Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. augustil 2005. a. vedelkütuse müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale vedelkütust nomenklatuuris ja hinnaga, mis fikseeriti lepingu lisas ja vastavalt kostja tellimusele. Müügilepingu p. 5. 2. kohaselt kohustus kostja tasuma kauba eest hagejale pärast kauba vastuvõtmist lepingu lisas 1 fikseeritud maksetähtaja jooksul. Müügilepingu lisa 1 p. 2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 21 kalendripäeva jooksul. Müügilepingu p. 5. 5 alusel kohustus kostja tasuma viivist 0, 15% tasumata kauba maksumusest kuni võlgnevuse täieliku kustutamiseni ning heastama kogu ulatuses kahju, mida ei kata viivis. Pooled sõlmisid 19. augustil 2005. a. kliendikaardi lepingu, mille alusel kostja ostis kütust hageja diislipunktidest ja partnertanklatest. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma ostetud kauba eest esitatud arve 21 päeva jooksul. 31. augustil 2005. a. suurendati kostja taotlusel kaardi limiiti 200.000 kroonini. Kliendikaardi lepingu p. 7 kohaselt oli hagejal maksetähtaja möödumisel õigus rakendada viivist 0, 5% iga kostja poolt tasumisega viivitatud päeva eest. Pooled leppisid kokku, et esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis ja seejärel põhivõlg. Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, viivitades pidevalt hageja poolt esitatud arvete maksmisega. Hageja tegi läbirääkimiste tulemusena 26. oktoobril 2006. a. kostjale pakkumuse, milles luges muuhulgas esmajärjekorras tasutuks põhivõla ning lubas jätta nõudmata sissenõutavaks muutunud viivise juhul, kui kostja seab hageja kasuks nõuete täitmise tagamiseks hüpoteegi oma korteriomanditele. Kostja pakkumusele ei vastanud ja hageja esitas kostjale 10. novembril 2006. a. viivisenõuded müügilepingust tulenevalt summas 525672,45 krooni ning kliendikaardi lepingust tulenevalt summas 65.607, 75 krooni. Hageja poolt AS-ile Hansa Liising Eesti loovutatud nõue on 26. septembril 2006. a. hagejale tagasi loovutatud koos kõigi kõrvalnõuetega. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja loovutas nõude vastavalt müügilepingu punktile

krooni alates 8. veebruarist 2007. a. kuni põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõla. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad on sõlminud vedelkütuse müügilepingu ja kostja on vastavalt hageja poolt märgitud arvetele kaupa saanud, samuti selle üle, et hageja loovutas lepingust tulenevad nõuded AS-le Hansa Liising Eesti ning nimetatu loovutas nõuded

VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 kohaselt. Kuna hageja on juba ise viivitusintressi vähendanud müügilepingu alusel kuni 99% põhinõudest ja kliendikaardi lepingu alusel kuni põhivõlgnevuseni, siis saab seda lugeda mõistlikus määras viivitusintressi alandamiseks. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis vastu võtmata kostja 3. märtsil 2008. a. esitatud täiendava vastuse hageja kirjalikele vastustele. Menetlusdokument esitati kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lõikega 8 ning seega ei rikkunud kostja kohtu määratud viimast tähtaega taotluste ja tõendite esitamiseks. Maakohtu põhjendus dokumendi vastu võtmata jätmisel ei olnud piisav. 3. märtsil 2008. a. esitatud vastuses leidis kostja muuhulgas, et AS-i Hansa Liising Eesti poolt tagasi loovutatud nõuete osas ei rakendu vedelkütuse müügilepingu sätted, sest algselt loovutati nimetatule arvetel sisalduvad nõuded, mitte lepingust tulenevad õigused ja seega ei saadud ka nõuete tagasiloovutamisel hagejale loovutada muid õigusi ja nõudeid kui neid, mis tulenesid konkreetsetest arvetest. Tõendamata on hageja poolt vedelkütuse müügilepingust tuleneva võla arvestamise tabelis esitatud andmed tasumise kuupäevade osas. Väär on hageja käsitlus viivise kulgemisajast. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tasunud vedelkütuse müügilepingust tulenevat põhikohustusele vastavat summat arvete osas, mille AS Hansa Liising Eesti oli tagasiloovutamise teatisega perioodil 4. aprillist 1. augustini 2006. a. loovutanud tagasi hagejale. Selle tasumise osas ei ole pooltel vaidlust. Pooltel on vaidlus, kas maksete tasumisel loeti kaetuks esmalt viivisevõlgnevus või täitis kostja oma lepingujärgset põhikohustust. Hageja ei ole kordagi vastu vaielnud kostja väitele, et viivisenõude puudumisel põhivõlga ei oleks. Väär on seisukoht, et kostja ei ole tasunud 27. veebruarist 16. oktoobrini 2006. a. vastavalt kliendikaadi lepingu arvetele põhinõuet, kuna kostja ei tõendanud nimetatud arvete tasumist. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt loetakse laekumisel kõigepealt tasutuks viivised ja alles sellejärel põhivõlgnevus. Arvete kohaselt ei ole hageja kunagi kasutanud oma õigust rakendada viivist. Seega ei ole õige seisukoht, et hageja ei ole võlausaldajana andnud vähimatki põhjust oletuseks, et ta viivist ei nõua. Vastupidi, hageja kinnitas kliendilepingu alusel esitatud arvete puhul, et viivist ei ole arvestatud, kinni peetud ega ka järelikult nõutud enne, kui kostja täitis oma põhikohustuse. Puudub vaidlus, et kostja on arvetel esitatud nõuded samas ulatuses täitnud. Hilisemalt viivise nõudmine on rangelt hea usu põhimõtte vastane, kui algselt on sellest loobutud. Tegemist on viivisenõudega ning kostjal puudub kliendikaadi lepingust tulenev põhivõlg hageja ees. Vastupidisel tõlgendamisel tekiks olukord, kus võlgnik oleks põhjendamatult teadmatuses. Võla tasumisel, kui maksetähtaeg on ületatud, puuduks võlgnikul ülevaade, kas ta täidab põhi- või kõrvalkohustuse. Sellise ebakindluse tekkimine on vastuolus tsiviilõiguste teostamise ja tsiviilkohustuste täitmise hea usu printsiibiga. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei ole õigust hagejaga kokku leppimata lugeda maksetega tasutuks esimeses järjekorras põhivõlga. AS-il Hansa Liising Eesti ja kostjal oli õigus rakendada vedelkütuse müügilepingust tulenevaid õigusi ning tõlgendada lepingu tingimusi. Senine võlausaldaja AS Hansa Liising Eesti kinnitab, et ei nõudnud kostjalt viivist ning luges maksete laekumisel täidetuks põhivõla. Seega oli kostjal võlausaldajaga kokkulepe, et kohustuse täitmisel loetakse esmalt täidetuks põhivõlg. AS Hansa Liising Eesti poolt vedelkütuse müügilepingust tuleneva nõude loovutamisest hagejale sai kostja teada alles

oma arvete kaudu kostjat, et ta ei rakenda kliendikaardi lepingust tulenevat õigust nõuda viivist. Maakohus on eksinud lepingu-osaliste tavade ja praktika tõlgendamise osas. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna ühel juhul lähtub maakohus arvetel sisalduvatest tingimustest, mis on kostjale soodsamad, ja teisel juhul jätab arvetel sätestatud soodsamad tingimused rakendamata, kuna poolte vahel sõlmitud lepingus on sätestatud teised tingimused. Kohtuotsus on vastuoluline ka müügilepingu alusel esitatud arvete tasumise tähtaja kulgemisaja osas. Kohus on jätnud hindamata kostja väited viivise kulgemisaja ning võlgnevuse arvestamise tabelis esitatud tasumise kuupäevade osas. Kostja ei nõustu hageja esitatud vedelkütuse müügilepingust tuleneva võlgnevuse arvestamise tabelis toodud tasumise kuupäevadega ning leiab, et nimetatud asjaolud on tõendamata. Maakohus ei ole otsuses seda kostja väidet käsitlenud ega selgitanud, miks ta siiski lähtus hageja esitatud andmetest. Samuti pole maakohus võtnud seisukohta kostja väite osas, et lähtuvalt poolte kokkulepitud maksetähtajast, milleks lepingu järgselt on 21 päeva alates arve esitamisest, ja lepingu muudatuse kohaselt 30 päeva, on hageja algandmed viivisearvestuses väärad. Hageja on oma kliendikaardi lepingu järgses viivisearvestuses lähtunud algandmetest, mis tulenevad hageja poolt kostjale esitatud arvetest. Nimetatud arvete kohaselt on kostjale antud makse laekumise tähtajaks 16 - 20 päeva arve koostamisest. Et pooltel puudub vaidlus, et maksetähtajaks on 30 kalendripäeva arve esitamisest kostjale, ja üldtuntud on asjaolu, et posti kättesaamine võtab aega keskmiselt 2 päeva, on hageja teoreetiliselt õigustatud nõudma viivist alates arve koostamisele järgnenud kolmandast päevast 30 päeva möödumisel. Selline tõlgendus on kooskõlas ka TsÜS §-ga 135. Lepingus räägitakse maksetähtajast, aga arvetel on lähtutud makse laekumise tähtajast. Kostja on veendumusel, et viivisearvestuse puhul tuleb lähtuda maksetähtajast. Kostja on korduvalt väitnud, et tabelis sisalduvad algandmed on väärad ning tõendamata. Menetluse kestel kostja kinnitas, et nõustub tabelites sisalduvate matemaatiliste arvestuskäikudega, kui möönda, et seal sisalduvad andmed on õiged. Maakohus on ekslikult jätnud rakendamata VÕS § 42 lg. 3 p. 5 ning rikkunud menetlusõiguse norme, kui luges intressimäärad tavapärasteks. Kohus oleks pidanud andma kostjale võimaluse avaldada oma seisukoht selle kohta, kas asjaolu saab lugeda üldiselt teadaolevaks või mitte. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja jättis tavatult pika aja jooksul oma õigused teostamata ja kostja võis põhjendatult eeldada, et viivisenõuet ka tulevikus ei esitata. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest tuua kaasa selle teostamise lubamatuse. Viivisenõude tagasiulatuva esitamisega on rikutud VÕS § 88 lõikes 1 sätestatud põhimõtet. VÕS § 76 lg. 4 kohaselt kehtis pooltevahelises suhtes eeldus, et hageja on kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ja ei oma kõrvalnõudeid. Maakohus jättis kohaldamata VÕS § 6 lõikes 1 sätestatud hea usu põhimõtte. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 ning asus seisukohale, et puudub alus viivisenõude vähendamiseks. Hagejapoolne hea usu põhimõtte vastane käitumine viivisenõude esitamisel saab olla erandina aluseks ka viivise vähendamisele alla seadusega fikseeritud määra. Hageja vähendas oma nõudeid ainult põhjusel, et ta ei peaks täiendavalt tasuma riigilõivu. Viivise suuruse mõistlikkuse hindamiseks on vaja võrrelda seda võlausaldaja kahjudega. Seejuures tuleb lähtuda põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal, mis antud juhul on toimunud pärast põhivõla tasumist. Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei tõendanud, et tal on tekkinud seoses kostja viivitusega kahju.

Kuna hageja vähendas menetluse kestel oma esialgset nõuet, oleks kohus pidanud hagi rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS § 163 lõikes 1 sätestatust. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad 16. juuni 2009. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata.

otsus jõustunud osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 17. juuni 2008. a. otsus osas, millega rahuldati hagi kostjalt põhivõla 518.331, 08 krooni ja sellelt põhivõlalt arvestatava viivise 0, 15% päevas väljamõistmiseks alates 8. veebruarist 2007. a. kuni põhivõla 99% ulatuses täitmiseni. Kolleegium vaatab maakohtu otsuse uuesti läbi kliendikaardi lepingust tuleneva põhinõude 90.142, 36 krooni ja viivisenõude 90.142 krooni osas. Selles osas ei ole maakohtu otsus õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaielnud selle üle, et 19. augustil 2005. a. sõlmisid nad kliendikaardi lepingu, mille kohaselt maksetähtaeg oli 21 kalendripäeva alates arve esitamisest. Lepingu osaks olevate üldtingimuste p. 7 kohaselt oli hagejal maksetähtaja möödumisel õigus nõuda kostjalt viivist 0, 5% iga tasumisega viivitatud päeva eest; samas punktis märgiti, et esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis ja teises järjekorras põhivõlg. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et kliendikaardi lepingu alusel ostis kostja kütust, selle eest tasumiseks esitas hageja kostjale arveid ning kostja tasus vaidlusalustel arvetel märgitud summad täies ulatuses. Samuti ei olnud vaidlust selle üle, et osa arvete tasumisega kostja hilines. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt tabeli kujul esitatud faktilisi asjaolusid, mis puudutavad kostjale kliendikaardi lepingu alusel arve esitamise kuupäevi ja arvete tasumise kuupäevi (tabel 2, kd. I, tl. 200). Hageja tuletas oma põhivõla nõude selliselt, et arvestas kostjale viivist nende arvete tasumisega viivitamise eest, mida kostja ei olnud tasunud tähtajal, ja luges kostja poolt tasutud summadest esmalt tasutuks viivise ning seejärel põhivõla. Et viivise tasumiseks ei olnud kostja makseid teinud, siis kujunes kostjal taolise arvestuse tulemusena põhimaksete osas võlgnevus. Vaidlust ei ole selle üle, et kui kostja poolt tasutud summad oleks loetud tasutuks põhivõla katteks, siis oleks kostja põhikohustus täidetud. Seega on vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada, millises järjekorras võis kostja oma kohustused hagejale täita. Lepingu kohaselt tuli esmalt tasuda viivis ja seejärel põhivõlg ning VÕS § 88 lõigete 8 ja 9 kohaselt võib võlgnik muuta täitmise järjekorda üksnes võlausaldaja nõusolekul. Samas juhtis Riigikohus tähelepanu asjaolule, et võlausaldaja nõusolek võib vastavalt tavale või praktikale olla antud ka vaikimisi ning praktika täitmise järjekorra osas võib erineda lepingus kokkulepitust. Pooltevaheline praktika oli selline, et hageja esitas kostjale arved, millel oli kajastatud üksnes osutatud teenuse maksumus, kostja aga tasus esitatud arved nendel märgitud summades (arve-saatedokumendid kd. I, tl. 69 – 96). Seejuures sisaldasid hageja arve-saatedokumendid pooltevaheliste arvelduste saldot ning ühelgi vaidlusalustest arvetest ei olnud märgitud, nagu oleks hageja arvestanud või kinni pidanud viivist. Et kostja tasus hageja esitatud arved neis märgitud summades, siis tegi ta makseid arvetel märgitud põhikohustuse katteks. Riigikohus märkis oma lahendis, et kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab ta seda võlgnikule väljendama, eelkõige peab võlausaldaja võlgniku täitmisesse aktiivselt sekkuma aga juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras. Hageja seda ei teinud. Nii ei nõudnud hageja kostja väitel kunagi esmalt viivise ja seejärel põhivõla tasumist ja hageja ei ole vastupidist väitnud. Veel enam, apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja hoopis, et ei ole kostjale teatanud, et arvestab tasutud summad viivise katteks. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel tuleb lugeda, et hageja nõusolek pooltevahelises kliendikaardi lepingus kokkulepitud tasumise järjekorra muutmiseks on antud, kostja tasus makseid vastavalt pooltevahelises praktikas väljakujunenud järjekorrale ja hagejal ei olnud alust lugeda kostja makseid tasutuks teises järjekorras kui kostja oli need teinud. Seega ei ole kostjal hageja ees täitmata põhikohustust, mille täitmiseks on hageja esitanud nõude summas 90.142, 36 krooni ja hagi selles osas tuleb jätta rahuldamata.

Kolleegium leiab, et ka viivisenõuet ei saa rahuldada. Kostja väitis, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest kliendikaardi lepingu alusel esitatud arve-saatedokumentides on viivise suuruseks märgitud 0 krooni ning seega ei ole hageja viivist arvestanud ega kinni pidanud, mistõttu on hageja käitunud vastuoluliselt. Kliendikaardi lepingu alusel esitatud arve-saatedokumentidel on hageja ka tegelikult läbivalt esitanud pooltevaheliste arvelduste saldo, kusjuures kõikidel arvetel on märgitud, et viivis nii perioodi algul kui lõpul on 0 krooni ning ka kinnipeetud viivis on 0 krooni (kd. I, tl. 69 – 96). Seega on kostja väide hageja vastuolulise käitumise kohta tõendatud. Riigikohus märkis oma lahendis, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Kolleegium leiab, et hageja vastuoluline käitumine, mis seisneb ühest küljest viivisenõude puudumise kinnitamises ja seega lepingupartnerile mulje jätmises, et seoses maksete hilinemisega ei ole hagejal pretensioone, kusjuures viivise nõudmise kavatsusest ei olnud kostjat teavitatud ka muul moel, ja teisest küljest tagasiulatuvalt sama aja eest viivise nõudmises, on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 g. 1). Hea usu vastase käitumise tõttu on hageja kaotanud õiguse kostjalt viivist nõuda. Et hagejal ei ole õigust kostjalt viivist nõuda, siis tuleb hagi viivise saamiseks summas 90.142 krooni jätta rahuldamata ja vaidluse lahendamiseks ei ole vajalik tuvastada seda, millal tekkisid hageja kliendikaardi lepingust tulenevad nõuded, millal need muutusid sissenõutavaks ning kas kostja pidi täitma kohustused ise või saama hagejalt arvesaatedokumendid (saldoteatised). Samuti ei ole vajalik hinnata seda, kas on aluseid viivise vähendamiseks. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada, arvestades kõiki vaidlusaluses asjas esitatud nõudeid ja nende lahendamise tulemust. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise vahekorda arvestades on õiglane jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi oli esialgselt esitatud 917.809, 74 krooni ja summaliselt määratlemata viivise väljamõistmiseks. Menetluse käigus vähendas hageja oma nõuet, kuid kohaldades analoogiat TsMS § 168 lõigetes 3 ja 4 sätestatuga, tuleb hagi rahuldamise ulatuse määratlemisel arvestada esialgselt esitatud nõuet. Nii jäävad nõudest loobumise või nõude tagasivõtmise korral kostja kanda menetluskulud üksnes siis, kui nõudest loobumise või selle tagasivõtmise põhjuseks on kostjapoolne nõude rahuldamine. Kolleegium leiab, et sarnaselt peaksid hageja kanda jääma poolte menetluskulud ulatuses, milles hageja on oma nõuet vähendanud, ilma et selle oleks tinginud kostja käitumine. Hageja nõuded on rahuldatud 518.331, 08 krooni ja sellelt summalt arvestatava viivise osas, mis hagi esitamise ajaks ei olnud sissenõutavaks muutunud. Ülejäänud osas on hageja nõuet vähendanud või on see jäetud rahuldamata. Seega on rahuldatud 56, 5% hageja esitatud summaliselt määratletud nõudest, lisaks summaliselt määratlemata viivisenõue. Kolleegium leiab, et kuna teada ei ole, millises ulatuses tuleb kostjal maksta temalt protsendina põhinõudest väljamõistetud viivist, ei ole seda võimalik arvesse võtta rohkem kui selliselt, et hageja kanda jäävad menetluskulud 40% ulatuses ja kostja kanda 60% ulatuses.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.