Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav
Tsiviilasi
RDT Liising OÜ hagi Carrental 24 OÜ vastu tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
5000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.01.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RDT Liising OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18.05.2009, avalik kohtuistung
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja RDT Liising OÜ (registrikood 10712492; Mõtsküla, Ahja vald, Põlvamaa), esindaja adv Elise Vasamäe Kostja Carrental 24 OÜ (registrikood 11221218; Narva mnt 7c, Tallinn), esindaja juhatuse liige Rain Luik
RESOLUTSIOON
• Rahuldada RDT Liising OÜ apellatsioonkaebus ja tühistada Harju Maakohtu 21.01.2008 otsus. • Teha asjas uus otsus, millega RDT Liising OÜ hagi rahuldada ja mõista Carrental 24 OÜ-lt välja hageja kasuks tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 5000 (viis tuhat) krooni. • Menetluskulud jäävad Carrental 24 OÜ kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada, üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata
menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue
1.RDT Liising OÜ (edaspidi hageja, apellant) esitas 18.01.2007 Harju Maakohtule hagi Carrental 24 OÜ vastu tekitatud varalise kahju suuruses 5000 krooni saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 07.06.2006 telefoni teel sõiduauto üürimise lepingu. Üürilepinguga kohustus kostja andma hageja kasutusse üheks ööpäevaks sõiduauto Sebring Cabrio, hageja kohustus tasuma selle eest üüri 1000 krooni. Hageja tasus 09.06.2006 ettemaksu 200 krooni. Kokkuleppe kohaselt asus hageja 20.06.2006 tasuma kostja kontoris kostjale ülejäänud üürisummat 800 krooni, et saada sõiduauto oma kasutusse. Kostja otsustas lepingust ühepoolselt taganeda, keeldus sõiduautot hageja kasutusse andmast ning tagastas hagejale tasutud ettemaksu.
3.Hageja oli sõlminud 07.06.2006 kolmanda isikuga lepingu, millega kohustas kasutama sõiduautot Sebring Cabrio turistide sõidutamiseks ning oli õigustatud saama selle eest tasu 4000 krooni. Kuna kostja rikkus üürilepingut, tekkis hagejale kahju 5000 krooni, sh saamata jäänud tulu 3000 krooni ning kolmanda isikuga sõlmitud lepingus ettenähtud leppetrahv 2000 krooni, mille hageja tasus kolmandale isikule 25.07.2006.
4.Menetluse kestel asus hageja seisukohale, et poolte 07.06.2006 sõlmitud leping võib olla eelleping, ning esitas alternatiivse nõude, milles palus kostjalt välja mõista üürilepingu eellepingu rikkumisega tekitatud kahju 5000 krooni. Kostja vastus
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.
6.Vastuväidete kohaselt ei ole kostja hagejaga üürilepingut sõlminud. Poolte 07.06.2006 telefonivestlus ei olnud leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 mõttes. Pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi. Kostja ei võtnud endale telefonikõnega lepingulisi kohustusi. Kehtivat üürilepingut pooled ei sõlminud, sest hageja ei täitnud üürilepingu sõlmimise tingimusi. Üürilepingu oluliseks tüüptingimuseks on kliendil krediitkaardi olemasolu. Lepingut sõlmima tulles ilmnes, et hagejal ei ole krediitkaarti. Kostja ei saanud üürilepingust taganeda, sest taganemine eeldab lepingu olemasolu. Hageja väide saamata jäänud tulu kohta ei ole kohane, kuna pooled ei jõudnud üürilepingu sõlmimiseni. Üürilepingu sõlmimise tingimuste kohaselt ei või klient kasutada üüriautot endale tulu teenimiseks. Kuna hageja ei täitnud üürilepingu sõlmimise eeldusi – tal ei olnud krediitkaarti ning ta soovis autot üürida tulu saamiseks –, otsustas kostja jätta hagejaga üürilepingu sõlmimata ning tagastas hagejale tasutud ettemaksu.
7.Hageja ei ole tõendanud, et kostja pidas läbirääkimisi või katkestas need pahauskselt. VÕS § 11 lg-te l ja 2 koostoimes sõlmib kostja sõiduautode kasutamise üürilepingud ja eellepingud kirjalikus vormis. Väidetavaks kahjuks olev leppetrahv, mille hageja tasus kolmandale isikule viimasega sõlmitud lepingu rikkumise tõttu, oli hagejale ettenähtav ja tema poolt välditav. Kahjul puudub põhjuslik seos kostja tegevusega. Maakohtu otsuse põhjendused
8.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Otsuse põhjenduste kohaselt pidasid pooled 07.06.2006 telefoni teel läbirääkimisi sõiduki üürilepingu sõlmimiseks. Kostja esitas hagejale ettemaksuarve. Hageja tasus ettemaksu 09.06.2006. Pooled vaidlevad selle üle, kas telefonikõne, ettemaksuarve esitamise ja selle tasumise tulemusena sõlmiti sõiduki üürileping. Tõendatud on, et enne kostjale helistamist 07.06.2006 tutvus hageja interneti teel üürilepingu üldtingimustega. Pooled ei vaidle selle üle, et üürilepingu sõlmimise tingimusteks olid kostja üldtingimused. Pooled leppisid kokku kõigis üürilepingu olulistes tingimustes, sh sõiduki hageja kasutusse andmise ajas, sõiduki liigis ja selle kasutamise tasus. Kostja väide, et pooled pidasid üksnes lepingueelseid läbirääkimisi, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Materjalidest ei nähtu, et pooled pidasid läbirääkimisi lepingutingimuste üle ka pärast 07.06.2006 toimunud telefonivestlust. Vastupidi, kostja esitatud ettemaksuarve ja selle tasumine hageja poolt viitavad selgelt poolte tahtele olla lepinguga seotud. Kuivõrd seadus ei sätesta sõiduki kasutamise lepingutele kohustuslikku vorminõuet ja kostja lepingutingimustes ei ole selgesõnaliselt sätestatud, et auto kasutamise leping sõlmitakse üksnes kirjalikus vormis, sai sõiduki üürilepingu sõlmida ning see sõlmitigi suuliselt.
10.Pooled ei vaidle, et kui hageja tuli 20.06.2006 autole järgi, keeldus kostja autot hageja kasutusse andmast. Vaieldakse selle üle, kas kostja oleks pidanud sõiduki hagejale üle andma. Kostja üldtingimuste p 21 kohaselt broneeritakse krediitkaardilt (deebetkaardilt) deposiit 3000 krooni ning see vabastatakse 14 päeva jooksul tingimusel, et tagastatud sõiduk on tagastades korras, tangitud ning üüriperioodil ei ole väljastatud parkimistrahve. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et enne üürilepingu sõlmimist tutvus hageja kostja üldtingimustega ning oli teadlik sellest, et auto kasutusse saamiseks on vaja esitada krediitkaart. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal ei olnud kostjale esitada pangakaarti, sh krediitkaarti. Autole järele minnes ei olnud hagejal võimalik deponeerida lepingutingimuse täitmiseks vajalikku tagatist pangakaardi abil. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kokkulepitud rahasumma broneerimiseks esitas hageja esindaja kostjale endaga kaasas olnud isiku krediitkaardi. Sellel isikul puudusid volitused hageja nimel üürilepingut sõlmida. Tunnistajana üle kuulatud kostja töötaja ütluste kohaselt ei saanud ta esitatud krediitkaarti aktsepteerida, kuna selle omanik ei olnud hagejaga seotud. Lepinguga mitteseotud isiku krediitkaardilt summade broneerimine ei ole lubatud. Sõiduk jäi üle andmata hagejast tulenevatel põhjustel, sest hageja ei täitnud lepingutingimusi. Hageja väide, et ta soovis tasuda deposiidiks vajaliku rahasumma sularahamaksega, ei ole tõendatud. Kuna kostja üldtingimused ei keela üüritud auto kasutamist tulu saamiseks, ei ole asjakohane kostja väide, et lepingu sõlmimisest keeldumise aluseks oli ka hageja eesmärk kasutada autot tulu teenimiseks. Kostja ei rikkunud lepingut, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebus
11.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda.
12.Kaebuse kohaselt hindas maakohus tõendeid ebaõigesti ning tuvastas sellest tulenevalt asjaolud ebaõigesti. Tunnistajate R. E. ja R. E. ütlustest nähtub, et hageja esindajana tegutsenud R. E. pakkus vastustajale erinevaid võimalusi 3000 krooni deposiiti kandmiseks, kuid arusaamatutel põhjustel kostja keeldus. Hagejal puudus üksnes krediitkaart, mille olemasolu ei olnud üldtingimuste kohaselt nõutav. Kohus jättis tähelepanuta ja hindamata tunnistajate ütlused, mille kohaselt täitis hageja kõik omapoolsed lepingust tulenevad kohustused ning oli õigustatud saama kokkulepitud ajal lepingu esemeks olnud sõiduki enda kasutusse. Kohus uuris tõendeid ühekülgselt, lähtudes üksnes tunnistaja U. J. vastuolulistest ütlustest.
13.R. E. ütluste kohaselt nõudis kostja hagejalt 20.06.2006 krediitkaardi olemasolu, aktsepteerimata hageja teisi ettepanekuid deposiidi maksmise võimaluste osas. Kohus asus arusaamatult seisukohale, et tõendamist ei leidnud, et hageja soovis oma kohustust tasuda deposiidisumma täita ükskõik millisel viisil. R. E. ütlustest nähtub üheselt, et hageja soovis oma kohustust tasuda deposiiti rahasumma täita sularahamaksega. Kohus jättis tähelepanuta R. E. ütlused, mille alusel on selge, et hagejale oli vastuvõetav autorendilepingu üldtingimuste p 21 ning ta täitis seda. Kohus asus meelevaldselt seisukohale, et leidis tõendamist, et autole järele minnes ei olnud hagejal võimalik deponeerida lepingutingimuse täitmiseks vajalikku tagatist pangakaardi abil. Kohus samastas ebaõigesti krediitkaardi puudumise deebetkaardi puudumisega, kuigi deebetkaardi puudumine antud vaidluses esile ei kerkinud. R. E. ütlustest nähtub, et 20.06.2006 muutis kostja arusaamatutel põhjustel ühepoolset oma nõudmisi pangakaartide olemasolu osas ning nõudis hagejalt just krediitkaardi olemasolu, kuigi hageja oli teadlik lihtsalt pangakaardi (kas deebet- või krediitkaardi) olemasolu vajalikkusest.
14.Kohus ei kogunud tõendeid selle kohta, kas hagejal oli olemas deebetkaart ja vajalik rahasumma deposiiti maksmiseks. Kohus lähtus üksnes U. J. ütlustest ja leidis ekslikult, et hagejal ei olnud kaasas pangakaarti. Tunnistaja ütlustega ei tehtud kindlaks, kas jutt on kreedit- või deebetkaardist. Kohus jättis asjas olulist tähtsust omava asjaolu tuvastamata ning asus meelevaldselt tunnistajate ütlusi hinnates ebaõigele seisukohale.
15.Kohus tugines ebaõigesti VÕS § 82 lg-le 5 ja § 111 lg-le 1 ning asus meelevaldselt seisukohale, et kostja poolne lepingust tulenevate kohustuste täitmisest keeldumine oli õiguspärane. Kohus asus seisukohale, et R. E. ütlused, et ta oli nõus maksma sularahas 10 000 krooni deposiiti ja/või väljastama garantiikirja, ei ole asjakohased. Hageja pakkus kohustuse täitmist ning oli valmis andma täitmiseks tagatise. Seega ei olnud kostjal seaduslikku alust omapoolse kohustuse täitmisest keelduda.
16.Kohus jättis kohaldamata VÕS § 116 lg 1, mille kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda üksnes siis, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kuivõrd hageja poolne oluline lepingurikkumine tõendamist ei leidnud, ei olnud kostja lepingust taganemine VÕS § 116 järgi seaduspärane. Kohus kohaldas ebaõigesti ka VÕS § 115 lg-t 1.
17.Hageja palub kuulata tunnistajatena üle R. E. ja R. E., kes saavad tõendada, et hageja täitis kõik vajalikud kostja rendilepingu üldtingimustest tulenevad tingimused, mh oli hagejal deebetkaart ning sularaha vajalikus summas deposiiti maksmiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Menetluse edasine käik
19.Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2008 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 10.02.2009 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus
20.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi esindaja ja uurinud ning hinnanud maakohtus kogutud tõendeid kogumis, samuti võttes aluseks Riigikohtu lahendis antud seisukohad õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 693 lg 2), leiab, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse norme. Seetõttu tuleb otsus tühistada ja apellatsioonkaebus rahuldada. Küll aga on asjas võimalik teha uus otsus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
21.Hageja on esitanud nõude varalise kahju välja mõistmiseks kostjalt põhjusel, et kostja rikkus pooltevahelist 07.06.2006 sõlmitud sõiduauto üürilepingut (alternatiivse seisukoha kohaselt üürieellepingut). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus keelduda hagejale sõiduauto üle andmisest põhjusel, et hageja esindajal puudus krediitkaart, millelt oleks saadud deponeerida lepingu lisaks olnud kostja üldtingimuste (edaspidi ÜT, t lk 25) p-s 21 ettenähtud tagatisraha. Hageja väitel nõudis kostja ebaõigesti krediitkaarti, kuna viidatud ÜT punkti kohaselt oleks saadud kasutada ka deebetkaarti või kolmanda isiku krediitkaarti, samuti oleks tagatise eesmärk olnud täidetud vastava rahasumma sularahas kostjale andmisega. Kostja on seisukohal, et tal oli õigus nõuda nimelt krediitkaarti ja keelduda nii sularaha kui kolmanda isiku krediitkaardi vastu võtmisest. Samuti on kostja seisukohal, et poolte vahel ei olnud üldse sõlmitud üürilepingut, vaid toimusid lepingueelsed läbirääkimised ja leping pidi sõlmitama kirjalikus vormis. Lisaks on kostja seisukohal, et tema poolt lepingust taganemise aluseks oli ka asjaolu, et vastavalt ÜT-le ei tohtinud hageja kasutada üüritavat sõidukit kasu saamise eesmärgil.
22.Alljärgnevalt võtab kolleegium seisukohad pooltevahelise õigussuhte olemuse ja lepingulise kahju kõigi koosseisuliste elementide (kostja õigusvastane käitumine, hagejale kahju tekkimine, põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale kahju tekkimise vahel ning kahju suurus) kohta.
23.Esmalt nõustub kolleegium maakohtu otsuse selle osaga ja nende põhjendustega, milledes jõuti järeldusele, et poolte vahel oli 07.06.2006 sõlmitud suuline sõiduki Sebring Cabrio üürileping. Tunnistaja R. E., lepingu sõlmimisel hageja esindaja, ütluste kohaselt oli ta enne 07.06.2006 kostjale helistamist tutvunud internetis kostja üürilepingu üldtingimustega ja need sobisid hagejale (ütlused t lk 70). Poolte vahel puudub vaidlus, et 07.06.2006 pidasid nende esindajad R. E. ja U. J. telefoni teel läbirääkimisi sõiduauto Sebring Cabrio üüri lepingu sõlmimiseks ning kostja esitas ettemaksuarve, mille hageja tasus (maksedokument tl lk 9, arve t lk 12). Puudub vaidlus, et pooled saavutasid 07.06.2006 kokkulepped kõigis üürilepingu olulistes tingimustes: üüritav sõiduk, selle üürniku kasutusse andmise aeg, üüri suurus, ning et hageja võttis täitmiseks ÜT punktides sisalduvad tingimused. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe ja enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Sama seaduse § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumise esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et 07.06.2006 sõlmisid pooled suulise sõiduki üürilepingu.
24.Kohtule esitatud tõenditega ei ole kooskõlas kostja väited lepingu kohustusliku vormi ja lepingueelsete läbirääkimiste kohta. Tõenditest ei nähtu, et peale ettemaksuarve väljastamist oleks poolte vahel veel mingeid läbirääkimisi peetud. Ka ei tulene sõiduki üürilepingu kohustuslik vorm seadusest ega sisaldu sellist nõuet ka kostja ÜT-s. Seega tuleb lähtuda VÕS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
25.Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel puudub vaidlus, et 20.06.2006 läks R. E. hageja esindajana kokkulepitud sõidukile järele, kuid kostja keeldus sõidukit hageja kasutusse andmast. Kolleegium on asjas sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et kostja sellises tegevuses on tuvastatav pooltevahelise üürilepingu rikkumine. Vastavalt VÕS § 276 lg-le 1 on üürileandja kohustuseks kokkulepitud ajal asi üürnikule üle anda. Otsuses eelpool leidis tõendamist muuhulgas, et 07.06.2006 leppisid pooled kokku sõiduki kasutamise hageja poolt 20.06.2006. Kostja väite kohaselt ei antud sõidukit üle põhjusel, et hageja ei tasunud ÜT p-s 21 kokkulepitud tagatist.
26.Viidatud p 21 kohaselt tuleb üürnikul broneerida deposiit 3000 krooni krediitkaardilt (deebetkaardilt) ning see vabastatakse 14 päeva jooksul tingimusel, et tagastatud sõiduk on
tagastades korras, tangitud ning ei ole väljastatud rendiperioodil parkimistrahve. Seega nähtub otseselt ÜT p 21 sõnastusest, et hagejal oli õigus esitada kostjale nii krediit- kui deebetkaart. Tunnistaja U. J. (ütlused t lk 74) kohaselt oli tähtis pangakaart, kas tavaline või krediitkaart. Tunnistajate R. E. ja R. E. ütluste (t lk 72) kohaselt nõuti hageja esindajalt nimelt ja ainult krediitkaarti. Kohtule esitatud tõenditega, sealhulgas tunnistajate ütlustega, ei ole tõendatud, kas hageja pakkus kostjale ka deebetkaarti, küll on aga kõigi kolme tunnistaja ütlustega veenvalt tõendatud, et hageja esindaja pakkus tagatise kohustuse täitmiseks kolmanda isiku, see on temaga kaasas olnud tunnistaja R. E., krediitkaarti.
27.Kolleegium on seisukohal, et kostjal ei olnud õiguslikku alust keelduda kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu võtmisest, seda enam, et puudub vaidlus, et hageja võlgnikuna oli tema eest täitmisega nõus. VÕS § 78 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Sama sätte lg 2 kohaselt võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidab kolmas isik. Nimetatud sätete mõtte kohaselt ei pea võlgnik kohustust täitma isiklikult, vaid seda võib teha ka kolmas isik. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-88-00 asunud seisukohale, et kui võlausaldajal puudub põhjendatud huvi isikliku täitmise vastu, võib kolmas isik kohustuse täita isegi võlgnikult luba küsimata ja võlausaldaja peab täitmise vastu võtma, ilma et ta vajaks selleks võlgniku nõusolekut. Ei pooltevahelisest lepingust ega seadusest ei tulene vaidlusaluse kohustuse (tagatiseks rahasumma deponeerimise) võlgniku poolt isikliku täitmise kohustus. Kolleegium on seisukohal, et sellist kohustust ei tulene ka konkreetse kohustuse olemusest. Tunnistaja U. J. ütluste kohaselt on ÜT p-st 21 sisalduva tagatise mõtteks, et kui klient teeb autoga avarii, saab parkimistrahvi vmt, siis ei pea kostja selle eest maksma. Seega tegemist on sisuliselt raha maksmise kohustusega, mille eesmärk oleks olnud saavutatud ka kolmanda isiku krediitkaardilt vastava rahasumma deponeerimisega konkreetse tehingu tagatiseks. Tagatisraha olemus on sätestatud VÕS §-s 308 ja seda saab poolte kokkuleppel kasutada igasuguste üürilepingute puhul. Tagatisraha maksmises kokku leppimise korral on üürileandja huvi suunatud sellele, et tema valduses oleks üürniku rahasumma, milline tagaks kõikvõimalikke üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu ja et võimalikku nõuet üürniku vastu oleks võimalik tagatisrahaga tasaarvestada. Üürileandja jaoks ei saa olla põhjendatud huvi asjaolul, kas tegemist on üürniku isikliku rahaga või maksab (deponeerib) keegi selle tema eest. Seetõttu ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et R. E. krediitkaarti ei saadud tagatisraha võtmiseks kasutada, kuna see isik ei olnud hageja äriühinguga seotud.
28.Kolleegium on lisaks seisukohal, et tagatisraha andmise/võtmise eesmärk oleks olnud täidetud ka tagatise sularahas kostjale üleandmise korral. Kuna tagatise andmises oli lepitud kokku tüüptingimusena, siis vastavalt VÕS § 39 lg-le 1 tuleb seda tingimust tõlgendada nii nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik oleks seda samadel asjaoludel mõistma pidanud ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tingimuse kasutaja kahjuks.
29.Kuna kostja keeldus ebaõigesti kolmanda isiku poolt tagatisraha maksmist vastu võtmast, sattus ta hageja suhtes vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes ja sama sätte lg 2 kohaselt vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Asjaolusid, millised annaksid aluse tuvastada hageja käitumises kas tahtlust või rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4, 5), tõendamist ei leidnud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostjal ei olnud õigust keelduda pooltevahelise lepingu alusel kokkulepitud ajal kokkulepitud sõiduki üle andmisest ning kuna ta seda siiski tegi, rikkus ta kohustust ja hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt, kui võlgnik on rikkunud kohustust, võib võlausaldaja nõuda muuhulgas kahju hüvitamist. Ka võis hageja nõuda kahju hüvitamist ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega määramata, kuna on ilmne, et sellisel määramisel ei oleks olnud tulemust
(VÕS § 115 lg 3) --- pooled olid leppinud kokku konkreetse kuupäeva, millal hageja konkreetset sõidukit vajas (20.06.2006) ja seega hilisemalt ei olnud kostjal kohustust võimalik täita.
30.Õige on ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud poolte vahel kokkulepitud tingimustest tulenevalt hagejal keelatud üüritavat sõidukit kasutada kasu saamise eesmärgil. Selline kokkulepe ei nähtu ei ÜT-s kirja pandust ega poolte vahel suuliselt kokkulepitust. Seega kasu saamise eesmärgil üürilepingu sõlmimine üürniku poolt ei saanud olla üürileandjale seaduslikuks aluseks lepingust taganemiseks. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.
31.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja on tõendanud tema ja IWW Invest (tellija) OÜ vahelise töövõtulepinguga 07.06.2006 (t lk 10-11), et hageja oli võtnud endale kohustuse tutvustada tellija väliskülalistele 20.06.2006 Tallinna linna ja lähiümbrust avatud katusega mootorsõidukiga, saades selle eest tasu 4000 krooni, ning kohustudes lepingu nõuetekohasel mittetäitmisel maksma tellijale leppetrahvi 2000 krooni. Maksekorraldusega 25.07.2006 (t lk 8) on tõendatud, et hageja tasus tellijale nimetatud leppetrahvi. Tunnistaja R. E. ütlustega on tõendatud hageja väited, et nimelt selle lepingu täitmiseks sooviti kostjalt konkreetset sõidukit üürida ja et kostja oli teadlik, milleks sõidukit kasutada soovitakse. Asjaolu, et kostja teadis, et hageja soovib sõidukit kasutada selle eest tasu saades, nähtub kostja seisukohtadest maakohtus ja nimelt see asjaolu oli kostja poolt lepingust taganemise üheks aluseks 14.02.2007 esitatud kirjaliku vastuse kohaselt (t lk 21-23). Kolleegium on seisukohal, et asjas on tõendatud põhjuslik seos kostja poolt kohustuse (sõiduki üleandmise) rikkumise ja hagejal kahju tekkimise vahel --- kuna kostja keeldus kokkulepitud ajal sõidukit hageja kasutusse andmast, ei saanud hageja enda tellijaga kokkulepitud tingimustel minna väliskülalistele vastu ega tutvustada neile Tallinna ja selle lähiümbrust ja pidi seetõttu jääma ilma lepingutasust 4000-1000 (kostjale maksmisele kuulunud üüritasu)= 3000 krooni ning pidi tasuma lepingu täitmata jätmise eest enda tellijale lisaks leppetrahvi 2000 krooni. Kuna kostja teadis, millisel eesmärgil hageja sõidukit vajab, pidi ta nägema ette, et temapoolne lepingu rikkumine võib hagejale kaasa tuua kahju tekkimise (VÕS § 127 lg 3). Tõendamist ei leidnud asjaolud, milliste alusel saaks asuda seisukohale, et hageja ei oleks tõenäoliselt saanud lepingust kasu 3000 krooni ja oleks pidanud tõenäoliselt maksma leppetrahvi 2000 krooni ka siis, kui kostja oleks nõuetekohaselt täitnud oma kohustust ja andnud sõiduki hageja kasutusse 20.06.2006 hommikul. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 2 on varaliseks kahjuks eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sama sätte lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud vara, käesolevas asjas seega hageja poolt tasutud leppetrahvi 2000 krooni, ja lg 4 kohaselt on saamata jäänud tuluks kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, käesolevas asjas seega 3000 krooni kasu. Kostjal tuleb tekitatud kahju hagejale hüvitada.
32.Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega antud asjas kostja.
Tiit Kollom
Imbi Sidok
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.