Võlaõigus › Töövõtulepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused 14.09.2007 sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja valmistama kostjale veotauto furgooni vastavalt 28.06.2007 hinnapakkumisele/spetsifikatsioonile. Hageja tegi töö. Furgoon paigutati kostja poolt tarnitud alusautole. Seejärel ilmnes, et auto on 20cm kliendi soovitust kõrgem, kuna furgooni aluseks olev auto on kõrgem. Kostja avastas puuduse 2 nädalat hiljem, st ei vaadanud tööd koheselt üle. Hageja leiab, et kostjal ei ole enam õigust

pretensiooni esitada. Kostja keeldus töö eest tasumast. Kostja võlgneb töö eest 224 200 krooni (töö hind ilma käibemaksuta 190 000 krooni) ja viiviseid hagi esitamise seisuga 155 258,50 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista kokku 379 458,50 krooni ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja vaidleb hagile vastu. Poolte vahel ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud. Leping sõlmiti tellimuse esitamisel tehtud oferdist ja aktseptist tulenevalt. Tellimuse esitamisel märkis kostja selgelt, et „kogukõrgus ei tohi olla üle 2400mm“ ja „ADR maa-alusteks töödeks“. Hageja võttis töö teostamisel aluseks valed mõõdud – aluseks tulnuks võtta koormata auto mõõdud. Töö valmis ettenähtust 10 päeva hiljem, s.o 14.11.2007, kostja esitas pretensiooni 28.11.2007 ning kostja leiab, et tal on õigus pretensiooni esitada. Kostja leiab, et töö ei ole teostatud vastavalt lepingule. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Puudub vaidlus, et poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping, mille järgi pidi hageja kostja alusautole ehitama furgooni. Kostja esitas hagejale 27.06.2007 e-kirja, milles märkis, et auto kogukõrgus ei tohi olla 2400mm ning auto on mõeldud maa-alusteks töödeks (t lk 67-71). Hageja esitas kostjale 28.06.2007 hinnapakkumise (t lk 11-16). Pooled on ühel meelel, et hinnapakkumine on lepingu osa. Kirjalikku lepingut ei sõlmitud, kuna hageja poolt esitatud 14.09.2007 töövõtuleping nr 0409/7 jäi poolte poolt allkirjastamata (t lk 17-18), kuid kohtuistungil tunnistas kostja, et selle lepingu projekti tingimused on pooltevahelise õigussuhte osa. Seega on mõlemad pooled arvamusel, et poolte vahelise lepingulise suhte tingimused on samad, mis kirjaliku lepingu projektis fikseeritud. Samas on kostja osutanud, et nende kirjaliku lepingu projekt on mõnevõrra erinev hageja omast – näiteks on erinev viivise määr (t lk 72-73). Konkreetseid lepingutingimusi analüüsib kohus alljärgnevalt ja ületab selle vastuolu. Puudub vaidlus, et kostja saatis hagejale alusauto tehnilised andmed (t lk 74-80). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Kohus leiab, et poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 „töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.“ Kostja keeldub hagejale töö eest tasumast, kuna heidab hagejale ette lepingu rikkumist. Nimelt mõõdeti pärast furgooni valmimist ja selle alusautole paigutamist, et auto tagaosa kõrgus on 2600mm, mitte 2400mm. Selleks, et tuvastada, kas hageja on lepingut rikkunud või mitte, tuleb analüüsida hageja lepingujärgseid kohustusi. Kostja hindab 27.06.2007 e-kirja oferdina. Kostja tugineb oma käsitluses just sellele e-kirjale, kuna seal on märgitud, et „kogukõrgus ei tohi olla üle 2400mm“. Selleks, et kostja saaks tugineda antud e-kirjale, peab see e-kiri olema ofert, ehk lepingulise suhte osa. VÕS § 16 lg 1 ja 2 järgi „pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Pakkumus ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus.“

Kohus leiab, et 27.06.2007 e-kiri ei ole ofert, vaid ettepanek esitada pakkumus. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Poolte vahel oli varasem koostöö ning seetõttu puudub kahtlus, et kostja soovis olla sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Samas on viidatud e-kiri on liiga üldine, et seda pidada piisavalt määratletuks – määratlemata on näiteks furgooni mõõdud ja hind, mis on antud juhul olulisteks lepingutingimusteks. Sellest, et tegemist ei ole oferdiga sai aru ka hageja, sest ta ei esitanud vastuseks aktsepti, vaid hinnapakkumise, s.o oferdi, mida kostjal tuli omakorda aktseptida. Seetõttu peab kohus antud lepingulise suhte oferdina hageja hinnapakkumist. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja 27.06.2007 e-kiri oleks olnud ofert, ei sisaldanud ta viidatud olulisi tingimusi, mis esitati alles hageja poolt hinnapakkumises. Seetõttu oleks hageja hinnapakkumine olnud muudatustega aktsept ning VÕS § 21 lg 1 kohaselt „pakkumusega võrreldes olulisi muudatusi sisaldav vastus pakkumusele on pakkumuse tagasilükkamine ja samal ajal uus pakkumus.“ Oluline muudatud seisnes selles, et hageja hinnapakkumine puudutas ainult furgooni ja mitte enam alusautot, nagu kostja seda oma e-kirjas tegi. Seetõttu jõuaks mõlemat arutluskäiku pidi samale järeldusele, et hageja hinnapakkumine oli ofert. Selles, et 28.06.2007 hinnapakkumine sisaldab lepingu tingimusi, vaidlus puudub. Sellele viitab ka 14.09.2007 kirjalik lepinguprojekt, mille tingimused on pooltevahelise lepingu osa, kus viidatakse, et lepingu objektiks on furgooni valmistamine vastavalt 28.06.2007 hinnapakkumisele. Seega saab asuda järeldusele, et hageja lepinguliste kohustuste rikkumist saab hinnata selle järgi, kas hageja rikkus hinnapakkumises toodud tingimusi. Käesolev vaidlus puudutab hageja poolt ehitatud furgooni mõõte. Mõõdud on hinnapakkumises kirja pandud. Puudub vaidlus ka selles, et hageja teostas töö samade mõõtudega, nagu hinnapakkumises kirjas on. Seetõttu ei saa hagejale lepingu rikkumist ette heita ning kohus asub seisukohale, et hageja ei ole lepingut rikkunud. Lepingu järgi oli hageja ülesanne ehitada furgoon, kostja ülesanne oli tarnida alusauto. Probleemid said alguse alusauto kõrgusest. Viimane ei ole aga lepingu kohaselt hageja kohustus. Kostja võis loota, et lähtudes varasemast heast koostööst analüüsib hageja ka alusautoga seonduvat, kuid selle mittetegemist ei saa hagejale ette heita. Seetõttu on põhjendamatu ka kostja pretensioon. Kohus leiab, et hageja on teinud töö nõuetekohaselt ja kostjal tuleb töö eest tasuda. Kuigi kohtu hinnangul on kostja pretensioon sisuliselt alusetu, ei nõustu kohus hagejaga, et kostjal oli minetanud oma formaalse õiguse pretensiooni esitada. Hageja tugines nimelt sellele, et kostja ei vaadanud oma tööd kohe üle ning esitas pretensiooni 2 nädalat hiljem, mis välistas tema õiguse pretensioon esitada VÕS § 644 lg 3 alusel. Kohus ei nõustu hagejaga seetõttu, et pooltevahelise lepingulise suhte tingimused tulenesid muuhulgas kirjaliku lepingu projektist, mille kohaselt võib reklamatsiooni esitada 1 kuu jooksul peale töö loovutamist. Pooled võivad lepingus kokku leppida seadusest teistsuguseid tingimusi. Kostja sai töö kätte 14.11.2007 ning sellest hetkest oli kostjal aega 1 kuu pretensioonide esitamiseks, 2 nädalaga kostja seda õigust minetada ei saanud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista tasu tehtud töö eest summas 224 200 krooni. Hageja nõuab kostjalt hagiavalduse esitamise seisuga (08.09.2008) viivist summas 155 258,50 krooni. Kuivõrd kostja peab töö eest tasuma, seda ta teinud ei ole, on hagejal VÕS § 113 lg 1 järgi viivist nõuda. Viivist nõuab hageja alates 22.11.2007, mil saabus arve nr 207 tasumist tähtpäev (t lk 36). Õige oleks viivist nõuda alates 23.11.2007, sest 22.11.2007 oli veel arve maksmise tähtpäev, st sellel päeval võis arvet ilma viiviseta veel tasuda. Hageja on arvestanud viiviseid 277 päeva eest, õige oleks viiviste arvestus 276 päeva eest. Kohus ise ei saa viivise perioodi omaalgatuslikult pikendada, kuna see oleks nõude piiride ületamine.

Viivise määraks on hageja märkinud 0,25% päevas viivitatud summalt. Kostja vaidleb sellele vastu, kuna tema kirjaliku lepingu projektis on viivise määraks märgitud 0,1%. Kohtul on seega kaks lepingu protjekti, milles on erinev viivise määr, kuid mille tingimused on pooltevahelise lepingu osaks. Kohus peab hindama, kumba viivisemäära kohaldada. Nende tõendite pinnalt saab kohus järeldada, et pooled on soovinud kokku leppida seadusest erinevas viivise määras ning poolte ühine tahe küündib viivise määrani 0,1% päevas. Vaid hageja tahteavaldus ulatub 0,25%-ni, kuid kuivõrd tegemist on vaid hageja tahteavaldusega, ei saa seda pidada kokkuleppeks. Kohus leiab, et viivise määr on 0,1% päevas tasumata summalt.

Kohus rahuldab viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt välja viivise (224 200 x 0,1% x 276) 61 879,20 krooni. Viivisenõude summas 93 379,30 krooni jätab kohus rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt kokku välja 286 079,20 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud poolte kanda vastavalt hagi rahuldatud ulatusele. Kohus rahuldas hagi 75% ulatuses ning selles ulatuses jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja kanda jäävad menetluskulud 25% ulatuses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.