Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Deliktiõiguse rakendamise jaoks omab tähtsust asjaolu, kas käesoleva juhul läheb hageja poolse kindlustushüvitise maksmisega kannatanu Karl Multeri nõudeõigus üle kindlustusandjale (hagejale). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et märtsis 2003 on Karl Multerile kuulunud korteris Xxxxx x-x tekkinud veekahju (tl 1-3, 107). Hageja on esitanud koopia maksekorraldusest (tl 15, 17), millest nähtub Karl Multerile kahju hüvitamine. Kohus ei nõustunud kostja väidetega kindlustuslepingu puudumise ja kahju hüvitamise tõendamatuse kohta. Kohtuotsuse kohaselt on tõendatud kindlustussuhte olemasolu hageja ja Karl Multeri vahel ja sellest tulenev hageja kohustus hüvitada Karl Multerile kindlustusjuhtumiga tekitatud kahju. Seega on tulenevalt VÕS § 173 lg-test 1 ja 2, lg 3 p-st 4 ja § 492 lg-st 1 hagejale üle läinud kannatanu Karl Multeri nõudeõigus kostja vastu. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et Karl Multerile tekkinud kahju on põhjustanud kostja õigusvastane tegu. Tunnistaja K. S. on 10.09.2008 toimunud kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta. Et kostjale kuuluvas korteris avastasid nad köögikapi avamisel, et köögis oleva kraanikausi sifooni või haisuluku äravoolutoru ei ole ühendatud kanalisatsioonitorustikuga. Kuna korteris viibiv isik selgitas tunnistajale, et eelmisel õhtul oli olnud suurem pidu ja siis oli ta nõusid pesnud, eeldas tunnistaja, et veekahju tekkepõhjuseks oli torustike mitteühendamine, sest teisi allikaid korteris ei olnud. Ka selgitas tunnistaja, et ta ei pidanud vajalikuks kontrollida, kas kanalisatsioonitoru ühenduskoht lekkis või mitte, kuna pidas seda nii ilmseks. Samuti selgitas tunnistaja, et ei pidanud vajalikuks kontrollida, kas veeleke oli põhjustatud muust kui kostja kraanikausi aluse torustiku lekkest (tl 142). Kohtu arvates on tunnistaja ütlustega tõendatud, et hageja ei ole piisavalt kontrollinud, kas kahju võis tekitada kostja õigusvastane tegu. Hageja väitel ja tunnistaja ütluste kohaselt on toimikus olevalt fotolt (tl 12) nii ilmselgelt näha, et kanalisatsioonitoru ei olnud ühendatud ja et kanalisatsioonitoru ühenduskoht võis põhjustada lekke. Fotolt ilmneb, et kanalisatsioonitorustiku ühenduskoht on roostes, kuid kohus leiab, et roostes toru ei tähenda automaatselt, et toimub leke. Kohtu hinnangul võivad torud olla roostes, kuna torud on läbijooksva vee tõttu külmad ja selle tagajärjel kondenseerub õhuniiskus toru pinnal ja tekitab rooste. Kuna ka tunnistaja on andnud ütlusi, et ei kontrollinud, kas kanalisatsioonitoru ühenduskoht oli lekke allikaks, siis leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et Karl Multeri korteris toimunud veekahju toimus kostja korteri kraanikausi aluse kanalisatsioonitoru lekke tulemusel. Kuna vesi ei pruugi tulla ainult otse ülevalt (kostja korterist), vaid ka kõrvalt ülevalt või veel kõrgemalt, siis tulnuks hagejal nimetatud asjaolu kontrollida. Tunnistaja K. S. on tunnistanud (tl 142), et ta ei näinud vajadust kontrollida, kas veelekke põhjus on mujal kui kostja korteris. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna hageja kindlustusandjana on jätnud kontrollimata kahju põhjustamisega seostud asjaolud, siis ei ole tõendatud kahju tekitamine kostja poolt ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna hageja on kindlustusandjana jätnud kontrollimata kahju põhjustamisega seostud asjaolud, siis ei ole tõendatud kahju tekitamine kostja poolt ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellant selgitab, et kraanikausi alt torudest tehtud pildil (tl 12) on näha, et ülemine toru (valge) on peenem kui alumine toru (must) ning nende torude vahel on vahe. Vahe on piisavalt suur, et kui kraanikausist vett alla lasta, siis kõik vesi alumisest torust sisse ei lähe ja jookseb läbi selle vahe torust välja ja siis valgub mööda musta toru väliskülge alla. Nimetatud fakti on kinnitanud tunnistaja K. S. (tl 142-143). Tunnistaja sõnade kohaselt veekahju tekkepõhjuseks oli torustike mitteühendamine, sest teisi allikaid korteris ei olnud. Tunnistaja selgitas, et viidatud fotolt on ilmselgelt näha, et kanalisatsioonitoru ühenduskohast oli põhjustatud leke. Samuti ei olnud ühtegi jälge, et vesi oleks tulnud kostja korterist kõrgemalt. Lisaks tunnistajale on veel teisi tõendeid mis tõendavad, et veeleke sai alguse kostja korterist. Vaatlusaktis (tl 7-8) on märgitud, et korteris nr x on

ülevaatuse hetkel näha, et köögi kraanikausi äravoolutorustik ei ole ühendatud korralikult ja kraanikausist välja jooksev vesi jooksis põrandale. Samuti kinnitas kostja korteri üürnik K. S. (tl 117), et veekahju sai alguse kostja korterist. Samuti on kahjuavalduses (tl 4) Karl Multer märkinud, et veekahju tekkekoht on kindlaks tehtud ja see oli ülemises korteris, kus veeühendus oli halvasti tehtud. Seetõttu on apellant seisukohal, et kahjukäsitleja tegi sündmuskohal kõik selleks, et välja selgitada veekahju tekkepõhjus. Ta vaatas Karl Multeri korteris üle kahjustused. Veekahjule viitasid märjad plaadid, mis olid laest alla põrandale kukkunud ja seega pidi veekahju tekkepõhjust otsima korrus kõrgemal asuvast korterist. Kostja korterisse lasi neid sisse K. S., kes korterit üüris. Vaadates kraanikausi alla oli selge, et vesi on sealt lekkinud. Asjakohatu on kohtu hinnang, et torud võivad olla roostes, kuna torud on läbijooksva vee tõttu külmad ja selle tagajärjel kondenseerub õhuniiskus toru pinnal ja tekitab rooste ning kohtu hinnangul torud võivad olla roostes. Lisaks sellele on kohus märkinud otsuse punktis 9, et puudub vaidlus selles, et märtsis 2003 on Karl Multeri korteris Xxxxx x-x tekkinud veekahju. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kahju juhtus 26.02.2004. Kuigi kostja on paljasõnaliselt väitnud, et kahju juhtus märtsis 2003, ei kinnita seda ükski muu tõend. 01.09.2008 esitatud vastuses on hageja märkinud, et kostja eksib kuupäevaga: ka kõik muud tõendid kinnitavad, et see toimus 2004.a. Ka K. S. üüris kostja korterit alates sügisest 2003. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ning tuvastanud seetõttu asjas tähtsust omavad asjaolud ebaõigesti. Vastavalt sellele tuleb ümber jaotada ka menetluskulud. Hageja esitas 14.09.2006 kohtule kostja vastu nõude KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagi aluseks olid faktilised asjaolud, nagu veeavarii toimumine (selle lähtekoha määramine), kannatanu korteri kahjustamine, kahju suuruse tuvastamine, kostja seadusest tulenev kohustus hoiduda teisele korteriomanikule kahju tekitamisest ning põhjusliku seose asjaolud, samuti see, et hageja on kannatanule kahju hüvitanud. Hagiavalduse kohaselt teatas Karl Multer 26.02.2004 hagejale, et tema korteris Tallinnas Xxxxx x-x on toimunud veekahju. Hageja kahjukäsitleja fikseeris kohapeal vaatluse käigus kahjustused, samuti tuvastati, et kahju põhjustanud vee läbijooks sai alguse korrus kõrgemal asuvas korteris nr x. Hageja lisas hagiavaldusele mõlemas korteris vastavatest objektidest tehtud fotod, samuti remondikulude kalkulatsiooni, mille kohaselt moodustasid need 22 115 krooni (millest hageja, arvestades maha omavastutuse 3000 krooni, hüvitas Karl Multerile 19 115 krooni). 22.07.2008 kohtule esitatud vastuses (tl 74-76) vaidles kostja hagile vastu, väites põhiliselt, et 2003.a mingi veeavarii toimus, kuid mingit tema süüd nad Karl Multeriga ühiselt ei tuvastanud ning et antud juhul on tegemist Karl Multeri sooviga saada pettuse teel kindlustushüvitist, kinnitades ühtlasi ka seda, et hageja väidetud veeavarii toimumise ajal ei saanud keegi tema korterisse pääseda ega seega ka koostada akti ja pildistada. 15.08.2008 esitas hageja oma täiendavad seisukohad (tl 91-93) ja selgitas, millal toimus avarii, kuidas fikseeriti kostja korteris köögi kanalisatsioonitoru seisukord, kes konkreetselt teostas ülevaatuse, kes olid selle juures jne, ning esitas taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. 26.08.2008 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 105-110) seadis kostja kahtluse alla tema korterist tehtud fotod, väites algul, et tema korteri köök on teistsugune („Mul ei ole sellist mööblit..., ...minu korteris on uus mööbel.“), hiljem küll täpsustas, et uus mööbel on korteris aastast 2004, „kuskil jaanuarist või nii...“, samuti jäi ta selle juurde, et Karl Multer teatas talle veeavariist 2003.a (lisades, et siis ei lekkinud tema korteris midagi ja kostja küsimusele, et miks Karl Multer valetab, vastas viimane, et otsib võimalusi, kuidas finantseerida oma korteri remonti). Ühtlasi väitis

kostja, et 2004.a veebruaris ei olnud tal korteris üürnikke. 01.09.2008 esitas hageja kohtule oma täiendavad seisukohad (tl 113-115) ning lisas Karl Multeri ja kostja korterit üürinud K. S. kirjalikud seletused. Ühtlasi esitas hageja ka varakindlustuse poliisi (tl 132). 10.09.2008 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 133-146) kostja tunnistas, et mõlemad fotod on tehtud tema köögist, kuid ta ei tea, millal need on tehtud (väites samas, et Karl Multer ise lõhkus oma lae). Kostja tunnistas, et K. S. elas tema korteris (ning väitis, et nimetatud isik oli Karl Multeri sõber). Kohtu küsimusele, et miks kostja ei taotle K. S. ülekuulamist tunnistajana, vastas kostja, et ei ole vaja teda tunnistajaks kutsuda, sest ta ei mäleta, kuidas asi oli. Kohus kuulas hageja taotlusel üle tunnistaja K. S., kes töötas hageja juures kahjukäsitlejana. Vaidlusaluse juhtumi ajal käis ta kostja korteris koos Karl Multeri ja Sirli Metsamäega, korteris oli kohal ja avas ukse end üürnikuks nimetanud isik (K. S.). Maakohus tuvastas, et hageja on tõendanud tema ja kannatanu Karl Multeri vahel kindlustussuhte olemasolu ja sellest tulenevat hageja kohustust hüvitada Karl Multerile kindlustusjuhtumiga seotud kahju, millest tulenevalt on hagejale läinud üle nõudeõigus kostja vastu. Samas aga leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud, et Karl Multerile tekkinud kahju on põhjustanud kostja õigusvastane tegu. Kohus, tuginedes tunnistaja K. S. ütlustele, pidas tõendatuks, et hageja ei ole piisavalt kontrollinud, kas kahju võis tekitada kostja õigusvastane tegu. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõene või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohtu järeldused ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Ka tunnistaja ütlused sellist järeldust teha ei võimaldanud. Hagiavaldusele lisatud fotolt on üheselt nähtav, et kraanikausist lähtuv äravoolutoru ei ole ühendatud kanalisatsioonitorustikuga (on paigutatud selle kohale), on sellest oluliselt kitsam ja servadest lahtine. Seda asjaolu kinnitas oma ütlustes ka tunnistajana ülekuulatud K. S., kes teostas koos Karl Multeri ja Sirli Metsamäega ning K. S. juuresolekul sündmuskoha vaatlust. Tunnistaja ütluste kohaselt oli veelekke põhjus ilmselge: torud ei olnud ühendatud, pealegi selgitas üürnik, et eelmisel õhtul oli toimunud suurem pidu, mille järgselt ta pesi nõusid. Samuti märkis tunnistaja, et mingeid muid allikaid, kust oleks võinud veejooks alguse saada, korteris ei olnud, köök asus selle piirkonna kohal, kust oli kipsplaat laest alla kukkunud. Nende tõendite põhjal ei saanud kohus teha järeldust, et hageja nõue ei ole tõendatud. Pealegi ei kasutanud kostja võimalust lükata ümber hageja esitatud tõendeid, kui ta nendega ei nõustunud. Menetluse kestel on kostja esitanud hagile mitmeid paljasõnalisi vastuväiteid, mille ümberlükkamiseks on hageja esitanud uusi tõendeid, samas ei ole kostja ühtegi oma väidet pidanud vajalikuks tõendada. Ka kohtu ettepanekule kuulata tunnistajana üle tema korteris üürnikuna elanud K. S., vastas kostja keeldumisega. Kolleegium ei pea asjakohaseks maakohtu arutlust roostetanud toru teemal (mis ei tähendavat lekke toimumist ning et veelekke põhjus olla mujal, vesi ei pruugi tulla ainult otse ülevalt vaid ka kõrvalt ülevalt või veel kõrgemalt). Neile asjaoludele ei ole kostja tuginenud. KOS § 11 lg 1 p 1 sätestab, et korteriomanik on kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on seega reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, s.h deliktiõiguse sätteid (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-69-06, nr 3-2-1-38-05). Vaidlust KOS § 11 alusel lahendades ei ole oluline kahju tekitaja süü. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11 lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja

mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult nõuda. Neid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada rikkumist vabandatavaks ja vabastaksid rikkuja vastutusest, ei ole kostja esile toonud. Kostja on menetluse kestel oma seisukohti korduvalt muutnud ning vaielnud hagile vastu mitmesuguste erinevate väidetega, eitades algselt üldse juhtumi toimumist 2004.a, samuti võimalust, et selle toimumise ajal saadi olukorda tema korteris fikseerida. Kõik kostja väited on jäänud paljasõnalisteks. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja nõue tuginebki KOS §-le 11, mille kohaselt peab kahju tekitaja kannatanu omandile tekitatud kahju hüvitama. Asjas on tuvastatud, et kostja kui korteriomanik rikkus seadusest tulenevat kohustust hoida oma korteriomandi reaalosa korras, vältimaks seda kasutades teistele korteriomanikele kahju tekitamist. Jättes oma korteriomandi reaalosa hulka kuuluvate seadmete (torustiku) korrasoleku tagamata, on kostja sooritanud õigusvastase teo (ka VÕS § 1045 lg 1 p 5), mille tagajärjel on teise korteriomandi omaniku vara saanud kahjustusi. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad selle teo ja tagajärje vahelist põhjuslikku seost (VÕS § 127 lg 4). Seega on hageja nõue põhjendatud ja tõendatud. Kahju hüvitamise ulatuse kindlakstegemisel kohaldatakse VÕS 7. peatüki sätteid. Omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses. Hageja on nõude suuruse tõendamiseks esitanud vastava kalkulatsiooni. VÕS § 132 lg-st 3 tulenevalt hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud. Vastuseks kostja vastuväitele kahjuhüvitise liigse suuruse kohta on hageja nõude suurust lähemalt käsitlenud 01.09.2008 kohtule esitatud dokumendis (tl 114). Neile seisukohtadele ei ole kostja täiendavalt vastu vaielnud. VÕS § 492 lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad poolte menetluskulud kostja kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.