Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.07.2009, Tallinn
Tsiviilasi
C. K. hagi P. P-L. vastu mittevaralise kahju saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
300 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.02.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P. P-L. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
09.06.2009
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja C. K. (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx x-x, xxxxxx xxxx, xxxxxx xxxx), esindaja adv. Aivar Pilv Kostja P. P-L. (ik xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxxx xxxxx xxxx, xxxxxxxx), esindaja adv. Veikko Puolakainen
Resolutsioon
1.Harju Maakohtu 17.02.2009 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta apellandi kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu
tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.26.08.2006 läks hageja oma emaga kostja tütre sünnipäevale. Kostja tuli neile väravale vastu koos temale kuuluvate koertega. Olles hoovi sisenenud ja jalutades kolmekesi maja suunas, ründasid koerad ootamatult hagejat, tekitades talle pea, näo ja otsmiku piirkonnas raskeid kehavigastusi. Kannatanu pea piirkonnast oli irdunud täispaksusega nahalapp suurusega umbes 10x15 cm.
2.Samal päeval hospitaliseeriti hageja SA Tallinna Lastehaigla ortopeedia osakonda, teostati haavade esmane korrastus ja ärarebitud skalbi osa õmmeldi tagasi. Ärarebitud nahalapp oli kahjustatud, puuduliku verevarustusega ja haava tekkis mädapõletik, mistõttu eemaldati 06.09.2006 nekroloogiline nahakude ja teostati nahaplastika. 11.09.2006 lubati hageja ambulatoorsele ravile. Vigastuste tagajärgede kõrvaldamiseks vajalik ravi kestab tänase päevani.
3.Ravi käigus tuli eemaldada osa juustega kaetud peanahast. Käesoleval ajal on hagejal paremal otsmiku kiiruluu piirkonnas arm suurusega 10x9x10 cm ja osaline kiilaspäisus. Spetsialistide arvates on edasise ravi ja paranemise perspektiiv väga pikaajaline. Armi paranemine võib aega võtta kuni kaks aastat, kuid juustega kaetud peanaha taastamine on võimalik vaid peanaha alla paigaldatava koeekspandri abil, mille täitmisega kasvatatakse juustega kaetud peanahka juurde. Sõltumata ravi edukusest jääb hagejale nähtav jääkdefekt pea nähtavasse piirkonda. Käesolevaks ajaks ei ole hageja suhtes läbi viidud täiendavaid operatsioone välimuse taastamiseks ning neid saab arvestades paranemise aeglast kulgu teha alles tulevikus.
4.Nii õnnetus kui sellele järgnenud operatsioonid, protseduurid ja paranemisperiood on põhjustanud hagejale suurt füüsilist valu ja kannatusi. Samas ei ole ette teada pikaajalise ravi tulemused ja paranemise ulatus.
5.Paremale otsmiku piirkonda jääva armi kosmeetilist välimust on võimalik termoabrasiooniga üksnes parandada ja seda alles lapse täiskasvanuks saades. Hageja on praegu alles viisteist aastat vana, mis tähendab, et tütarlapse nägu jääb tugevalt armistunuks veel mitmeteks aastateks. Vigastused on tekitatud näo ja pealae piirkonda, mis teevad selle isikule eriti ebamugavaks ja emotsionaalselt raskeks. Hageja peab mitmeid aastaid taluma moondunud välimusest tingitud piinlikkust, kurbust ja alandust. Sellega kaasnevad piirangud sotsiaalses käitumises ja suhtlemises, mis toovad kaasa sotsiaalse ja psüühilise heaolu languse. Tema välimuse täielik taastamine ei ole suure tõenäosusega võimalik. Eeltooduga kaasneb hageja elukvaliteedi langus, mis avaldub tema tegevusvabaduse paratamatus piiramises. Hageja on peale õnnetust endasse tõmbunud ja eelistab üksi olekut.
6.Kannatanul on siirdatud nahk 6x7x8 cm suurusele alale laubast kuni juuste keskjooneni, kus juukseid enam ei kasva. Kannatanu paremal näopoolel puudub miimika ja see ei taastu. Kannatanul ei ole tema nooruse tõttu veel märkimisväärseid kortse, kuid aastate möödudes need kahtlemata tekivad. Sellega kaasneb ka järjest süvenev vasaku ja parema näopoole ülaosa erinevus. Kannatanu kehale on jäänud koerte rünnakust ka mitmeid suhteliselt suuri arme. Vaatamata nimetatud armide ravimisele erinevate armikreemidega on siiski kannatanu kätel, kehal ja jalgadel suured roosad reljeefsed vorbid. Peanaha siirdamiseks vajalik nahk võeti kannatanu vasakult käsivarrelt. Kahjuks on ka sellesse kohta jäänud ligi 10x6 cm suurune paranemata arm. Eelmärgitud füüsiliste kannatuste tõttu on kannatanul tekkinud oma 2(11)
välimuse suhtes märkimisväärne alaväärsuskompleks. Kannatanu väldib igal võimalusel valgustatud peegli ette sattumist. Loomulikult ei jää selline suhtumine ka vastassugupoolele märkamatuks, mistõttu võivad tekkida kannatanul tulevikus tõsised raskused omale uute sõprade saamisel, abikaasa leidmisel ning perekonna loomisel. Kannatanu käitumist iseloomustab ka õnnetusega seonduvate kohtade ja tegevuste vältimine. Ta ei soovi olla tänavatel ja kauplustes, kus ta emaga enne õnnetust viibis ning kohtades, mis meenutavad talle liialt möödunud õnnetust.
7.T. B. võeti hageja vastu 5. klassis, neli aastat tagasi, mil tal ei olnud defekte. Koolis nõutakse baleriinidelt lisaks headele kehalistele eeldusele ka laitmatuid näoproportsioone. Kannatanu nägu ei ole enam esteetiliselt laitmatu. Lisaks kehalisele liikumisele on baleriinidel oluline anda publikule edasi ka emotsioone. Kuna kannatanu näomiimika on oluliselt kahjustatud, siis ei suuda ta ka enam oma näoga nõutaval tasemel publikule emotsioone edastada. Seega on antud õnnetusjuhtumi vigastuste näol tegemist tagajärgedega, mille tegelik mõju avaldub aastate jooksul ja olulisel määral võib see avalduda alles kaugemas tulevikus. Oma välimuse häbenemise tõttu on hageja palunud ka oma koju külalisi mitte kutsuda. Hageja on veendumusel, et külalised vaatavad külas olles ainiti teda ja saavad aru, et tema välimusega ei ole kõik korras.
8.Õnnetus sai võimalikuks tänu erinevate asjaolude kokkulangemisele, kannatanul ei olnud ajendit ega tahtlust õnnetust esile kutsuda. Isegi siis, kui kannatanu ja tema ema oleksid tahtmatult teinud mõne ootamatu liigutuse, oleks kostja kui loomapidaja saanud ja pidanud ette nägema, kuidas tema kogemuse ja teadmiste alusel võivad koerad käituda ning ennetama sellise võimaluse tekkimist koerte kohese isoleerimisega külalistest ohutusse alasse. Koerte ettevaatamatu käitumise tõttu tuleb neid pidada alati suurema ohu allikaks, sõltumata konkreetsete koerte iseloomuomadustest ja käitumismaneeridest.
9.Hageja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 350 000 krooni. Selline rahaline nõue on põhjendatud arvestades tekitatud raske kehavigastuse iseloomu, selle ulatust ja välimust moonutavat tagajärge ning õnnetusjuhtumi hingelisest üleelamisest põhjustatud kannatusi (nii valu kui ka pikaajalist ja määramatult kestvat ebamugavustunnet). Pooltevahelised kohtueelsed läbirääkimised vaidluse lahendamiseks ei ole tulemusi andnud.
10.Kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt nõutav kahjuhüvitis tingiks kostja heaolu languse. Kostja elab eramajas, tegeleb märkimisväärseid kulutusi nõudvate tõukoerte kasvatamisega (olles soetanud vahepealsel ajal endale uued ja kõrget hinda maksvad tõukoerad). Kannatanud ema kasvatab tütart üksinda. Tema töötasu V. P. XXXXXXXXX töötades on maksudeta umbes 8000 krooni, millele lisandub 300 krooni kuus riiklik lapsetoetus ning kannatanu isa J. K. poolt makstav 12 aastat tagasi fikseeritud lapsetoetus 5000 krooni kuus.
Kostja vastuväited
11.Kostja hagi ei tunnistanud. Tegemist oli kahetsusväärse õnnetusjuhtumiga, mis on ka kostjale ning tema perekonnaliikmetele põhjustanud märkimisväärseid hingelisi üleelamisi. Tegemist ei olnud ootamatu ründega, vaid olukorraga, kus koerad võisid tõlgendada isikute tavaolukorrast mõnevõrra erinevat käitumist ründena, mis tõi kaasa vastava reaktsiooni. Loomapidaja vastutus ei ole absoluutne vastutus. Koerad on „magama pandud".
12.Tegemist oli treenitud, korduvalt auhinnatud ning õnnetuse eelselt laitmatult käitunud tõupuhaste loomadega (pürenee mäestikukoerad). Tegemist on karja kaitseks aretatud
3(11)
koertega, kes oma loomult on ülirahulikud ning isegi flegmaatilised, kuid tugeva kaitseinstinktiga. Kirjeldatud olukorras oleks hea usu põhimõtte vastane tugineda loomapidaja riskivastutusele, mis ei ole absoluutne. Kostja ei oleks parima tahtmise juures saanud ette näha ootamatut ning tavapärasest erinevat käitumist, mis põhjustas koerte ründe kannatanu suhtes.
13.Kahju suurus on oletuslik ja tõendamata. Kostja jaoks on tegu märkimisväärse summaga. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
14.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis P. P-L.lt C. K. kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 300 000 krooni. Menetluskulud jäid 86% osas kostja ja 14% osas hageja kanda.
15.Vaidlust puudus selles, et 26.08.2006 läks hageja koos emaga kostja tütre sünnipäevale XXXXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXXXXXX. Kostja tuli neile väravale vastu koos temale kuuluvate koertega. Vaidlust ei olnud ka asjaolus, et koerad tekitasid hagejale näo ja otsmiku piirkonnas kehavigastusi. Vaidlus on selles, mis asjaoludel õnnetusjuhtum toimus ja millise iseloomuga kehavigastused on. Samuti on vaidlus selles, kas antud asjaoludel on riskivastutuse kohaldamine kooskõlas hea usu põhimõttega ja milline on õiglane mittevaralise kahju hüvitise suurus.
16.Võlaõigusseaduse (VÕS) §1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Loomapidaja vastutus järgneb sõltumata süüst (VÕS § 1056 lg 1 esimene lause). VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 teise lause järgi, kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. VÕS § 1060 alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Riskivastutuse eesmärgiks on ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes.
17.Koera krundil lahtiselt hoidmine kätkeb endas mitmesuguseid riske. Käesoleval juhul on kostja omaks võtnud asjaolu, et koerad olid aias lahtiselt. Võõrastele koertega ümberkäimise selgitamine ei kõrvalda nimetatud riske, kuna loomade käitumine erinevates olukordades võib olla etteaimamatu, sõltumata nende tõust, iseloomuomadustest või treenitusest.
18.Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule muuhulgas hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud ja maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma (VÕS § 130 lg 1 ja 2). Nimetatust tulenevalt on kohtul hüvitise kindlaksmääramisel teatav diskretsiooniõigus.
19.Tunnistaja A. K. ütlustega luges kohus tõendatuks, et tunnistaja läks koos hagejaga kostja tütre sünnipäevale 26.08.2006. Kostja tuli koos koertega väravale vastu, hakati koos rahulikult juttu ajades maja poole liikuma, kui mingil hetkel üks koertest ründas hagejat ilma mingi põhjuseta. Koera kontrolli alla ei saadud ja siis asus ka teine koer hagejat ründama. Sündmus toimus maja nurga juures, trepini ei jõutud. Mingil hetkel
4(11)
tundus, et asi on kontrolli all ja hageja pääseb. Järgnes uus rünnak ja koerad tirisid hageja uuesti pikali. Kostja karjus lõpuks appi oma meest, kes jooksis eemalt kohale, hoidis ühte koera. Aeda sisenenutena ei tehtud äkilisi liigutusi, keegi ei komistanud ega kukkunud. Mingit põhjust koerte rünnakuks ei olnud ja see oli väga ootamatu. Kostja andis koertele käsklusi ja püüdis neid kinni hoida, koerad ei allunud üldse korraldustele. Tunnistaja ei mäleta, et oleks klammerdunud kostja käe külge. Tunnistaja märkas hiljem ehmatusega, et lapsel ei ole laupa. Verekaotus oli suur, operatsioon kestis umbes 1,5 tundi. Tunnistaja I. L. ütlustega (II kd tl 96-97) luges kohus tõendatuks, et koerte rünnet ta otseselt ei näinud, tuli eemalt aiast kohale ärritava karjumise peale ja nägi, et hageja ema hoidis tema abikaasal käest kinni. Tunnistaja jõudis nende juurde, koertega oli midagi juhtunud, tunnistaja võttis ühe koera kinni ja pani edasi koerad sauna alla kinni. Kuivõrd tunnistaja ei näinud koerte rünnet, ei ole võimalik tema ütlustest järeldada, et hageja ema oleks esile kutsunud koerte rünnaku või takistanud kostjal koerte kontrolli alla saamist.
20.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05 tulenevalt mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et kahju oleks osaliselt tekkinud hageja isikust tulenevatel asjaoludel.
21.SA Tallinna Lastehaigla teatisega (I kd, tl 11) luges kohus tõendatuks, et hageja hospitaliseeriti SA Tallinna Lastehaigla ortopeedia osakonda 26.08.2006 diagnoosiga näo ja naha hammustushaavad, nahadefekt (irdunud täis paksusega nahalapp suurusega umbes 10 x 15 cm peapiirkonnas). Valvetraumatoloog teostas lapsele üldnarkoosis nahahaavade sutureerimise, vabanahalapp replanteeriti. Postoperatiivses perioodis tekkis vabanahalapi totaalne nekroos, nekroosiline skalp eemaldati narkoosis 06.09.2006 ja tehti nahaplastika operatsioon. Laps viibis haiglas 26.08.-03.09.2006 ja 06.09.-11.09.2006, jäädes edaspidi ambulatoorsele ravile dr T. K. juurde.
22.Dr T. K. vastusega (I kd, tl 12-13) luges kohus tõendatuks, et novembris 2006 on hageja raviarst olnud seisukohal, et hagejale jääb arm paremale otsmiku piirkonda, armi objektiivne hindamine on tulenevalt armistumise protsessi individuaalsusest raskelt hinnatav, arst loodab, et tekib pehme arm. Juustega kaetud peanaha taastamine on võimalik spetsiaalselt peanaha alla paigaldatava silikoonist koeekspandri abil, mille täitmisega kasvatatakse juustega kaetud peanahka juurde. Kehavigastuse paranemise ligikaudseks ajaks võib pidada umbes kaht aastat, raviga saab likvideerida defekti juustega kaetud peanaha osas, kuid vähene arm võib jääda otsmikule. Lapse täiskasvanuks saades on võimalik armi lihvimine, mis parandab selle kosmeetilist välimust.
23.Taastava Kirurgia Kliiniku 19.02.2007 ja 01.12.2008 konsultatsiooni otsustega (I kd, tl 14-16 ja II kd, tl 55) luges kohus tõendatuks, et olenemata edasisest armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas püsima. Koerte ründe käigus sai pea parem pool skalpeeriva haava 15 x 10 x 14 cm alal. Defekti on ravitud vaba nahaplastika abil, käesoleval ajal (so 01.12.2008) on paremal otsmiku kiiruluu piirkonnas arm suurusega 13 x 8 x 13 cm, millest nähtava osa alal defekt 7 x 9 x 10 cm. Paremal poolel kulm asub madalamal kui vasakul poolel. Näo miimiliste lihaste liikuvus piiratud paremal pool otsmikul ja silma nurga piirkonnas. Olenemata edasistest armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas. Vasakul õlavarrel doonorpinnad (2) suurusega 12 x 5 cm. Doonorpinnad armistunud, aeg-ajalt valulikud, kihelevad. Küünarliigese sirutus
5(11)
mõnevõrra takistatud. Samuti nähtub tõenditest, et patsient hetkel (19.02.2007) kirurgilist ravi ei soovi ja talle on soovitatud jätkata kompressiooniraviga.
24.Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga ja vastustega täiendavatele küsimustele (I kd, tl 186199, II kd, tl 32) luges kohus tõendatuks, et hagejal esinesid 05.08.2008 kohtuarstlikul läbivaatusel haavaarmid paremal pool otsmiku-kiiru piirkonnas, vasakul pool seljal, paremal tuharal ning paremal reiel, mis võisid olla tekitatud 26.08.2006 koerte rünnaku tagajärjel. Haavaarmid seljal, paremal tuharal ja paremal reiel on püsiva iseloomuga, kuid ei põhjusta töövõime kaotust 40% ulatuses ega funktsioonihäiret. Haavaarm pea piirkonnas haarab nii nägu kui juustega kaetud peanahka, mistõttu esineb märgatav kosmeetiline defekt juuste täieliku puudumisega 8 x 12 cm suurusel alal. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid vajavad pikaajalist ravi. Haavaarmide lõplik formeerumine toimub orienteeruvalt 2 aastaga, misjärel jääb püsiva iseloomuga nahakahjustus. Pea piirkonnas asuv arm on kohtumeditsiinilisest seisukohast ravimatu näovigastus. Igasugune organismi kudede terviklikkuse rikkumine põhjustab valu, kuid kohtumeditsiiniliselt ei ole võimalik selle intensiivsust hinnata (on subjektiivne aisting). Tegemist on ravimatu näovigastusega, mida ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega, vaid kosmeetilise operatsiooniga ja lähtudes Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrast on tegemist rakse kehalise haigusega, st ravi kestab vähemalt 4 kuud. Nimetatud tõendist tegi kohus järelduse, et hageja kehavigastus on rasket laadi.
25.Armide olemasolu muudel kehapiirkondadel kinnitasid tunnistaja A. K. ütlused (II kd, tl 84-91) selle kohta, et veel on mööda keha armid laiali, jalgadel reitel ja tuharate piirkonnas ja neeru piirkonnas sügav haav. Kui silmaga peale vaadata, on need armid lillad reljeefsed vorstikesed, katsudes ei ole reljeefsed.
26.Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (II kd, tl 8-11) luges kohus tõendatuks, et peale koerte puremisest tingitud haavade esmast kirurgilist operatsiooni ja nahalapi implanteerimist 26.08.2008 tekkis hagejal äge stressreaktsioon nähes oma moondunud nägu. Reaktsioon möödus mõne päevaga tänu arstide ja lähedaste toetavale suhtumisele. Ekspertiisi läbiviimise ajal on hageja psüühiline seisund stabiilne, ta on rahulik, rõõmsameelne, optimistliku ellusuhtumisega; ta eitab probleemi – ravimatut näovigastust, kompenseerides seda väga hea õpiedukusega. Prognoosi hagejale tekitatud vigastustest tingitud psüühiliste häirete tekkimise või mittetekkimise kohta tulevikus ei ole võimalik anda. Nimetatud aktiga on tõendatud hageja psüühilised kannatused vahetult peale teist operatsiooni.
27.Lapse psühholoogilise olukorra kohta eksperdi poolt antud hinnangut kinnitasid ka tunnistaja A. K. ütlused (II kd, tl 84-91) selle kohta, et hageja on kõigest väsinud ja ei taha käesoleval ajal kuuldagi operatsioonidest, laps on üldiselt tubli, ta ei ole sügavasse depressiooni langenud, ta on leidnud jõudu endas, koolis hakanud viitele õppima, käib XXXXXXXXXXX. Pealtnäha on lõbus ja reibas, aga esinevad mõningad ohumärgid. Hageja väldib teatud situatsioone ja piirkondi, kohti, kus nad sel päeval käisid. Ta ei ütle lihtsalt, et ärme läheme, vaid muutub paaniliseks. Kooliväliselt ei suhtle ta enam kellegagi, enne olid sõbrad; kustutab esikus tule ära, läheb kõige pimedamasse nurka, peeglist kaugele ja teeb endale käsikaudu soengut. Mina ei tohi öelda, et ta peaks juukseid sättima, ta on öelnud: kui mina ei näe, siis ei ole probleemi olemas. Nimetatud tõendist järeldus, et kuigi hageja verbaalselt seda ei tunnista, nähtub tema käitumisest, et ta kannatab oma moondunud välimuse tõttu ja püüab probleemi eitada.
28.Tunnistaja A. K. ütlustega (II kd, tl 84-91) luges kohus tõendatuks, et hageja pea peal on üks juuste riba ja sinna külge on pandud juuksepikendused ja nendega üritab hageja katta paljast kohta. Juukseid ei õnnestu alati hästi sättida. Välja minnes kasutab hageja
6(11)
jumestuskreeme, ema peab aitama jumestada. Suvel väljas käies, kui on tuulisem, kannab mütsi, lahtiste juustega enam käia ei saa. XXXXXXXXXXX õpetaja sõnul tuleb hageja juusteprobleem lahendada, hagejale ei tehta igavesti erandeid. Hageja armastas ujumas käia, enam ta seda ei tee ei rannas ega ujulas, kui juuksed saavad märjaks, on vigastused rohkem näha. Hageja mittevaralisi halvemusi kinnitavad ka tunnistaja J. K. ütlused selle kohta, et hagejal sotsiaalset käitumist enam väljaspool pere ja kooli ei ole. Ta ei kutsunud oma sünnipäevale ühtegi sõbrannat, kogu tema aur läheb kooli peale, hommikust õhtuni tegeleb tulemuslikult õppimisega, aga mitte millegi muu vastu ta huvi ei näita üles. Ta ei käi enam pidudel, sõbrannade juures, on kogu aeg kodus. Ta üritab väliselt teha nägu, et temaga midagi hullu pole, aga tegelikult saan aru, et ta üritab peita tegelikkust.
29.Nimetatud tõenditega on tõendatud hagejal kahju tekkimine ning põhjuslik seos koera hammustuse ja hagejale tekkinud mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada loomapidaja tegu kui sellist.
30.Nimetatud tõenditest järeldus, et valu ja kannatusi objektiviseerivateks faktideks on hageja puhul kehakudede rikkumine eelkõige pea, aga ka reite, tuhara ja selja piirkonnas. Hageja on läbi teinud kaks üldnarkoosi all operatsiooni, milledest esimene kestis vähemalt 1,5 tundi. Hageja esialgsed vigastused kuuluvad raskete kehavigastuste hulka, hageja ambulatoorne ravi on kestnud rohkem kui neli nädala, järelravi kestab senini ja hagejale jäävad püsivalt armid. Hagejat ootavad tulevikus ees võimalikud operatsioonid väljanägemise taastamiseks, mille tulemuslikkus ei ole ette hinnatav. Vaidlust ei olnud selles, et hageja soovis oma tuleviku siduda XXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX eeldatakse puudusteta väljanägemist (I kd, tl 118), aga ka emotsioonide väljendamist võimaldavat nägu. Tõenditest tulenevalt on hageja näol parandamatu defekt. Puhtfüüsiliste faktorite kõrval võtab kohus arvesse ka psüühilised mõjurid nagu vähenenud sotsiaalse suhtlemise võimalused, piirangud elukutse valikul ja spordi (ujumise) harrastamisel, olemuse muutuse (hageja on muutunud endassetõmbunuks, eitab tegelikku probleemi). Nimetatud mittevaralised halvemused kujutavad endast kohtu hinnangul hageja kui lapse jaoks elus tuntavaid kitsendusi.
31.Vaidlust ei olnud selles, et hageja pole esitanud kostjale varalise kahju nõuet, kuna Haigekassa katab nimetatud kulutused ja asjas ei ole võimalik ette näha varalisi kahjusid. Seetõttu pole võimalik arvestada kohtupraktikas tunnustamist leidnud põhimõttega, et arvestada tuleks ka kannatanule hüvitatud või hüvitatava varalise kahjuga ja selle suurusega.
32.Kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu (VÕS § 140 lg 1). Eesti kohtupraktikas ei ole tunnustatud seisukohta, mille kohaselt hüvitise määr sõltuks kahjustatud isiku varanduslikust seisundist, käesoleval juhul on tegemist lapsega, kellel vara olemasolu kohta tõendeid ei ole. Riigikohus on otsuses 3-2-1-1-01 leidnud, et tähendust omab kahju tekitanu varanduslik olukord: nimelt peab kohus veenduma, et väljamõistetava hüvitise suurus ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu langust. Kostja tuludeklaratsioonis sisalduvate andmete ja kinnistusregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja varanduslik olukord halvem kui hageja vanematel kokku. Samas ei ole kostja väitnud, et hüvitise suurus tooks kaasa tema perekonna heaolu languse.
33.Hageja kehavigastus on raske, kuid hageja poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitis 350 000 krooni on suurem kui kohtute poolt keskmiselt sellistes asjades
7(11)
väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis raskete tervisekahjude korral kuni 300 000 krooni. Nimetatut arvestades on hageja nõue põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele kostja suhtes summas 300 000 krooni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
34.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kui kohus leiab, et hagi rahuldamine on põhjendatud, vähendada mittevaralise kahju hüvitise suurust mõistliku määrani. Menetluskulud jätta hageja kanda.
35.Hagi rahuldamise ühe materiaalõigusliku alusena on kohus tuginenud loomapidaja riskivastutuse sätetele (VÕS § 1060), pidades looma suurema ohu allikaks (VÕS § 1056 lg 1). Kostja on läbivalt kogu menetluse kestel väitnud, tuginedes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.04.2007 lahendis nr 3-2-1-27-07 väljendatule, et loomapidaja vastutus on küll riskivastutus, kuid see vastutus ei ole absoluutne. Kuivõrd loomapidaja vastutus ei ole absoluutne vastutus, omab tähtsust, millised olid õnnetuse toimumise tegelikud faktilised asjaolud, kas kostja oleks saanud seda kuidagi vältida ning muu hulgas anda vastus ka küsimusele, miks selline õnnetus üldse aset leidis. Õnnetusjuhtum leidis aset asjaoludel, mida kostja ei oleks saanud kuidagi mõjutada. Parima tahtmise juures ei saanud ette näha ootamatut ning tavapärasest erinevat käitumist, mis põhjustas koerte ründe kannatanu suhtes. Tavaolukorras tõukoerad inimest ei ründa ning ei saa eeldada, et see oleks koerapidamisega kaasnev vältimatu kõrgendatud oht pelgalt seetõttu, et koerad on aias lahtiselt. Kohus on aga kostja sellekohased väited jätnud täiesti tähelepanuta ja võtnud otsuse tegemisel aluseks üksnes hageja väited. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohustust põhjendada, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega. Kuivõrd kohus ei ole kõiki faktiväiteid analüüsinud, on ta teinud ebaõigeid järeldusi ka VÕS § 1060 kohaldamise osas.
36.Teise hagi rahuldamise materiaalõigusliku alusena on kohus tuginenud VÕS § 130 lgle 2 märkides, et nimetatud säte kätkeb endas kohtu diskretsiooniõigust. Samas on kohus ebaõigesti nimetatud diskretsiooniõigust sisustanud, kuivõrd kostja arvates ei ole hüvitise suuruse määratlemisel arvestatud kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega ega ka kohtupraktikaga analoogsetes asjades. Muu hulgas on kohus eiranud valitsevast Riigikohtu praktikast tulenevaid üldisi seisukohti mittevaralise kahju hüvitamise asjades. VÕS § 130 lg 2 alusel väljamõistetud hüvitis on ülemäära suur.
37.Kohus on otsuses küll viidanud ja tsiteerinud asjas teostatud ekspertiiside tulemusi, kuid teinud nende pinnalt ebaõigeid järeldusi vigastuste raskuse osas. Eksperdid on oma arvamustes leidnud, et konkreetsel juhul ei sega vigastus hageja igapäevaelu, olulisi funktsioonihäireid ning töövõime kaotust ei esine ning printsiibis on välimuse taastamine kosmeetilisel teel võimalik. Seega, kui vigastust on siiski põhimõtteliselt võimalik ravida (näiteks kosmeetilise operatsiooniga), siis tuleb seda asjaolu vigastuse raskuse ning ka võimaliku hüvitise suuruse määratlemisel kohtu poolt arvestada, lisaks tuleb mõistagi arvestada ka muid negatiivseid tagajärgi. Kui patsient ise kosmeetilist ravi ei soovi, siis on võimalik järeldada üksnes seda, et teda ennast vigastus ei häiri, vähemalt sel määral mitte, nagu on kirjeldatud hagis.
38.Hageja ei ole tõendanud kahjulikke tagajärgede olemasolu, vähemalt sel määral, mis võimaldaks saada hüvitist 300 000 krooni, mistõttu on nõutav hüvitis ülemäära suur. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.05.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05 (p 21) on samuti leitud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed
8(11)
hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad.
39.Võimalike negatiivsete tagajärgede osas on kohus tuginenud üksnes hageja tunnistajate ütlustele. Nende ütlustest ei nähtu, et hageja elustandard oleks muutunud halvemuse poole määral, mis võimaldaks mittevaralise kahju välja mõista summas 300 000 krooni.
40.Kohus on otsuses leidnud, et isikul on vähenenud sotsiaalse suhtlemise võimalused, tal on piirangud elukutse ja spordi harrastamisel, hageja on muutunud endassetõmbunuks, mis kujutavad endas tuntavaid kitsendusi. Samas ei ole kohus viidanud ühelegi muule tõendile, mis kinnitaks selliste negatiivsete tagajärgede olemasolu, millega on rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid, mis kohustab kohut kirjeldama tõendeid, millele on järeldused rajatud.
41.Kohus ei ole hüvitise väljamõistmisel piisaval määral arvestanud kostja majanduslikku olukorda. Varandusliku olukorra hindamisel täitis kostja otseselt kohtu 31.03.2008 kirjast tulenevat juhist ja ettepanekut kirjeldada nii hageja kui enda varalist olukorda. Samuti on kostjaks antud asjas siiski üks isik. Hageja C. K. on alaealine ning on materiaalses mõttes sõltuv oma vanematest, mistõttu hageja varanduslikku seisundit on võimalik hinnata tema vanemate seisundi kaudu. Kohus on aga hageja vanemate varandusliku seisundit kinnitavad tõendid jätnud põhjendamatult tähelepanuta.
42.Asjakohatu on kohtu järeldus, et kostja ei ole väitnud, et summa väljamõistmine ei too endaga kaasa kostja perekonna heaolu langust. On ilmselge, et hüvitise väljamõistmisel isiku sissetulekut ületavas summas ei saa isiku perekonna heaolu jääda samale tasemele. Lisaks on kostja sissetulek võrreldes 2007 aastaga oluliselt vähenenud. Hüvitise väljamõistmine ei tohi olla kahju tekitaja suhtes ebaõiglane. Ka kostjale ning tema perele on intsident põhjustanud märkimisväärseid hingelisi üleelamisi. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2005 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05 on märgitud, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei tohi olla ka kohustust rikkunud poole karistamine.
43.VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb vaieldamatult arvestada olemasolevat kohtupraktikat sarnastes asjades. Kohus ei ole viidanud ühelegi konkreetsele kohtulahendile, mis võimaldaks sellist järeldust kontrollida. Kohus ei ole otsuses põhjendanud sedagi, miks ta ei nõustu kostja poolt korduvalt mitmes menetlusdokumendis esile toodud konkreetsete viidetega nii konkreetsele kohtupraktikale, õiguskirjandusele ning vastavatele analüüsidele. Seega on kohus eiranud TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Kuivõrd olemasolev kohtupraktika on teatud määral välja kujunenud, siis ei ole seda võimalik ignoreerida. Vastustaja seisukoht
44.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
45.Tsiviilkolleegium kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
46.Maakohus ei ole vaidluse lahendamisel rikkunud menetlusnorme ega vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohus on õigesti tuvastanud juhtumi põhjustanud asjaolud ning kostja poolt vajaliku hoolsuskohustuse täitmata jätmise Kostja vastuväidetest ei selgu, milliste õnnetuse toimumise tegelike faktiliste asjaolude tõttu
9(11)
tuleks loomapidaja riskivastutus käesoleval juhul välistada. Tõendamist ei leidnud kostja väide, et hageja komistas ja tasakaalu säilitamiseks vehkis käega, mis kutsus esile koerte ründe. Kui ka selline olukord oleks aset leidnud, ei välista ega vähenda see koerte omaniku vastutust. Asjaolu, et kostja ei osanud ette näha, et koerad võivad last rünnata, näitab kostja kergemeelset suhtumist koerapidamisse ja ei ole vastutusest vabastamise aluseks. Mingit objektiivset asjaolu, mis oleks pidanud välistama koerte võimaliku ründe, kostja esile toonud ei ole. Tegemist ei olnud väikeste koertega, kelle rünne on kergesti tõrjutav, vaid suurte pürenee mäestikukoertega, kes perenaisele ei kuuletunud ja kelle puhul omanik ei olnud ka võimeline ohtlikku rünnet koheselt lõpetama. Kostja on ise vastuses välja toonud, et peamiseks antud koeratõu ohtlikkuse põhjuseks on tõule iseloomulik kõrgendatud kaitseinstinkt oma pere (nn karja) liikmete suhtes, mille realiseerumisel võivad olla kurvad tagajärjed. Kostja pidi koerte omanikuna teadma koeratõu eripärast tingitud kõrgendatud riskidest võõraste inimeste jaoks ning sellega arvestama ka oma lapse sünnipäeva korraldamisel. On äärmiselt vastutustundetu hoida selliseid koeri külaliste juuresolekul õues lahtiselt, seda enam, et külaliste hulgas oli ka laps, kes vajab erilist kaitset. Ei saa eeldada, et hageja ja tema ema, kes ise sellist tõugu koeri ei pea, oleksid piisavalt teadlikud sellise koeratõu ohtlikkusest. Just kostja koerte omanikuna pidi õigesti hindama loomadest lähtuvaid riske ja koerad külaliste tulekul kinni panema. Sellist kohustust ei saa panna hagejale kui kostja külalisele. Seetõttu ei nõustu kolleegium kostja arusaamaga, et tema vastutust vähendab asjaolu, et hageja ja tema ema ei palunud koeri kinni panna. Käesoleval juhul tekkisid kahjustused just loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu, mistõttu vastutab kostja täielikult looma riskivastutuse põhimõtte kohaselt.
47.Kolleegium ei tuvastanud põhjendamiskohustuse rikkumist esimese astme kohtu poolt. Kohus on hüvitise määramisel kõiki asjaolusid kaalunud. Asjaolu, et kostja kohtu põhjendustega ei nõustu, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kohus on ekspertiisiaktide tulemustega arvestanud ning neist õigesti järeldanud, et kannatanule tekitatud juustest allapoole jäävad näovigastused on ravimatud. Dr O. V. on oma konsultatsiooniotsuses üheselt märkinud, et olenemata edasistest armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas. Kui eeldada, et kannatanu juustega kaetud peanaha taastamine on võimalik peanaha alla paigaldatava silikoonist koeekspandri abil, on tegemist pikaajalise ja piinarikka raviga, mis on seotud korduvate, valulike ja riskidega seotud operatsioonidega. Kostja vastuväited ei kummuta hagejal seoses sellega nii füüsiliste kui psüühiliste kannatuste ja üleelamiste olemasolu.
48.Väljamõistetud hüvitise puhul on kohus tuginenud Riigikohtu praktikale ja arvestanud hüvitise suuruse määramisel oluliste asjaoludega. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-11196 ja ka mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses või elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. Riigikohus on leidnud ka, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast ( otsus nr 3-21-1-01). Seega eeldatakse kehavigastuste olemasolul VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuste tekkimise. Käesolevas asjas on tuvastatud hagejal püsivad ja raske iseloomuga kehavigastuste olemasolu.
10(11)
49.Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse raskusest, aga ka muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid seoses kehavigastustega. Kahju suuruse määramisel on kohus arvestanud järgmiste asjaoludega: -kannatanu näopiirkonna vigastused on püsivad ehk ravimatud; -osad vigastused (kulmude ja silmade asetsemine erinevatel kõrgustel, näo parema poole miimikalihaste mittetöötamine) süvenevad aastatega tingituna kortsude tekkimisest vaid vasakule näopoolele; -vigastuste tõttu on oluliselt piiratud hageja väljavaated jätkata valitud erialal baleriinina; -osalise kiilaspäisuse tõttu on kannatanu pidanud loobuma mitmetest harrastustest, mille käigus võib kunstlikult juustega varjatud peanahk teistele nähtavaks saada; -näopiirkonna kahjustuste ravi tulemusena tekkinud kaks doonoripinda vasakul õlavarrel on tekitanud ja tekitavad hagejale jätkuvaid kannatusi; -vigastused tekitati noorele tütarlapsele, kelle puhul on väljanägemine äärmiselt oluline, mis mõjutab tema eneseteadvust ja suhtlust välismaailmaga; -väljanägemise muutusest tingitud psüühilisi kannatusi peab hageja taluma kogu elu.
50.Ebaõige on apellandi väide, et kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel piisavalt arvestanud kostja majanduslikku olukorda. Kostja ei ole usutavalt tõendanud, et hüvitise maksmine viiks tema perekonna majandusliku olukorra olulisele halvenemisele. Õnnetuse järgselt soetas kostja endale 2 uut pürenee mäestikukoera kutsikat maksumusega 60 000 krooni. Kui kostja pere suudab tavapäraste eluvajaduste rahuldamise kõrval kulutada sellise summa lemmikloomade soetamisele, pealegi olukorras, kus sellised koerad on just oluliselt kahju tekitanud, millest kostja pole veel midagi hüvitanud, peegeldab see ilmekalt kostja majanduslikke võimalusi.
51.Eesti kohtupraktikas ei ole tunnustatud seisukohta, mille kohaselt hüvitise määr sõltuks kahjustatud isiku varanduslikust seisundist. Seega ei ole kohus hüvitise suuruse määramisel õigesti arvestanud kostja poolt esitatud hageja vanemate varanduslikku olukorda kajastavate andmetega.
52.Hüvitise määr ei ole vastuolus senise kohtupraktikaga. Hüvitise määr jääb maakohtu poolt käsitletud kohtupraktika kohaselt varem väljamõistetud kahjuhüvitiste piiridesse (raskete kehavigastuste korral 100 000 kuni 300 000 krooni).
53.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hüvitise suuruse osas. Hüvitise suurus on õiglane arvestades eelkõige kehavigastuste raskust, noore inimese jäävat kahjustatust, kostja varanduslikke võimalusi ja suhtumist juhtunusse.
54.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud apellandi kanda.
Gaida Kivinurm
Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.