Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2009, Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-1360
Tsiviilasi
AS-i Eesti Post hagi OÜ D2D vastu 245 443,84 krooni saamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.09.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ D2D apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22.01.2009
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts Eesti Post (reg.kood 10328799), esindaja Tarvo Ilves; Kostja OÜ D2D (reg.kood 10785083), esindaja Olle Koop.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 01.09.2008 otsus AS-i Eesti Post hagis 245 443,84 krooni saamiseks ning saata tsiviilasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti vastuväited ja seisukohad teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hageja nõue ja põhjendused
1.18.06.2004 sõlmisid Aktsiaselts Eesti Post (hageja) ja OÜ D2D (kostja) lepingu postisaadetiste edastamiseks. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma osutatud teenuste eest arvete alusel ning tasumisega viivitamisel maksma viivist 0,05 % tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja esitas kostjale ajavahemikul 30.06.2005 kuni 31.08.2005 kokku 3 arvet, mille kostja on jätnud tasumata. Hageja palub välja mõista arvetest tulenev võlgnevus summas 200 002,10 krooni ja viivis 48 843,06 krooni ning viivis 0,5 % päevas kuni põhinõude täitmiseni. Hageja muutis hagi eset 23.03.2008, paludes välja mõista põhivõlg 197 300,50 krooni ja viivise 48 143,34 krooni.
2.Hageja ei ole kätte saanud tasaarvestusteatisi kostja poolt. Kostja nõudeid, mis on seotud tasaarvestusega, hageja ei tunnista. Kostja poolt tehtud tasaarvestus ei olnud lubatav, sest kostja kasutas tasaarvestuseks nõuet, mis oli ebaselge. Tõendamata ja põhjendamata on kostja poolt 01.07.2005 esitatud viivisarve summas 159 984 krooni. Ülejäänud kostja poolt esitatud arved on põhjendamatud, kuna poolte vahel puudub võlasuhe, millest need oleksid võinud tuleneda. Arved on esitatud ilma vastava kokkuleppeta kostja valdusse sattunud hageja kirisaadetiste tagastamise eest hagejale lähtudes tagastamise hinnast 100 krooni saadetise kohta. Kuni 01.07.2006 jõustunud postiseaduse (PostiS) muudatusteni ei olnud kostjal õigust tagastamise eest tasu nõuda, sellest ajast alates on aga tasu mõistlikuks suuruseks 4,40 krooni saadetise eest. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnista. Kostja on kõik hageja nõuded kustutanud tasaarvestamisega.
4.Kostja on koostanud 30.06.2006 tasaarveldusteatise, mille kohaselt kustutab kostja hageja nõude kostja vastu summas 188 894 krooni tasaarvestuse teel kostja nõudega hageja vastu, milline tuleneb 01.07.2005 arvest nr 51012 summas 159 984 krooni ja 29.06.2006 arvest nr 60947 summas 28910 krooni. Kostja on 31.07.2006 koostanud tasaarveldusteatise, mille kohaselt kustutab kostja hageja nõude kostja vastu summas 11 108,10 krooni (tuleneb 31.08.2005 arvest nr 3168) tasaarvestuse teel kostja nõudega hageja vastu, mis tuleneb 31.07.2006 arvest nr 61154 summas 11 108,10 krooni. Kuna hageja ei ole nimetatud arveid tasunud, siis esitas kostja tasaarvestuse avalduse. Hageja on tasaarvestuse avalduse kätte saanud 07.08.2006.
5.Hageja ei ole ka tõendanud, millal kostja on hageja poolt esitatud arved kätte saanud ega seda, et teenus on tegelikult osutatud.
6.Arved on esitatud ilma vastava kokkuleppeta kostja valdusse sattunud hageja kirisaadetiste tagastamise eest hagejale lähtudes tagastamise hinnast 100 krooni saadetise kohta. Hageja on küsinud sellise teenuse eest 15 krooni saadetise kohta.
7.Kostja tunnistab küll saadetiste edastamist, kuid mitte sellises mahus, nagu hageja väidab. Kostja väitel on hageja tasaarvestust tunnistanud sellega, et ei ole õigel ajal esitanud tasaarvestusele vastuväiteid. Viivisarve tulenes asjaolust, et hageja tegi teenust osutades hulgiklientidele saadetise tüüphinnalt 4,40 allahindlust 10 %. Kostja ostis teenust 800 000 krooni eest, seega oleks hageja kliente võrdselt koheldes pidanud tegema allahindlust 80 000 krooni. Kostja tasus teenuste eest 800 000 krooni, kuid nõudis tagasi 80 000 krooni. Kuna hageja nimetatud summat ei tasunud, siis arvestas kostja sellelt viivist 0,5 % päevas.
2(7)
Maakohtu otsuse põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas hagi, mõistis OÜ-lt D2D Aktsiaseltsi Eesti Post kasuks välja võlgnevuse 197 300,50 krooni ja viivise 48 143,34 krooni ning menetluskulud jäid kostja kanda.
9.Postiteenuse osutamise kohta on hageja esitanud tõendina 3 arvet: arve 30.06.2005 summas 96782,42 krooni, arve 31.07.2005 summas 57180,41 krooni ja arve 31.08.2005 summas 88039,27 krooni. Kohus nõustus kostjaga selles, et arvete üleandmise tõendamise kohustus lasub hagejal. Kuna maksekohustus tekib alles arve kättesaamisel, tuleb hagejal nõude olemasolu tõendamiseks tõendada arvete kättesaamine kostja poolt. Arvestades, et kostja esindajad toimetasid regulaarselt hageja ettevõttesse isiklikult saadetisi, võib arvata, et arved anti hageja poolt kostja esindajatele üle isiklikult ja seega arvete üleandmise kohta kirjalikke tõendeid ei esinegi. Samas võib arvete kättesaamist järeldada sellest, et kostja on 30.06.2005 kuupäevaga esitatud arve alusel tasunud 44 701 krooni. Seega võib arvata, et kostja on vähemalt nimetatud arve kätte saanud, sest vastasel korral ei oleks maksekohustust tekkinud ning kostja ei oleks olnud ka osalist tasumist põhjust teostada. Kindlama tõendi arvete kättesaamise kohta pakub kostja poolt 30.06.2006 kostja koostatud tasaarveldusteatis, milles kostja on sõnaselgelt tunnistanud arvete kättesaamist. Asjaolu, et kostja 30.06.2006 sellise teatise koostas, näitab, et hiljemalt selleks ajaks pidi kostja olema teadlik hageja ülalnimetatud arvetest. Seega luges kohus tõendatuks, et hiljemalt 30.06.2006 oli kostja hageja esitatud 3 arvet kätte saanud ja hageja on kostjale osutanud teenust 3 arvel märgitud mahus ning kostjal on arvete alusel tekkinud maksekohustus hiljemalt alates 30.06.2006.
10.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04 selgitanud, et tasaarvestuse eelduseks on vastastikuste samaliigiliste nõuete olemasolu. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-ga 1 tuleb kostjal tõendada väidet, et tema kohustus hageja ees on lõppenud tasaarvestusega. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-le 1 ja § 200 lg-le 4 tuleb kostjal tõendada, et esinesid tasaarvestuse eeldused ning muuhulgas seda, et kostjal oli hageja vastu kehtiv nõue ja et hageja ei saanud sellele vastuväiteid esitada. Arvestatav ei ole väide, et hageja on tasaarvestust tunnistanud sellega, et ei ole kuu aja jooksul tasaarvestusele esitanud vastuväiteid. Vastuväidete esitamata jätmist tuleb lugeda vaikimiseks TsÜS § 68 lg 4 mõttes. Antud juhul ei ole andmeid vastava kokkuleppe või praktika kohta ning vaikimise lugemine tahteavalduseks ei tulene ka seadusest.
11.Kostja 30.06.2006 tasaarvestusteatise kohaselt oli kostjal nõue hageja vastu summas 159 984 krooni, mis tulenes 01.07.2005 arvest nr 51012. Kostja on selgitanud, et viivisarve tulenes asjaolust, et hageja tegi teenust osutades hulgiklientidele saadetise tüüphinnalt 4,40 allahindlust 10 %. Kostja ostis teenust 800 000 krooni eest, seega oleks hageja kliente võrdselt koheldes pidanud tegema allahindlust 80 000 krooni. Kostja tasus teenuste eest 800 000 krooni, kuid nõudis tagasi 80 000. Kuna hageja nimetatud summat ei tasunud, siis arvestas kostja sellelt viivist 0,5 % päevas. Hageja on kõiki nimetatud nõudega seotud asjaolusid eitanud. Kohus leidis, et ainuüksi arvega nr 51012 ei saa viivisenõuet tõendatuks lugeda. Kostja ei ole tõendanud viivisenõude olemasolu aluseid. Tõendamata on, et hagejal oli lepinguväline või lepinguline kohustust kostjale allahindlust teha ning see, millal saabus hageja väidetava kohustuse täitmise tähtaeg. Muuhulgas ei ole kostja esitanud arvet ega tõendanud asjaolu, et viiviseprotsent 0,5 % oleks olnud pooltevahelises suhetes tavapärane, seda enam, et postiteenuse osutamise lepingus on viivisemääraks 0,05 %. Seega ei ole kostja tõendanud nõude olemasolu hageja vastu summas 159 984 krooni.
12.Kostja 30.06.2006 tasaarvestusteatise kohaselt oli kostjal nõue hageja vastu summas 28 910 krooni, mis tulenes 29.06.2006 arvest nr 60947. Kostja 31.07.2006 tasaarveldusteatise kohaselt oli kostjal nõue hageja vastu summas 11 108,10 krooni, mis tulenes 31.07.2006 arvest nr 61154. Kostja on täiendavalt selgitanud, et arved on esitatud ilma vastava kokkuleppeta kostja valdusse sattunud hageja kirisaadetiste tagastamise eest hagejale
3(7)
lähtudes tagastamise hinnast 100 krooni saadetise kohta. Vaidlus puudub selles, et postiteenust osutades on kostja 2006. aastal ilma vastava kokkuleppeta saanud oma valdusse hüljatud hageja saadetised ning et kostja on saadetisi hagejale tagastanud. Hageja ei ole eitanud saadetiste tagastamist, mistõttu leidis kohus, et tõendatud on saadetiste tagastamine kostja esitatud arvetel märgitud mahus.
13.Sellist saadetiste tagastamist võib kvalifitseerida kui käsundita asjaajamist vastavalt VÕS § 1018 lg 1. Muuhulgas võib VÕS § 1018 lg 1 p 1 kohane asjaajamise heakskiitmine seisneda ka teos, näiteks eseme vastuvõtmises. Kuna hüljatud postisaadetise tagastamata jätmisel võib rikutud saada isikute põhiõiguslik sõnumi saladuse kaitse, siis võib öelda, et hüljatud saadetiste tagastamine on oluline ka avalikes huvides. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et hageja on talle tagastatud saadetised vastu võtnud ning saadetiste tagastamine on toimunud avalikes huvides ja saadetiste sattumine kostja kätte on toimunud seoses kostja majandustegevusega, siis on tegemist käsundita asjaajamisega vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p 1 ja p 3 ja kostjal on õigus saada asjaajamise eest mõistlikku tasu. Alates 01.07.2006 reguleeris eelkirjeldatud saadetiste tagastamist PostiS § 30 lg 6 ning alates nimetatud ajast on tasunõude aluseks PostiS § 30 lg 6.
14.Tasu suuruse määratlemisel ei ole võimalik tugineda kutseala praktikale, kuivõrd on ilmnenud, et tasu suuruse osas väljakujunenud praktika puudub. Kostja on nõudnud hagejalt tasu 100 krooni saadetise eest, kuid hageja sellega nõustunud ei ole. Kostja väitel on hageja sama teenuse eest nõudnud teistelt postiettevõtetelt tasu 15 krooni saadetise kohta, kuid hageja seda väidet kinnitanud ei ole. Hageja väitel tuleb tasu määrata samas suuruses nagu postisaadetise edastamise tavahind, s.o 4,40 krooni.
15.Arvestatav tasu peaks katma saadetise tagastamisele tehtud kulutused ning majandustegevuse raames tegutseva isiku puhul sisaldama ka mõistlikku kasumit, mis ei pea olema suurem, kui valdkonnas keskmiselt esinev kasum. Kuna saadetised satuvad teise postiettevõtte valdusse tavapärase kirjakande käigus, siis eeldatavasti ettevõte saadetise valduse omandamise ja transpordiga seoses mingeid märkimisväärseid kulutusi ei kanna. Samuti on saadetised võimalik postiettevõttel tagastada hulgikaupa, näiteks kord kuus nagu kostja seda teinud on ja seoses sellega on ka saadetiste kohustatud isikule toimetamise kulud väikesed. Postiettevõtte poolt PostiS § 30 lg 6 kohase saadetise tagastamise kulud on võrdsed või väiksemad kui tavapärase postiteenuse raames saadetise kohaletoimetamise kulud. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et tavapärasest suurema kasumi teenimine ei ole antud juhul põhjendatud, tuleb põhimõtteliselt jaatada hageja seisukohta, et mõistlik tasu võiks olla võrdne samaliigilise saadetise kohaletoimetamise tavapärase tasuga. Seega peaks saadetise tagastamise tasu olema võrdne kutseala keskmise tasuga. Vaidlust ei ole selles, et hageja hinnakirja kohaselt on lihtsaadetise kohaletoimetamise tasu 4,40 krooni ja kuna teiste teenusepakkujate hinnakirjade kohta andmeid esitatud ei ole, siis tuleb kohtul lähtuda tasust 4,40 krooni.
16.Pooled on märkinud, et saadetiste tagastamise korral on üldjuhul tegemist lihtkirjadega, seega tuleb lähtuda eeldusest, et kostja poolt hagejal tagastatud saadetised olid lihtkirjad (lihtsaadetised). Seejuures ei ole ka kostja esitanud väidet, et saadetiste hulgas oleks olnud suuremamahulisi saadetisi ning nagu on näha arvetest, siis on kostja ise lugenud saadetisi üheliigilisteks. Arvetest nr 60947 ja 61154 nähtub, et kostja on hagejale tagastanud 452 saadetist. Lähtudes hinnast 4,40 on kostjal õigus nõuda saadetiste tagastamise eest tasu 1988,80 kooni.
17.Kostja on koostanud hagejale arved selgitusega: „D2D-le maksmata üle antud/sattunud teiste teenuseosutajate saadetiste tagastamine igalt saadetiselt“ 30.09.2006 nr 31301 summas 17 600 krooni ja 31.12.2006 nr 31736 summas 23 100 krooni, kuid nimetatud arvete osas kostja tasaarvestuse avaldust esitanud ei ole, seega nimetatud arved asjasse puutuvad ei ole.
4(7)
18.Kuna kostja ei ole tõendanud tasaarvestusavalduse üleandmist, tuleb lugeda, et hageja on avalduse kätte saanud koos kostja vastusega kohtumenetluse käigus, s.o 28.02.2007. Seega on tasaarveldusega vähenenud hageja poolt kostjale esitatud arvetest tulenev viivisenõue 1988,80 krooni võrra. Kuna kostja tasaarvestuse vastuväide põhivõla osas ei ole põhjendatud kuulub kostjalt väljamõistmisele põhivõlg täies ulatuses. Hageja on oma täiendavas seisukohas 23.03.2007 põhivõlga vähendanud summani 197 300,50 krooni.
19.Kostja maksekohustus tekkis 30.06.2006 summas 200 002,10 krooni, seega kuulus pooltevahelise lepingu p 6.3 alusel iga viivitatud päeva eest tasumisele suuruses 0,05 % viivis 100 krooni. Käesolevaks ajaks on kostja viivituses olnud 791 päeva, mis teeb viivise suuruseks 79 100 krooni. Viivisest on tasaarvelduse teel kostja kustutanud 1988,80 krooni. Seega on viivise suuruseks 77 111,20 krooni. Sellest on hageja palunud välja mõista viivise 48 143,34 krooni, millises ulatuses kuulub viivis väljamõistmisele. Apellatsioonkaebuse põhjendused
20.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või tühistada otsus ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks.
21.Kostja leiab, et hagi on alusetu ja tõendamata. Poolte vahel puudus võlasuhe, kuna väidetav võlasuhe lõppes vastastikuste võlgnevuste tasaarvestusega. Kostja oli enne hagi esitamist tasaarvestanud seaduse nõudeid järgides kõik hageja nõuded kostja vastu oma nõuetega hageja vastu. Hageja esitas kostjale 3 arvet kogusummas 242 002,10 krooni. Kostja aga esitas hagejale 5 arvet kogusummas 261 356 krooni. Kostja esitas hagejale tasaarveldusteatised 30.06.2006 ja 31.07.2006 kogusummas 200 002,10 krooni. Tasaarvestamise tulemusena tekkis olukord, mille kohaselt kostjal puudus võlg hageja ees ja hageja jäi võlgu kostjale summas 61 343,90 krooni, mida hageja ei ole kostjale käesoleva ajani ära maksnud. Hageja on kõik tasaarvestusteatised kätte saanud 07.08.2006, mis on tõendatud arvetesaatelehtedega.
22.Kostja ei nõustu kohtu tõlgendusega tasaarvestuse tühisuse osas. Hageja ei vaielnud tasaarvestusele mõistliku aja jooksul vastu, samuti ei esitanud kohtule hagi tasaarvestuse tühisuse tunnustamise nõudes. Hageja seisukoht, et tasaarvestus ei ole selge, ei põhine seadusel. Samas viitab selline hageja seisukoht, et hageja tunnistas sellega tasaarvestuse aluste olemasolu ja seega ka kostja poolt esitatud tasaarvestusi. Hageja viide ebaselgusele ei saa olla piisavaks asjaoluks, et ignoreerida või teha vastastikuste kohustuste olemasolu ja tasaarvestamise võimalikkus olematuks. Kohus tõlgendas tasaarvestuse kehtivust viisil, mis on ilmselt väär, kuna vastasel juhul tekiks olukord, mille kohaselt ei oleks ühelgi õigussubjektil vastastikuste võlakohustuste tasaarvestamise korral õiguskindlust selle kehtivuse osas. Kohus on ületanud haginõude piire, lahendades tasaarvestuse kehtivustühisuse küsimuse omal algatusel, tehes samas oletuslikke järeldusi, mis ei ole vastavuses tõendite koosseisu ning VÕS tasaarvestuse aluseks olevate normide mõttega. Kuna pooled ei ole kohtule esitanud tasaarvestuse tühisuse ega ka kehtivuse tunnistamise nõudeid, siis rikkus maakohus selle küsimuse omal algatusel otsustamisega kostja kahjuks TsMS § 439 nõuet. Kohus oleks pidanud rajama oma järeldused eeldusele, et tasaarvestused olid kehtivad.
23.Arusaamatu on, kuidas kohus luges viiviste arvutamise alguseks 30.06.2006, kui hageja ei esitanud tõendeid viivise kulgemise tähtaja alguse kohta, ning kuidas sai kohus viivissummaks kokku sama summa, mille esitas kohtule hageja, kes tugines erinevalt kohtust viiviste arvutamisel väidetavate arvete esitamise kuupäevadele (st 2005). Vastus apellatsioonkaebusele
24.Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
5(7)
Ringkonnakohtu põhjendused
25.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohtadega, mis puudutavad pooltevaheliste nõuete tasaarvestamist.
26.VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.
27.Maakohus on jõudnud järeldusele, et kostja ei ole tõendanud tasaarvestuse avalduse üleandmist ja kohus luges seetõttu tasaarvestusavalduse hagejale teatavaks tehtuks 28.02.2007 koos kostja vastusega hagile. Sellise käsitlusega kolleegium nõustub. Sama meelt ei saa aga maakohtuga olla selles, et tasaarvestamise puhul ei vaja täpset tuvastamist tasaarvestamise ajahetk. Maakohus on märkinud, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on tema postivõrku sattunud kirju hagejale aastal 2006 tagastanud. Sellest lähtudes on kohus täpsemate tõendite puudumise tõttu sisuliselt eeldanud, et tasaarvestamise olukord oli igal juhul olemas sel hetkel, kui kostja esitas hagile vastates tasaarvestuse avalduse ning kohus ei ole pidanud vajalikuks tasaarvestuse olukorra küsimusega rohkem tegeleda. Kolleegium maakohtu sellise lähenemisega ei nõustu, kuna tasaarvestamise hetke täpse tuvastamiseta ei ole võimalik poolte vastastikuste nõuete suuruse üle otsustada.
28.Tasaarvestuse õiguse tekkimise täpne ajahetk on õiguslikult oluline eelkõige kahel põhjusel. Esmalt lõppevad tasaarvestamisel osalevad nõuded kattuvas ulatuses tasaarvestamise avalduse tegemisel tagasiulatuvalt alates sellest ajahetkest, kui tasaarvestuse olukord tekkis (VÕS § 197 lg 2). Sellest tulenevalt on tagasiulatuval toimel eelkõige tähendus nõudega seotud kõrvalkohustuste s.h viiviste nõuetele, mille nõudmise alus kaob ühes nõude lõppemisega. Kuna tasaarvestamise olukorra tekkimisel lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimisest, lõpeb sama ajahetke seisuga ka viiviste arvestus ning viiviseid, mis seonduvad ajavahemikuga pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nõuda ei saa. Teiseks on oluline, et pärast seda, kui on tekkinud tasaarvestuse olukord, ei saa hilisemad sündmused reeglina võimalikku tasaarvestust takistada. Pärast tasaarvestusõiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse toimumine ja tasaarvestuse võimalikkus üksnes tasaarvestavast poolest.
29.Maakohus ei ole tasaarvestuse olukorra tuvastamise tähtsusele piisavat tähelepanu pööranud ning on teinud seetõttu seadusele mittevastava kohtulahendi. Kujunenud menetluslik olukord viitab sellele, et maakohus ei ole täitnud TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, mille kohaselt peab kohus selgitama välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisest tingitud puudust kõrvaldada. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja õigusliku põhjendamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus.
30.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada täpne tasaarvestuse olukorra tekkimise hetk ja selgitada seeläbi välja tasaarvestatavate nõuete suurus. Tähele tuleb panna, et hageja poolt täpsustatud viivise arvestuse kohaselt on hageja arvestanud viivised kuni 2006. aasta lõpuni ehk kuni 29.12.2006 (tlk 50). Kuna kostja tagastas väidetavalt hagejale kirju 2006 aasta jooksul, võivad osad hageja poolt arvestatud viivistest hõlmata ka perioodi pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist ja olla seetõttu alusetud.
6(7)
31.Uue väitena on kostja apellatsioonikohtu istungil leidnud, et hageja on küsinud kirjade tagastamise teenuse osutamisel hinda 15,40 krooni ühe tagastatava kirja eest. Kostja ei ole sellist seisukohta ega tõendeid selle kinnitamiseks maakohtus esitanud ning seetõttu ei ole maakohtule selle seisukohaga arvestamata jätmise etteheitmine põhjendatud. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Ka ringkonnakohus ei saa kostja kõnealuse väitega arvestada, kuna vastavalt TsMS § 652 lg-le 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui sellele asjaolule esimese astme kohtus tugineti, kuid see jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh seetõttu, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.
32.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
Iko Nõmm
Mare Merimaa
Ande Tänav
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.