elukoht XXXXX XXX XX), tehinguline esindaja Marek Aunver; Vastustaja (maakohtu menetluses hageja): Anija vald (registrikood 75018816, Kehra linn, Kreutzwaldi 2, 74306 Harjumaa), tehinguline esindaja Tiiu Siig
Kohtuistungi toimumise aeg
8. mai 2009. a.
Istungil osalenud isikud
Apellant Heret Ameljušenko, apellandi esindaja Marek Aunver, vastustaja esindaja Tiiu Siig
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 30.01.2009 otsus tühistada osas, milles maakohus luges kostja poolt üüritasu maksmise kohustuse rikkumise tahtlikuks rikkumiseks ning jättis seetõttu perioodi oktoober kuni detsember 2003.a eest arvestatud üüritasu nõude osas aegumise kohaldamata ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja summa 36 173 krooni.
Tsiviilasi nr 2-07-31055 „5.1. Mõista kostjalt, Heret Ameljušenkolt, hageja, Anija valla kasuks välja 34 394 krooni.
5.2.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu kostja, Heret Ameljušenko kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.“
6.Jätta apellandi poolt esitatud 8.05.2009.a toimunud kohtuistungi protokolli parandamise taotlus rahuldamata.
7.Resolutsiooni punktide 1-5 peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.24.08.2007 esitas Anija vald Harju Maakohtule hagi, mille kohaselt kasutas Heret Ameljušenko (edaspidi kostja) Kehra linnas üürnikuna koos oma alaealiste lastega eluruumi aadressil Kooli 10-3. Korter oli antud üürile tolleaegse omaniku Kehra linna elamukomisjoni 03.09.1999.a. otsuse alusel, mis oli kinnitatud Kehra linna volikogu istungil. Enne nimetatud otsust oli kostja saanud nimetatud eluruumi oma valdusesse ja kasutusse. 30.12.2002 läks korter Anija valla omandisse Kehra Linnavalitsuse varade ja dokumentide üleandmisevastuvõtmise aktiga, mille koostamisel võeti aluseks VV 11.07.2002 määrus nr. 224 „Haldusterritoriaalse korralduse muutmine Kehra linna ja Anija valla osas“. Selle määruse punkti 1 järgi moodustati Anija valla ja Kehra linna alusel uus omavalitsusüksus - Anija vald. Seega sai kostja uueks üürileandjaks Anija vald ning üürisuhe suuliselt sõlmitud üürilepingu alusel jätkus ning VÕS § 247 lg 1 alusel loeti leping sõlmituks tähtajatult. Kostja tasus siis ja tasus ka hagi esitamise ajal korteris kasutatud kommunaalteenuste eest. VÕS § 271 kohustab üürnikku asja kasutamise eest maksma üürileandjale üüri ja VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ja seadusele. Elamuseaduse § 37 p 1 lg 1 (kehtiv kuni 26.12.2004) andis kohalike omavalitsuste volikogudele õiguse kehtestada oma haldusterritooriumil olevatele eluruumidele üüri piirmäärad. Anija Vallavolikogu 24.04.2003 määrusega nr. 28 kehtestati Anija vallas vastavad üüri piirmäärad. Vastavalt Anija Vallavalitsuse korraldusele nr 518 esitati üüriarved üürnikele alates 01.09.2003. 13.08.2003 kirjaga nr. 10-1.5/15 teavitati Anija vallavanema poolt kostjat, et alates 01.09.2003 hakatakse võtma üüri ja kostjal tuleb vastavalt korteri suurusele (59,3 m2) tasuda üüri summas 593 krooni kuus. Kostja aktsepteeris üürileandja nõuet sellega, et tasus septembrikuu eest 23.10.2003 üürisumma pangaülekandega hageja arvele. Alates 2003. a. oktoobrist ja edasi aastatel 2004, 2005, 2006 ja 2007 ei tasunud kostja korteri kasutamise eest üürimakseid. Hageja esitas oma seisukoha kostjale, tuues välja asjaolu, et Kehra linn lakkas olemast omavalitsusüksus vastavalt VV 11.07.2002 määrusle nr 224, mille järgi on Anija valla ja Kehra linna alusel moodustatud uus omavalitsusüksus Anija vald. Anija vald Kehra linna õigusjärglasena omandas seni Kehra linnale kuulunud vara, s.h. ka Kooli 10-3 asuva korteri, mida kinnitab 30.12.2002 üleandmise-vastuvõtmise akt. Hageja seisukohast oli kostja
2(8)
Tsiviilasi nr 2-07-31055 kohustatud isikuna rikkunud tahtlikult oma kohustusi sellega, et oli jätnud tasumata üürimaksed tema kasutuses oleva eluruumi eest. 03.12.2008 suurendas hageja avaldusega nõuet 36 173 kroonini.
Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli seisukohal, et probleemi oleks võimalik lahendada kohtuväliselt, toetudes varasematele kokkulepetele ning tehes üürivõla tasaarvestusi vastavalt kostja poolt korteris tehtud kapitaalremondikuludega. Kostja oli korduvalt otsinud kohtuvälist lahendust, suheldes otse valla majandusosakonna ning juristiga, kuid siiani olid saamata vastused nii kostja teabenõudele kui ka küsimustele. Vastavalt hageja hagiavaldusele oli kostja tasunud üüri septembri 2003 eest ning hageja esitas nõude kostja vastu alates oktoobrist 2003 kuni hagi esitamiseni kohtule 22.08.2007. Tulenevalt VÕS-ist oli nõude esitamise tähtajaks 3 aastat, seega sai hageja esitada nõudeid alates 22.08.2004, kuid muus osas oli hageja nõue kostja vastu aegunud. Kostja tõi välja asjaolu, et vastavalt Anija vallavolikogu määrusega kinnitatud eluruumi üürile andmise ja kasutamise korrale on tööandja eluruumi taotlejaks ja vallaga lepingu sõlmiminud pooleks Kehra Keskkool. Tööandja eluruumi kasutamise leping kehtib 5 aastat ning kui pooled ei ole lepingut lõpetanud, pikeneb leping automaatselt järgmiseks 5ks aastaks, nagu käesoleval juhul on ka toimunud.
Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja üürivõlgnevuse summas 36 173 krooni. Menetluskulud jäid samuti kostja kanda. Kohus asus seisukohale, et TsÜS § 146 lg 4 järgi on nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, sest kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. VÕS-i, TsÜS-i ja REÕS rakendamise seaduse § 12 lg 1 alusel enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 TsÜS-is ning VÕSis sätestatut. Kostja kasutas Kehra linnas, Kooli 10–3 asuvat eluruumi suulise üürilepingu alusel alates 1999. a. septembrikuust, seega oli tegemist kestvuslepinguga, mis oli sõlmitud enne 01.07.2002. Kostja ei ole temapoolset üüri mittemaksmist kui hagi aluseks olevat asjaolu asjas vaidlustanud. Ka ei ole ta hageja poolt nõutavaid üürisummasid nende arvestuslikus osas ja suuruses vaidlustanud. Kostja põhiline vastuväide hageja nõudele oli rajatud asjaolule, et vaidlusaluse eluruumi omanikuks on jätkuvalt Kehra linn ning viimase seos hageja kui omanikuga jääb kostjale arusaamatuks. Lisaks eeltoodule sai hageja esitada kostja vastu nõude alates 22.08.2004. a., kuna VÕS-st tulenevalt on nõude esitamise tähtaeg 3 aastat. Kohus tuvastas, et poolte vahel kehtivat kirjalikku üürilepingut ei olnud. Kostja kirjalike vastuväidete kohaselt on kostja huvitatud, et temaga sõlmitakse üürileping tööandja eluruumi kasutamise kohta, sest Kehra Linnavolikogu otsusega oli korter tunnistatud tööandja eluruumiks. Antud vastuväide oli kohtu arvates ebaoluline, sest tõendatud oli asjaolu, et kostja kasutas vaidlusalust eluruumi koos perekonnaga alates 1999.a. ning Kehra linnavalitsuse varade ja dokumentide üleandmise-vastuvõtmise aktiga anti vaidlusalune eluruum Kehra linna poolt üle Anija vallale ning vald sai uueks üürileandjaks vaidlusaluse eluruumi suhtes. Kuna hageja õiguseelnejal puudus kostjaga kirjalik üürileping, siis jätkus suuline üürileping, mis on kehtiv siiani, kuna hageja ei ole üürilepingu kehtetuse probleemi tõstatanud. VÕS § 274 sätestab, et kui eluruumi üürilepingut tähtajaga üle ühe aasta ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, loetakse leping sõlmituks tähtajatult. Kohtu jaoks ei omanud õiguslikku tähendust asjaolu, et vaidlusaluse eluruumi osas ei ole senini sõlmitud kirjalikku üürilepingut, vaid oluliseks tuleb lugeda asjaolu, et kostja kasutas eluruumi koos oma perekonnaga ning on hagejale tasunud talle osutatud ja vahendatud kommunaalteenuste eest. Antud maksete tasumise osas poolte
3(8)
Tsiviilasi nr 2-07-31055 vahel vaidlus puudub. Kostja ei olnud kohtule andnud mõistlikku selgitust ega tõendanud ka mõjuvate põhjuste olemasolu, miks ta ei ole pikema aja jooksul alates 2003.a. oktoobrikuust pidanud vajalikuks tasuda tema kasutuses oleva eluruumi eest üürileandjale üüri. Kostja on korduvalt väitnud, et eluruum oli väga halvas seisundis, kui see tema kasutusse anti ning ta oli eluruumi oluliselt parendanud oma rahaliste vahendite arvelt. Samas ei ole kostja esitanud hageja vastu vastuhagi, tõendamaks omapoolselt vaidlusaluse eluruumi parendamist kui asjaolu. Kostja sellekohased vastuväited on kohtu arvates umbmäärased ning tõendamata. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja oli alates 2003. a. oktoobrikuust kuni käesoleva ajani jätnud teadvalt ja tahtlikult üürileandjale tasumata üürimaksed. Mõjuvaid põhjusi kostja poolt üüri mittetasumiseks ilmnenud ei olnud. Seega on TsÜS § 146 lg 4 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kuna kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Sellest tulenevalt jättis kohus kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning rahuldas hagi kostja vastu täies ulatuses. Apellatsioonkaebus
4.02.03.2009 saabus Tallinna Ringkonnakohtule Heret Ameljušenko apellatsioonkaebus. Apellant (kostja) palub tühistada Harju Maakohtu 30.01.2009 otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud vastustaja kanda. Kostja on seisukohal, et kohus on rikkunud protsessiõigusnorme, ebaõigesti hinnanud tõendeid, samuti on kohtuotsus ebapiisavalt põhjendatud ega vasta TsMS § 442 lg 8 sätestatule. Kohus koos hagejaga on asunud ekslikult seisukohale, et korteri omand antakse üle varade ja dokumentide üleandmise aktiga. Üldlevinud on aga varade vastuvõtmine varade olukorra väljaselgitamisega ja varade ülevaatamisega, mida vald siiani veel teinud ei ole. Kostja on seisukohal, et kohus oli võtnud nõude menetlusse vale ning alusetu hageja poolt, kuigi oleks pidanud kontrollima nõude esitamise aluseid. Aktiga saab vastu võtta valduse, aga mitte omandit. Kostja oli hagejaga sõlminud suulise üürilepingu, kuigi elamuseadus nõudis selgelt kirjalikku vormi ning kostja oli jätkanud lepingu täitmist algsetel tingimustel, sest talle ei tehtud ettepanekut lepingut muuta. Vaidlusaluse korteri omand läks vallale üle oktoobris 2007, seega õigus küsida kehtestatud üüri tekkis koos omandi saamisega. Anija vald saatis nn „üürnikele“ välja teate, et alates 01.09.2003 hakatakse vallale kuuluvatelt korteritelt üüri võtma, mille peale tasus kostja heas usus ning õiguspärase ootusega ekslikult saadetud teatise alusel esimese üüri ning soovis seejärel vallaga lepingut sõlmida. Hiljem selgus, et vald ei omanud õigust vastavat teadet edastada ega ka õigust vastu võtta alusetult tasutud raha. Kostja käis korduvalt vallas selgitamas, et tasumine oli ekslik ning palus tasutud raha tasaarveldada kommunaalmaksetega, kuid seda ei tehtud. Seega on hageja pikema perioodi jooksul käitunud kohatult ning alusetult nõudnud üüri ja ähvardanud Kehra linna korteri kasutajaid. Kostja on kohtumenetluse ajal korduvalt pakkunud välja kompromissi tasaarvestuste näol korterile tehtud parenduste osas. Samuti kompromissi, millega kostja tunnistaks nõuet alates 2007. a. novembrikuust, mil korteri omand vormistati hageja nimele. Poolte vahel puudub vaidlus osas, et kostja oli korteri eest korrektselt tasunud kommunaalmakseid. Kostja arvates oli omapärane, et hageja ei teadnud kuni maakohtu menetluse lõpuni, kellele tasuti kommunaalteenuste eest. Kohus on valesti tõlgendanud kostja poolt üüri tasumise mittevaidlustamist, sest kostja on korduvalt selgitanud, et tegemist oli eksliku kandega ning vald on pahatahtlikult selle arvelt alusetult rikastunud. Samuti on kohus alusetult väitnud, et kostja ei ole üüri mittemaksmist kui hagi aluseks olevat asjaolu vaidlustanud. Kostja on algusest peale vaidlustanud nõude alust ja sellest tulenevalt ka nõuet ennast. Kohus on ajanud segamini omandi ning üürileandja staatuse, märkides oma otsuses, et Anija vald sai korteri üürileandjaks üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Kohus ei pea tõendatuks hageja poolt esitatud ning kostja poolt kinnitatud tõendit 1997. a. Kehra linnavolikogu poolt vastu võetud otsust nr
4(8)
Tsiviilasi nr 2-07-31055 50, millega tunnistati Kooli tn 10-3 tööandja eluruumiks. Kuigi poolte vahel puudub vaidlus korteri kasutamise osas, on kostja seisukohast tõendatud, et korter on kostjale antud tööandja eluruumina ning selle muutmine üürikorteriks on olulise tähtsusega. Kostja on selgitanud, et on suur vahe, kas tegemist on tööandja eluruumiga või tavalise üürikorteriga. Tööandja eluruumi puhul on eluruum üheks osaks töösuhte kokkuleppes, ning selle eest üüri tasumine oleks sisuliselt töötaja töötasu vähendamine, milleks ei ole aga alust ega esitatud ka tööandja poolset taotlust. Tuginedes eelnevale on kostja järgmistel seisukohtadel:
1.Heret Ameljušenko ei ole vastavalt vallavolikogu 24.04.2003 määrusele nr 27 õige kostja. Kostjaks peaks olema tööandja ehk kool, kuna tegemist on tööandja elamispinnaga.
2.VÕS ei reguleeri tööandja eluruumi lepingut, vaid selleks on olemas vastav kohaliku omavalitsuse akt.
3.Hagi esitamisel esitas alusetu nõude vale hageja. Hageja asendati oktoobris 2007 ning sellest ajast tekkis ka õigus midagi nõuda, kuid kelle käest, on siiani selgusetu.
4.Nõue on osaliselt aegunud, sissenõutav periood on kuni 3 aastat.
5.Siiani on sõlmimata leping.
6.Hagi kohaselt likvideeriti 2003 Kehra linn, detsembris 2002 anti varade ja dokumentide nimekiri üle (näiline tehing). Tegelikkuses pole vaidlusalust vara üle antud veel ka veebruarini 2009.
7.Väidetava üürivõlgnevuse tekkimise aluseks ei olnud Kooli 10-3 korter, kuna vald sai selle oma valdusesse oktoobris 2007. See oleks pidanud ka lepingus kirjas olema, kuid lepingut ei ole sõlmitud.
8.Anija vallavolikogu 20.05.2004 otsus nr 196 ei kehti pooltele kuni 19.10.2007, sest kinnistusraamatu kanne annab võimaluse valla otsuse jõustamiseks aktiga, mida aga pole toimunud.
Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja toimiku materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada osas, milles taotletakse üürimaksete tasumise nõude osas aegumise kohaldamist perioodi oktoober kuni detsember 2003.a osas. Sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtul teha uus otsus, millega rahuldada hagi kolme kuu üüritasu võrra väiksema summa osas. Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
7.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus aegumisega seonduvat, seejärel võtab seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas ning lõpuks käsitleb kohus menetluskuludega seotud küsimusi.
8.Maakohtu menetluses esitas kostja aegumisega seotud asjaolud. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud seetõttu, et kostja poolt üüritasu maksmise kohustuse rikkumine oli tahtlik rikkumine, mistõttu on vastava nõude aegumistähtaeg 10 aastat (TsÜS § 146 lg 4). Ringkonnakohus maakohtu sellesisulise seisukohaga ei nõustu. VÕS § 104 lg-st 5 tulenevalt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Rahalise kohustuse rikkumise puhul saab tahtliku rikkumisega olla tegemist siis, kui võlgniku
5(8)
Tsiviilasi nr 2-07-31055 tegevus raha mittemaksmisel on kantud soovist saavutada vastav õigusvastane tagajärg. Käesoleval juhul väitis kostja, et ta jättis üüritasu maksmata seetõttu, et ta leidis, et tal üüri maksmise kohustust ei lasu. Hageja ei ole menetluse käigus esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest tulenevalt võiks asuda seisukohale, et kostja poolt raha mittemaksmine oli kantud just soovist raha mitte maksta. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja poolt üüritasu maksmise kohustus ei olnud tahtlik rikkumine TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Seetõttu on käesoleva hagiga hagetava nõude aegumistähtaeg 3 aastat (TsÜS § 146 lg 1). Kuivõrd apellant tugines ringkonnakohtu menetluses aegumisele, tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas mõni üüritasu nõue võib olla aegunud. Selle tsiviilasja raames hagetakse üüritasu, seega on tegemist kokkulepitud tasu maksmise kohustusega TsÜS § 147 lg 3 tähenduses ning iga üüritasu nõue hakkab aeguma selle kalendriaasta lõpust, mil vastav nõue sissenõutavaks muutus. Seega tuleb aegumistähtaja arvestamisel eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks 2003nda aasta jooksul ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks hiljem. 2003nda aasta jooksul sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 147 lg-st 3 tulenevalt kulgema 2004nda aasta 1. jaanuarist ning kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 2006nda aasta lõpus. 2004ndal aastal sissenõutavaks muutunud üüritasu nõuded hakkasid aeguma 2005nda aasta algusest ning need nõuded aegusid 2007nda aasta 31. detsembril. Hagi esitati 24.08.2007.a. Seega on aegunud kõik need üüritasu nõuded, mis muutusid sissenõutavaks 2003nda aasta jooksul ning need üüritasu nõuded, mis muutusid sissenõutavaks peale 2004nda aasta 1. jaanuari, hagi esitamise ajaks aegunud ei olnud. TsÜS § 160 lg-st 1 tulenevalt nõude aegumine hagi esitamisega peatus. Hageja nõudis kostjalt üüri tasumist 2003ndal aastal sissenõutavaks muutunud nõuete osas 2003nda aasta oktoobri, novembri ja detsembrikuu eest summas 593 krooni kuus. Nimetatud osas on üüritasunõuded aegunud ning seega tuleb maakohtu poolt rahuldatud nõudest maha arvata 1779 krooni. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega osas, et aegunud on ka need 2004nda aasta üürinõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 24.08.2004.a, sest vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 algab kokkulepitud tasu aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks.
9.Muus osas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Muus osas, kui eelmises lõigus käsitletud aegumise kohaldamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei hakka neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt üle kordama. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kohus ei nõustu apellandi väitega, et H. Ameljušenko ei ole õige kostja. Käesolevas asjas on vaidlusväline asjaolu, et kostja tasus 2003nda aasta septembrikuu eest hagejale üüri. Sellist üüri tasumist tuleb käsitleda tähendusliku käitumisena väljendatud nõustumusena, millega kostja nõustus tasuma hagejale üüri summas 593 krooni kuus. Hiljemalt vastava tahteavalduse tegemisega tekkis kostjal hageja suhtes üüritasu maksmise kohustus summas 593 krooni kuus. Need kostja väited, mille kohaselt kostja peale üüri tasumist pöördus korduvalt hageja poole ja teatas, et ta tasus üüri ekslikult ning soovis tasutud üüri tasaarvestada kommunaalmaksetega, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja kinnistas ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole esitada tõendeid selle kohta, et ta oleks esitanud hagejale üüri tasumise kohustusega nõustumuse andmise kui tehingu tühistamise avalduse TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Hageja ei ole sellesisulisi kostja väiteid ka omaks võtnud. Kuivõrd tehingu tühistamine eeldab tühistamisavalduse tegemist seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja kostja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole, ei oma tähendust ka kostja väited selle kohta, et ta oli üürimakse tasumisel eksimuses.
6(8)
Tsiviilasi nr 2-07-31055
11.Kostja väited, mis on seotud sellega, et hagi tuleks jätta rahuldamata seetõttu, et hageja volikogu ja vallavalitsuse poolt antud määrused reguleerisid eluruumide üürileandmist teisiti, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Hageja ja kostja vahel eksisteeris üürisuhe. Üürisuhe on eraõiguslik lepinguline võlasuhe, mille tekkimisele, muutmisele ja lõppemisele kohalduvad eraõiguslikke õigussuhteid reguleerivad seadused. Valla poolt kehtestatud vara kasutusse andmist reguleerivad õigusaktid ei oma otsemõju valla ja kolmandate isikute vahelistele õigussuhetele, vaid on üksnes valla sisemisteks õigusaktideks, millest vald peab üürileandmisel lähtuma. Kui vald nendest ei lähtu, kehtib valla ja kolmanda isiku vaheline võlasuhe selliselt, nagu pooled selle eraõiguse reegleid arvestades sõlmisid või kujundasid. Eespooltoodust tulenevalt ei saa apellandi vastavasisulised väited olla aluseks apellatsioonkaebuse rahuldamisele ega hagi rahuldamata jätmisele.
12.Kohus ei nõustu apellandi poolt esitatud väitega, nagu oleks kostja vastu algselt esitanud hagi vale hageja. See asjaolu, et algses hagiavalduses oli hagejana märgitud Anija vallavalitsus, ei tähenda, et hagi oleks esitatud muu isiku poolt, kui selle poolt, keda maakohus kohtuotsuses hagejana märkis. Vallavalitsus ei ole õigusvõimeline isik. Õigussubjektiks on vald kui kohaliku omavalitsuse üksus. Vallavalitsus on kohaliku omavalitsusüksuse organ. Kuigi algses hagiavalduses valla asemel vallavalitsuse hagejana märkimine ei olnud dogmaatiliselt kõige korrektsem, oli algusest peale äratuntav ja arusaadav, et hagi oli esitatud valla poolt ning vallavalitsus oli valla seaduslikuks organiks. Seega ei saa apellandi vastavasisulised väited olla apellatsioonkaebuse rahuldamise ega maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
13.Kohus ei nõustu apellandi väidetega, mis puudutavad seda, et hageja ja kostja vahelist üürilepingut ei ole sõlmitud. Õige on kostja väide, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku eluruumi üürilepingut, kuid eluruumi üürileping võib kehtida ka juhul, kui see on sõlmitud muus, kui kirjalikus vormis. Kostja kasutas vaidlusalust eluruumi ning hageja saatis 2003nda aasta septembrikuu eest kostjale üüriarve summas 593 krooni. Kostja tasus vastava üüriarve. Seega asub kohus seisukohale, et hiljemalt sellest arve tasumisest tekkis hageja ja kostja vahel eespooltoodud põhjustel eluruumi üürileping, mille üheks tingimuseks oli kostja kohustus tasuda eluruumi kasutamise eest üüri summas 593 krooni kuus. See asjaolu, et hageja ja kostja on üritanud vormistada omavahelist üürisuhet ka kirjaliku lepingu vormis, kuid ei ole selleni jõudnud, ei muuda hageja ja kostja vahelist vormivaba üürisuhet olematuks.
14.Kohtu hinnangul ei ole apellandi väited, mis käivad selle kohta, et hageja sai vaidlusaluse korteri omanikuks alles 2007nda aasta oktoobrikuus, apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et Kehra linn ühines Anija vallaga selliselt, et ühinemise tagajärjel tekkis üks omavalitsusüksus - Anija vald. Seega läks vaidlusaluse korteri omandiõigus hagejale üle üldõigusjärgluse korras kahe omavalitsusüksuse ühinemisest alates.
Protokolli parandamise taotlus
15.Apellant esitas 8.05.2009.a toimunud kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Ringkonnakohus, tutvunud taotlusega, leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Taotluses soovitakse protokolli täiendada seisukohtadega ja väidetega, mida kohtuistungil sellisel kujul ei väljendatud. Samuti on oluline rõhutada, et protokoll ei ole stenogramm, vaid üksnes lühikokkuvõte olulisematest istungil tehtud menetlustoimingutest. Sellest tulenevalt, kui menetlusosalisel on huvi esitada kohtule detailseid seisukohti, tuleb tal need esitada kirjalikus menetlusdokumendis. Kui menetlusosaline soovib mingite suuliste, istungil avaldatavate
7(8)
Tsiviilasi nr 2-07-31055 seisukohtade täpset protokollimist, tuleb tal seda istungil selgelt väljendada. Vastasel korral ei saa menetlusosaline eeldada, et tema jutt sõna- sõnalt dokumenteeritakse. Eespool toodust tulenevalt määrab ringkonnakohus jätta apellandi poolt esitatud protokolli parandamise taotlus rahuldamata. TsMS § 53 lg-st 4 tulenevalt lisatakse protokolli parandamise taotlus tsiviilasja toimikusse. Menetluskulude jaotus
16.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Käesolevas asjas teeb ringkonnakohus otsuse, millega muudab osaliselt maakohtu otsust. Otsuse muutmise aluseks on see, et ringkonnakohus kohaldab kolme üüritasu makse osas aegumist ning 36 173 krooni asemel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 1779 krooni võrra väiksem summa. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Seega tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS § 171 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt sõltub ringkonnakohtu poolt aegumise kohaldamisel menetluskulude jaotamine sellest, kas kostja taotles aegumise kohaldamist ka maakohtus või mitte. Kuigi kostja käsitles maakohtu menetluses aegumisega seotud küsimusi, on maakohtu viimase istungi protokollis dokumenteeritud kostja esindaja avaldus „/.../Me ei ole otseselt hagi aegumise kohaldamist taotlenud.“ (vt 1. köide lk 205). Protokolli osas ei ole kostja parandustaotlust esitanud. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja taotles hagi aegumist otseselt alles apellatsioonimenetluses. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse üksnes aegumise kohaldamise osas ja kostja oleks võinud aegumise kohaldamist taotleda ka maakohtu menetluses, tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.