Võlaõigus › Võõrandamislepingud

viivise ja alles siis põhinõude. Tulenevalt eelnenust oli kostja seisukohal, et tal puudub kliendikaardi lepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees. Hageja on kaotanud viivise nõudeõiguse hea usu põhimõtet rikkudes ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 alusel, kuna ta ei esitanud algselt viivisenõuet. Hageja märkis kõigil kostjale esitatud arvetel viivise suuruseks 0 krooni. Kostja võis mõistlikult ning õiguskindlusele tuginedes eeldada, et hageja ei nõua viivist või viivitust ei ole tekkinud. Väär on hageja käsitlus viivise kulgemisaja suhtes. Hageja on teoreetiliselt õigustatud nõudma viivist alates arve koostamisele järgnenud kolmandast päevast 30 päeva möödumisel. Hageja ei tõendanud, et tal tekkis seoses kostja viivitusega kahju. Tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p-st 5 on nii suure viivise arvestamine hageja poolt kostjat kahjustav tüüptingimus, mistõttu tuleb viivise arvestamisel lähtuda seaduses sätestatud määrast. Kostja taotles kohtult viivise vähendamist selle ülemäärase suuruse tõttu VÕS § 162 alusel. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 698 615,44 krooni ja viivise 518 331,08 krooni suuruselt põhivõlalt 0,15% päevas alates 8.02.2007.a kuni põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on tasunud müügilepingust tuleneva põhivõlgnevuse AS-ile Hansa Liising Eesti. Hageja esitas tõenditena AS Hansa Liising Eesti tagasiloovutamise teatised, millest nähtub, et neis nimetatud kuupäevadel on AS Hansa Liising Eesti hagejale tagastanud kõik nimetatud arvetest tekkinud finantseerimata nõuded. Kostja esitas tõendina 01.06.2007.a AS Hansa Liising Eesti kinnituskirja, millest nähtub, et nõude tagasiloovutamise hetkeks oli kostja täitnud müügilepingust tuleneva põhikohustuse AS Hansa Liising Eesti ees. Kohus asus seisukohale, et 26.09.2006.a, s.o. ajaks, mil AS Hansa Liising Eesti loovutas hagejale nõuded tagasi, oli kostja AS Hansa Liising Eesti ees täitnud kohustuse ja tasunud müügilepingust tuleneva põhikohustuse, v.a. osas, mille AS Hansa Liising Eesti oli tagasiloovutamise teatistega perioodil 4.04.20061.08.2006.a loovutanud tagasi hagejale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt tagasiloovutatud nõuete tasumist ja tasumata osalt arvestada viivist. Pooled vaidlesid kliendikaardi lepingu osas eelkõige selle üle, kas kostja poolt tasutud summad tuleb lugeda põhinõude eest tasumiseks või mitte. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ta on tasunud 27.02.2006-16.10.2006.a vastavalt arvetele põhinõude. Kostja ei tõendanud nimetatud arvete tasumist. Seetõttu on võimalik antud nõuetelt ka arvestada viivist. Tuginedes VÕS § 88 lg-tele 8 ja 9, müügilepingu p-le 5.8 ning kliendikaardi lepingu üldtingimuste p-le 7, asus kohus seisukohale, et kostjal ei olnud õigus hagejaga kokku leppimata lugeda maksetega tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevust. Kuna pooled on kokku leppinud kohustuste täitmise järjekorra, siis on kostjal tasumata põhinõue lepingute alusel väljastatud arvete osas vastavalt hageja esitatud arvestuskäigule ja nimetatud nõuete tasumisega viivitamise tõttu ka viivitusintress vastavalt lepingutele. Kostja ei vaielnud vastu arvetel olevatele põhinõuete arvestuskäigule, mille kohaselt on müügilepingu alusel põhivõla suuruseks 518 331,08 krooni ja kliendikaardi lepingu alusel 90 142,36 krooni. Kohus leidis, et müügilepingu alusel esitatud arvete puhul tuleb lähtuda 30 päeva pikkusest maksmise tähtajast, kuna hageja ise on sellistel tingimustel arvete esitamisega kostjale pikema tasumise tähtaja andnud ning ebamõistlik oleks viivitusintressi arvestamisel lähtuda ainult müügilepingus sätestatust, jättes kõrvale arvetel märgitud tingimused kui kostjale soodsamad. Seega saab müügilepingu alusel esitatud arvetest tulenevaid viiviseid arvestada alates 31. päevast arve esitamisest ja kliendilepingu alusel esitatud arvetest tulenevaid viiviseid saab arvestada alates 22. päevast arve esitamisest. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et viivisemäär müügilepingu järgi 0,15% päevas ja kliendikaardi lepingu järgi 0,5% päevas oleks ebamõistlikult suur. Asjaolu, et VÕS §-s 113 sätestatud seadusjärgse viivitusintressi määr on väiksem, ei tähenda seda, et suuremas määras

kokkulepituna oleks viivitusintress ebamõistlikult suur, kostjat ebamõistlikult koormav või vastuolus heade kommetega. Intressimäärade näol on tegemist tavapäraselt kokkulepitavate määradega. Kostja ei vaielnud vastu hageja lõplikule viiviste arvestuskäigule. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et kuna hageja müügilepingu alusel esitatud arvetel ei ole viivitusintressi märkinud ja kliendikaardi lepingu alusel väljastatud arvetel on märkinud viitusintressi suuruseks 0 krooni, tekkis kostjal arusaam, et hageja ei nõua viivist, mistõttu hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Seda eelkõige põhjusel, et lepingutes on pooled viivitusintressis kokku leppinud ning hageja on 25.10.2006.a ja 26.10.2006.a kostjale pakkunud kokkulepet viiviste arvestuse osas ning 10.11.2006.a ja 11.01.2007.a esitanud kostjale viivisenõude. Samas nõustus kohus kostjaga selles, et eelnenu annab aluse viivitusintressi vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt. Kuna hageja on juba ise viivitusintressi vähendanud müügilepingu alusel kuni 99% põhinõudest ja kliendikaardi lepingu alusel kuni põhivõlgnevuseni, siis asus kohus seisukohale, et seda saab lugeda mõistlikus määras viivitusintressi alandamiseks. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palus kohtuotsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis vastu võtmata kostja 3.03.2008.a esitatud täiendava vastuse hageja 12.03.2007.a ja 30.11.2007.a kirjalikele vastustele. Menetlusdokument esitati puhkepäevale järgneval tööpäeval kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-ga 8 ning seega ei rikkunud kostja kohtu määratud viimast tähtaega taotluste ja tõendite esitamiseks. Riigikohus on leidnud 29.10.2007.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07 ja 6.02.2008.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1137-07, et kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. 3.03.2008.a esitatud vastuses kostja leidis muuhulgas, et AS Hansa Liising Eesti poolt tagasi loovutatud nõuete osas ei rakendu vedelkütuse müügilepingu sätted. Müügilepingu sätted ei olnud nõuete loovutamise ajal AS-ile Hansa Liising Eesti siduvad, kuna algselt loovutati hageja poolt AS-ile Hansa Liising Eesti arvetel sisalduvad nõuded, mitte aga lepingust tulenevad õigused. Seega ei saanud ka AS Hansa Liising Eesti nõuete tagasi loovutamisel hagejale loovutada muid õigusi ja nõudeid, kui ainult neid, mis tulenesid otseselt konkreetsetest arvetest. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kohus vedelkütuse müügilepingust tulenevate nõuete puhul lähtuda poolte poolt varem sõlmitud lepingus sisalduvast, mis läheks vastuollu AS-iga Hansa Liising Eesti kokkulepitust. Kostja tõi esile ka asjaolu, et tõendamata on hageja poolt vedelkütuse müügilepingust tuleneva võlgnevuse arvestamise tabelis esitatud andmed tasumise kuupäevade osas. Väär on hageja käsitlus viivise kulgemisajast. Tulenevalt müügilepingu p-st 5.2 ja lisa nr 1 p-st 2 tuleb kostja maksekohustuse rikkumise tuvastamiseks tõendada, millal kostja kauba vastu võttis ehk mis hetkest tuleb arvutada 21 kalendripäeva. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tasunud vedelkütuse müügilepingust tulenevat põhikohustusele vastavat summat arvete osas, mille AS Hansa Liising Eesti oli tagasiloovutamise teatisega perioodil 4.04.2006-1.08.2006.a loovutanud tagasi hagejale. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on tasunud summa, mis vastab vedelkütuse müügilepingu alusel esitatud arvetel sisalduvale kogumaksumusele. Poolte vahel on vaidlus, kas maksete tasumisel loeti kaetuks esmalt viivisevõlgnevus või täitis kostja oma lepingujärgset põhikohustust. Hageja ei ole kordagi vastu vaielnud kostja väitele, et viivisenõude puudumisel põhivõlga ei eksisteeriks. Seega on hageja nimetatud vastuväite omaks võtnud ja seda ei ole vaja tõendada tulenevalt TsMS § 231 lg-st 2. Väär on kohtu seisukoht, et kostja ei ole tasunud 27.02.2006-16.10.2006.a vastavalt kliendikaadi lepingu arvetele põhinõuet, kuna kostja ei tõendanud nimetatud arvete tasumist.

Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt loetakse laekumisel kõigepealt tasutuks viivised ja alles sellejärel põhivõlgnevus. Arvete kohaselt ei ole hageja kunagi kasutanud oma õigust rakendada viivist. Seega ei ole õige seisukoht, et hageja ei ole võlausaldajana andnud vähimatki põhjust oletuseks, et ta viivist ei nõua. Vastupidi, hageja kinnitas kliendilepingu alusel esitatud arvete puhul, et viivist ei ole arvestatud, kinni peetud ega ka järelikult nõutud enne, kui kostja täitis oma põhikohustuse. Antud juhul puudub vaidlus, et kostja on arvetel esitatud nõuded samas ulatuses täitnud. Hilisemalt viivise nõudmine on rangelt hea usu põhimõtte vastane, kui algselt on sellest loobutud. Käesoleval juhul on tegemist viivisenõudega ning kostjal puudub kliendikaadi lepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees. Vastupidisel tõlgendamisel tekiks olukord, mil võlgnik oleks põhjendamatult teadmatuses. Võlgnevuse tasumisel, mil maksetähtaeg on ületatud, puuduks võlgnikul ülevaade, kas ta täidab põhi- või kõrvalkohustuse. Sellise ebakindluse tekkimine on vastuolus tsiviilõiguste teostamise ja tsiviilkohustuste täitmise hea usu printsiibiga. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei ole õigust hagejaga kokku leppimata lugeda maksetega tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevust. AS-il Hansa Liising Eesti ja kostjal oli õigus rakendada vedelkütuse müügilepingust tulenevaid õigusi ning tõlgendada lepingu tingimusi. Asjaolu, et senine võlausaldaja AS Hansa Liising Eesti ei nõudnud kostjalt viiviseid ning luges maksete laekumisel täidetuks põhivõlgnevuse, kinnitab ka AS Hansa Liising Eesti kinnitus. Seega oli kostjal võlausaldajaga kokkulepe, et kohustuse täitmisel loetakse esmalt täidetuks põhivõlg. AS Hansa Liising Eesti poolt vedelkütuse müügilepingust tuleneva nõude loovutamisest hagejale sai kostja teada alles hageja poolt 11.04.2007.a ja 12.11.2007.a kohtule esitatud dokumentidest. Seega ei oma tähtsust ka asjaolu, et AS-il Hansa Liising Eesti puudus õigus tõlgendada lepingut nõuete osas, mis olid loovutatud hagejale jooksvalt tagasi. Hageja ja kostja leppisid kliendikaardi lepingus kokku, et hagejal on maksetähtaja möödumisel õigus rakendada viivist. Hageja teavitas aga oma arvete kaudu kostjat, et ta ei rakenda kliendikaardi lepingust tulenevat õigust nõuda viivist. Maakohus on eksinud lepinguosaliste tavade ja praktika tõlgendamise osas. Kostja hinnangul on kohtuotsus vastuoluline, kuna ühel juhul lähtub maakohus arvetel sisalduvatest tingimustest, mis on kostjale soodsamad, ja teisel juhul jätab arvetel sätestatud soodsamad tingimused rakendamata, kuna poolte vahel sõlmitud lepingus on sätestatud teised tingimused. Kohtuotsus on vastuoluline ka müügilepingu alusel esitatud arvete tasumise tähtaja kulgemisaja osas. Kohus on jätnud hindamata kostja väited viivise kulgemisaja ning võlgnevuse arvestamise tabelis esitatud tasumise kuupäevade osas. Kostja on kokkuvõtlikult kohtukõnede teesides rõhutanud, et ta ei nõustu hageja esitatud vedelkütuse müügilepingust tuleneva võlgnevuse arvestamise tabelis toodud tasumise kuupäevadega ning leiab, et nimetatud asjaolud on tõendamata. Maakohus ei ole otsuses kostja nimetatud väidet käsitlenud ega selgitanud, miks ta lähtus siiski hageja esitatud andmetest. Samuti pole maakohus võtnud seisukohta kostja väite osas, et lähtuvalt poolte kokku lepitud maksetähtajast, milleks lepingu järgselt on 21 päeva alates arve esitamisest ja lepingu muudatuse kohaselt 30 päeva, on hageja algandmed viivisearvestuses väärad. Hageja on oma kliendikaardi lepingujärgses viivisearvestuses lähtunud algandmetest, mis tulenevad hageja poolt kostjale esitatud arvetest. Nimetatud arvete kohaselt on kostjale antud makse laekumise tähtajaks 16-20 päeva alates arve koostamisest. Juhindudes ülaltoodust, et poolte vahel puudub vaidlus, et maksetähtajaks on 30 kalendripäeva alates arve esitamisest kostjale ning üldtuntud asjaolust, et posti kättesaamine võtab aega keskmiselt 2 päeva, leiab kostja, et hageja on teoreetiliselt õigustatud nõudma viivist alates arve koostamisele järgnenud kolmandast päevast 30 möödumisel. Selline tõlgendus on kooskõlas ka TsÜS §-ga 135. Samuti kostja juhib kohtu tähelepanu, et lepingus räägitakse maksetähtajast, aga arvetel on lähtutud makse laekumise tähtajast. Kostja on veendumusel, et viivisearvestuse puhul tuleb lähtuda maksetähtajast.

Ekslik on maakohtu järeldus, et kostja nõustub hageja arvestuse lõpptulemusega põhinõude summade suuruse osas. Kostja on korduvalt väitnud, et tabelis sisalduvad algandmed on väärad ning tõendamata. Menetluse kestel kostja kinnitas, et nõustub tabelites sisalduvate matemaatiliste arvestuskäikudega, kui möönda, et seal sisalduvad andmed on õiged. Maakohus on ekslikult jätnud rakendamata VÕS § 42 lg 3 p-s 5 sätestatu ning rikkunud menetlusõiguse norme, kui luges intressimäärad tavapärasteks. Kui kohus loeb asjaolu üldiselt teadaolevaks, siis tuleb kohtuotsuses esitada ka põhjendused, kuidas kohus sellele järeldusele jõudis. Kohus oleks pidanud andma kostjale võimaluse avaldada oma seisukoht selle kohta, kas asjaolu saab lugeda üldiselt teadaolevaks või mitte. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja jättis tavatult pika aja jooksul oma õigused teostamata ja kostja võis põhjendatult eeldada, et viivisenõuet ka tulevikus ei esitata. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest tuua kaasa selle teostamise lubamatuse. Viivisenõude tagasiulatuva esitamisega on rikutud VÕS § 88 lg-s 1 sätestatud põhimõtet. Tulenevalt VÕS § 76 lg-st 4 kehtis pooltevahelises suhtes eeldus, et hageja on kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ja ei oma kõrvalnõudeid. Maakohus jättis kohaldamata VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõtte. Hageja on käitunud vastuoluliselt ja rikkunud sellega kostja usaldust tema vastu, mistõttu on hageja poolt nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu lubamatu. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 113 lg 8 ja § 162 ning asus seisukohale, et puudub alus viivisenõude vähendamiseks. Hagejapoolne hea usu põhimõtte vastane käitumine viivisenõude esitamisel saab olla erandina aluseks ka viivise vähendamisele alla seadusega fikseeritud määra. Hageja vähendas oma nõudeid ainult põhjusel, et ta ei peaks täiendavalt tasuma riigilõivu. Viivise suuruse mõistlikkuse hindamiseks on vaja võrrelda seda võlausaldaja kahjudega. Seejuures tuleb lähtuda põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal, mis antud juhul on toimunud pärast põhivõla tasumist. Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei tõendanud, et tal on tekkinud seoses kostja viivitusega kahju. Kuna hageja vähendas menetluse kestel oma esialgset nõuet, pidanuks kohus hagiavalduse rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust. Vastupidisel juhul tekiks oht hageja poolt menetlusõiguse kuritarvitamiseks, kus hageja võib menetluse kestel oma esialgset nõuet näiteks 95% võrra vähendada, eesmärgiga vältida ja vähendada hagiavalduse võimaliku rahuldamata jätmise korral kostja poolt hilisemalt esitatavaid menetluskulusid. Eeltoodu ei ole aga kooskõlas poolte võrdse kohtlemise põhimõttega. Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel arvestanud kostja 12.11.2007.a kohtuistungil esitatud taotlusega jätta selle istungiga seotud menetluskulud hageja kanda, juhindudes TsMS §-st 169, mille kohus rahuldas. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht Tsiviilkolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ning tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebuses kordab kostja põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid, millele on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on 16.08.2005.a sõlmitud vedelkütuse müügileping nr 160805V-557 ja 19.08.2005.a kliendikaardi leping nr 0561 ning selles, et hageja loovutas vedelkütuse müügilepingust tulenevad nõuded AS-ile Hansa Liising Eesti, kes 26.09.2006.a nõuded tagasi loovutas. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tasunud AS-ile Hansa Liising Eesti vedelkütuse müügilepingust tuleneva põhivõlgnevuse ning millisest päevast oli hagejal õigus hakata arvestama viivitusintressi. Kohtuotsuse tühistamiseks põhjusel, et kohus jättis vastu võtmata kostja 03.03.2008.a täiendava vastuse, alus puudub. Kolleegium leiab, et menetlusdokumendi vastu võtmata jätmisega ei ole kohus rikkunud oluliselt menetlusnormi, mis on esimese astme kohtu otsuse tühistamise aluseks (TsMS § 656). Nähtuvalt asja materjalidest oli kohus 08.01.2008.a. määranud just kostja enda taotlusel menetlusosalistele taotluste ja tõendite esitamise tähtajaks 01.03.2008.a, seega oli kostjal aega neid esitada kolme kuu jooksul ja kolleegiumi arvates ei ole nende esitamine 03.03.2008.a kooskõlas menetlusõiguse hea usu kasutamise põhimõttega. Oma väiteid esitas kostja varasemas menetlusstaadiumis ja sisulisel arutamisel ning kohus on nendega otsuse tegemisel arvestanud. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Vedelkütuse müügilepingu (tlk 11-15) p 5.2. ja lisa nr 1 p 2. ning kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 7. kohaselt kohustus kostja tasuma kauba eest peale kauba vastuvõtmist 21 kalendripäeva jooksul. Lepingulise maksetähtaja ületamisel kohustus kostja, tulenevalt vedelkütuse müügilepingu p-st 5.5., maksma viivist 0,15% ja kliendikaardi lepingu üldtingimuste p-st 7 0,5% päevas tasumata kauba maksumusest, kuni võlgnevuse täieliku kustutamiseni, kusjuures pooled on kokku leppinud, et võlgnevuse tasumisel arvestatakse esimeses järjekorras kostja poolt tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevus. Kolleegium nõustub kohtu seisukoha ja põhjendusega selles, et vedelkütuse müügilepingu alusel loovutatud ja esitatud faktuurarvete alusel tuleb lugeda maksetähtajaks 30 päeva ja sellest tulenevalt algab viiviste arvestus 31. päeval arve esitamisest. Kostja seisukohaga, et vedelkütuse müügilepingu sätted AS-ile Hansa Liising Eesti loovutatud nõuetele ei laienenud, kolleegium ei nõustu. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele. Et hagejale tagasi loovutatud nõuded tulenesid poolte vahel sõlmitud vedelkütuse müügilepingust, läksid koos nõudega loovutuse saajale üle ka lepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh õigus nõuda viivist ning hageja omandas nõude tagasi loovutamisel vastavad lepingulised õigused, nagu maakohus õigesti leidis. Kostja ei ole tõendanud, et AS Hansa Liising Eesti oleks nõude tagasi loovutamisel nõuet muutnud ja viivise nõudest loobunud, samuti puuduvad tõendid, et nõude tagasi loovutamisel on kostja ja AS Hansa Liising Eesti kokku leppinud kohustuse täitmise järjekorra muutmises, mille kohaselt loetakse esmalt kostja poolt arvete alusel tasutuks põhivõlg, mitte viivised. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus tõendeid hinnates põhjendatult, et kostja ei ole tasunud vedelkütuse müügilepingust tulenevat põhikohustusele

vastavat summat arvete osas, millised olid tagasiloovutamise teatistega (tlk 182-197) perioodil 04.04.2006.-01.08.2006.a loovutatud tagasi hagejale. Põhjendatud ei ole kostja väited, et viivisenõude puudumisel põhivõlga ei eksisteeri. Pooled olid kohustuse täitmise järjekorras kokku leppinud ja kohustuse täitmisel tuleb lähtuda lepingust, mille kohaselt loetakse tasutuks esimeses järjekorras viivised ja teises järjekorras põhivõlg. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht põhivõlgnevuse puudumise kohta. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks menetluse kestel kostjal lepingust tuleneva põhivõlgnevuse puudumist tunnistanud. Väide, et maksete tasumisel arvestatakse esimeses järjekorras tasutuks põhivõlg, on vastuolus pooltevaheliste lepingutega. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal puudub õigus hagejaga kokku leppimata lugeda maksetega tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevus ja kostjal on kohustus tasuda tasumata põhinõue lepingute alusel väljastatud arvete osas vastavalt hageja arvestuskäigule ja tasumisega viivitamise tõttu ka viivitusintressi vastavalt lepingutele. Nõude aluseks esitatud arvestuskäigule kostja vastu vaielnud ei ole. Asja materjalist nähtuvalt juhtis kohus kostja tähelepanu tõendite esitamise vajadusele, kui ta väidab, et hageja esitatud võlgnevuse tabelis on arvete tasumise kuupäevad ebaõiged. Et kostja menetluse käigus tõendeid maksete teostamise kohta teisel ajal, kui hageja esitatud tabelis, kohtule ei esitanud, lähtus kohus kolleegiumi arvates õigesti hageja poolt esitatud andmetest. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole viiviste arvestamise metoodikat vaidlustanud ega omapoolset arvestust esitanud. Eeltoodust ja tulenevalt lepingute regulatsioonist, leidis maakohus õigesti, et maksetähtaja möödumisel oli hageja õigustatud viivist nõudma. Et maksetähtaja algust tuleb lugeda lepingutest tulenevalt arve koostamisest/esitamisest, mitte arve kättesaamisest, nagu kostja ekslikult leidis, on kostja kohustatud maksma viivist määras, milles pooled kokku leppisid. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses sätestatud tähtaega. Maakohus tuvastas tulenevalt kostjale tasumiseks esitatud arvetest, lepingutes viivitusintressi kokkulepetest ja kostjale esitatud viivise nõuetest (tlk. 23, 26-28), et viivisenõue pidi olema kostja jaoks ettenähtav ja nimetatud põhjusel ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus vastupidine, kus kohustust rikkunud poolele jääb võimalus kohustust rikkuda ilma, et tema suhtes ei järgne õiguslikud tagajärjed. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb viivise nõude esitamist hea usu põhimõtte vastaseks lugeda juhul, kui võlausaldaja ei ole pikema ajavahemiku vältel võlgniku suhtes viivist maksma pannud. Käesolevas asjas moodustab kostja põhivõlgnevus märkimisväärse summa ning hageja nõuab viivist vedelkütuse müügilepingu järgi tasumata arvetelt, mille maksetähtaeg saabus ajavahemikul 05.03.-28.06.2006.a ja kliendikaardi lepingu järgi tasumata arvetelt, mille maksetähtaeg saabus ajavahemikul 18.01.-06.09.2006.a. ning milles hageja on kostjale pakkunud kokkulepet juba 25. ja 26.10.2006.a. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et hageja esitas viivise nõude mõistliku aja jooksul. Kostja arusaam, et hageja viivist ei nõua, kuna tasumiseks esitatud arvetel ei olnud märgitud eelnevalt arvestatud viivise summat või/et viivise suuruseks oli null krooni, ei ole õige. Viivise tasumise kohustus tulenes poolte vahelistest lepingutest. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus jättis viivise nõude vähendamise taotluse ebaõigesti rahuldamata. Riigikohus on rõhutanud, et võlausaldaja peab põhjendama

viivisenõuet üksnes siis, kui see on põhinõudest suurem või et viivist on arvestatud rohkem, kui seadusjärgses suuruses. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal on tasumata lepingutest tulenev põhinõue ja kuna hageja on ise vähendanud viivitusintressi vedelkütuse müügilepingu alusel kuni 99%-ni põhinõudest, saab seda lugeda mõistlikus määras viivitusintressi alandamiseks. Seega ei ole hageja nõudnud viivist põhivõlga ületavas osas ja kostja väited hagejal lepingu rikkumisest tuleneva kahju tõendamise kohustuse kohta ei ole asjakohased. Apellandi käsitlus menetluskulude jaotamisest tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1, ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette menetluskulude jaotuse hagi osalise rahuldamise korral. Et maakohus rahuldas hageja nõude täies ulatuses, oli põhjendatud menetluskulude jätmine kostja kanda. TsMS § 206 lg 1 kohaselt on hagejal õigus oma nõuet suurendada või vähendada, mis ei anna alust hagi rahuldamise korral jaotada menetluskulud vastavalt TsMS § 163 lg-le 1. 12.11.2007.a kohtuistungi protokollist nähtuvalt rahuldas kohus hageja taotluse tõendi vastuvõtmiseks ja andis selleks ka täiendava tähtaja. Kohus ei rahuldanud kohtuistungil taotlust menetluskulude jätmisest hageja kanda ja tulenevalt seadusest ei saanudki seda teha. TsMS § 173 lg 1 1. lausest tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama sätte lg 4 järgi menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt koosmõjus § 171 lg-ga 1 jätta kostja kanda.

Ülle Jänes

Ande Tänav

Urmas Reinola

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 15 01 2010 otsusega nr 3-2-1-132-09

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.