Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

I. Asjaolud ja hageja nõue. 28.05.2007 esitas OÜ Manklain Viru Maakohtule hagi OÜ Lille Mööbel vastu võla 270 247.57 krooni nõudes (I, lk 4 - 7). Kohtumenetluse käigus on hageja oma nõuet kahel korral korrigeerinud. 16.04.2008 viimasena esitatud arvestuse kohaselt on hageja nõudeks põhivõlg summas 179 280 krooni ja viivis summas 78 096.53 krooni, kokku 257 376.53 krooni (II, lk 1). Hagiavalduses palub hageja OÜ Manklain kostjalt OÜ-lt Lille Mööbel välja mõista OÜ Manklain kasuks põhivõlg 203 460 krooni ja viivis seisuga 24.05.2007 summas 66 787.57 krooni ning alates 25.05.2007 viivis VÕS § 94 sätestatud suuruses tasumata põhinõudest kuni põhinõue täitmiseni. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud.

Hagiavalduses toodud asjaolud Poolte vahel oli sõlmitud suuline ostu-müügileping mööbli müümiseks. Kaubad on hageja üle andnud ja kostja poolt vastu võetud järgmiste arve-saatelehtede alusel (toimikus köide I, lk 8-22) : 1) 07.09.2002 arve-saateleht nr.179, summas 32 950 krooni, millest tasumata on 5 000 krooni; 2) 23.09.2002, nr 188, summas 28 200 krooni, millest tasumata on veel 1800 krooni; 3) 27.06.2003, nr 110, summas 18 700 krooni; 4) 29.07.2003, nr 131 - 33 660 krooni; 5) 13.08.2003, nr 138 – 19 600 krooni; 6) 22.08.2003, nr 146 – 7 900 krooni; 7) 08.09.2003, nr 196 – 44 950 krooni; 8) 09.09.2003, nr 160 – 17 330 krooni; 9) 25.09.2003, nr 174 summas 3 300 krooni; 10) 10.10.2003, nr 187 – 10 950 krooni; 11) 28.10.2003, nr 203 – 3 290 krooni; 12) 31.10.2003, nr 205 - 6 850 krooni; 13) 03.11.2003, nr 209 - 3 400 krooni; 14) 24.12.2003, nr 249 – 20 300 krooni; 15) 26.01.2004, nr 14 summas 6430 krooni. Vastavalt poolte kokkuleppele kohustus kostja tasuma kaupade eest kaupade realiseerimise järel. Hagejale teadaolevalt on kõik kaubad realiseeritud, vastupidist ei ole kostja teatanud. Hageja esitatud saldokinnituse nõudeid kostja ei vaidlustanud, millest saab järeldada, et kaup on müüdud. Kokku on tasumata kauba eest summas 203 460 krooni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamisel viivitusintressi VÕS § 94 sätestatud määras, mille seadusele vastav suurus oli kuni 30.04.2004 vastavalt 7% aastas, kuni 31.12.2005 - 9% aastas, ajavahemikul 01.01.06 - 30.06.

2006 - 9,25 %, ajavahemikul 01.07.06 - 31.12.06 - 9,75% ja alates 01.01.2007 - 10,5%. Hageja arvestuste kohaselt moodustab viivitusintress seisuga 24.05.2007 kokku 66 787.57 krooni (I, lk 24). Hageja on nõudnud kostjalt korduvalt kohustuste täitmist. 29.05.2006 saatis hageja esindaja kostjale võlanõude, milles paluti tasuda võlg või esitada pretensioonid või makseettepanekud hiljemalt 06.06.2006. Kostja tähtkirja vastu ei võtnud. Eelnimetatud võlanõude viis hageja esindaja töötaja isiklikult ka kostja asukoha aadressile. 13.06.2006 saatis hageja tähitud kirjaga võlanõude kostja juhatuse liikmele A Mle. Kuna kirja vastu ei võetud siis saatis hageja esindaja võlanõude kostja postiaadressile lihtkirjaga. 20.07.2006 saatis hageja esindaja kostjale kirja tema E-maili aadressile ja asukoha aadressile hoiatuse, milles tehti ettepanek võlg tasuda ja hoiatati, et vastasel korral pöördutakse hagiga kohtusse. Kostja kaupluse juhataja vastas 25.07.2006 hageja esindajale, et vastuseks ettepanekule 12.06.2006 puuduvad kostjal andmed hagejalt kauba saamise kohta (I, lk 33-34, 35). 26.07.2006 saatis hageja esindaja kostjale kirja E-maili aadressil. Vastust ei saadud. 21.08.2006 saadetud kirjas palus hageja kostjapoolseid konkreetseid ettepanekuid vaidluse lahendamise osas hiljemalt 26.08.2006. Vastust ei saadud (I, lk 36, 37). Hageja leiab, et ta on teinud kõik endast sõltuva vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ja peab vajalikuks pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Oma võlanõude õiguslikul põhjendamisel tugineb hageja VÕS § 2 lg 1, § 3 p 1, § 11 lg 1 ja § 208 lg 1 sätestatule: poolte vahel oli sõlmitud suuline müügileping. Hageja on andnud kaubad kostjale üle, kostja on kaubad vastu võtnud, kuid jätnud kaupade eest tasumata. Lähtuvalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kostja ei ole saadud kaupade eest tasunud. VÕS § 101 lg 1 p 1, p 3, p 6 võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ning rahalise kohustusega viivitamise korral ka viivist. Tuginedes VÕS § 108 lg 1 võib võlausaldaja, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamisel viivitusintressi ehk viivist vastavalt VÕS § 94 sätestatud määras. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Kohtumenetluse käik 05.06.2007 korraldava määrusega võttis kohus hagi menetlusse ja väljastas selle kostjale tutvumiseks ning TsMS § 394 tulenevalt kirjaliku vastuse esitamiseks. Vastuse andmiseks määratud tähtaega kostja taotlusel pikendati. II. Kostja kirjalikus vastuses 10.09.2007 esitatud vastuväited (I, lk 6565-67). Kostja leiab, et hagi on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata, kuna hagi on aegunud.

Hagi asjaolude kohaselt on OÜ Manklain ja OÜ Lille Mööbel vahel sõlmitud suuline ostumüügi leping mööbli müümiseks ning kaubad on üle antud saatelehtedega, millistel puuduvad aga kostja seadusliku esindaja allkirjad. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (VÕS § 82 lg 7). Hageja käsitluse kohaselt on kohustus muutunud sissenõutavaks arve-saatelehe vormistamisega, sest nimetatust lähtudes on hageja esitanud viiviste arvestuse ja haginõude. Viivist on hakatud arvestama alates 07.09.2002. Samal kuupäeval on hageja väidete kohaselt kostja allkirjastanud saatelehe nr.179, s.o ajaliselt esimene saateleht, mille alusel kostjal väidetav võlgnevus on tekkinud. Ka teiste saatelehtede (viimane 26.01.2004) järgi on hageja hinnanud, et kohustus on muutunud sissenõutavaks arve-saatelehe kuupäeva seisuga. Kuna hageja on seisukohal, et kohustus on muutunud sissenõutavaks saatelehtede allkirjastamisega, siis Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TSÜS) § 146 lg 1 tulenevalt puudub hageja nõudel alus. TsÜS § 146 lg 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat - on hagi esitamise ajaks möödunud ning hagejal alus kohustuse täitmist nõuda. Eelnevast tulenevalt esitas kostja 2 alternatiivse taotlust: 1. jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestatu alusel läbivaatamata, sest hagiga ei ole võimalik aegumisest tulenevalt taotletud eesmärki saavutada, või 2.. teha vaheotsus TsMS § 449 lg 3 tulenevalt ja lugeda, et OÜ Manklain hagi OÜ Lille Mööbel vastu on aegunud.

Hageja TsMS § 396 alusel esitatud seisukoht kostja vastuse suhtes 21.09.2007 (I, lk 7070-71). Hageja leiab, et kostja on tunnistanud hageja ja kostja vahel mööbli müümiseks suulise ostumüügi lepingu sõlmimist, kuid põhjendab vastuväiteid saatelehtedel kostja seadusliku esindaja allkirjade puudumisega. Arve-saatelehed on allkirjastatud hageja (OÜ Lille Mööbel) töötajate poolt. Kõik tehingud on tehtud OÜ Lille Mööbel nimel ja saanud kindlasti heakskiidu ka juhatuse poolt, sest vastasel korral oleks kaubad tagastatud, mitte maha müüdud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 209 lg 3 sätestab, et kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas ..., loetakse asi ostjale üleantuks, kui müüja on teinud kõik vajaliku, võimaldamaks ostjal asja vastu võtta. Lähtuvalt VÕS § 211 lg 2 tuleb vedamisele kuuluva asja juurde kuuluvad dokumendid anda ostjale üle tema tegevuskohas, mis on lepinguga kõige enam seotud. Hageja on neist tingimustest kinni pidanud ja kauba üle andnud, kuid kostja pole VÕS §-s 213 sätestatud ostuhinna tasumise kohustust täitnud. VÕS § 82 lõige 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud..., peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Hageja esitatud nõude ja viiviste arvestuse esitamise tingis asjaolu, et kostja pidi tasuma kaupade eest nende realiseerimise järel, kuid ei tasunud, aga mitte üksnes arve-saatelehtede vormistamine. Viiviste arvestamist alates 07.09.2002 tingis asjaolust, et kostja jättis kohustuse täitmata selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud, kuna kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult ning kohaldamisele tuleb TsÜS § 146 lg 4 sätestatu alusel aegumistähtajana kümme aastat. Hageja on ka korduvalt kostjalt võlga nõudnud. TsÜS § 167 sätestab aegumise peatumise läbirääkimiste ajaks. 24.09.2007 korraldava määrusega määras kohus hagi läbivaatamiseks kohtuistungil. Asjas on toimunud eelistungid 01.11.2007 ja 23.01.2008 ning kohtuistungid 16.04.2008, 13.08.2008 ja 19.05.2009.

Kohtu eelistungil eelistungil 01.11.2007 täiendas kostja lepinguline esindaja oma seletuses vastuväiteid (protokoll - I, lk 87),, märkides, et poolte vahel on olnud majanduslikud suhted, on toimunud ostu-müügitehingud ja kostja poolt on ka hagejale makstud saadud kauba eest, kuid hageja esitatud arveid kostja kasutuses ei ole. Saldokinnitusi hageja ei ole esitanud.. Kostja on saatnud hageja ettepanekule oma vastuse. Jaanuaris 2004 oli kaupluses remont ning mööbli kohaletoimetamine jaanuaris 2004 esitatud arve-saatelehe alusel on välistatud. Hageja volitatud esindaja täpsustas, et kostja seaduslik esindaja A M ei ole ühelegi hageja pöördumisele vastanud. 2006.a. saadetud vastuse on koostanud kostja poolt kaupluse juhataja M.S . Varem võttis kaupa kaupluses vastu enamasti kaupluse töötajad - juhataja E S või siis M R või M J . Hageja teab, et jaanuaris 2004 oli kostja kaupluses remont, kuid tugineb inventuuri aktile 31.12.2003, millest nähtub, et kaupluses oli kaup veel sees.

III. Kohtumenetluse käigus on pooled täiendanud oma seisukohti asjas kirjalike avalduste esitamisega veel järgmiselt. Kostja täiendavad vastuväited 03.12.2007 (I, lk 9999-100) Kostja leiab, et ilma väidetava müügilepingu tingimusi kindlaks tegemata ei ole võimalik anda hinnangut hagile ning esitatud kujul tuleb hagi jätta rahuldamata. Ei ole teada, kelle vahel ja millal hageja väidetud suuline müügileping sõlmiti. Hageja ei ole nimetanud isikute nimesid, kes juriidiliste isikute esindajatena osalesid lepingu sõlmimisel ja millistes tingimustes pooled kokku leppisid. Müügilepingu sõlmimisel kokkulepitavad tingimused on kajastatud Võlaõigusseaduse 11 peatükis. Hageja, esitades nõude, milline rajaneb suulisel müügilepingul, peab esitama ka oma nõuet põhistavad tõendid. Kostja raamatupidamises hagiavaldusele lisatud arved ei kajastu. Hageja ei ole kostjale 2003, 2004, 2005 ja 2006 esitanud ühtegi saldoteadet, kus kajastuks kostja võlgnevus hagejale ja hageja ei ole enne 2006.aasta pöördunud kostja poole ettepanekuga arvete tasumiseks. Vastuseks hageja pöördumisele on kostja teatanud, et pretensioon ei kuulu rahuldamisele. Kostja on seisukohal, et ta ei ole kostjalt kaupa saanud. Kostja seaduslik esindaja kinnitab, et ta ei ole hageja seadusliku esindajaga ühtegi kaupade müügilepingut sõlminud ja ei ole müügilepingu sõlmimise volitust ka kolmandatele isikutele andnud. Kostja töötajad M J ja E S asutasid 13.01.2004 osaühingu Hüpnotikum (registrikood xxxx), mille tegevusalaks oli mööbli, valgustite ja mujal liigitamata majatarvete müük. Antud asjaolu kinnitab äriregistrist kättesaadav avalik teave. Kostja arvates ei ole välistatud, et hageja saatelehtedel loetletud kaup võis olla vastuvõetud nimetatud äriühingu poolt.

Hageja 31.12.2007 esitatud seisukoht kostja vastuse suhtes (I, lk 103103-105). Kostja on rikkunud oma kohustust tahtlikult, millisel juhul on TsÜS) § 146 lg 4 tulenevalt hagi aegumise tähtaeg 10 (kümme) aastat. Kostja ei ole rikkumise mittetahtlikkust tõendanud ega põhjendanud selle vabandatavust (nt makseraskuse või pankrotieelse seisundiga). Arvete tasumata jätmine on teadlik ja tahtlik lepingu rikkumine. Saatelehtedel on kostja kauplusejuhataja, kes tegele(s)b kostja igapäevatöö korraldamisega, ning müüjannade allkirjad. Kuna 01.11.2007 toimunud kohtuistungil väitis kostja esindaja, et kaupluse juhataja M S tegutses juhatuse liikme A M volituse alusel, siis ei ole hagejal alust kahelda, et vaidlusalusel perioodil kauplust juhtinud E S need volitused puudusid. Tegemist oli poolte vahel nn kestvuslepinguga, mille mõistet sisaldab kehtivas õiguses Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195. Kestvuslepingu (õigusteoorias ka kestusleping) näol on tege-

mist püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepinguga. Kestvuslepingu oluliseks tunnuseks on ajaline kriteerium, st neid ei täideta ühekordselt, vaid mingi pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus, või kohustuse täitmine seisnema mingis püsivas seisundis. Tõestamaks, et tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepinguga, esitab hageja täiendavate tõenditena OÜ Manklain arve-saatelehed OÜ-le Lille Mööbel ajavahemikust 23.jaanuar 2002 13. juuni 2003 ning hageja Hansapanga konto väljavõtte, millest nähtub, et kostja on tasunud hagejale perioodil 05.01.2002 - 09.01.2004. VÕS § 103 lg 1 järgi vastutab isik kohustuse täitmata jätmise korral, v.a siis, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustise rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei mäleta enam, kellega nad kostja juhatuse liikmetest mööbli ostu-müügi osas kokku leppisid. 2000.a., kui kestvusleping sõlmiti, kuulus kostja juhatusse kolm liiget. Kuna vaidlus selle üle, et hageja tarnis kostjale mööblit, mille eest ka viimane osaliselt tasus, puudub, siis saab siit järeldada üksnes seda, et kostja tollane ja ka praegune juhatuse liige A M oli lepingust täiesti teadlik ja oli selle nii või teisiti heaks kiitnud. Kostja väide, et tema raamatupidamises esitatud arved ei kajastu, on üksnes paljasõnaline. Kostja pole esitanud kohtule mitte ühtegi hageja väljastatud arve-saatelehte, rääkimata maksekorraldusest. Kostja väide, et hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi saldoteadet, on tõene, kuid seadus saldoteate esitamist ka ei nõua (I, lk 105). Hageja taotles tunnistajatena E S ja M J kohtusse kutsumist. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks arve-saatelehed perioodil 2002-2003 kostjale väljastatud kaubast (I, lk 106-111), hageja konto väljavõtte Hansapangast kostja OÜ Lille Mööbel poolt hagejale tehtud ülekannetest 2002 - 09.01.2004 (I, lk 112-151), äriregistrikaardi kostja juhatuses toimunud muudatustest (I, lk 152), OÜ Lille Mööbel 2004.aasta majandusaasta aruande, millest nähtub, et 31.12.2004 seisuga oli kostja laos kaupa raamatupidamise andmetel ostuhinnas 763 467.97 krooni (I, lk 170), mis kajastub ka varem esitatud inventuuri aktis 31.12.2004 (I, lk 171).

Kostja täiendavad vastuväited 15.01.2008 (I, lk 185185-186). 186).

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Kostja ei saa rikkuda kohustust tahtlikult, kui kostjal puudus teave kohustise olemasolu kohta ja sellest tulenevalt ei kuulu kohaldamisele TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10 aastane nõude aegumise tähtaeg. Aegumise kohaldamine on põhjendatud hageja esitatud menetlusdokumendi alusel, milline on pealkirjastatud Lille Mööbel OÜ võlgnevuse arvestus OÜ Manklain ees ja milles on hageja poolt viidatud lahter maksetähtaeg, milles viimaseks arvejärgseks maksetähtajaks on 26.01.2004. Lahtris, milline on pealkirjastatud „ Arvestuse kuupäev" on arvete järgi viiviseid arvestatud seisuga 30.04.2004. Seega, TsÜS § 146 lg 1 sätestatud 3 aastane tähtaeg oli möödunud hagi esitamise aja s.o. 24.05.2007 seisuga.. Hageja väide kostja töötaja M S volituste samastamisest „vaidlusalusel perioodil kauplust juhtinud E.S '" volitustega on tõendamata. Teadmata on, kes ja millised volitused E. S andis ja kellena E. S töötas.

Hageja lepinguline esindaja on ekslikul seisukohal, et müügileping on kestvusleping. Vastavalt VÕS § 208 lg 1 kohustub asja müügilepinguga müüja andma üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.. Müügilepingul puuduvad seega kõik kestvuslepingule sätestatud nõuded ja kohustus lõppeb omandi üleminekuga ostjale. Iga konkreetse asja omandiõiguse üleminekuga loetakse leping sõlmituks. Hageja esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad hageja ja kostja vahel erinevatel aegadel sõlmitud erinevaid müügilepinguid, kuid see ei ole samastatav kestvuslepinguga. Kuna hageja esindaja väitel hageja ei mäleta, kelle vahel leping sõlmiti, siis puudub hagejal ka võimalus väita, et leping on sõlmitud ja lepingu tingimustes on pooled kokkuleppinud. Väidetavalt oli tegemist suuliselt sõlmitud müügilepinguga. TsÜS § 34 lg 2 tulenevalt saab juriidilist isikut tehingu tegemisel esindada iga juhatuse või seda asendava organi liige. Hageja esindaja peab nimetama isiku, kes esindas kostjat ja kellega ja millistes tingimustes ta kokku leppis. Kostja seaduslik esindaja on avaldanud, et tema ei ole ühegi hageja esindajaga ühtegi lepingut sõlminud ega volitanud ühtegi isikut vastavat lepingut sõlmima, samuti ei ole ühtegi isikut volitanud OÜ-st Manklain kaupu tellima ja vastu võtma. Kuni hageja ei tõenda lepingu sõlmimist, siis puudub kostjal võimalus esitada sisulisi vastuväited müügilepingu sõlmimise asjaolude kohta või kontrollida hageja väidete põhjendatust ja kinnitada või ümber lükata, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping, millise tingimused olid kostjale täitmiseks kohustuslikud. Hagi on tõendamata ja tuleb tõendamatuse motiivil jätta rahuldamata. Ainuüksi saatelehtede esitamine ei anna alust rahalise nõude rahuldamiseks. VÕS § 29 lg 1 tulenevalt peab kohus kindlaks tegema lepingu poolte tegeliku tahte lepingu sõlmimisel, kuna lepingu kui tehingu siduvuse aluseks on lepingu sõlmimisel väljendatud tahe olla õiguslikult seotud. Lepingu poole tahe on määrav lepingu sisu ja olemuse mõistmisel. Võlaõigusseaduses sätestatud põhimõte, mille kohaselt tuleb lähtuda poolte tegelikust ühisest tahtest, annab kohtule võimaluse otsuse tegemisel arvestada üksnes ühist tahet. Seega kuulub nimetatud küsimus vaieldamatult tõendamisesemesse ja hageja seisukoht, et ta ei mäleta lepingu sõlmimise asjaolusid, välistab hagi rahuldamise, sest hageja tahet lepingu sõlmimisel ei ole võimalik tuvastada. Kuna hageja ei ole esitanud saldoteateid kostja võlgnevuse väljatoomisel vastavalt hageja arvestustele, siis saab kostja teha järelduse, et sellist võlgnevust aastatel 2002, 2003 ja 2004.a. ei eksisteerinud. Kostja on seisukohal, et saldoteate esitamise kohustus tuleneb raamatupidamise seadusest. Vastavalt Raamatupidamise seaduse § 15 lg 3 on raamatupidamise aastaaruande koostamise aluseks raamatupidamisregistrites kirjendatud majandusaasta majandustehingud ja reguleerimiskanded. Aastaaruande koostamiseks inventeeritakse raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste saldod, hinnatakse registrites kajastatud varade ja kohustuste väärtus vastavust käesoleva seaduse §-des 16 ja 17 sätestatud arvestuspõhimõtetele, tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded ning koostatakse põhiaruanded ja lisad. Kohustuste saldode inventeerimiseks väljastataksegi ostjatele saldoteated, kus on väljatoodud eeldatav võlgnevus. Ostja saab kas saldo õigsust kinnitada või esitada omapoolseid andmeid. Kuna inventuuride tegemine on kohustuslik, siis sellest tulenevalt on kohustuslik ka saldoteatiste esitamine. Hageja ei ole viidanud ühelegi tõendile, milline kinnitaks 2002.a. arvete nr 179 ja 188 osalist tasumist (väljaarvatud 2003.a. pangakonto väljavõte, millest arve 188 osaline tasumine nähtub väidetust erinevas summas). Pangakonto väljavõtted kinnitavad teiste arve numbritega arvete tasumist kostja poolt. Arvestades arvete numeratsiooni (arve nr 193, 25.09.2002) on kostja tasunud arveid, millised on hageja poolt väljastatud hiljem võrreldes hagis ära tooduga. Kostja järeldab, et hagile lisatud arveid ja nendes loetletud kaupu ei ole

kostjale üle antud, sest vastasel korral oleks olnud põhjendatud likvideerida võlgnevus varasemate arvete alusel, s.o. tasudes arveid nende esitamise järjekorras. Hageja on täiendavalt esitanud kostja poolt tasutud saatelehti, kuid mingil põhjusel on osad saatelehed esitamata jätnud (kostja esitas saatelehe nr 100, 30.05.2002; I, lk 188). Kostja taotleb, et hageja esitaks arved ja andmed tasumisest kogu vaidlusaluse perioodi kohta; seejärel esitab kostja omapoolsed vastavad dokumendid.

Hageja täpsustav seisukoht hagi asjaolude ja tõendite suhtes (I, 191191-193). Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tema nõue ei ole aegunud. Kostja väited, et „ tal puudus teave kohustuse olemasolust“, kuna vaidlusalusel perioodil kauplust juhtinud E.S `l puudusid volitused“ on paljasõnalised. Hageja on kauba kostjale üle andnud ja teinud endast oleneva võimaldamaks ostjal kaup vastu võtta (VÕS § 209 lg 3). TsÜS § 132 lg 1 sätestab, et isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. TsÜS § 133 lg 1 sätestab, et kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik .... Juhindudes eelnimetatust ja tuginedes ka TsÜS § 133 lõikele 2, kui isik kasutab teist isikut oma kohustuste täitmisel, loetakse, et talle on teada need asjaolud, mida teab kohustuse täitmisel kasutatav isik, kui asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega, on hageja seisukohal, et kostja oli ja on täielikult teadlik oma kohustuse olemasolust hageja ees. Hageja on seisukohal, et müügileping on kestvusleping tulenevalt VÕS § 195 sätestatud kestvuslepingu mõistest. Tulenevalt Võlaõigusseaduse, Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja Rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 12 kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1.juulist 2002 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja Võlaõigusseaduses sätestatut. Kestvusleping võib olla nii tähtajaline kui ka tähtajatu. Kostja väited, et tema seaduslik esindaja ei ole volitanud ühtegi isikut OÜ-st Manklain kaupu tellima ja kaupu vastu võtma, on paljasõnalised, et mitte öelda valed. Kostja on tasunud nii sularahas kui ka panga ülekannete abil OÜ Manklain arve-saatelehti. Arvesaatelehtede alusel rahaliste nõuete rahuldamise kohustus tuleneb poolte vahel olevatest lepingulistest suhetest, mida kostja pool on asunud eitama. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimusi teatud tähenduses ja kui teine lepingupool seda lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 sätestab, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et poolte vahel oli sõlmitud ostu-müügi leping (kestvusleping), mille alusel hageja müüs kostjale kaupa ja kostja maksis hagejale saadud kauba eest raha. Kostja jätkuvalt eitav seisukoht poolte vahel sõlmitud lepingu ja kokkulepitud tingimuste osas annab alust arvata, et kostja taoline käitumine on tahtlik ja eesmärgiks on soov alusetult rikastuda hagejale õigusvastase kahju tekitamise teel. VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

Kostja viited Raamatupidamisseaduse §-le 15, 16 ja 17 ei aita antud vaidluse lahendamisele kaasa, sest nõuet esitada saldoteatis nendest ei tulene. Saldoteatise esitamisel on eelkõige siiski soovituslik iseloom, mitte kohustuslik. Hageja korrigeerib oma nõuet seoses arve nr 188 osas toimunud tegeliku tasumisega. Seisuga 23.01.2008 on hageja nõue põhivõlas 202 660 krooni ja viivise osas 82 052,60 krooni (I, lk 194). Ühtlasi esitab hageja kassa sissetuleku orderi arve nr 179 osalise tasumise kohta (I, lk 195). Kohtu eelistungil eelistungil 23.01.2008 (protokoll I, lk 196196-197) jäi hageja volitatud esindaja hagiavalduses esitatud nõude ja asjaolude juurde. Tegemist oli suulise ostu-müügilepinguga. Hageja seaduslik esindaja J J oli telefoni teel rääkinud lepingus ühega kolmest kostja juhatuse liikmest, kuid ei mäleta kellega. Kostja kaupluse juhataja E. S tegeles kauba vastuvõtmisega. Kõik toimis kuni 2004.aastani. Siis tehti kostja kaupluses inventuur, väidetavalt jäi kaup lattu. Hiljem seda kaupa laos ei olnud ja kauba eest ka ei makstud.

Täiendav kostja vastus 29.02.2008 (I, (I, lk 207207-208). 208). Kostja raamatupidamises puuduvad andmed arve nr. 179, 07.09.2002 kohta ja raamatupidamises ei kajastu ka hageja esitatud numereerimata kassasissetuleku orderilt nähtuv sularahas toimunud maksmine summas 27 950 krooni. Nimetatud order ei ole kostja arvates vormistatud sellel märgitud kuupäeval, sest selle ülaosas olevad telefoninumbrid ei eksisteerinud sellisel kujul, nagu need on orderil kajastatud: 2002.a. oli kõikidel telefoninumbritel ees 0, seega oli vastavad telefoninumbrid 07427824 ja 05540507. Ilma 0-ta hakati telefoninumbreid kasutama alles 2004.a. Kostja leiab, et hageja on soovinud ilmsete võltsimistunnustega dokumendi esitamisega kohut eksitada ning nimetatu kinnitab veelgi hageja dokumentide ebausaldusväärsust. Ka arvel nr. 188, 23.09.2002 on tehtud parandus; selle arve summa on 27 200 krooni, mitte 28 200 krooni nagu see on hagis ja nagu nähtub arvel tehtud ülekirjutusest. Selles summas 27 200 krooni - on arve nr 188 kostja poolt panga kaudu täies ulatuses makstud (29.04.2003 17 200 krooni, 14.05.2003 - 5000 krooni ja 19.05.2003 - 5000 krooni). Hagiavalduses märgitud arvet nr. 196, 08.09.2003 ei ole hageja esitanud. Hageja esitatud arve nr. 144, 30.07.2002 summas 27 880 krooni on kostja poolt vastavalt pangakonto väljavõtetele tasutud summas 50 260 krooni, s.o. kostja on tasunud summas 22 380 krooni ettenähtust enam. Kostja jääb oma taotluse juurde, et hageja esitaks kogu vaidlusaluse perioodi arved ja arvete tasumised, sest pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostja on tasunud arvete eest, mida hageja esitanud ei ole. Kostja esitab arve nr.77, 12.05.2003 (makstud 06.10.2003), nr 131, 11.07.2002 (makstud 11.09.2002) ning märgib, et sama kuupäevaga on hagi täienduse lisana esitatud arve nr.128. Puudub igasugune loogika eeldada, et ühel ja samal päeval viidi samasse kauplusesse kaupa 2 erineva saatelehega, mille numeratsioonis on 2 numbriline vahe (I, lk 209). Hageja Hageja täpsustab 20.03.2008 avalduses oma nõuet nõuet (I, lk 219219-221). Seisuga 18.03.2008 on hageja põhivõlgnevuse nõudeks summa 179 280 krooni ning viivisnõudeks summa 84 924.47 krooni. Hageja tunnistab kostja vastuväited arve nr 144 suuremas summas tasumise osas asjakohasteks ning vähendab nõuet 22 380 krooni võrra. Samas leiab hageja, et kassasissetuleku orderil telefoninumbri kajastamine ei ole oluline, kuna Raamatupidamise seaduse §-is 7 ettenähtud kajastamist vajavate andmete seas telefo-

ninumbreid ei ole märgitud. Hageja möönab, et kassa sissetuleku orderil kajastatud stamp telefoninumbritega v õ i b o l l a hiljem lisatud. Summa laekumist kassasse tõendavad eelkõige ikkagi orderil olev kassapidaja allkiri ja pitsat, mitte informatiivse sisuga illustreeriv stamp. Arvel nr.188 summa suurendamisel 1000 krooni võrra oli tegemist ilmse eksituse või siis tähelepandamatusega, mitte tahtlusega. Hageja täpsustab ka, et arve nr 196, 08.09.2003 puhul on hagiavalduses tegemist ilmselt trükiveaga, kuna sellele summale - 44 950 krooni – vastab hagiavaldusele lisatud arve nr 156, 03.09.2003. Hageja asub seisukohale, et kuna teiste arvete osas tal kostjale pretensioone ei ole, siis täiendavate arvete esitamine pooltevahelise lepingulise suhte tõendamiseks ei ole otstarbekas. Samuti märgib hageja, et ühel ja samal päeval oli siiski võimalik viia samasse kauplusesse kaupa 2 erineva saatelehega: kaupa võidi viia kahel korral, kuna vahemaad ei ole pikad ja tegemist oli suveajaga. Eriliigilised mööbliesemed võisid ka mitte mahtuda korraga kaupa vedavale kaubikule.

IV. Asja sisulisel läbivaatamisel 16.04.2008 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära poolte volitatud esindajate seletused ning tunnistaja M J ütlused. Pooled jäid varem väljendatud seisukohtade juurde. Hageja väitel on suuline ostu-müügileping poolte vahel sõlmitud juba 2000.a. märtsis ning selle lepingu alusel kestsid poolte vastastikused majanduslikud suhted aastaid. Hagis märgitud kaup oli sama lepingu alusel kostja kauplusetöötajate poolt vastu võetud, kuid esitatud arved jäeti kostja poolt tahtlikult tasumata. Kostja volitatud esindaja väitel väitel ei ole kostja temal olemasolevate dokumentide alusel alates juunist 2003 hagejalt kaupa saanud ning pärast seda on tasutud vaid enne juunikuud 2003 esitatud arveid. Hageja nõude osas märgib kostja täiendavalt, et pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud arve nr 48, 07.09.2002 alusel neljal korral kogusummas 32 950 krooni (tasumised on toimunud summades 17 950 krooni, 4000 krooni, 5000 krooni ja 6000 krooni). Summa vastab hagiavaldusele lisatud arvel nr 179, 07.09.2002 märgitud summale. Arvet nr.48, 07.09.2002 ei ole hageja esitanud. Hageja poolt esitatud kassasissetuleku orderi alusel on arve nr.179, 07.09.2002 kostja poolt tasutud sularahas summas 27 950 krooni, mistõttu kuuluks kostja poolt põhjendamatult makstud summa võrra nõue vähendamisele (nõude summaks jääks siis 151 330 krooni). Tunnistaja Marge Jürna ütluste kohaselt (II, lk 55-13) 13) töötas ta OÜ-s Lille Mööbel tegevjuhina alates 2001.aastast, töösuhe lõppes 31.12.2003. Tema tööülesanneteks oli kauba ostmine ja müük; osteti ka OÜ-lt Manklain. Kõik tuli läbi rääkida juhatuse esimehe A Mga. 2001.a. oli juhatuses 3 inimest, kuid aasta pärast jäi A M ainsaks juhatuse liikmeks ja osanikuks. Kui oli 3 juhatuse liiget, siis nendele tuli lihtsalt aruanded esitada, et näidata, kuidas ost ja müük oli toimunud. Põhiliselt tuli rääkida siiski A Mga. OÜ-ga Manklain olid suhted olemas enne tunnistaja tööleasumist. OÜ Manklain tooted olid kaupluses näidisteks ja ka müügiks, samuti oli valik katteriietest ning kliendil oli võimalik vastavalt oma soovile kaupluse kaudu mööblit tellida. Tellimus edastati telefoni teel ning kaup toodi OÜ Manklain poolt kauplusesse kohale. Tasumiseks esitati kaubaga koos arve-saateleht.Tunnistaja mäletamist mööda oli OÜ-ga Manklain sõlmitud leping tasumiseks vastavalt kauba realisatsioonile ning leping oli olemas ka paberil. Leping võis olla sõlmitud enne tema tööleasumist eelmiste töötajate poolt. Kaupa võis vastu võtta kaupluse iga müüja. Tööl oldi kolmekesi: 2 müüjat ja tunnistaja. Suhted OÜ-ga Manklain jätkusid tunnistaja töötamise lõpuni. Tunnistaja teada oldi ka võlgu OÜ Manklain ees, kuna „A.M ütles, kellele mida kuipalju üle kanda“.

Kauba eest tasumine toimus pangaülekannetega, kuid võis ka olla, et konkreetse tellimuse korral tasuti OÜ-le Manklain sularahas. Sularahas tasumist võis olla paar korda, kuid tunnistaja isiklikult sularaha üle ei andnud. Kauba vastu võtmiseks antud volituste kohta ei oska tunnistaja öelda, kuid teab, et panka raha viimiseks ja pangaülekannete tegemiseks olid tal volitused olemasArve-saatelehed vaatas tunnistaja korra kuus koos A Mga üle: otsustati millised on kiiremad arved ja mida võib hiljem tasuda. Kaubaga koos tulnud arve-saatelehed olid juba täidetud, tunnistaja või siis teised kauba vastu võtnud isikud allkirjastasid need vastavalt toodud kaubale. Kauba realiseerimise aeg oli väga erinev, mõnikord oli mudel isegi aasta-poolteist müügis. Oli ka tooteid, mis olid müügis enne tunnistaja tööleasumist ja jäid sinna kauplusesse tema töölt lahkumisel edasi. Tasumata arveid oli rohkem, kui oli kaupa sees. Esines ka arvete osalist tasumist. Müüdud kaupa eraldi kirja ei pandud. Tunnistaja kinnitusel oli A M teadlik OÜ-st Manklain tarnitud mööbli müügist, kuid konkreetsete esemete kuulumisest ühele või teisele firmale ta ei teadnud. Tunnistaja töölt lahkumisel oli kaupluses veel OÜ Manklain kaupa sees, kuid millises summas, seda ei tea. Tunnistaja töölt lahkumisel tehti inventuur sõltumatu isiku osavõtul. Tsiviilasjas olev akt (I, lk 85) näitab summalist seisu, ja selles peaks kajastuma ka OÜ-lt Manklain tarnitud kaup, kuid kui suures summas, seda tunnistaja ei tea. Kaupade ülelugemise kohta oli olemas eraldi leht. Tunnistaja ei tea, kas peale tema töölt lahkumist pöördus OÜ Manklain OÜ Lille Mööbli poole kauba või müüdud kauba eest saamata jäänud raha saamiseks. Kõik arved ja saatelehed korjati raamatupidaja kausta vahele ja raamatupidaja võttis need kaasa. Tasumine toimus vanemate arvete alusel, seda ka siis, kui kaup võis olla veel müümata. Leping oli tehtud realisatsiooni peale, kuid oli ka erandeid; „selles mõttes tehti nagu valesti!“, et tasuti kõigepealt vanemaid arveid. Tunnistaja ei mäleta OÜ Manklain poolt lepingu sõlminud isikut, ei mäleta ka lepingu sisu, st. kas oli tellimuste esitamise osas mingeid sätteid. Tellimused pandi kirja A-4 formaadis vihikus, kus märgiti tellija andmed, tellitud kaup ja tellimise kuupäev. Kaup oli sees ka näidistena, mitte ainult tellimuste täitmisena. Võib olla olid näidised tasumiseks realisatsiooni alusel. Umbes 10 nimetust võis tunnistaja töötamise aja jooksul näidistena juurde tulla, ülejäänud kaup müüdi tellimuse esitamisel. Defekti olemasolul hinnati näidiseid ka alla. 2003.a. sügisel võidi kauba vastuvõtmisel paar korda maksta OÜ-le Manklain ka sularahas. Raha anti kaupa toonud autojuhile, kes andis vastu kviitungi. Sularahas makstud summad võisid olla 3000-5000 krooni. Tunnistaja tegi saatelehele sularahas maksmise kohta märkuse ja pani juurde kviitungi. Tunnistaja ütluste kohaselt hakkas juhatuse liige A M 2003 a kevadel uurima, et miks tellitakse kaupa OÜ-lt Manklain, kui tegemist on ainult vahendajaga ja miks ei võiks nad ise otse Venemaalt tellida. Lõpus oli ta OÜ-lt Manklain kauba tellimise vastu. Tunnistaja väitel tegid nad edaspidi ainult konkreetseid tellimusi vastavalt kliendi soovile. See võis nii alata 2003.a. kevadest või suvest. Novembri lõpus või detsembri alguses 2003 soovis A M tunnistajalt allkirja laenu saamiseks kaupluses remondiga alustamiseks. Tunnistaja keeldus. Remondi algust tunnistaja ei mäleta, kuid kinnitas, et „suhteliselt kohe“ peale tema lahkumist. Sularaha arvestust peeti kassavihikus. Kui OÜ-st Manklain kaup toodi, siis oli kaasas arvesaateleht. Kaupluses kirjutati arvele alla ja üldiselt kasutati ka pitsatit. Hiljem pitsatit nii oluliseks ei peetud, kuigi selle kasutamiseks õigus oli säilinud. Tunnistaja kinnitas ka, et tsiviilasja toimikus hagiavalduse juures oleval viiel arvel on tema antud allkiri, viimane neist on arve-saateleht nr 205, oktoobrist 2003, millel pitsat puudub. Tunnistaja ei oska öelda, kas nende arvete eest on sularahas tasutud. Tunnistaja väitel pidas ta eraldi vihikus arvestust A M poolt kassast võetud raha kohta, kuid töölt lahkumisel oli ta selle vihiku hävitanud.

Eve Saarmäe tuli OÜ Lille Mööbel kauplusesse tööle peale tunnistaja tööleasumist ja lahkus sealt töölt paar kuud enne tunnistajat. Siis inventuuri ei tehtud. Koos E S oli tunnistajal 2003.a. kevad-suvel tekkinud mõte teha oma firma. Kauplusest töölt lahkumise järel oli tunnistaja kuu või kaks kodus ja siis töötas edasi OÜ-s Hüpnotikum, kus tegeles voodite, madratsite ja voodipesu müügiga.

V. Kohtu Kohtumenetlus tumenetluse menetluse edasine käik. käik. 16.04.2008 kohtuistungil taotles hageja volitatud esindaja OÜ Raidman jurist Ü R asja lõpliku arutamise edasilükkamist seoses tunnistaja E S kutsumisega järgmisele kohtuistungile. Samuti lubas hageja esitada kostja vastuväidetest tulenevalt täiendava dokumentaalse tõendi (arve nr 48). Kohus rahuldas hageja taotluse, määrates järgmise kohtuistungi kuupäevaks 13.08.2008. 19.06.2008 kohtule edastatud kirjas (II, lk 17-18, 19) taotles hageja TsMS § 229 tulenevalt tunnistaja E S kirjaliku seletuse tõendina materjalide juurdevõtmist. Hageja on seisukohal, et E S seletuskiri omab asjas tähtsust, kuna tõendab asjaolusid, et kostja jättis tahtlikult arved maksmata ning kostja oli täielikult teadlik tema kauplusse jäänud hageja kaubast. E S kirjas toodu ühtib enam-vähem tunnistajana üle kuulatud M J ütlustega, ja kui kohus käsitleb antud kirja tõendina, siis loobub hageja E S tunnistajana ülekuulamise taotlusest, kuna tunnistaja töötab Inglismaal ja tema kohtusse ilmumine on raskendatud Kostja volitatud esindaja E S kirjaliku seletuse kui tunnistaja ütluse tõendina arvestamisega ei nõustunud (II, lk 23). Nimetatud kostja seisukohast teatas kohus ka hageja esindajale, pidades vajalikuks tunnistaja poolt ütluste andmist kohtuistungil. 13.08.2008 hageja esindajat kohtuistungile ei ilmunud. 14.08.2008 kohtumäärusega rahuldas kohus kohtuistungil osalenud kostja esindaja taotluse TsMS § 409 lg 1 p 1 alusel hagi läbivaatamata jätmiseks (II, lk 31-34). 25.11.2008 taastas kohus hageja taotlusel määrusega asja menetluse ning TsMS § 412 lg 7 tulenevalt jätkus menetlus hagi sisulise läbivaatamisega kohtuistungil (II, lk 57-58). Kohus kohustas hagejat esitama kohtule lubatud arve nr 48 originaaleksemplari, samuti teatama oma seisukohta tunnistaja E S kohtuistungile kutsumise osas ning esitama andmed tunnistajale kutse väljastamiseks või kindlustama ise tunnistaja ilmumise 21.01.2009 toimuvale kohtuistungile. 19.01.2009 esitas hageja taotluse 21.01.2009 määratud kohtuistungi edasilükkamiseks seoses tunnistaja E S võimatusega nimetatud päeval kohtuistungil osaleda (II, lk 98, 99). Kostja volitatud esindaja v.adv Küllike Namm tegi vastaspoolele ja kohtule ettepaneku nõude aegumisega seoses vaheotsuse tegemiseks. Hageja volitatud esindaja S R oma kirjas 03.02.2009 (II, lk 102-103) ei vaheotsuse tegemisega ei nõustunud, kuna hageja leiab, et nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg 4 ei ole aegunud ning hagi aegumise üle otsustamine vaheotsusega enne tunnistaja E S ülekuulamist ei ole põhjendatud. Hageja palus määrata uus kohtuistung maikuu jooksul 2009, sest siis on tunnistajal võimalik kohtuistungile ilmuda. Kohus nõustus hageja esindaja taotlusega ning määras uueks kohtuistungi ajaks 19.05.2009. Hageja taotletud tunnistaja E S kohtuistungile 19.05.2009 ei ilmunud. Eelnevalt edastatud teabe põhjal ei olevat Inglismaal töötavale tunnistajale olnud ka nimetatud kuupäev

kohtuistungile ilmumise sobilik, samas puuduvad hagejal tunnistaja elukoha osas kontaktandmed ning hageja edasistele pöördumistele ei ole tunnistaja rohkem reageerinud.

VI. 19.05.2009 kohtuistungil lahendab kohus hagi sisuliselt hageja esindaja osavõtuta TsMS § 409 ja 414 tulenevalt tulenevalt. alt. Kostja volitatud esindaja taotlusel lahendab kohus hagi sisuliselt hageja esindaja osavõtuta, kuna OÜ Raidman volikirja alusel hagejat OÜ Manklain kohtuistungil esindama ilmunud R P `l puudus TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud lepingulisele esindajale esitatud nõuetele vastav õigusalane haridus. Hageja seadusliku esindaja kohtuistungilt puudumisel ei olnud samal isikul TsMS § 228 tulenevalt võimalik menetluses osaleda ka hageja nõustajana. Täiendavaid tõendeid ega taotlusi pooled peale menetluse taastamist kohtule ei ole esitanud. Kostja jäi 19.05.2009 asja sisulisel sisulisel arutamisel põhiliselt varem esitatud vastuväidete juurde. juurde. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue on aegunud tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolme aasta möödumisega tehingute tegemisest. TsÜS § 167 sätestatud läbirääkimisi, millised peataksid kohustuse rikkumisest tuleneva nõude aegumise, ei ole poolte vahel toimunud. TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, siis algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Käesoleval juhul on arved esitatud ja ka see kinnitab esitatud nõude aegumist. Kostja ei saa rikkuda kohustust tahtlikult kohustise olemasolu kohta teabe puudumisel. Eelnevast tulenevalt ei kuulu kohaldamisele TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10-aastane nõude aegumise tähtaeg. Hageja peab tõendama, et kostja rikkus kohustust tahtlikult. Ainuüksi hageja suusõnaline väide arvete tasumata jätmisest kui tahtlikust lepingu rikkumisest ei anna alust kohaldada TsÜS § 146 lg 4 sätestatud 10 aastast tähtaega. Riigikohus oma otsuses nr. 3-2-1-15-09 p 14 märgib TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise osas, et selle sätte kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. „VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel...... Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekkimine. Seega võib kohustuse rikkumine olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Iseenesest on õige hageja kassatsioonkaebuse väide, et ka kostja tegevusetust saab käsitada tahtliku tegevusena. Samas ei ole kohtute tuvastatu kohaselt hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kostja tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, kõnealuse sätte kohaldamiseks ei piisa“. Kostja leiab, et hageja ei ole esiletoonud ega ka tõendanud asjaolusid kostjapoolsest tahtlikust kohustuse rikkumisest. Lähtudes eeltoodust ja TsÜS § 143 tulenevalt taotleb kostja aegumise kohaldamist hageja enda esitatud dokumendi - Lille Mööbel OÜ võlgnevuse arvestus OÜ Manklain ees- alusel. Ka viimase arve nr 14 järgi on maksetähtajaks hageja märkinud 26.01.2004. Nimetatud arve järgi ei ole kauplus kaupa saanud ja seda ei saanud kauplusesse ka enam tuua, kuna jaanuarist oli kauplus remondis. Ka tunnistaja M J kinnitas, et peale tema lahkumist läks kauplus remonti. Arvel nr 14, 26.02.2004 olev allkiri on selgusetu ning teadmata on, kes ja millal selle arve allkirjastas. Kostja võlgnevuse ja viiviste arvestuses on lahtris „Arvestuse kuupäev" viiviseid arvestatud seisuga 30.04.2004. Eelnimetatud asjaolud kinnitavad, et

TsÜS § 146 lg 1 sätestatud 3 aastane tähtaeg oli hageja poolt hagi esitamise ajaks 25.05.2007 möödunud. Kostja leiab ka, et hagi on tõendamata. Hageja esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et hageja ja kostja vahel on erinevatel aegadel sõlmitud erinevad müügilepingud VÕS § 208 lg 1 mõttes, kuid see ei ole samastatav kestvuslepinguga. Nõude aluseks olevate arvete eest kostja hagejalt kaupa ei ole saanud. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas hageja enne 2006.a. ei tuvastanud kostja võlgnevust summas 203 460 krooni. Hageja on väitnud, et kostja jättis arved tasumata perioodil 07.09.2002 - 26.01.2004 - s.o. ca 1,5 aastat. Ebamõistlik on arvata, et äriühing jätkas pretensiooni või nõuet esitamata kauba tarnimist võlgu olevale lepingupoolele. Hageja väited seab kahtluse alla ka ühel ja samal päeval – 11.07.2007 - kahe erineva arve-saatelehe nr 128 ja 131alusel samasse kauplusesse kauba viimine. Tartust kauba toomine 2 korda ühe päeva jooksul on väheusutav. Tunnistaja M J kinnitas ka, et arve-saatelehtedele pandi kauba vastuvõtmisel pitsat, kuid hageja esitatud arvetel pitsati jäljend puudub. Eeltoodu süvendab kostja kahtlusi, et hageja esitatud arve-saatelehed on koostatud hiljem. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline müügileping. TsÜS § 34 lg 2 tulenevalt saab juriidilist isikut tehingu tegemisel esindada iga juhatuse või seda asendava organi liige. Hageja esindaja peab nimetama isiku, kes esindas kostjat ja kellega ning millistes tingimustes ta kokku leppis. Hageja poolt vastava lepingu sõlmimise mittetõendamisel puudub ka kostjal võimalus esitada sisulisi vastuväited lepingu sõlmimise asjaolude kohta või kontrollida hageja väidete põhjendatust ja kinnitada või ümber lükata, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping, millise tingimused olid kostjale täitmiseks kohustuslikud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse põhimõttele peab hageja tõendama oma nõude. Riigikohtu otsuses nr. 3-2-1-137-07 on selgitatud,, et tulenevalt TsMS § 230 Ig-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Hageja ei ole nõuet tõendanud ja esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata tõendamatuse motiivil. Arve-saatelehte esitamine ei anna veel alust rahalise nõude rahuldamisele. VÕS § 29 sätestatud põhimõte, mille kohaselt tuleb lähtuda poolte tegelikust ühisest tahtest, annab kohtule võimaluse otsuse tegemisel arvestada üksnes ühist tahet. Hageja seisukoht, et ta ei mäleta lepingu sõlmimise asjaolusid, välistab hagi rahuldamise, sest hageja tahet lepingu sõlmimisel ei ole võimalik tuvastada. Hageja ei ole tõendanud, kes ja millised volitused E.S andis ja kellena E. S töötas. Seega peab hageja esitama täiendavaid tõendeid pooltevahelise lepingu olemasolu, kauba kostjale üleandmise ja selle vastuvõtmise kohta. Hageja on saldoteadete mitteesitamist ise tunnistanud. Riigikohtu otsusest nr. 3-2-1-100-07 nähtub - Saldo on võlgnetavate nõuete ja kohustuste vahe (VÕS § 203 lg 1 teine lause). Saldoteadete mitteesitamisest saab kostja teha järelduse, et sellist võlgnevust aastatel 2002, 2003 ja 2004 ei eksisteerinud. Saldoteate esitamise kohustus tuleneb Raamatupidamise seaduse § 15 lg 3. Kohustuste saldode inventeerimiseks väljastataksegi ostjatele saldoteated, kus on väljatoodud eeldatav võlgnevus. Ostja saab kas saldo õigsust kinnitada või esitada omapoolseid andmeid. Kuna inventuuride tegemine on kohustuslik, siis sellest tulenevalt on

kohustuslik ka saldoteatiste esitamine. Saldode võrdlemise kohustuse sätestab ka VÕS § 204 lg 2, mille kohaselt, kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul, loetakse, et saldo on õige. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks. Kostja peab vajalikuks veel märkida, et hageja esitatud dokumentaalsed tõendid on oma sisult vastuolulised ja seda kinnitab ka asjaolu, et hageja ei ole kuni käesoleva ajani suutnud üheselt määratleda nõude summat.

VII. Kohtu otsustuse põhistus ja õiguslikud alused

Kohus, olles uurinud poolte esitatud kirjalikke tõendeid, kuulanud menetluse käigus ära poolte esindajate selgitused ning üle kuulanud tunnistaja, leiab, et hagi kuulub rahuldamata jätmisele nõude aegumise ja ka tõendamatuse tõttu. Kohtus on tuvastatud, et hageja ja kostja vahel esinevad ostu-müügilepingutest tulenevad võlaõiguslikud suhted. VÕS § 2 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. Tuvastatud asjaolud, mille suhtes poolte vahel vaidlus puudub:

alusena märgitud arveid kostja raamatupidamises ei ole ja seda kaupa ei ole kostja saanud. Hagiavalduses märgitud arvete alusel esitatud nõue on aegunud. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 tehtud otsuses märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole asjas tõendanud poolte vahel eksisteerinud ostumüügilepingust tulenevate suhete reguleerimiseks sõlmitud kestvuslepingu olemasolu. VÕS § 29 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kirjaliku lepingu puudumisel ei ole kohtul võimalik tõlgendada ka hageja väidetud suulist pooltevahelist kokkulepet, kuna hageja ei ole suutnud meenutada ega tõendada, millal ja mis asjaoludel leping sõlmiti, kes olid lepingu sõlmimisel osalenud poolte kui juriidiliste isikute esindajad ning millistel tingimustel väidetav leping sõlmiti. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimusi teatud tähenduses ja kui teine lepingupool seda lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Hageja väited kostja seadusliku esindaja teadlikkusest lepingu olemasolust on paljasõnalised. Hageja ei ole suutnud täpsustada, kellega hageja seaduslik esindaja kostja kolmest juhatuse liikmest on vastavaid kokkuleppeid sõlminud, samuti ei ole teada kokkulepe tingimused. VÕS § 29 lg 4 sätestab küll, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Antud juhul on tõendamata ka vastava suulise kokkuleppe olemasolu poolte vahel, mistõttu ei ole kohtul võimalik seda tõlgendada ka lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonilt. Kestvuslepingu mõiste tuleneb lepingu korralist ülesütlemist käsitleva VÕS § 195 lg 3 sätestatust:“Püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda. ...“. Kohus nõustub hagejaga, et vastavalt VÕS § 195 kommentaarides selgitatuga on kestvuslepingute puhul oluline ajaline kriteerium (kohustuste täitmine pikema aja jooksul), samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus või kohustuste täitmine seisnema mingis püsivas seisundis. Erinevalt aga ühekordse täitmisega lepingu puhul tekivad kestvuslepingu täitmisel üha uued sooritus-, kõrval- või kaitsekohustused. Hageja ei ole tõendanud väidetava lepingu tingimusi ega selle täitmisel tekkivaid uusi sooritus-, kõrval- või kaitsekohustusi. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuna hageja poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtuvad müügiesemetena selgelt piiritletud kaubad (mööbliesemed), mille omand anti üle ostjale ning iga konkreetse tarne eest esitati tasumiseks konkreetne arve-saateleht, siis on kohtu hinnangul tegemist igakordse müügitehingu puhul poolte vahel eraldi sõlmitud ostu-müügilepinguga.

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 lõige 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Poolte vahel sõlmitud nö kestvuslepingu olemasolu ja kokkuleppe tingimuste tõendamatuse tõttu ei ole ka tõendatud hageja väited kauba eest tasumisel nö realisatsiooni alusel, samuti poolte kokkulepped arvete tasumiseks nö mõistliku aja jooksul. Kohtus tuvastatud asjaoludel on tasumine toimunud nii pangaülekannete alusel kui ka sularahas koheselt kauba kohaletoomisel; tasutud on ka veel müümata kauba eest esitatud „vanu“ arveid. Nimetatud kinnitas ka tunnistaja M J . Kohus nõustub kostja vastuväitega, et hageja enda poolt esitatud võlanõude arvestusest tulenevalt on ta igasdt tehingust tuleneva nõude tunnistanud sissenõutavaks arve-saatelehtede vormistamise ja allkirjastamisega. Vastavalt nii hagiavaldusele lisatud (I, lk 24) kui ka nõude viimasel täpsustamisel 16.04.2008 esitatud võlgnevuse arvestamisel (II, lk 1) on hageja viivise arvestamise aluseks võtnud vastava arve-saatelehe kuupäeva. Nii on 07.02.3002 väljastatud arve nr 179 maksetähtajaks märgitud 07.09.2002 ning ka viimase – arve nr 14, 26.01.2004 maksetähtajaks on märgitud 26.01.2004, seejuures on viivised välja arvestatud seisuga 30.04.2004. Hagi esitati kohtusse alles 28.05.2007, seega oli TsMS § 146 lg 1 ja 147 lg 1 alusel hagiavalduses märgitud tehingutest tulenevad sissenõutavaks muutunud nõuded hagi esitamise ajaks aegunud. Samuti leiab kohus, et poolte vahel ei ole toimunud läbirääkimisi, mida saaks hinnata TsÜS § 167 tulenevalt nõude aegumise peatumiseks alust andvateks läbirääkimisteks. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine poolte läbirääkimiste ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võis tuleneda. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. 12.06.2006.a. saatis hageja kostjale pretensiooni (I, lk 309) kostjal esineva võlgnevuse tasumiseks. Vastuseks teatas kostja kaupluse juhataja M S 25.07.2006, et kostja raamatupidamises hageja nimetatud arvete-saatelehtede alusel kauba vastuvõtmise kohta andmed puuduvad (I, lk 34, 35). Kostja teatas ka, et ei ole hagejalt mingeid saldoteateid saanud ning palus esitada kaupade müügileping. Seega ei ole kostja hageja esitatud nõuet tunnistanud ning peetud kirjavahetus ei anna alust väita võla tasumise osas toimunud läbirääkimistest ega ka läbirääkimiste ajaks hagi aegumise peatumisest. Vaatamata hageja hilisematel pöördumistele vastamata jätmisest, esitati hageja poolt hagi kohtusse alles 28.05.2007. Ka hageja väited TsÜS § 146 lg 4 tulenevalt hagi aegumise osas 10-aastase tähtaja kohaldamiseks ei ole kohtu arvates põhjendatud. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on samas paragrahvis lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09 tehtud otsuses on Riigikohus TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise osas märkinud, et üksnes hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, kõnealuse sätte kohaldamiseks ei piisa. Samas on ka märgitud, et ka kostja tegevusetust saab käsitada tahtliku tegevusena, kuid hageja peab olema vastavad asjaolud, mis võimaldaksid kostja tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks, olema välja toonud. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus leiab, et hageja ei ole toonud esile kostja OÜ Lille Mööbel

käitumises asjaolusid, mis annaks alust lugeda kostja käitumist hageja arvete mittetasumisel tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Poolte vahel väidetavalt sõlmitud lepingu olemasolu ja selle tingimusi ei ole hageja tõendanud. Kostja tahtlust hageja suhtes hagis märgitud arvete teadlikuks tasumata jätmiseks ei ilmnenud ka tunnistaja M J ütlustest. Eelnevast tulenevalt on hageja esitatud arvete alusel esitatud nõue hageja enda poolt esitatud asjaoludest tulenevalt aegunud. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on vastava taotluse aegumise kohaldamiseks kohtule esitanud. TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib pärast nõude aegumist kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja on kohtus vaidlustanud ka hagi tõendatuse, vaidlustades hageja esitatud arvetesaatelehtede alusel kauba saamise ja seadnud kahtluse alla arvete õiguspärasuse. Kohus nõustub kostjaga, et hageja esitatud dokumentaalsed tõendid on oma sisult vastuolulised ning asja sisulise arutamise lõpetamise ajaks ei ole hageja oma nõuet suutnud üheselt määratleda. Kostja poolt hageja tõendite analüüsimisel väljatoodud ebatäpsuste, arvete mittevastavuse ning arvete järgi enamtasutud summade väljatoomise järel on hageja oma nõuet menetluse käigus kahel korral korrigeerinud - viimati 16.04.2008 toimunud kohtuistungil (II, lk 1). Kostja vastuväidetele seoses arve nr.179, 07.09.2002 sularahas ja ka panga ülekande alusel toimunud tasumisest (pangaülekandes märgitud arve nr 48, 07.09.2002) ei ole hageja rohkem reageerinud. Kuigi hagiavalduses väitis hageja, et kostja on kauba maha müünud, tehes vastava järelduse kostja poolt hageja väljastatud saldoteadete mittevaidlustamisest, siis menetluse käigus hageja tunnistas, et saldoteateid tegelikult kostjale ei ole väljastatud. Samas nõustub kohus hageja seisukohaga, et saldoteadete esitamise kohustust seadus ei sätesta. Raamatupidamisseaduse § 15 sätestab aastaaruande eesmärgi, koostamise alused ja põhimõtted, sh ka aastaaruande koostamiseks varade ja kohustuste saldode inventeerimise kohustuse raamatupidamiskohuslase jaoks. Aastaaruandes vastava nõude olemasolu kajastamine või kajastamata jätmine ei välista aga nõude tõendatuse puhul võlgnikult selle sissenõudmist Saldo mõistet on käsitletud Võlaõigusseaduses võlasuhte lõppemist käsitleva peatüki tasaarvestust käsitlevas jaos seoses püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevate rahaliste nõuete ja kohustuste summeerimisega, millega loetakse tasaarvestus toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo) (VÕS § 203). Ka nimetatud säte ei kohusta saldoteadete esitamist ja eeldab tasaarvestuseks vajalike vastastikuste arvlemiste olemasolu. Kohus peab vajalikuks aga märkida, et hageja väidetud kestvuslepingu puhul oleks hageja poolt selliste saldoteadete esitamine kostjal esinevate kohustuste osas poolte võlaõiguslike suhete selguse mõttes olnud ilmselt mõistlik ja vajalik. Asja üleandmise täitmise kohustuse osas hageja osundamine VÕS § 209 lg 3 sätestatule antud asjas ei ole päris kohane, kuna VÕS § 209 lg 3 tervikteksti kohaselt, kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas ja asja omadused ei võimalda müüjal asja eraldamist enne selle vastuvõtmist ostja poolt, loetakse asi ostjale üleantuks, kui müüja on teinud kõik vajaliku, võimaldamaks ostjal asja vastu võtta. Hageja tugineb hagis märgitud arvete alusel kauba üleandmise tõendamisel ja õiguslikul põhistamisel TsÜS § 132 ja 133 sätestatule, kuna nõudes märgitud arve-saatelehed kauba vastuvõtmisel olid allkirjastatud kostja töötajate poolt. Hageja väitel tegeles kaupluses kauba tellimise ja vastuvõtmisega enamuses kaupluse juhatajana töötanud E S .

TsÜS 132 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus – või kutsetetegevusega. Kostja väitel ei ole seaduslik esindaja A M volitusi hagis märgitud kauba vastuvõtmiseks kellelegi andnud. Kohus nõustub kostja vastuväidetega kahtlustest hageja esitatud mõningate tõendite usaldusväärsuse suhtes. Hageja on ka ise kohtus omaks võtnud, et esitatud arvetel esineb parandusi (ülekirjutused, summade mittevastavused) ja ka puudusi (telefoninumbrite mittevastavus). Vastavalt arvete ebatäpsustele ning pangakontodest nähtuvate tegelike ülekannete suurusele on hageja menetluse käigus teinud ka oma nõudes parandusi. On tunnistanud ka võimalust esitatud kassa sissetuleku orderi tagantjärele koostamisest. Kostja ei ole tunnistanud hagiavalduses märgitud saatelehtede alusel kauba saamist. Kohtus tunnistajana ütlusi andnud M J väitis, et tema on allkirjastanud osa hagiavalduses märgitud arvetest (kokku viis arvet); samuti seletas, et üldiselt varustati arved pitsatijäljendiga, kuid hiljem seda enam ilmselt oluliseks ei peetud. Hageja taotletud tunnistaja E S poolt kirjalikult antud seletust TsMS § 229 tulenevalt ei ole võimalik kohtul tõendina arvestada. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus. Tunnistaja ülekuulamiseks on TsMS § 262 kohaselt kindel kord ning tunnistajat hoiatatakse ka teadvalt vale ütluse andmise eest. TsMS § 230 lg 1 teise lause kohaselt võivad pooled kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja ka selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja volitatud esindaja ei nõustunud E S kirjalikku seletust tõendina (tunnistaja ütlusena) arvestama, mistõttu kohus hageja esitatud kirjalikku seletust tõendina ei arvesta ja jätab selle tähelepanuta. Hagiavalduses nõude alusena märgitud arve nr 14 , 26.01.2004 alusel kauba vastuvõtmine kostja kaupluses ei ole tõendatud, kuna arve allkirjastanud isik on teadmata, kaupluse pitsat puudub ning ka tunnistaja M J kinnitusel oli kaupluses jaanuaris 2004 alanud remont. Kaupluses 31.12.2003 tehtud inventuuri kohta koostatud aktis (I, lk 171) ja kostja 2004.a. majandusaasta-aruandes on toodud vaid kostjal alles olnud kauba summaline arvestus, mis ei tõenda hageja nõudes märgitud kauba olemasolu ega summat. Hageja täiendavale kirjalikule seisukohale 31.12.2007 lisatud väljavõtted ajakirjandusest ja neti-kommentaaridest (kostja juhatuse liikme A M suhtes) jätab kohus tähelepanuta kui asjasse mittepuutuvad dokumendid (I, lk 172-177). Ka hageja ise nimetatud dokumentidele kui tõenditele ei ole tuginenud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hageja esitatud dokumentaalsete tõendite vastuolulise ja kostja põhistatud vastuväidetest tulenevalt leiab kohus, et juhul, kui hagi ei oleks aegunud, ei ole hagis märgitud kostjal esinevad kohustuste olemasolu ja suurus olemasolevate tõendite alusel tõendatud ning hagi kuulub ka tõendamatuse tõttu täielikult rahuldamata jätmisele.

Kohtukulude jaotusest

TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi täielikul rahuldamata jätmisel jäävad kostja poolt asjas kantud menetluskulud hageja kanda ning hageja menetluskulud hageja enda kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on õigus nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohus juhindus veel TsMS 386 lg 2; 442; 452; 632 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige: Nooremreferent

/allkiri/

Kohtuotsus jõustus 18. juulil 2009.a Nooremreferent

I.Külavee I.Golubev

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.