Avanti Pluss OÜ hagi AS Allante Transport vastu rahalises nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. jaanuari 2009. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Avanti Pluss OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
34 447,92 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (maakohtu menetluses hageja): Avanti Pluss OÜ (registrikood 10701666, asukoht Tallinn, aadress A.H. Tammsaare tee 143-23, 12915 Tallinn), lepinguline esindaja Svetlana Pilden; Vastustaja (maakohtu menetluses kostja): AS Allante Transport (registrikood 10392946, asukoht Tallinn, aadress Paneeli 2, 11415 Tallinn), lepinguline esindaja Marko Jaani; Kolmas isik kostja poolel: OÜ Rosseks (registrikood 10017958, asukoht Tallinn, aadress Laulupeo 21- 3, Tallinn).
Kohtuistungi toimumise aeg
8. mai 2009. a.
Istungil osalenud isikud
Apellandi esindaja Svetlana Pilden, vastustaja esindaja Marko Jaani
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 15. jaanuari 2009. a. otsus tühistada.
3.Teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt, AS-lt Allante Transport, hageja, Avanti Pluss OÜ kasuks välja põhivõlgnevus summas 30 832 krooni ja 50 senti ning viivis kuni kohtuotsuse kuulutamiseni summas 4 046 krooni ja 25 senti ning alates 29.05.2009.a viivis põhinõudelt 5%-lises aastamääras.
4.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, AS Allante Transport kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
20.septembril 2006. a. esitas Avanti Pluss OÜ maksekäsu kiirmenetluse avalduse Harju Maakohtusse AS-i Allanate Transport vastu rahalise nõude sissenõudmiseks. Kuivõrd kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, jätkus asja menetlemine hagimenetluses. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 24.04.2006.a veolepingu, mille järgi pidi kostja vedama kaupa marsruudil Poola-Tallinn-Pihkva-Moskva. 02.05.2006.a süttis Ivangorodi parklas seisnud sõiduk ja veos hävis. Kostja kindlustusandja käsitles juhtumit ja maksis kahjustatud kauba eest kostjale 18 6121 krooni, millest oli maha arvatud omavastutuse osa summas 7823 krooni. 30.08.2006.a kandis kostja hagejale üle 155 288,50 krooni, millest jäi 30 832,50 krooni maksmata. Kostja põhjendas seda leppetrahvi tasaarvestamisega, kuid hageja sellega ei nõustu. 13.10.2006 teatas kostja vastuseks hageja pretensioonile, et hageja võlgneb kostjale 21 seisupäeva eest trahvi 1000 krooni päevas, mille oli kostja tasaarvestanud. Samuti oli hagejal tasumata 30 832,50 krooni ja 21 000 krooni (trahv) vahe summas 9832,50 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlana kahju hüvitamiseks 30 254,52 krooni ja viivised ning viimases menetlusdokumendis palus viivise välja mõista alates nõudekirja esitamisest kostjale 04.09.2006 kuni kohustuse kohase täitmiseni 5% põhivõlalt, seisuga 03.12.2008 oli viivis ühekordse summana 4926,60 krooni ja edaspidi 4,14 krooni iga viivitatud päeva eest. Hageja leidis, et kostja oli vastutav veose kahjustumise/hävimise eest kui vedaja, ning et hageja ei vastuta tekkinud seisupäevade eest, kuna kostja kaupa kohale ei toimetanud, kaup seisis tollitsoonis seoses selle hävimisega ning hageja ei ole selle eest vastutav ning seega ei saanud kostja tasaarvestada 21 päeva eest leppetrahviga summas 21000 krooni (iga päeva eest 1000 krooni). Kostja kohustuseks oli kanda tollimaksud ja tasu veo eest.
Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata, kuna tema ei olnud vastutav tekkinud kahju eest. Kostja arvates tekkis kahju vedajast sõltumatutel asjaoludel, mida kostja ei saanud mõjutada. Kauba vedanud sõiduk oli pargitud ööseks ning tulekahju tekkis öösel teisel sõidukil ning sellelt levis tuli kaubaga sõidukile, mistõttu kaup hävis. Ei ole mõistlik
2 (8)
Tsiviilasi nr 2-06-25537 eeldada, et sõiduk tuleb parkida selliselt, et tema ümber teised ei võiks parkida, samas läks teine sõiduk alles öösel põlema. Isegi kui kostja vastutaks kahju eest, oleks märgitud hageja nõue 21 000 krooniga tasaarvestatud, ja võimalik kostja võlg oleks vaid 9832,50 krooni, sest sõiduk seisis üle 21 päeva, kuna hageja keeldus korraldamast kauba mahalaadimist, kuigi kostja seda nõudis. Kostja oli arvestanud trahvi 21 seisupäeva eest summas 21 000 krooni ja teinud tasaarvestuse 21 000 krooni ulatuses 13.10.2006 esitatud avaldusega. Tulekahju tekkis 03.05.2006, kaup laaditi maha 06.06.2006 ja seega oli sõiduk koormatud 33 päeva, mille eest trahvi nõuti 21 päeva eest. Pärast kahjukäsitlemise vajalike menetlustoimingute tegemist sõltus kauba mahalaadimine vaid hagejast. Tasaarvestuse tegemisel ei lähtunud kostja sellest, kas hageja kahju hüvitamise nõude alus oli tegelikult põhjendatud. Kostja leiab, et tema ei ole vastutav sõiduki seismise eest, millega kaasneks vedaja vastutus veotasude ja muude kulude eest, sest sõiduki seismine ei olnud tingitud vedajast ja kaubale kahju tekkimise eest ei vastuta ka vedaja. Kostja leiab, et ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks kahju ise hüvitanud õigele isikule, hageja ei ole tõendanud, et OOO Galan-Expo oli kauba saaja, kinnituskiri ei tõenda kahju hüvitamist. Viivist saab nõuda vaid konventsiooni järgi 5% aastas alates 04.09.2006, kui hageja saatis kostjale pretensiooni, kuid selle saatmist pole tõendatud, hageja poolt nõutav viivis 11% aastas ei ole põhjendatud.
Kolmanda isiku arvamus
3.Põleng toimus kolmanda isiku autoga, mis süüdati põlema, juht jõudis ära joosta, kostja sõiduk tuli hiljem.
Esimese astme kohtu otsus
4.15.01.2009 jättis Harju Maakohus Avanti Pluss OÜ hagi Allante Transport AS vastu rahuldamata ja menetluskulud Allante Transport AS-i kanda. Veolepingule kohalduvad Rahvusvahelise Autokaubaveolepingu konventsiooni (edaspidi CMR) sätted, kuivõrd tegemist oli rahvusvahelise autoveoga. Hageja oli esitanud kostja vastu nõude alusel, et kostja oli vastutav vedamisel tekkinud kauba kahjustamise eest ja et osa kahjust oli kostja kui vedaja poolt hüvitamata. Hageja oli tõendanud, et ta on kauba saajale hüvitanud kahju 186 121 krooni ja asjaolu, et summa on tasutud kauba saatjale, ei tähenda, et kahju oleks hüvitamata. Seega oli kostja väide, et hageja pole kahju hüvitanud või oli teinud seda valele isikule, hageja eelnimetatud tõenditega ümber lükatud. CMR art 17 p 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kohaletoimetamise viivitamise tõttu. Vaidlus puudus selles, et kauba kahjustumine leidis aset teel olles, st kaup oli vedaja poolt vastu võetud ning ei olnud veel saajale üle antud. Seega saab vedaja, antud juhul kostja, vastutus järgneda CMR art 17 p 1 järgi, kuid samas sätestab art 17 p 2, et vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamise viivitamine leidis aset asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kohus asus seisukohale, et tulekahju, mille tõttu kaup hävis, on selline asjaolu, mida kostja kui vedaja ei saanud kuidagi mõjutada ega ette näha, et seda ära hoida. Juhi seletuskirjast nähtub, et ta ärkas tuletõrje peale üles ja toimetas kohe sõiduki ohutusse kaugusse, seega asus ta juba tekkinud tulekahju ajal tegutsema selliselt, et vältida suurema kahju saabumist. Kolmas isik ei ole tõendeid esitanud, seega oli väide kostja sõiduki hilisemast tulekust, nende enda sõiduki süütamisest ja bensiinijaamas parkimisest tõendamata ning vastolus eelmärgitud kostja juhi seletuskirja ja Kingissepa rajooni Päästeameti tõendiga. Nimetatud kaalutlustel leidis kohus, et kostja kui vedaja ei olnud vastutav CMR 17 p 2 alusel hageja ees tekkinud kauba kahjustumise eest ja hagi kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus pidas vajalikuks märkida veel, et pooled olid
3 (8)
Tsiviilasi nr 2-06-25537 kokku leppinud veolepingus selliselt, et trahv ühe seisupäeva eest on 1000 krooni. Vaidlust ei olnud selles, et tulekahju tekkis 03.05.2006, kaup laaditi maha 06.06.2006 ja sõiduk seisis 33 päeva, mille eest nõudis kostja hagejalt trahvi 21 päeva eest summas 21 000 krooni. Kostja tunnistaja E. S. ütluste kohaselt nõudis ta hagejalt, et viimane korraldaks kauba mahalaadimise, mida aga kaua ei tehtud, seega oli kostja tunnistaja ütlusega tõendanud, et sõiduk seisis mitte vedajast/kostjast tingituna. Seda, et põlenud kaubaga olid seotud ka tolliformaalsused, ei eitanud ka kostja, mistõttu ei nõudnud ta hagejalt mitte kogu seisuaja eest trahvi, vaid 21 päeva eest. Seda, et sõiduk oleks seisnud tolliformaalsuste tõttu üle 12 päeva (33-21=12), ei ole keegi vaidlustanud, vaid hageja ei olnud nõus trahviga, sest leidis, et vedaja oli vastutav kauba kahjustamise ja kaotsimineku eest, kuna kaupa ei toimetatud saajale kohale. Kohus tuvastas eelnevalt, et vedaja ei olnud CMR art 17 p 2 alusel vastutav kauba kahjustamise eest, mistõttu ei saa ta vastutada ka CMR 23 p 4 alusel veomaksude, tollimaksude ja lõivude eest, siinjuures ei ole kostja vedajana oma tasaarvestuse pretensioonis oktoobris 2006 hagejalt veotasu nõudnud, vaid on nõudnud pooltevahelisest lepingust tulenevalt trahvi seisuaja eest 1000 kr päevas, kokku summas 21 000 krooni. CMR art 23 p 1 ja 4 sätestab vedaja vastutuse veotasu ja tollimaksude eest, kui vedaja oli konventsiooni kohaselt kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, mis aga antud juhul tuvastamist ei leidnud. Kuna hageja ei lükanud ümber kostja väiteid sellest, et seisuaeg oleks olnud väiksem kui 21 päeva, oli kostjal VÕS § 76 ja 100 ja 101 lg 1 p 1, 108 lg 1 ja § 158 lg 1 alusel nende omavahelisele lepingule tuginedes õigus nõuda hageja poolt lepingulise kõrvalkohustuse täitmist – trahvi tasumist. Seega oli kostjal hageja vastu nõue summas 21 000 krooni ja seega oli kostja õigustatud ka oma nõude VÕS § 197 ja 198 järgi tasaarvestama kindlustusseltsilt saadud raha ülekandmisel hagejale. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostjal ei olnud kohustust hüvitada kahju 9832,50 krooni (30 832,50 krooni ja 21000 krooni vahe), sest kostja ei olnud vastutav kauba hävimise eest.
Apellatsioonkaebus
5.16.02.2009 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse Avanti Pluss OÜ apellatsioonkaebus, milles paluti tühistada Harju Maakohtu 15.01.2009. a. otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista vastustajalt kahjuhüvitisena välja 30 832,50 krooni ning 5% viivis alates 13.10.2006 kuni kohustuse täitmiseni. Apellant (hageja) on seisukohal, et maakohtu otsus on vastuolus veolepingust tuleneva vastutuse põhimõttega ja rikutud on menetlusõiguse norme. Hageja ei nõustu kostja väitega, et tulekahju on asjaolu, mida ei olnud võimalik ette näha ega kuidagi mõjutada. Veose vastuvõtmisel võtab vedaja enda peale vastutuse, seega ka võimaliku riski veose säilivuse eest. Võimalikud riskid (s.h. tulekahju) on vedajatele teada ning neid püütakse vähendada kindlustuse sõlmimisega. Sellest tulenevalt leiab hageja, et tuleõnnetus ei ole kostja kui vedaja jaoks asjaolu, millega ta ei saanud arvestada ega seda mõjutada. Antud riski maandamiseks sõlmiski vastustaja vastutuskindlustuslepingu, mille alusel maksti välja ka hüvitis kahjustatud kauba eest. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et veoauto oli pargitud bensiinijaama, mis on iseenesest tuleohu allikaks. Hageja on seisukohal, et toimunud tuleõnnetus ei ole vääramatu jõu ega eririski asjaolu, mille puhul vabaneb vedaja vastutusest hävinud veose eest. Sellest tulenevalt on vastustaja kohustatud hüvitama kahju ning seda kohtu poolt tuvastatud suuruses. Kohtuotsuses on märgitud, et kostjal on õigus nõuda hagejalt trahvi seisupäevade eest ning hageja ei ole seda ümber lükanud. Kuid kohtu tähelepanust on välja jäänud viide CMR art 23 p 4-le, mille kohaselt peab vedaja lisaks veose väärtusele hüvitama ka veotasud, tollimaksud ja – lõivud ning teised kulud. VÕS § 796 alusel peab vedaja tasuma lisaks kaubakahjule ka veotasu, seisuraha ja muud vedajale makstud tasud ja
4 (8)
Tsiviilasi nr 2-06-25537 maksud. Seega ei saa kostja vedajana nõuda seisuraha, mida pole veel välja makstud, kuid mida hagejal on õigus nõuda pärast väljamaksmist. Kostja on tunnistanud oma 29.01.2008 vastuses, et seisupäevade näol on tegemist veokuludega. Samuti on jäänud kohtu poolt arvesse võtmata asjaolu, et kostja kindlustusandja on viidanud õigusele nõuda ka veokulude hüvitamist. Analüüsimata jäi asjaolu, et veose ning veokulude hüvitamine toimub vastavalt CMR-le ning juhul, kui veotellija oleks pidanud tasuma lisaks veokulud, siis puuduks kostjal alus nõuda veel hüvitist. Vastuolulised on ka kohtu kaalutlused kostja tasaarvestamise õiguse tuvastamisel. Kohtuotsuse põhjenduse lause „hageja ei ole esitanud kostja vastu hagi muudel alustel“ on väär. Kohus ei käsitlenud hagi aluseks olevat asjaolu, et tasaarvestuse avalduse esitamisega toimus sisuline kahjunõude tunnistamine kostja poolt. Vastustaja on saanud hüvitise kahjustatud veose eest, samuti on kindlustushüvitis välja arvutatud hävinud veose maksumuse põhjal, seega oleks kostja poolt hüvitise omastamise korral tegemist alusetu rikastumisega hageja arvelt. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et kostja poolt kindlustushüvitisena saadud summad tuleb eristada veolepingust, sest nii oleks vedaja jaoks kasulik teenida veose nn juhusliku hävinemisega ja see läheb vastuollu õigluse ja mõistlikkuse printsiipidega.
Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Käesolev hagi võiks kuuluda rahuldamisele rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni (CMR) art 17 lg 1 alusel. Selle eeldusena peab kohalduma nimetatud konventsioon, peab esinema kauba hävinemine, hagejal peab olema tekkinud kahju, peab esinema art 37 olukord ning peab esinema vedaja vastutus. Esmalt kontrollib kohus hagi rahuldamise eeldusi ning annab hinnangu maakohtu otsuse seaduslikkusele, seejärel võtab kohus seisukoha kostja poolt nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonimenetluses esitatud vastuväidete osas ning lõpuks hindab kohus viivisenõudega seotud asjaolusid.
8.Hageja ja kostja sõlmisid autokaubaveo lepingu, mille raames kohustus kostja vedama kaupa Poolast Eestisse ja Eestist Venemaale. Kaupa tuli vedada tasu eest. Seega on täidetud CMR art 1 lg-s 1 sätestatud eeldused ning pooltevahelisi suhteid reguleerib nimetatud konventsioon.
9.Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et kaup hävines täielikult 04.05.2006.a Venemaal toimunud põlengus. Seda asjaolu tõendab ka Venemaa tsiviilkaitse, erakorraliste olukordade ja looduskatastroofide tagajärgede likvideerimise ministeeriumi, Leningradi oblasti tuleohutuse järelevalve riikliku valitsuse Kingisepa rajooni riikliku tuleohutuse järelevalve osakonna poolt välja antud tõend (vt 1 köide lk 28- 29). Sellest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks selle, et lepingu esemeks olnud kaup hävines täielikult olukorras, kus see oli veolepingu täitmise eesmärgil kostja valduses.
10.Hageja ja kostja kinnitasid ringkonnakohtu istungil, et nad ei vaidle selle üle, et juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, on kostja poolt hagejale veel hüvitamata kahjusummaks
5 (8)
Tsiviilasi nr 2-06-25537 30 832 krooni ja 50 senti, millele lisandub viivis. Seega on hagejale tekkinud kahju, mille suuruseks on 30 832 krooni ja 50 senti ja mis on nimetatud suuruses hagejale hüvitamata.
11.Hageja ja kostja kinnitasid ringkonnakohtu istungil, et nende vahel on vaidlusväliseks asjaolud, et hageja puhul oli tegemist vedajaga, kes tasus CMR konventsiooni alusel tekkinud kahju eest hüvitist, ning et kostja puhul on tegemist teise veos osalenud vedajaga. Seega, eeldusel, et kostja kauba hävimise eest vastutab, esineb art 37 litera a olukord, st kauba hävimisest tekkinud hüvitisnõude saab kostja suhtes maksma panna hageja.
12.Järgnevalt kontrollib kohus kostja vastutuse olemasolu. CMR näeb ette vedaja nö garantiivastutuse, st vedaja vastutab kahju tekkimise korral, välja arvatud, kui esineb CMR art 17 lg-s 2 sätestatud olukord. Hageja leiab, et kostja vastutust välistavad asjaolud puuduvad, kostja vaidleb sellele vastu ning leiab, et konkreetsel juhul vabaneb kostja vastutusest seetõttu, et kauba hävimine toimus asjaolude tõttu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ei suutnud ta vältida. Kuivõrd hageja ja kostja vastutust välistavate asjaolude üle vaidlevad, tuleb vastavaid asjaolusid kontrollida. Art 18 lg 1 kohaselt lasub vastutust välistavate asjaolude tõendamiskoormis kostjal. Kostja leiab, et kahju ei tekkinud kostjast tingitud asjaoludest, vaid sündmustest, mis ei olnud allutatud kostja tahtele. Kostja hinnangul ei ole asjaolu, et kostja auto kõrvale võib parkida teine sõiduk, mis on tehniliselt korrast ära ning võib süttida, ettenähtav ja seda ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt kostja autojuhilt oodata. Kostja tõi esile asjaolu, et parklas puuduvad võimalused parkida sõidukit selliselt, et selle kõrvale ei saa teisi sõidukeid parkida. Kostja hinnangul ei saanud ta kahju ära hoida kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Hageja vaidles viidatud kostja väidetele vastu.
13.Õigusemõistmises on väljendatud seisukohta, et CMR sätestatud vedaja vastutus on lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui ta tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust ning et vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel (vt RKTKo 32-1-127-05 p 13). Seega tuleb kohtul hinnata, kas kahju tekkis asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida ka kõrgendatud hoolsuse korral. Vastavate asjaolude tõendamiskoormis lasub kostjal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esile toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et ta vabaneb art 17 lg 2 alusel vastutusest. Vedaja valib, millise veokiga ta kaupa veab, milliseid kaitsevahendeid ta kauba kaitsmiseks kasutab, millist täpset teed pidi ta kaupa veab, kas ta teeb kauba vedamisel puhkepause või kasutab mitut autojuhti, kuhu ta sõiduki puhkepauside ajaks paigutab, milliseid kaitsemeetmeid ta seejuures rakendab jne. Art 17 lg 2 asjaolude hindamisel on määrava tähendusega see, kas asjaolu, et kostja sõiduki kõrvale pargitud sõiduk võib süttida, oli selline asjaolu, mida kõrgendatud hoolsust üles näitav vedaja pidi ette nägema. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Kostja parkis sõiduki sellisesse kohta, kuhu oli võimalik teisi sõidukeid kõrvale parkida. Asjaolu, et kaupa veeti mootorsõidukiga ning et auto pargiti kohta, kus sai kostja sõiduki kõrvale teisi sõidukeid parkida, viitab sellele, et kostja pidi arvestama sellega, et tema sõiduk või mõni kõrvale pargitud sõiduk võib süttida ning kaup võib seeläbi hävineda. Sõidukite põlemasüttimine ei ole sedavõrd harukordne asjaolu, et üks kõrgendatud hoolsust ülesnäitav isik, kelle majandustegevuseks on veoteenuse osutamine, ei peaks sellist võimalust ette nägema. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis viitavad sellele, et teise sõiduki kostja sõiduki kõrvale parkimine oleks olnud võimatu. Seega hõlmas kostja kõrgendatud hoolsuskohustus ka seda, et ta kontrolliks kogu parkimise aja vältel, ega kõrvalasuv või kõrvale pargitav sõiduk ei ohusta veetavat kaupa. Kohtu hinnangul on kõrgendatud hoolsust ülesnäitaval vedajal võimalik
6 (8)
Tsiviilasi nr 2-06-25537 tulekahju tekkides autoga kiiresti eemale sõita. Teisiti on olukord siis, kui kostja poolt kasutatav vedaja läheb magama ja ärkab tulekahjust tingitud häälte peale, nagu käesoleval juhul kostja poolt esitatud asjaoludest nähtub (vt 1. köide lk 151). Sellega, et ühelt autojuhilt ei saa mõistlikult eeldada, et ta puhkepause ei tee ja kogu aeg veost valvab, võib nõustuda, kuid see, kuidas, mitme autojuhiga või muu isikuga kostja vedu korraldab, on kostja määrata. Käesoleval juhul oleks kostja pidanud arvestama, et teistest, kõrvale pargitud autodest võib tekkida kahju veosele. Konkreetset kahju oleks saanud ära hoida selliselt, et kostja oleks mõistlikult kogu parkimise aja jooksul kontrollinud veost ja veose lähedusse pargitud teiste sõidukite võimalikku mõju veosele. Kostja seda ei teinud. Kohtu hinnangul ei ole kõrvale pargitud sõiduki võimalik süttimine selline asjaolu, mida professionaalne vedaja kõrgendatud hoolsuskohustuse ülesnäitamise korral ei peaks ette nägema. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kostja vabaneb art 17 lg 2 alusel vastutusest.
14.Kuivõrd maakohus jättis vaidlustatud otsuses hagi rahuldamata seetõttu, et leidis, et eelmises lõigus käsitletud asjaolusid tuleb hinnata kostja vastutust välistavate asjaoludena, on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigusnormi ja maakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada.
15.Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi rahuldamise eeldused on täidetud ning kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja poolt esitatud vastuväidete osas.
16.Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et kostjal oli õigus rakendada hageja suhtes leppetrahvi, mis tulenes sellest, et hageja viivitas hävinenud kauba utiliseerimisele kaasaaitamisega enam kui 21 päeva. Kohtu hinnangul ei saa kostja sellesisulised vastuväited olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Pooled ei ole omavahelises lepingus konkreetseks juhuks leppetrahvi kokku leppinud. Kuivõrd leppetrahviga seotud küsimusi CMR ei reguleeri, tuleb selles osas lähtuda eelkõige pooltevahelisest lepingust ja siseriiklikust õigusest. Mõlemad pooled kinnitasid ringkonnakohtu istungil, et täidetud on rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 33 lg-s 5 sätestatud asjaolud ja vaidlusalusele lepingule kohaldub Eesti õigus. Kohus nõustub selles osas pooltega. Hageja ja kostja vahelise veolepingu kohaselt (1. köide lk 27) kohaldatakse laadimis- ja tarnetähtaegade ületamise eest leppetrahvi summas 10% veotasust ööpäevas. Mahalaadimiskohaks oli lepingu kohaselt Moskva. Samas lepingus oli kokku lepitud, et seisuaeg on 1 000 krooni ööpäevas. Sellest tulenevalt leiab kohus, et leppetrahv oli kokku lepitud selleks puhuks, kui kauba saaja Moskvasse, so sihtkohta kohale toimetatud kauba mahalaadimisega viivitab. Käesoleval juhul saaks rakenduda nö seisuaja eest kohaldatav tasu, mis võiks rakenduda juhul, kui hagejal oli kohustus aidata kaasa kauba utiliseerimisele ja kui hageja seda ei teinud. Hageja võttis omaks, et tal lasus utiliseerimisele kaasaaitamise kohustus, kuid hageja ei võtnud omaks seda, et ta oleks utiliseerimisele kaasaaitamisega viivitanud. Seega lasub selle asjaolu tõendamiskoormis kostjal. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et ainuke tõend selle kohta, et kostja nõudis hagejalt korduvalt hävinenud kauba utiliseerimisele kaasaaitamist, on maakohtus tunnistaja E. S. poolt antud ütlused (1. köide lk 178). Nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt nõudis kostja hagejalt küll korduvalt, et hageja kauba utiliseerimisele kaasa aitaks, kuid millal vastav nõue esitati või mitu päeva hageja utiliseerimisele kaasaaitamisega viivitas, tunnistaja ütlustest ei nähtu. Sellest tulenevalt leiab kohus, et tunnistaja ütlused on sedavõrd abstraktsed, et nende alusel ei ole võimalik tuvastada, mitme päeva eest võiks kostja hagejalt seisutasu nõuda. Samuti ei saa konkreetse tunnistaja ütluste alusel järeldada, et teatud päevade arvu eest võiks kostja igal juhul seisutasu nõuda. Seetõttu leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid tal hageja suhtes leppetrahvi või seisutasu nõuda ning nende
7 (8)
Tsiviilasi nr 2-06-25537 asjaoludega seotud väited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kuna kohus jätab kostja seisupäevadega seotud vastuväited eespool toodud põhjustel rahuldamata, ei oma hageja poolt selles osas esitatud muud vastuväited tähendust ja kohus neid seetõttu ei analüüsi.
17.Kuivõrd hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele, tuleb kohtul võtta seisukoht viivisenõude osas. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid pooled, et nad ei vaidle selle üle, et juhul, kui kohus hagi rahuldab, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 5%-lises aastamääras ja viivist tuleb hakata arvestama alates 13.10.2006.a. Kohus nõustub pooltega selles, et viivis kuulub väljamõistmisele 5%-lises aastamääras (CMR art 27). Kuivõrd pooled ei vaidle viivise arvestamise perioodi alguse kuupäeva osas ning rahaline kohustus on hagi rahuldamiseni täitmata, rahuldab kohus viivisenõude. Lähtuvalt TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 13.10.2006.a kuni kohtuotsuse kuulutamiseni summas 4 046 krooni ja 25 senti [(30 832,5 krooni x 5%): 365) x 958 päeva] ja kohtuotsuse kuulutamisest alates kuni põhinõude (30 832 krooni ja 50 senti) täitmiseni protsendina 5% võlgnetavalt summalt aastas. Menetluskulude jaotus
18.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1, jätab ringkonnakohus nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.