Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

tagasi ja kohus jättis hagid 05.06.2008.a kohtumäärusega läbi vaatamata. Käesolev otsus on tehtud C K hagis kostja vastu. Hagiavalduse kohaselt läks 26. augustil 2006.a hageja oma emaga XXX kostja tütre sünnipäevale. Kostja tuli neile väravale vastu koos temale kuuluvate koertega. Olles hoovi sisenenud ja jalutades kolmekesi maja suunas, ründasid koerad ootamatult ja põhjust andmata hagejat, tekitades hagejale pea, näo ja otsmiku piirkonnas raskeid kehavigastusi. Hagejal esines koertehammustuse järgselt nahadefekt paremal kiiru ja otsmiku piirkonnas - kannatanu pea piirkonnast oli irdunud täispaksusega nahalapp suurusega umbes 10x15 cm. Samal päeval hospitaliseeriti hageja SA Tallinna Lastehaigla ortopeedia osakonda, teostati haavade esmane korrastus ja ärarebitud skalbi osa õmmeldi tagasi. Ärarebitud nahalapp oli kahjustatud, puuduliku verevarustusega ja haava tekkis mädapõletik, mistõttu eemaldati 06.09. 2006.a. nekroloogiline nahakude ja teostati nahaplastika. 11. september 2006.a. lubati hageja ambulatoorsele ravile. Vigastuste tagajärgede kõrvaldamiseks vajalik ravi kestab tänase päevani. Ravi käigus tuli eemaldada osa juustega kaetud peanahast, käesoleval ajal on hagejal paremal otsmiku kiiruluu piirkonnas arm suurusega 10x9x10 cm, millest juustega kaetud alal esineb defekt 5x6x6 cm (osaline kiilaspäisus). Spetsialistide arvates on edasise ravi ja paranemise perspektiiv väga pikaajaline. Hagejat seni ravinud plastikakirurg dr T Kaha hinnangul on paranemine individuaalne protsess ja sõltub organismi eripäradest. Armi paranemine võib aega võtta kuni kaks aastat, kuid juustega kaetud peanaha taastamine on võimalik vaid peanaha alla paigaldatava koeekspandri abil, mille täitmisega kasvatatakse juustega kaetud peanahka juurde. Hiljem eemaldatakse juusteta armistunud ala ja kaetakse see väljavenitatud kudedega. Arsti hinnangul ei taastu välimus siiski täielikult ja nähtav arm jääb paremale otsmiku piirkonda. Taastava Kirurgia Kliiniku dr O Vasara hinnangul on välimuse taastamisele suunatud ravi on pikaajaline. Sõltumata ravi edukusest jääb hagejale nähtav jääkdefekt pea nähtavasse piirkonda. Käesolevaks ajaks ei ole hageja suhtes läbi viidud täiendavaid operatsioone välimuse taastamiseks ning neid saab arvestades paranemise aeglast kulgu teha alles tulevikus. Õnnetusjuhtumi tagajärjel on hagejale tekitatud nii varalist kui mittevaralist kahju. Hageja esitab mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 350’000.- kr. Selline rahaline nõue on põhjendatud arvestades tekitatud raske kehavigastuse iseloomu, selle ulatust ja välimust moonutavat tagajärge ning õnnetusjuhtumi hingelisest üleelamisest põhjustatud kannatusi (nii valu kui ka pikaajalist ja määramatult kestvat ebamugavustunnet). Pooltevahelised kohtueelsed läbirääkimised vaidluse lahendamiseks ei ole tulemusi andnud. Operatsioonidele järgnes pikk haavade paranemisprotsess ja järelravi. Järelravi kestab kuni käesoleva ajani ning koeekspandri paigaldamine tekitab täiendavalt pikaajalist ebamugavustunnet ja valu. Koeekspandri paigaldamiseks tuleb peanahka uuesti opereerida, armistunud kude eemaldada, nahka venitada jne. See kõik on põhjustanud ja põhjustab ka tulevikus veel mitme aasta jooksul pikemas perspektiivis hagejale suurt füüsilist valu ja kannatusi, samuti märkimisväärset ebamugavustunnet. Lisaks on last tulevikus ees ootamas valulised ja ebameeldivad protseduurid, mis on vajalikud välimuse taastamiseks. Seega nii õnnetus kui sellele järgnenud operatsioonid, protseduurid ja paranemisperiood on põhjustanud hagejale suurt füüsilist valu ja kannatusi. Samas ei ole ette teada pikaajalise ravi tulemused ja paranemise ulatus. Paremale otsmiku piirkonda jääva armi kosmeetilist välimust on võimalik termoabrasiooniga üksnes parandada ja seda alles lapse täiskasvanuks saades. Hageja on praegu alles viisteist aastat vana, mis tähendab, et tütarlapse nägu jääb tugevalt armistunuks veel mitmeteks aastateks. Vigastused on tekitatud näo ja pealae piirkonda, mis teevad selle isikule eriti ebamugavaks ja

emotsionaalselt raskeks. Hageja peab mitmeid aastaid taluma moondunud välimusest tingitud piinlikkust, kurbust ja alandust. Sellega kaasnevad piirangud sotsiaalses käitumises ja suhtlemises, mis toovad kaasa sotsiaalse ja psüühilise heaolu languse. Tema välimuse täielik taastamine ei ole suure tõenäosusega võimalik. Eeltooduga kaasneb hageja elukvaliteedi langus, mis avaldub tema tegevusvabaduse paratamatus piiramises. Hageja 25.04.2008.a kohtusse laekunud täpsustuste kohaselt vastutab kostja hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest sõltumata oma süüst ja sõltumata sellest, mis täpselt juhtus. Koeri tuleb nende ettevaatamatu käitumise tõttu vaieldamatult suuremaks ohuallikaks pidada. Hageja on peale õnnetust endasse tõmbunud ja eelistab üksi olekut, oma eakaaaslastega oluliselt tagasihoidlikumat suhtlemist võrreldes varasemaga. Kannatanu psüühilise seisundi ongi tõttu ei ole olnud võimalik seni teha tulevasi operatsioone, et hagejat esialgu mitte täiendavalt traumeerida. Mittevaralise kahju suurust, mida ei saa kohtuvaidluse toimumise ajal täpselt hinnata, on kohtul võimalik hinnata ka etteulatuvalt ehk tulevikus tekkiva kahjuna. Hüvitise suuruse määramisel on oluline tagada, et kahju suurus ei tooks kahju tekitanu jaoks kaasa heaolu langust ning et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kannatanu varanduslikku olukorda, sest sellest sõltub ka õnnetuse läbi kaotatav elustandard. Kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt nõutav kahjuhüvitis tingiks kostja heaolu languse. Kostja elab eramajas, tegeleb märkimisväärseid kulutusi nõudvate tõukoerte kasvatamisega (olles soetanud vahepealsel ajal endale uued ja kõrget hinda maksvad tõukoerad). Õnnetus sai võimalikuks tänu erinevate asjaolude kokkulangemisele, kannatanul ja hagejal ei olnud ajendit ja tahtlust õnnetust esile kutsuda. Ebaõige on kostja väide, et koerte ründe põhjustas kanntanu ja tema ema ootamatu käitumine. Isegi siis, kui kannatanu ja tema ema oleksid tahtmatult teinud mõne ootamatu liigutuse, oleks kostja kui loomapidaja saanud ja pidanud ette nägema, kuidas tema kogemuse ja teadmiste alusel võivad koerad käituda ning ennetama sellise võimaluse tekkimist koerte kohese isoleerimisega külalistest ohutusse alasse. Kannatanu ja tema ema ei palunud koeri kinni panna, sest usaldasid antud olukorras koerte omaniku valikut. Usaldus hageja vastu põhines muu hulgas eeldusel, et koerte omanik suudab koertest tekkivaid riske iseseisvalt piisavalt hinnata ning võõrastel ei ole vajadust tekkivaid riske omal algatusel maandada. Koerte ettevaatamatu käitumise tõttu tuleb neid pidada alati suurema ohu allikaks, sõltumata konkreetsete koerte iseloomuomadustest ja käitumismaneeridest. Kannatanul on siirdatud nahk 6x7x8 cm suurusele alale laubast kuni juuste keskjooneni, kus juukseid enam ei kasva. Hetkel on püütud juusteta pealage varjata juuksepikendustega. Kahjuks ei ole juuksepikendusi võimalik piisavalt hästi pea külge kinnitada, mistõttu paistab juuksesalkude vahelt ikkagi välja paljas peanahk. Selle tulemusena jääb kannatanu pealage vaadates mulje, nagu üritaks kiilakas mees palja pealae varjamiseks oma olemasolevaid juukseid pea vasakult küljelt paremale poole kammida. Lisaks sellele ulatub siirdatud nahk ka otsmikule ja meelekohta. Lauba keskele otsmikule jääb alatiseks suhteliselt suurte mõõtmetega ebaloomulik lohk, kuna koerte ründe tagajärjel eemaldusid sealt koos skalbiga ka aluskoed, mis enam täielikult ei taastu. Siirdatud naha siirdejooned jäävad armistunud koena heledalt üle lauba meelekohani jooksma, sest siirdatud nahk ega ka siirdejooned ei päevitu, vaid jäävad muust näonahast tunduvalt heledamaks. Kannatanu paremal näopoolel puudub miimika ja see ei taastu, kuna keset laupa on eelmärgitud kahjustunud aluskudedeta sügav lohk. Kergitada saab kannatanu vaid vasaku näopoole kulmu, sama on lugu ka kulmude kortsutamisega, poolteise aasta jooksul tehtud regulaarsed näolihastele harjutused ei ole mingit tulemust andnud. Kannatanul ei ole tema nooruse tõttu veel märkimisväärseid kortse, kuid aastate möödudes need kahtlemata tekivad. Sellega kaasneb ka

järjest süvenev vasaku ja parema näopoole ülaosa erinevus - vasakul näopoolel tekivad loomulikud kortsud, parem näopool jääb aga kortsudest puutumatuks. Kannatanu keskikka jõudes võivad erinevused olla juba märkimisväärsed, selle vältimiseks võib olla lahenduseks vaid kosmeetilised operatsioonid. Selliste kortsude kosmeetiline eemaldamine nõo ülaosast muudab aga omakorda kontrastseks kannatanu kortsudega alumise ja kortsudeta ülemise näopoole. Kui inimese näonahka on juba korra plastiliselt korrigeeritud, siis tõenäoliselt tekib vajaduse seda tulevikus uuesti korrata, tõenäoliselt võib ka kannatanu kosmeetilise iluravi tee valides sellisele pöördumatule kosmeetiliste sekkumiste spiraali sattuda. Nimetatud kosmeetiliste operatsioonide maksumust, nendega kaasnevaid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi ei ole arusaadavalt võimalik hetkel täpselt hinnata. Lisaks eelnevale on ka vigastatud näopoole silm teisest silmast tunduvalt väiksem ja madalamal. Kannatanu kehale on jäänud koerte rünnakust ka mitmeid suhteliselt suuri arme. Vaatamata nimetatud armide ravimisele erinevate armikreemidega on siiski kannatanu kätel, kehal ja jalgadel suured roosad reljeefsed vorbid. Peanaha siirdamiseks vajalik nahk võeti kannatanu vasakult käsivarrelt. Kahjuks on ka sellesse kohta jäänud ligi 10x6 cm suurune paranemata arm. Eelmärgitud füüsiliste kannatuste tõttu on kannatanul tekkinud oma välimuse suhtes märkimisväärne alaväärsuskompleks. Kannatanu väldib igal võimalusel valgustatud peegli ette sattumist, kasutades kodus olles maja esikupeeglit, mille ees näeb vaid enda kontuure. Kannatanu sõnul ei ole peegli ees tulede kustutamine tingitud tema välimusest, s.t ta ei taha teistele oma välimusega mitteleppimist tunnistada. Kuid arvestades tema õnnetuseelseid valgustatud peegli kasutamise harjumusi, on tema soov oma välimuse vaatamist ja sellest tingitud kannatusi vältida kõrvalseisjale ilmne. Inimeste välimusest sõltuva enesehinnangu kujundamisel on lisaks näole väga olulised ka nende juuksed ja soeng. Kannatanu puhul on see oluline veel ka kooli poolt soengule seatud täpsete nõuete tõttu. Keeruline on teha kannatanule koolis käimisel kohustuslikku kuklasoengut, soeng tuleb tal nüüd palja peanaha katmiseks teha valele kõrgusele, mistõttu on kannatanul tekkinud esinemistel mitmed probleemid. Soenguid kannatanu endale enam teha ei saa. Kuigi igapäevaelus ei pruugi soengu kandmine naisterahva jaoks olulist rolli mängida, siis pidulikel puhkudel, nagu näiteks kannatanul eelseisev põhikooli lõpetamine, on soengul kahtlemata oluline roll. Just sellistel emotsionaalselt olulistel sündmustel on naisterahval oluline olla oma välimusega rahul. Kui oma välimuse suhtes väga tundlikuks muutunud naisterahvas ei saa teistest erinevalt enda välimust soenguga kaunistada, siis jätab see kahtlemata nendel ilusatel sündmustel tema teadvusse teatud kurbuse, kahetsuse või mõnda muud negatiivset emotsiooni kandva pitseri. Kannatanul on kodust lahkudes võimalik üldjuhul valida kahe võimaluse vahel - kanda mütsi või teha „hobusesabapats" hästi madalale kuklasse. Lahtiste juustega käimisest tuleb vähegi tuulisema ilma puhul loobuda. Oma juustega seotud väljanägemise häbenemise tõttu ei saa kannatanu kasutada ka tavajuuksurit. Vaatamata sellele püüab kannatanu siiski näida olukorrast üle olevat. Tegelikkuses see kahjuks nii ei ole. Jätkuvaid suuri psüühilisi kannatusi iseloomustab kannatanu käitumine, kui ema soovib temaga arutada võimalusi kehalisi defekte vähendada. Sellises olukorras kaotab kannatanu enesevalitsemise, mis lõppeb hüsteerilise nutmise ja karjumisega ning palvega enam mitte kunagi operatsioonile minna. Sellisele suhtumisele on kaasa aidanud kaks väga väikese ajavahega tehtud õnnetusejärgset operatsiooni. Kannatanu on valmis loobuma igasugusest ravist, kui ta vaid jätkuvast ravist tulenevaid kannatusi kandma ei peaks. Selles suhtumises ilmneb kannatanu soov igal võimalusel oma välimusega seotud teemat vältida ning valmisolek selle

nimel loobuda ka edasistest välimuse parandamise võimalustest, valmidus elada välimusega, millega kannatanu tõenäoliselt kunagi leppida ei suuda. Loomulikult ei jää selline suhtumine ka vastassugupoolele märkamatuks, mistõttu võivad tekkida kannatanul tulevikus tõsised raskused omale uute sõprade saamisel, abikaasa leidmisel ning perekonna loomisel. Kannatanu käitumist iseloomustab ka õnnetusega seonduvate kohtade ja tegevuste vältimine. Ta ei soovi olla tänavatel ja kauplustes, kus ta emaga enne õnnetust viibis. Kui kannatanu on sunnitud sõitma Tartu maanteel, mida mööda teda õnnetusejärgselt kiirabiautoga haiglasse viidi, siis pigistab ta silmad kinni ja katab pea kätega, kuni õnnetust meenutav teelõik on möödunud. Selline käitumine püsib siiani. Samuti keeldub kannatanu käimast Mustamäe haiglas arsti juures, sest haiglad ja Mustamägi meenutavad talle liialt möödunud õnnetust. Samamoodi väldib kannatanu õnnetusejärgselt haiglas vaadatud filme. Viimasel ajal on hageja suhtumises oma välimusse toimunud oluline muudatus. Nimelt on hageja keeldunud oma juukseid ema palvel palja peanaha katmiseks kohendama põhjendusega, et kuna tema oma paljast peanahka ei näe, siis probleemi ei olegi ja kui tema nii mõtleb, siis ei näe paljast peanahka ka teised. Selline käitumine iseloomustab inimest, kelle reaalsustaju üle hakkab võimust võtma illusioonide maailm. Tegemist võib olla inimese alateadliku kaitsereaktsiooniga. Kostjale teadaolev info hageja osalemisest bussireisil Tšehhimaale vastab tõele. Hageja soovib aga täpsustada, et sellel reisil oli hageja jaoks ka märkimisväärsed ebamugavused. Reisi ajaks ei olnud hageja vigastuste järgsed haavad veel kokku kasvanud ning veritsevate haavade kinnisidumiseks kasutatavate peasidemete varjamiseks oli kanatanu sunnitud pidevalt kandma heegeldatud mütsi. Nimetatud mütsi pidi hageja peasidemete varjamiseks kasutama ka hiljem nii koolis, kui ka mujal. Hageja osales reisil eelkõige emotsionaalse seisundi mõjutamise eesmärgil ja uues keskkonnas positiivsema hingelise seisundi kujundamiseks. kooli võeti hageja vastu 5. klassis, neli aastat tagasi, mil tal ei olnud defekte. Kooli näol ei ole tegemist mitte kergesti vahetatava huvialaringiga, vaid tulevasi baleriine koolitava kutsekooliga. Hageja jaoks tähendas kooli astumine teadlikku erialavalikut - saada baleriiniks. Suuremaks ja kaugemaks unistuseks oli tal esineda baleriinina Londoni balletipublikule. Andeka ja heade eeldustega baleriinina on kannatanu pälvinud kooli mõistva ja toetava suhtumise õnnetusejärgsesse olukorda. See võimaldas kannatanul hakata ka õnnetusejärgselt võimalikult ruttu koolis käima, mis kindlasti aitas tal tekkinud olukorraga psüühiliselt kiiremini ja sujuvamalt kohaneda. Õnnetusjuhtum on kannatanu karjäärivõimlusi baleriinina oluliselt kahandanud, väga vähetõenäoline on tema eluunistuse täitumine esineda baleriinina Londonis. Kostja on õigesti märkinud, et koolis nõutakse baleriinidelt lisaks headele kehalistele eeldusele ka laitmatuid näoproportsioone. Kannatanu nägu ei ole enam esteetiliselt laitmatu. Lisaks kehalisele liikumisele on baleriinidel oluline anda publikule edasi ka emotsioone. Kuna kannatanu näomiimika on oluliselt kahjustatud, siis ei suuda ta ka enam oma näoga nõutaval tasemel publikule emotsioone edastada. Seega on antud õnnetusjuhtumi vigastuste näol tegemist tagajärgedega, mille tegelik mõju avaldub aastate jooksul ja olulisel määral võib see avalduda alles kaugemas tulevikus. Koolis takistab juusteta peanahk kannatanul ka teistest harrastustest osa saamast. Kannatanu on pigem valmis loobuma ujumisest, kui näitama teistele märgade juustega paljastuvat juusteta peanahka. Kuna juuksed saavad märjaks ka üldkasutatavates ruumides duši all käies, siis väldib kannatanu ka higistamist tekitavaid harrastusi avalikes spordisaalides jm. Oma välimuse häbenemise tõttu on hageja palunud ka oma koju külalisi mitte kutsuda. Hageja on veendumusel, et külalised vaatavad külas olles ainiti teda ja saavad aru, et tema välimusega ei

ole kõik korras. Külaliste kutsumise keeld ei kehti õnneks siiski hageja klassikaaslaste osas, kes on tema õnnetusse mõistvalt ja kaastundlikult suhtunud. Kannatanud ema kasvatab tütart üksinda, mistõttu on kohatud kostja ülevaated J K varalisest olukorrast. Kannatanu ema töötasu Vabariigi Presidendi kantseleis töötades on maksudeta umbes 8’000.- krooni, millele lisandub 300.- krooni kuus riiklik lapsetoetus ning kannatanu isa J K poolt makstav 12. a tagasi fikseeritud lapsetoetus 5’000.- krooni kuus. Erinevalt kannatanu emast elavad kostja ja kostja abikaasa IL, kuuludes ühte leibkonda. Kui kostja pere suudab endale osta lemmikloomadeks kaks kõrgelt hinnatud tõukutsikat hinnaga 30 000 krooni koera kohta, siis peegeldab see ilmekalt kostja perekonna tegelikku varanduslikku olukorda ja võimalusi tavapäraste eluvajaduste rahuldamise kõrval. Kostja vastuväited ja põhjendused. Kostja oma 27.09.2007.a kohtusse laekunud vastuses hagi ei tunnista. Vaidlust ei ole selles, et hageja poolt kirjeldatud sündmus aset leidis. Tegemist oli kahetsusväärse õnnetusjuhtumiga, mis on ka kostjale ning tema perekonnaliikmetele põhjustanud märkimisväärseid hingelisi üleelamisi. Vaidlus on selles, miks säärane õnnetus juhtus ning kas õnnetuse faktilisi asjaolusid arvestades toob see vältimatult kaasa kostja vastutuse. Tegemist ei olnud ootamatu ründega, vaid olukorraga, kus koerad võisid tõlgendada isikute tavaolukorrast mõnevõrra erinevat käitumist ründena, mis tõi kaasa vastava reaktsiooni. Loomapidaja vastutus ei ole absoluutne vastutus. Koerad on „magama pandud". Kannatanu ema oli viibinud antud kohas korduvalt (intsidendile eelnenud nädalal isegi kaks korda ja neist ühel korral lausa öisel ajal) ning oli nagu kõik külalised pidevalt juhendatud ja instrueeritud, kuidas koerte juuresolekul käituda (koerte juuresolekul ei rabeleta, neile ei suruta peale oma tähelepanu) ning kuidas koerad omakorda võivad tõlgendada isikute käitumist. Kostja on alati vastu tulnud külaliste soovile, kui viimased on palunud koerad kinni panna. Kannatanu ega tema ema midagi sellist ei palunud. Hagejal ja tema emal on kostjale teadaolevalt ka endal olnud pidevalt koerad (dogi, taks), mistõttu ei saaks neid pidada vastava temaatikaga mitte kursis olevateks inimesteks. Elamu sissepääs asub aiaväravast umbes 60 meetri kaugusel. Kannatanu ja tema ema sisenesid väravast kostja juuresolekul ning kolmekesi suunduti maja poole. Koerad järgnesid inimestele. Tee väravast maja nurgani sai läbitud probleemideta ning koerad käitusid täiesti rahulikult ja tavapäraselt (liputasid saba ega väljendanud mingit huvi inimeste vastu). Maja nurgast välisukseni viib kitsas (1,5 m lai) ja lühike (ca 6 m) teerada, mida ühelt poolt piirab majasein ja teiselt poolt ilupõõsad. Sellel rajal on 4 astet. Suundudes sellel kitsal rajal välisukse poole, jäi kõige ees liikunud lapse ema ootamatult seisma (selle asemel, et trepist üles minna ja uksest siseneda). Emale järgnenud laps põrkus vastu eesseisvat ema. Hageja kaotas tasakaalu ning selle säilitamiseks pöördus ta järsult ümber. Hagejal oli käes suur pabertuutu lilledega, millega ta pöördumise momendil (ilmselt samuti tasakaalu säilitamiseks) vehkis ning millega kõige taga liikunud kostja ka pööramise hetkel pihta sai. Sellist tavapärasest oluliselt erinevat käitumist tõlgendasid koerad ilmselt nende perenaise vastase ründena. Seetõttu asusid koerad kannatanut kostjast eemale tirima, kusjuures sel momendil nad last ei hammustanud. Kostjal õnnestus koerad kaelarihmast kinni saada ning nende käitumine peaaegu kontrolli alla saada, kui vahepeal samuti ringi keeranud lapse ema juhtunu avastas, karjuma hakkas ning kostja käe külge klammerdus, mistõttu pääsesid koerad uuesti lahti. Kuna kannatanu ema oli koertele tuttav inimene, siis andis tema karjumine koertele signaali, et probleem on tõsine ning selle põhjustajaks ainus neile võõras isik, kelleks kahjuks osutus kannatanu. Läbi uuritud mahuka erialakirjanduse põhjal on kostja tänaseks veendumusel, et õnnetuse põhjustaski just kannatanu ning tema ema ootamatu ning tavapärasest erinev käitumine. Selline järsk pööre (nagu igasugune järsk liigutus), mille tagajärjel jäädakse loomaga vastamisi,

tähendab looma jaoks otsest väljakutset. Lisaks võisid koerad suurt ja võõra välimusega objekti (suur pabertuutu) pidada relvaks ning seega ohtlikuks. Ohuolukorras käituvad loomad kahel moel: nad kas taanduvad või ründavad. Kuna antud konkreetsel juhul oli tegemist kitsa teerajaga, kus taganemisruum puudus, siis oli rünnak koerte loomulik reaktsioon olukorrale, mida nad võisid tõlgendada kui rünnet kostja vastu. Tegemist oli treenitud, korduvalt auhinnatud ning õnnetuse eelselt laitmatult käitunud tõupuhaste loomadega (Pürenee mäestikukoerad). Tegemist on karjakaitseks aretatud koertega, kes oma loomult on ülirahulikud ning isegi flegmaatilised, kuid tugeva kaitseinstinktiga. Oma rahuliku loomu tõttu on neid sobilikuks peetud ka laste olemasolul. Ka konkreetsed loomad olid varasemalt laste lemmikud ning lubasid endaga lastel pidevalt tegeleda. Kirjeldatud olukorras oleks hea usu põhimõtte vastane tugineda loomapidaja riskivastutusele, mis ei ole absoluutne. Kostja ei oleks parima tahtmise juures saanud ette näha ootamatut ning tavapärasest erinevat käitumist, mis põhjustas koerte ründe kannatanu suhtes. Tavaolukorras tõukoerad inimest ei ründa ning ei saa eeldada, et see oleks koerapidamisega kaasnev vältimatu kõrgendatud oht. Kahju suurus on oletuslik ja tõendamata. Kostja jaoks on tegu märkimisväärse summaga. Samuti on senises kohtupraktikas välja mõistetud hüvitised mittevaralise kahju osas valdavas osas olnud tunduvalt madalamad hageja nõutavast. Vigastuste raskusastme määramine on meditsiinilisi eriteadmisi nõudev küsimus. Taastava Kirurgia Kliiniku 19.02.07 konsultatsiooni otsuses on leitud, et olenemata armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas. Samas otsuses on ka viide sellele, et hetkel patsient kirurgilist ravi ei soovi. Ometi oleks just kirurgilise raviga ilmselt võimalik kahjustused täielikult likvideerida, nagu väidab oma kirjas dr Tiiu Kaha. Seetõttu jääb kostjale jätkuvalt selgusetuks, kas kahjustused on võimalik täielikult likvideerida või mitte. Kostjale ei ole teada, miks ei ole peetud vajalikuks kirurgilist ravi, kui sellega oleks võimalik endine olukord taastada. Juba kaks kuud pärast õnnetust käis kannatanu koos koolikaaslastega bussireisil Tšehhimaal. Kannatanu ema on kolmandatele isikutele rääkinud, et tütar on väga hästi paranenud ja mingeid jäävaid ning nähtavaid kahjustusi õnnetusejärgselt ei ole. Kannatanu käib nii tavakoolis kui osaleb aktiivselt huvialaringide tegevuses (käib koolis). kooli kodulehel avaldatud informatsiooni kohaselt on vastuvõtu aluseks välised lavalised eeldused (nägu, keha proportsioonid) ning füüsiliste vastunäidustuste ja defektide puudumine. On ilmne, et kui hageja tervislik seisund on selline, nagu hageja seda kirjeldab, oleks balletikoolis õppimine välistatud. Kostja 26.03.2008.a kohtusse laekunud täienduste kohaselt puutusid koerad kõnealuse sündmuse puhul kokku mitme ülitugeva ärritiga: külaliste ootamatu käitumine – järsk suuna muutmine ja ukse avamise ning majja sisenemise asemel ümberpööramine; rünnatav põrkas vastu koerte peremeest vehkides tasakaalu säilitamiseks kätega; koerad olid maja seina ja tiheda põõsastiku vahelises kitsas koridorid ja neil oi olnud kusagile põgeneda. Koerad ei tekitanud kostjale iialgi käitumisega probleeme, kostja selgitas alati kõigile tuttavatele elementaarseid koeraga suhtlemise reegleid, mille hulka kuulus keeld kostjat vähemalt suhtlemise alguses puudutada. Seda oli korduvalt räägitud ka kannatanu emale, kes oli enne õnnetust kostja juures sage külaline. Õnnetusjuhtum leidis aset asjaoludel, mida kostja ei oleks saanud kuidagi mõjutada. Hüvitis on ülemäära suur, kuna hüvitise väljamõistmine ei tohi olla kahju tekitaja suhtes ebaõiglane ega saa olla tema arvelt rikastumise allikaks. Kostja ainsaks sissetulekuks on olnud töötasu. Brutotöötasu suuruseks aastas on olnud ca 290 000 krooni, mis teeb keskmiseks kuusissetulekuks ca 24 231 krooni. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt kuulub kostjale 3/5 mõttelist osa kinnistust, millel paikneb kostja alaliseks

elukohaks olev elamu (talu). Muud vara kostjale peale isiklike ning igapäevases tarbimises olevate vallasasjade ei kuulu. Hageja on alaealine ning võib eeldada, et tal iseseisev sissetulek puudub. Hageja varanduslikku seisundit on võimalik hinnata tema vanemate seisundi kaudu. APK omab korteriomandit (korteri suurus 139, 2 m2) kõrgelt hinnatud piirkonnas XXXkülas. Samas piirkonnas XXX külas omab väärtuslikku kinnistut ka J K. Kinnistul paikneb eramu. J K on hulgimüügifirma OÜ J osanik ja nõukogu liige. OÜ J puhul on tegemist kontserniga, kes tegutseb nii Eestis, Lätis kui Leedus ning mille müügikäive on 2006.a. olnud 779 miljonit krooni. OÜ J majandusaasta aruannetest nähtuvalt on osanikele makstud kasumi arvelt dividende 2004.a. summas 2 640 000 krooni, 2005.a. summas 5 142 500 krooni, 2006.a. summas 9 020 000 krooni. Ajalehes Äripäev 02.11.2007 avaldatud dividendi saajate TOP-is märgitud J K 3, 41 miljoniga 279 - 280. kohal. Ajalehes Eesti Ekspress 19.04.2007 avaldatud Eesti 500 miljonäri TOP-is5 on J K 303.- 305 kohal (makstud dividende 1 950 000 krooni). 09.02.2006 samas väljaandes avaldatud miljonäride TOP — is on J K 199. kohal (dividende makstud 1 000 000 krooni). Nn „kollases ajakirjanduses" on varasemalt ilmunud artikleid, mille kohaselt olevat J K hobiks eksklusiivsete sõidukite kollektsioneerimine (Mercedes, Maserati). Seega on ilmne, et hageja ja tema vanemate varanduslik seisund ja elujärg on tunduvalt parem kostja omast. Hageja poolt nõutav hüvitise määr on ülemäära suur, kahjuhüvitis ei tohi olla rikkuja suhtes ebaõiglane ega karistuslik, tema arvelt rikastumise allikas ja peab vastama hüvitise suurusele sama liiki kohtuasjades. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Vaidlust ei ole selles, et 26.08.2006.a läks hageja koos emaga kostja tütre sünnipäevale XXX külas, Harjumaal külla, kostja tuli neile väravale koos temale kuuluvate koertega vastu. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et koerad tekitasid hagejale näo ja otsmiku piirkonnas kehavigastusi; et koerte suhtes on 26.08.2006.a teostatud eutanaasia (I kd, tl 77). Pooled ei ole saavutanud vaidluse kohtuvälist lahendamist (I kd, tl 17-39). Vaidlus on selles, mis asjaoludel õnnetusjuhtum toimus ja millise iseloomuga kehavigastused on. Samuti on vaidlus selles, kas antud asjaoludel on riskivastutuse kohaldamine kooskõlas hea usu põhimõttega ja milline on õiglane mittevaralise kahju hüvitise suurus. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) §-s 1060 sätestatakse loomapidaja riskivastutus. Nimetatud sätte kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Loomapidaja vastutus järgneb sõltumata süüst (VÕS § 1056 lg 1 esimene lause). VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 teise lause järgi, kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. VÕS § 1060 alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Riskivastutuse eesmärgiks on ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes.

Koera krundil lahtiselt hoidmine kätkeb endas mitmesuguseid riske. Käesoleval juhul on kostja omaks võtnud asjaolu, et koerad olid aias lahtiselt. Kostja poolt esile toodud tegevus – võõrastele koertega ümberkäimise selgitamine ei kõrvalda nimetatud riske, kuna loomade käitumine erinevates olukordades võib olla etteaimamatu, sõltumata nende tõust, iseloomuomadustest või treenitusest. Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule muuhulgas hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud ja maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma (VÕS § 130 lg 1 ja 2). Nimetatust tulenevalt on kohtul hüvitise kindlaksmääramisel teatav diskretsiooniõigus. Kohtupraktikas arvestatakse mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel eelkõige kannatanu füüsilisi ja psühholoogilisi kannatusi, nende iseloomu ja ulatust, samuti muid tähelepanu väärivaid asjaolusid. Tunnistaja APK ütlustega (II kd, tl 84-91) loeb kohus tõendatuks, et tunnistaja läks koos hagejaga kostja tütre sünnipäevale 26.08.2006.a. Kostja tuli koos koertega väravale vastu, hakati koos rahulikult juttu ajades maja poole liikuma, kui mingil hetkel üks koertest ründas hagejat ilma mingi põhjuseta. Koera kontrolli alla ei saanud ja siis asus ka teine koer hagejat ründama. Sündmus toimus maja nurga juures, trepini ei jõutud. Mingil hetkel tundus, et asi on kontrolli all ja hageja pääseb. Järgnes uus rünnak ja koerad tirisid hageja uuesti pikali. Kostja karjus lõpuks appi oma meest, kes jooksus eemalt kohale, hoidis ühte koera. Aeda sisenenutena ei tehtud äkilisi liigutusi, keegi ei komistanud ega kukkunud. Mingit põhjust koerte rünnakuks ei olnud ja see oli väga ootamatu. Kostja andis koertele käsklusi ja püüdis neid kinni hoida, koerad ei allunud üldse korraldustele. Tunnistaja ei mäleta, et oleks klammerdunud kostja käe külge. Tunnistaja märkas hiljem ehmatusega, et lapsel ei ole laupa. Verekaotus oli suur, operatsioon kestis umbes 1,5 tundi. Tunnistaja IL ütlustega (II kd tl 96-97) loeb kohus tõendatuks, et koerte rünnet ta otseselt ei näinud, tuli eemalt aiast kohale ärritava karjumise peale ja nägi, et hageja ema hoidis tema abikaasal käest kinni. Tunnistaja jõudis nende juurde, koertega oli midagi juhtunud, tunnistaja võttis ühe koera kinni ja pani edasi koerad sauna alla kinni. Kuivõrd tunnistaja ei näinud koerte rünnet, ei ole võimalik tema ütlustest järeldada, et hageja ema oleks esile kutsunud koerte rünnaku või takistanud kostjal koerte kontrolli alla saamist. Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05). Asjas ei ole leidnud tõendamist, et kahju oleks osaliselt tekkinud hageja isikust tulenevatel asjaoludel. SA Tallinna Lastehaigla teatisega (I kd, tl 11) loeb kohus tõendatuks, et hageja hospitaliseeriti SA Tallinna Lastehaigla ortopeedia osakonda 26.08.2006.a diagnoosiga näo ja naha hammustushaavad, nahadefekt (irdunud täis paksusega nahalapp suurusega umbes 10 x 15 cm peapiirkonnas). Valvetraumatoloog teostas lapsele üldnarkoosis nahahaavade sutureerimise, vabanahalapp replanteeriti. Postoperatiivses perioodis tekkis vabanahalapi totaalne nekroos, nekroosiline skalp eemaldati narkoosis 06.09.2006.a ja tehti nahaplastika operatsioon. Laps viibis haiglas 26.08.-03.09.2006.a ja 06.09.-11.09.2006.a, jäädes edaspidi ambulatoorsele ravile dr T.Kaha juurde. Kehavigastuse paranemise ajalist prognoosi ei ole võimalik anda, kuid eluohtlik vigastus ei ole. Dr Tiiu Kaha vastusega (I kd, tl 12-13) loeb kohus tõendatuks, et novembris 2006.a on hageja raviarst olnud seisukohal, et hagejale jääb arm paremale otsmiku piirkonda, armi objektiivne hindamine on tulenevalt armistumise protsessi individuaalsusest raskelt hinnatav, arst loodab, et tekib pehme arm. Juustega kaetud peanaha taastamine on võimalik spetsiaalselt peanaha alla

paigaldatava silikoonist koeekspandri abil, mille täitmisega kasvatatakse juustega kaetud peanahka juurde. Kehavigastuse paranemise ligikaudseks ajaks võib pidada umbes kaht aastat, raviga saab likvideerida defekti juustega kaetud peanaha osas, kuid vähene arm võib jääda otsmikule. Lapse täiskasvanuks saades on võimalik armi lihvimine, mis parandab selle kosmeetilist välimust. Taastava Kirurgia Kliiniku 19.02.2007.a ja 01.12.2008.a konsultatsiooni otsustega (I kd, tl 14-16 ja II kd, tl 55) loeb kohus tõendatuks, et olenemata edasisest armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas püsima. Koerte ründe käigus sai pea parem pool skalpeeriva haava 15 x 10 x 14 cm alal. Defekti on ravitud vaba nahaplastika abil, käesoleval ajal (so 01.12.2008) on paremal otsmiku kiiruluu piirkonnas arm suurusega 13 x 8 x 13 cm, millest nähtava osa alal defekt 7 x 9 x 10 cm. Paremal poolel kulm asub madalamal kui vasakul poolel. Näo miimiliste lihaste liikuvus piiratud paremal pool otsmikul ja silma nurga piirkonnas. Olenemata edasistest armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas. Vasakul õlavarrel doonorpinnad (2) suurusega 12 x 5 cm. Doonorpinnad armistunud, aeg-ajalt valulikud, kihelevad. Küünarliigese sirutus mõnevõrra takistatud. Samuti nähtub tõenditest, et patsient hetkel (19.02.2007.a) kirurgilist ravi ei soovi ja talle on soovitatud jätkata kompressiooniraviga. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga ja vastustega täiendavatele küsimustele (I kd, tl 186-199, II kd, tl 32) loeb kohus tõendatuks, et hagejal esinesid 05.08.2008.a kohtuarstlikul läbivaatusel haavaarmid paremal pool otsmiku-kiiru piirkonnas, vasakul pool seljal, paremal tuharal ning paremal reiel, mis võisid olla tekitatud 26.08.2006.a koerte rünnaku tagajärjel. Haavaarmid seljal, paremal tuharal ja paremal reiel on püsiva iseloomuga, kuid ei põhjusta töövõime kaotust 40% ulatuses ega funktsioonihä. Haavaarm pea piirkonnas haarab nii nägu kui juustega kaetud peanahka, mistõttu esineb märgatav kosmeetiline defekt juuste täieliku puudumisega 8 x 12 cm suurusel alal. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid vajavad pikaajalist ravi. Haavaarmide lõplik formeerumine toimub orienteeruvalt 2 aastaga, misjärel jääb püsiva iseloomuga nahakahjustus. Pea piirkonnas asuv arm on kohtumeditsiinilisest seisukohast ravimatu näovigastus. Igasugune organismi kudede terviklikkuse rikkumine põhjustab valu, kuid kohtumeditsiiniliselt ei ole võimalik selle intensiivsust hinnata (on subjektiivne aisting). Tegemist on ravimatu näovigastusega, mida ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega, vaid kosmeetilise operatsiooniga ja lähtudes Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrast on tegemist rakse kehalise haigusega, st ravi kestab vähemalt 4 kuud. Nimetatud tõendist teeb kohus järelduse, et hageja kehavigastus on rasket laadi. Armide olemasolu muudel kehapiirkondadel kinnitavad tunnistaja APK ütlused (II kd, tl 84-91) selle kohta, et veel on mööda keha armid laiali, jalgadel reitel ja tuharate piirkonnas ja neeru piirkonnas sügav haav. Kui silmaga peale vaadata, on need armid lillad reljeefsed vorstikesed, katsudes ei ole reljeefsed. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga (II kd, tl 8-11) loeb kohus tõendatuks, et peale koertepuremisest tingitud haavade esmast kirurgilist operatsiooni ja nahalapi implanteerimist 26.08.2008.a tekkis hagejal äge stressreaktsioon nähes oma moondunud nägu. Reaktsioon möödus mõne päevaga tänu arstide ja lähedaste toetavale suhtumisele. Ekspertiisi läbiviimise ajal on hageja psüühiline seisund stabiilne, ta on rahulik, rõõmsameelne, optimistliku ellusuhtumisega; ta eitab probleemi – ravimatut näovigastust, kompenseerides seda väga hea õpiedukusega. Prognoosi hagejale tekitatud vigastustest tingitud psüühiliste häe tekkimise või mittetekkimise kohta tulevikus ei ole võimalik anda. Nimetatud aktiga on tõendatud hageja psüühilised kannatused vahetult peale teist operatsiooni. Lapse psühholoogilise olukorra kohta eksperdi poolt antud hinnangut kinnitavad ka tunnistaja APK ütlused (II kd, tl 84-91) selle kohta, et hageja on kõigest väsinud ja ei taha käesoleval ajal

kuuldagi operatsioonidest, laps on üldiselt tubli, ta ei ole sügavasse depressiooni langenud, ta on leidnud jõudu endas, koolis hakanud viitele õppima, käib balletikoolis. Pealtnäha on lõbus ja reibas, aga esinevad mõningad ohumärgid. Hageja väldib teatud situatsioone ja piirkondi, kohti, kus me sel päeval käisime. Ta ei ütle lihtsalt, et ärme läheme, vaid muutub nagu paaniliseks. Kooliväliselt ei suhtle ta enam kellegagi, enne olid sõbrad; kustutab esikus tule ära, läheb kõige pimedamasse nurka, peeglist kaugele ja teeb endale käsikaudu soengut. Mina ei tohi öelda, et ta peaks juukseid sättima, ta on öelnud: kui mina ei näe, siis ei ole probleemi olemas. Nimetatud tõendist teeb kohus järelduse, et kuigi hageja verbaalselt seda ei tunnista, nähtub tema käitumisest, et ta kannatab oma moondunud välimuse tõttu ja püüab probleemi eitada. Tunnistaja APK ütlustega (II kd, tl 84-91) loeb kohus tõendatuks, et hageja peapeal on üks juusteriba ja sinna külge on pandud juuksepikendused ja nendega üritab hageja katta paljast kohta. Juukseid ei õnnestu alati hästi sättida. Välja minnes kasutab hageja jumestuskreeme, ema peab aitama jumestada. Suvel väljas käies, kui on tuulisem, kannab mütsi, lahtiste juustega enam käia ei saa. Balletikooli õpetaja sõnul tuleb hageja juusteprobleem lahendada, hagejale ei tehta igavesti erandeid. Hageja armastas ujumas käia, enam ta seda ei tee ei rannas ega ujulas, kui juuksed saavad märjaks, on vigastused rohkem näha. Hageja mittevaralisi halvemusi kinnitavad ka tunnistaja J K ütlused selle kohta, et hagejal sotsiaalset käitumist enam väljaspool pere ja kooli ei ole. Ta ei kutsunud oma sünnipäevale ühtegi sõbrannat, kogu tema aur läheb kooli peale, hommikust õhtuni tegeleb tulemuslikult õppimisega, aga mitte millegi muu vastu ta huvi ei näita üles. Ta ei käi enam pidudel, sõbrannade juures, on kogu aeg kodus. Ta üritab väliselt teha nägu, et temaga midagi hullu pole, aga tegelikult saan aru, et ta üritab peita tegelikkust. Nimetatud tõenditega on tõendatud hagejal kahju tekkimine ning põhjuslik seos koera hammustuse ja hagejale tekkinud mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada loomapidaja tegu kui sellist. Nimetatud tõenditest teeb kohus järelduse, et valu ja kannatusi objektiviseerivateks faktideks on hageja puhul kehakudede rikkumine eelkõige pea, aga ka reite, tuhara ja selja piirkonnas. Hageja on läbi teinud kaks üldnarkoosi all operatsiooni, milledest esimene kestis vähemalt 1,5 tundi. Hageja esialgsed vigastused kuuluvad raskete kehavigastuste hulka, hageja ambulatoorne ravi on kestnud rohkem kui neli nädala, järelravi kestab senini ja hagejale jäävad püsivalt armid. Hagejat ootavad tulevikus ees võimalikud operatsioonid väljanägemise taastamiseks, mille tulemuslikkus ei ole ette hinnatav. Vaidlust ei ole selles, et hageja soovis oma tuleviku siduda balletiga ja baleriinidelt eeldatakse puudusteta väljanägemist (I kd, tl 118), aga ka emotsioonide väljendamist võimaldavat nägu. Tõenditest tulenevalt on hageja näol parandamatu defekt. Puhtfüüsiliste faktorite kõrval võtab kohus arvesse ka psüühilised mõjurid nagu vähenenud sotsiaalse suhtlemise võimalused, piirangud elukutse valikul ja spordi (ujumise) harrastamisel, olemuse muutuse (hageja on muutunud endassetõmbunuks, eitab tegelikku probleemi). Nimetatud mittevaralised halvemused kujutavad endast kohtu hinnangul hageja kui lapse jaoks elus tuntavaid kitsendusi. Vaidlust ei ole selles, et hageja pole esitanud kostjale varalise kahju nõuet, kuna Haigekassa katab nimetatud kulutused ja asjas ei ole võimalik ette näha varalisi kahjusid. Seetõttu pole võimalik arvestada kohtupraktikas tunnustamist leidnud põhimõttega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-1-01), et arvestada tuleks ka kannatanule hüvitatud või hüvitatava varalise kahjuga ja selle suurusega. Kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu (VÕS § 140 lg 1). Eesti kohtupraktikas ei ole tunnustatud seisukohta, mille kohaselt hüvitise määr sõltuks kahjustatud

isiku varanduslikust seisundist (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-51-05), käesoleval juhul on tegemist lapsega, kellel vara olemasolu kohta tõendeid ei ole. Riigikohus on leidnud, et tähendust omab kahju tekitanud varanduslik olukord: nimelt peab kohus veenduma, et väljamõistetava hüvitise suurus ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu langust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-1-01). Õige on hageja tähelepanek, et kostja on hageja majandusliku olukorra hindamisel lähtunud leibkonnast, samas kui kostja enda varalise seisundi hindamisel kostjast ainuisikuliselt. Kostja tuludeklaratsioonis sisalduvate andmete ja kinnistusregistri väljavõtte järgi võib väita, et kostja varanduslik olukord on halvem kui hageja vanematel kokku. Samas ei ole kostja väitnud, et hüvitise suurus tooks kaasa tema perekonna heaolu languse. Hageja kehavigastus on raske, kuid hageja poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitis 350’000.- kr on suurem kui kohtute poolt keskmiselt sellistes asjades väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis raskete tervisekahjude korral kuni 300’000.- krooni. Nimetatut arvestades on hageja nõue põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele kostja suhtes summas 300’000.- krooni. Kohus ei uuri järgmisi käesolevas menetluses mittekohases protsessuaalses vormis tõendeid: AT ja MS kirjalikud ütlused (I kd, tl 78-79), tõendeid hageja vanemate varandusliku seisundi kohta (I kd, tl 125-143), kuna need ei ole käesolevas vaidluses asjakohased.

Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse osaliselt, seega tuleb asjas kantud hageja menetluskulud jätta 86 % osas kostja kanda ja kostja menetluskulud 14 % ulatuses hageja kanda. Pooltel on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.