Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Asjaolud ja menetluse käik K. T. esitas 19.06.2006 Harju Maakohtule hagi Itacamusica S.r.l. vastu, milles palus pooltevahelisest töösuhtest tulenevalt kostjalt välja mõista: saamata jäänud palk 186 506 krooni; viivise palga maksmisega viivitamise eest 122 784,70 krooni kuni 16.06.2006 ja sealt edasi kuni palganõude täitmiseni 0,5% palganõudest iga palga maksmisega viivitatud päeva eest; kontorikulud 13 978 krooni, mida hageja kandis kostja eest. Hageja asus 01.06.2005 kostja juures tööle. 17.06.2005 allkirjastas hageja kostja saadetud kirjalikud töölepingu tingimused. Lepingu järgi asus hageja tööle XXXXXXXXX ametikohale, olles eelkõige XXXXXXXXXXXXXX K. B. XXXXXXXX XXXXXXXX kostja juures. Lepingu järgi töötas hageja täistööajaga. Lepingu kehtivuseks märgiti kaks aastat alates selle allakirjutamisest. Hageja töötasu on töölepingu tingimustes näidatud netosummana 19 558 krooni kuus. Ümberarvestatuna brutopalgaks (maksuvaba tulu arvesse võtmata) on hageja palk 26 530 krooni kuus. Kostja ei maksnud hagejale palka nõuetekohaselt. Brutosummana on hagejalt 2005 septembrikuu eest saamata 796 krooni. Alates sama aasta oktoobrist ei maksnud kostja hagejale üldse palka, seda vaatamata korduvatele e-posti teel saadetud meeldetuletustele. Samas ei lõpetanud kostja hagejaga ka nõuetekohaselt töölepingut, seega kehtib hagejaga sõlmitud tööleping endiselt. Alates 04.05.2006 on hageja tööleping sünnituslehe alusel peatunud. Hagejal on saamata kogu palk 2005 oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2006 jaanuari, veebruari, märtsi ning aprilli eest. Kokku jäi hagejal 01.05.2006 seisuga saamata 186 506 krooni brutopalka. Kostjalt tuleb välja mõista ka viivis 122 784,70 krooni palga maksmisega viivitatud päevade eest kuni 16.06.2006 ning sealt edasi kuni palganõude täitmiseni 0,5% palganõudest iga palga maksmisega viivitatud päeva eest. Lisaks jättis kostja hagejale hüvitamata kostja eest kantud kontorikulud 13 978 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et vaidlusalust lepingut tuleb lugeda käsunduslepinguks. Hageja ja kostja koostöö ei laabunud. Arvestades pooltevahelist elektronkirjavahetust, lõppes hagejaga sõlmitud leping alates 01.11.2005. Seega ei ole hagejal õigust nõuda alates sellest 2(9)

kuupäevast töötasu. Kuivõrd pooled sõlmisid käsunduslepingu, ei kohaldu asjas palgaseadus, mille alusel nõuab hageja kostjalt viivist palga maksmisega viivitamise eest. Hageja nõutud kontorikulud on põhjendamatud. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks saamata jäänud palga 25 568,50 krooni; viivise 91 177,20 krooni palga maksmisega viivitamise eest ning alates 30.10.2007 kuni palganõude täitmiseni 0,5% palganõudest iga palga maksmisega viivitatud päeva eest; kulud 13 978 krooni, mida hageja kandis kostja eest. Menetluskulud jäid kostja kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid töölepingu. Esmalt tuleneb see kostja tegevusest. Nii saatis kostja hagejale tutvumiseks töölepingu tingimused ning teatas, et 2005 juulikuu jooksul tuleb see asendada tüüplepinguga. Selliselt toimis kostja kooskõlas direktiiviga 91/533/EMÜ "Tööandja kohustuste kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhete tingimustest". Töölepingus märgiti, et kõik tegevused toimuvad kostja presidendi järelevaatuse all ning kostja strateegiast ja prioriteetidest juhindudes. Seda, et hageja igapäevane tegevus toimus täielikult kostja presidendi kontrolli all, tõendavad elektronpostiga edastatud kirjad. Arvestatav asjaolu on ka palgakokkulepe. Leping nägi ette ka lisatasu. Kostja maksis kuni 2005 oktoobrini iga kuu hagejale kokkulepitud palka. Kokku lepiti ka selles, et kostja tasub kontorikulud ja tehnilise varustuse eest (sh arvuti- ja telefonikulu). See, et hageja tegeles kostja juures töötades veel teiste projektidega, ei tähenda, et pooled oleks sõlminud käsunduslepingu. Vaidlusalust lepingut ei saa käsitada käsunduslepinguna ka vaatamata sellele, et leping ei kajasta töötaja põhi- ja lisapuhkuse kestust. Kostja väidab ekslikult, et käsunduslepingule on iseloomulik see, et assistendi G. M. valis välja üksnes hageja kostja osavõtuta. Poolte kirjavahetusest nähtub, et G. M. ei olnud hageja assistent, vaid tal oli iseseisev tööleping. Lepingus on sätestatud tingimus, et tööülesandeid ja kohustusi saab muuta kostja presidendiga arutatud ja kokkulepitud prioriteete silmas pidades. Seega sai lepingu järgi ülesandeid ja kohustusi muuta poolte eelneval kokkuleppel, mis on omane töölepingule. Kuigi lepingus on tingimusi, mis on iseloomulikud ka käsunduslepingule, on siiski ülekaalus need tingimused (töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile ning kindlaksmääratud kuutöötasu), mille alusel saab asuda seisukohale, et tegemist on töölepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist on puhtalt käsunduslepinguga. Tööleping on sõlmitud kaheks aastaks. Tegemist ei ole töökohustustega, mille täitmiseks võimaldaks TLS § 27 lg 2 sõlmida tähtajalise töölepingu. Seega on sellised töötaja olukorda halvendavad töölepingutingimused TLS § 15 alusel kehtetud. Nõustuda saab kostjaga, et 17.06.2005 sõlmitud leping on lõppenud poolte kokkuleppel 01.11.2005. Arvestades poolte suhtlemist elektronkirjade vahetamise ja telefoni teel, saab kostjale 31.10.2005 saadetud elektronkirja sisust järeldada hageja soovi lõpetada tööleping alates 01.11.2005. Samal päeval on kostja nõustunud lepingu lõpetamisega. Kohtule esitatud kirjavahetusest nähtub, et alates 2005 novembrist on poolte tööõiguslikud suhted ka tegelikult lõppenud. Hageja palganõue tuleb osaliselt rahuldada. Töölepingu kohaselt on hageja netopalk 19 558 krooni, millele tuleb arvestada juurde kinnipeetav tulumaks. 2005 oli tulumaksu määraks 24% ning maksuvaba oli 1700 krooni. Seega on hageja brutopalgaks 25 200 krooni. Septembrikuu eest sai hageja kokkulepitust vähem 297,20 krooni (brutosummana 368,50 krooni). Oktoobrikuu eest on palk üldse saamata. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista palk 25 568,50 krooni.

3(9)

Osaliselt tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue palga maksmisega viivitamise eest. Tuginedes kostja palga maksmise praktikale, võib lugeda palga maksmise kuupäevaks iga järgmise kuu

4(9)

kostjapoolne kontroll nii tõhus, kui hageja väitis. Kostja hakkas nõudma hagejalt rohkemat pühendumist enda projektidele, elektronkirjade dubleerimist ning kontoris viibimist alles siis, kui pooltevahelises koostöös tekkisid esimesed probleemid ning ilmnes, et hageja ei saa tagada kostja poolt oodatud asjade haldamist ning pidada kinni kostja ning K. B. orkestri tavapärasest tempost. Hageja elektronkirjades kasutatud sõnad „töötaja“, „kolleeg“, „ülemus“ jne on mõeldud vaid illustreerimaks hageja tööd meeskonnas, mitte aga selgitamaks pooltevahelise suhte olemust, ning see asjaolu, et hagejale maksti tasu igakuiselt ning hüvitati kontorikulusid, ei tõenda seda, et tegemist oli töölepinguga, kuna selline tasustamise viis on lubatud ka käsunduslepingu puhul VÕS § 628 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja assistendi G. M. kandidatuur oli valitud hageja, mitte kostja poolt. Edaspidi aga vabastas kostja hageja G. M. ees võetud kohustustest kooskõlas VÕS § 628 lg 3 ning sõlmis temaga lepingu iseseisvalt. Arusaamatu on maakohtu viide Nõukogu Direktiivile 91/533/EMÜ ja sellest tehtud järeldus, et kuna informatsioon töötingimuste kohta tuleb töötajale edastada hiljemalt kaks kuud pärast tööle asumist, siis viitab lepingus sätestatu, et 2005. a juulikuu jooksul tuleb leping asendada tüüplepinguga sellele, et kostja sooviks oli sõlmida hagejaga tööleping. Ülaltoodu alusel oli poolte vahel sõlmitud käsundusleping. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse resolutsioon sõnastada selliselt, et selles ei kasutataks töölepingusuhtele omast terminoloogiat. Käsunduslepingu puhul ei saa kohaldada TLS-s ja PaS-s ette nähtud tööandja vastutuse kohta käivaid sätteid. Isegi juhul, kui maakohus tõlgendas õigesti lepingut ning asus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel sõlmiti töö-, mitte käsundusleping, ei ole PaS §-st 35 tuleneva sanktsiooni kohaldamine kostja suhtes võimalik. Kuna leping lõppes 01. novembrist, siis alates lepingu lõppemise päevast ei ole tegemist palganõude, vaid lõpparvega PaS § 32 mõistes. Lõpparve kinnipidamise eest aga PaS §-s 35 ettenähtud viivist ei rakendata, vaid kohaldatakse PaS §-s 29 sätestatut, mille kohaselt lõpparve kinnipidamise aja eest on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka TLS § 119 ettenähtud ulatuses. Kui ringkonnakohus ei nõustu kostja positsiooniga PaS § 35 kohaldamise võimatuse osas, palub kostja alternatiivselt viivised vähendada. VÕS 113 lg 8 kohaselt on kohtul õigus viivist vähendada, kui tasutav viivis on võlausaldaja kahjudega võrreldes ülemäära suur. K. T. seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. K. T. vastuapellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi ning mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja: saamata jäänud palk 160 937,70 krooni, viivis novembri 2005 kuni aprilli 2006 (kaasa arvatud) palga 159 180 krooni maksmisega viivitamise eest 0,5% palganõudest iga palga maksmisega viivitatud päeva eest. Juhul, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 01.11.2005, siis tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis tähelepanuta hageja nõude TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hageja selline nõue. Muuta menetluskulude jaotust ning mõista kostjalt välja hageja menetlusekulud, kostja menetluskulud jätta täies ulatuses tema enda kanda.

5(9)

Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, hindas valesti tõendeid ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja ja kostja vaheline töösuhe ei lõppenud 01.11.2005 TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 76, asudes seisukohale, et töölepingut saab lõpetada ka elektronkirjade teel. Seaduses on sätestatud töölepingu lõpetamise kokkuleppele kohustuslik kirjalik vorm ja seda ei saa asendada elektronkiri. Kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 78 lg 3, sest töölepingu lõpetamise kokkuleppele on seadusega kehtestatud kohustuslik kirjalik vorm. VÕS § 78 lg 3 kuulub kohaldamisele selliste tahteavalduste puhul, mis tulenevad kirjalikust lepingust ja millele ei ole seadus ette näinud kohustuslikku kirjalikku vormi. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TLS § 72 lg 1, mille kohaselt peab soov lõpetada tööleping olema väljendatud tingimusteta. Sellist tingimusteta avaldust ei ole hageja teinud. Ühtegi hageja poolt elektronposti teel saadetud pöördumist kostja poole töösuhte lõpetamise küsimuses ei saa pidada TLS § 72 ja § 76 kohaseks tingimusteta tahteavalduseks tööleping lõpetada. Kõik pöördumised olid tingimuslikud. Hageja sooviks oli tööleping korrektselt lõpetada ning see, et kostja tunnistaks ja täidaks kõiki oma kohustusi ja likvideeriks võlgnevused. Hageja jaoks oli oluline, et kostja tasuks saamata jäänud palga ning maksaks ettenähtud korras maksud, sest rasedus- ja sünnitushüvitise ning vanemahüvitise suurus sõltub hageja eest 2005 makstud sotsiaalmaksust. Maakohus leidis ebaõigesti nagu oleks kostja nõustunud 31.10.2005 elektronkirjas töölepingu lõpetamisega. Sisuliste tööülesannet täitmine ei lõppenud mitte seetõttu, et pooled jõudsid kokkuleppele töölepingu lõpetamise osas, vaid põhjusel, et kostja sulges päevapealt, ilma etteteatamata, hageja Itacamusica elektronposti aadressi ning tegi töö jätkamise võimatuks. Nimetatud asjaolu jättis kohus ebaõigesti ja põhjendusi esitamata kõrvale, rikkudes sellega otsuse põhjendamise kohustust. Kuivõrd hageja ja kostja vaheline tööleping ei lõppenud 31.10.2005, siis jättis maakohus ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata saamata jäänud palga novembri 2005 kuni aprill 2006 (kaasa arvatud) eest kokku 159 180 krooni (6 x 26 530) ning viivise nimetatud palga maksmisega viivitamise eest. Maakohus võttis hageja brutopalga suuruse arvutamisel ebaõigesti arvesse maksuvaba tulu ning seeläbi mõistis 2005 septembri ja oktoobri eest välja palga väiksemas ulatuses. TuMS § 42 lg 1 kohaselt arvatakse palgast enne kinnipeetava tulumakse arvutamist maha 1/12 TuMS §-s 23 sätestatud maksuvabast tulust vaid juhul, kui selleks on maksumaksja ühekordne kirjalik avaldus. Käesoleval juhul hageja sellist kirjalikku avaldust kostjale ei esitanud. Hagejal jäi 2005 septembri ja oktoobri eest saamata kokku 27 326 krooni. Kohus mõistis välja 25 568,50 krooni. Seega jättis kohus septembri ja oktoobri 2005 saamata jäänud palga 1757,50 krooni ulatuses ebaõigesti välja mõistmata. Kui ringkonnakohus leiab, et tööleping lõppes 01.11.2005, siis jättis maakohus ebaõigesti tähelepanuta hageja hüvitisenõude TLS § 119 lg 2 alusel. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 2 tuleb menetluskulud jätta tervikuna kostja kanda.

Itacamusica S.r.l. seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

6(9)

Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohtu tühistas 11.07.2008 otsusega maakohtu otsuse saamata jäänud palga ja viivise suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja palga 186 506 krooni ja viivise palga maksmisega viivitamise eest 91 337 krooni seisuga 16.06.2006 ning sealt edasi kuni palganõude täitmiseni 932 krooni iga päeva eest. Ringkonnakohus ei vaadanud otsust läbi kontorikulude väljamõistmise osas, sest selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Riigikohtu 13.03.2009 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja viivis palga maksmisega viivitamise eest. Selles osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Riigikohtu 13.03.2009 otsusega on jäetud muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2008 otsus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 186 506 krooni. Seega käesolevas menetluses ringkonnakohus ei kontrolli enam hageja nõuet töötasu väljamõistmiseks ja ei vasta selles osas apellatsioonkaebuste väidetele. Ringkonnakohus ei kontrolli TsMS § 651 lg 1 järgi ka maakohtu otsusega väljamõistetud 13 978 krooni põhjendatust, kuna selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust ainult viivise väljamõistmise osas. Eelnevas menetluses on tuvastatud, et pooltevaheline tööleping ei ole lõppenud ja hagejal on õigus saada töötasu kuni töölepingu peatumiseni 05.05.2006. Kostja on hagejale töötasu maksnud 2005 septembris osaliselt ja alates oktoobrist 2005 ei ole töötasu makstud. Hageja kuupalga suurus on 26 530 krooni. Eeltoodud asjaolude üle ei ole enam vaidlust. Seoses Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtadega muutis hageja 27.05.2009 esitatud taotluses oma viivise nõuet ja palub välja mõista viivise 2006. aasta veebruari, märtsi ja aprilli palga maksmisega viivitamise eest. Kohtuistungi toimumise seisuga (03.06.2009) palub hageja kostjalt välja mõista viivist 459 764,90 krooni ja alates 03.06.2009 kuni palganõude täitmiseni 0,5% iga viivitatud päeva eest. PalS § 35 kohaselt palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5 % maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. ITVS § 6 lg 1 järgi on viivisenõude esitamise tähtaeg neli kuud ja ITVS § 7 järgi algab nõude esitamise tähtaeg päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Riigikohus on selgitanud viidatud sätete kohaldamist 02.11.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-103-05 tehtud otsuse p-s 18. Riigikohus märkis, et palga ja viivise omavahelise seose tõttu tuleb lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Seega palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Vaidlust ei ole, et palga maksmise päevaks oli iga järgmise kuu 6. päev ja palk on senini välja maksmata. Hageja on oma viivise nõuet muutnud ja nõuab viivist 2006. aasta veebruari, märtsi ja aprilli palga maksmisega viivitamise eest. 2006. aasta veebruarikuu palk tuli välja maksta 6. märtsil, märtsikuu palk 6. aprillil ja aprillikuu palk 6. mail. Hagi on esitatud 19.06.2006. Seega ei ole hageja viivise nõue aegunud.

7(9)

TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda kindlas summas kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega on hageja õigustatud nõudma viivist kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Hageja on esitanud nõude viivise saamiseks kindlas summas kuni ringkonnakohtu istungi päevani, see on 03.06.2009. Selleks ajaks oli kostja viivitanud 2006. aasta veebruarikuu palga väljamaksmisega 1186 päeva, 2006. aasta märtsikuu palga väljamaksmisega 1155 päeva ja 2006. aasta aprillikuu palga väljamaksmisega 1125 päeva. Kokku 3466 päeva. Ühe päeva viivis on 132,65 krooni (26 530 x 0,5 % ). Kokku viivis kuni 03.06.2009 on 459 764,90 krooni. Riigikohus juhtis ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lgst 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). PalS § 35 teenib tööandja distsiplineerimise eesmärki, kuid seaduses nõutud viivise maksmine ei tohi muutuda tööandjat ebaproportsionaalselt koormavaks karistuseks. Riigikohus selgitas, et hinnata tuleb hageja viivitust nõudega kohtusse pöördumisel. Toimikus olevatest dokumentidest ja hageja väidetest, millele kostja vastu vaielnud ei ole, tuleneb, et ka pärast 2005. aasta novembrit on hageja korduvalt pöördunud kostja poole palga väljamaksmisega seoses. Vastavalt hagiavaldusele on hageja esitanud kostjale võla koondarvestuse 16.01.2006 ja kuna kostja sellele ei vastanud, siis teistkordselt 15.02.2006. Kostja sellele väitele vastu vaielnud ei ole. 23.02.2006 on pöördunud hageja esindaja kostja poole, kuid kostja töötasu ei maksnud, vaid on mitmel korral nõudnud, et hageja esitaks talle arve. Alles 22.03.2006 on kostja hageja esindajale selgesõnaliselt vastanud, et ta ei tasu hagejale nõutud töötasu. Arvestades, et töötasu nõude esitamisele on kehtestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, ei ole kolleegiumi arvates hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, esitades 19.06.2006 hagi töötasu ja viiviste saamiseks. Hageja on teatanud kostjale oma õigusest nõuda tasu mitmel korral kirjalikult ja vaatamata sellele ei ole kostja oma kohustust täitnud. Nõude esitamisel oli oluline ka see, et kostja asub Itaalias, mistõttu tuli esitatavad dokumendid tõlkida. Hagi esitamine kolme kuu jooksul arvates ajast, kui oli selge, et läbirääkimistega ei õnnestu vaidlust lahendada, on kolleegiumi arvates hea usuga kooskõlas olev ja seda ei saa käsitada hagi esitamisega venitamisena. Hagi esitamise ajal oli nõutav viivis 28 254,45 krooni ja riski, et viivisenõue kohtumenetluse käigus suureneb, kannab kostja. Kohtumenetluse ajal on pooled soovinud sõlmida kompromissi ja hageja on oma nõuet vähendanud ning nõustunud pikema maksmise tähtajaga. Kostja ei ole käesolevaks ajaks tasunud hagejale ühtegi summat, ka mitte seda, millises osas on maakohtu otsus 07.12.2007 jõustunud. Arvestades eeltoodut leiab kolleegium, et hageja nõue töötasu maksmisega viivitamise eest viivise saamiseks ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu kuulub see rahuldamisele täies ulatuses. Kolleegium rõhutab, et töölepinguseaduse kohaselt on töölepingu lõpetamise vormistamine ja ka palga maksmine tööandja kohustuseks ja käesolevas vaidluses on tööandja jätnud kõik oma kohustused täitmata. Apellandi poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud taotluse viivise vähendamiseks on lahendanud ringkonnakohus eelmisel korral asja läbi vaadates ja TsMS § 652 lg 4 järgi jätnud selle tähelepanuta. Riigikohus on sellega nõustunud.

8(9)

Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seisuga 03.06.2009 viivis 459 764,90 krooni ja edasi 0,5% päevas iga palga maksmisega viivitatud päeva eest. Kuna hagi ja hageja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, siis nii maakohtus, ringkonnakohtus, kui ka Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 kostja kanda. TsMS § 654 lg 22 järgi tuleb seoses maakohtu otsuse resolutsiooni muutmisega otsuses näidata resolutsiooni terviklik sõnastus.

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

Tiit Kollom

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.