ei ole. Väljamõistetava viivise suurus on alljärgnev: • Arve nr 71 225 31.12.2007, summa 91 174,77 krooni, tasuda tuli 14.01.2008, tasuti 21.01.2008, viivitus tasumisel 6 päeva. Viivis 164,10. • Arve nr 71 226 31.12.2007, summa 3 864,50 krooni, tasuda tuli 14.01.2008, tasuti 21.01.2008, viivitus tasumisel 6 päeva. Viivis 7 krooni. • Arve nr 71 235 31.12.2007, summa 98 454,19 krooni, tasuda tuli 14.01.2008, tasuti 05.03.2008, viivitus tasumisel 50 päeva. Viivis 1 476,80 krooni. • Arve nr 71 236 31.12.2007, summa 92 496,48 krooni, tasuda tuli 14.01.2008, tasuti 05.03.2008, viivitus 50 päeva. Viivis 1 387,50 krooni. • Arve nr 80 103 08.01.2008, summa 4 720 krooni, tasuda tuli 22.01.2008, tasuti 24.01.2008, viivitus 1 päev. Viivis 1,40 krooni. • Arve nr 80110 10.01.2008 56 268,54 krooni, tasuda tuli 24.01.2008, tasuti 07.03.2008, viivitus 42 päeva. Viivis 709 krooni. • Arve nr 80 111, 14.01.2008, summa 88 045,41 krooni, tasuda tuli 28.01.2008, tasuti 13.03.2208, viivitus 44 päeva. Viivis 1 162,20 krooni. • Arve nr 80 114, 16.01.2008, summa 9 326,72 krooni, tasuda tuli 30.01.2008, tasuti 25.03.2008, viivitus 54 päeva. Viivis 151,10 krooni. • Arve nr 80 115, 16.01.2008, summa 37 605,18, tasuda tuli 30.01.2008, tasuti 25.03.2008, 7(8)

• •

viivitus 54 päeva. Viivis 609,20 krooni. Arve nr 80 116, 16.01.2008, summa 161 659,29 krooni, tasuda tuli 30.01.2008, tasuti 27.01.2008, viivitus 56 päeva. Viivis 2 715,90 krooni. Arve nr 80 117, 16.01.2008, summa 37 457,09 krooni, tasuda tuli 30.01.2008, tasuti 25.03.2008, viivitus 54 päeva. Viivis 606,80 krooni.

Kokku tuleb kostjal tasuda hagejale viivist 8 991 krooni. Vaidlustatud otsusega jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Kolleegium leiab, et see ei ole õige. TsMS § 162 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad menetluskulud pooled võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 581 312,90 krooni ja viivise 173 686 krooni või alternatiivselt 10 421 krooni. Põhivõlgnevus maksti kostja poolt ära asja menetluse ajal ja eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et nõue põhivõla osas oli hagi esitamise ajal muutunud sissenõutavaks. Kolleegiumi arvates tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda analoogiast TsMS § 168 lg-ga 4 ja jätta maakohtu menetluse kuludest 78% kostja kanda ja 22% hageja kanda. Apellatsioonkaebuses vaidlustas apellant maakohtu otsuse 173 686 krooni ulatuses. Kaebus oli põhjendatud 8 991 krooni ulatuses (5%). Kolleegium leiab, et 5% apellatsiooniastme menetluskuludest tuleb jätta AS Nor-Est Wood kanda ja 95% OÜ Iriscorp kanda.

Reet Allikvere

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.