Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD

Menetluse käik 07.07.2008.a. on Tartu Maakohtule laekunud X AS (praeguse ärinimega X AS) hagi V. V. vastu, milles hageja nõuab kostjalt tarbijakrediidilepingu järgse võlgnevuse summas 132 603 16 krooni, sealhulgas tagastamata krediidisumma 74 552.29 krooni, sissenõutavaks muutunud intressi summas 22 009.61, leppetrahvi summas 16 750.46 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 19 290.80 krooni ning jätkuva viivise (alates 03.07.2008.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,02% tagastamata krediidisummalt aastas), väljamõistmist /tl.1-4/. 04.03.2009.a. toimunud eelistungil loobus hageja lepinguline esindaja leppetrahvi, summas 16 750.46 krooni, nõudest /tl.85,87/, suurendades samas viivisenõuet hagi esitamisjärgse aja arvel 29 329.71 kroonini. Tartu Maakohtu Valga kohtumaja 04.03.2009.a. tagaseljaotsusega (kuna kostja ei ilmunud vaatamata kätte saadud kohtukutsele kohtuistungile) rahuldas kohus hagi täies ulatuses /tl.90-94/. Kostja poolt esitatud kaja /tl.106/ alusel taastas kohus 17.04.2009.a. määrusega menetluse antud kohtuasjas /tl.119-120/. Hageja nõue Hageja esindaja avaldab, et 12.07.2006.a. sõlmiti poolte vahel tarbijakrediidi leping nr.xxxxxxx/xx, mille alusel hageja andis kostjale krediiti 30 000 krooni, intressimääraga 27,01% krediidisummast aastas; 24.07.2006.s. sõlmitud lepingu lisakokkuleppega suurendati krediidisummat 90 000 kroonini ja loeti uueks intressimääraks 27,02% krediidisummast aastas. Esindaja kinnitab, et kostja pole lepingut täitnud nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt tasumata praktiliselt kõik graafikujärgsed osamaksed. Hageja märgib, et on pöördunud nii suuliste kui ka kirjalike pretensioonidega kostja poole nõudega võlgnevuse tasumiseks, kuid vaatamata sellele kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu oli hageja sunnitud lepingu erakorraliselt 04.10.2007.a. üles ütlema, olles ülesütlemisest eelnevalt kostjat korduvalt hoiatanud. Hageja esindaja palub välja mõista kostjalt krediidilepingu järgi seisuga võlguolev summa 130 141.18 krooni, sealhulgas : krediidivõlgnevus summas 74 552.29 krooni, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 22 009.61 krooni ja seisuga 20.05.2009.a. arvestatud viivis summas 33 579.28 krooni. Samuti palub esindaja välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis 27,02% tagastamata krediidisummalt aastas alates 20.05.2009.a. kuni tagastamata

krediidisumma täieliku tasumiseni. Kohtukulud palub hageja esindaja jätta kostja kanda. Kostja seisukoht hageja nõude osas Kostja võtab hagi õigeks osaliselt. Kostja tunnistab, et ei suutnud makseraskuste tõttu täita lepingujärgseid maksekohustusi, mistõttu tunnistab hageja nõuet põhivõla osas. Kostja märgib siinkohal, et on hagejale tasunud kokku üle 40 000 krooni. Samas leiab kostja, et lepingus fikseeritud intressi- ja viivisemäär on ülemäära kõrged, mistõttu kostja palub need tüüptingimused tühistada ja nendes nõuetes jätta hagi rahuldamata või vähendada väljamõistetavaid summasid; samuti palub kostja jätta rahuldamata hageja nõue jätkuva viivise väljamõistmiseks.

Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue tagastamata krediidisumma ja intresside väljamõistmiseks kostjalt on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi nendes nõuetes kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Võla sissenõudmiskulude- ja viivisenõude osas rahuldab kohus hagi osaliselt ning jätab rahuldamata hageja nõude kostjalt jätkuva viivise väljamõistmiseks. Kohustuse tekkealus “Tsiviilseadustiku üldosa seaduse” (TsÜS) (RT 35/02-216) §5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekke, samuti õigusvastastest tegudest. Asja materjalidega on tõendatud, et 12.07.2006.a. sõlmiti poolte vahel tarbijakrediidi leping nr.xxxxxxx/xx, mille alusel hageja andis kostjale krediiti 30 000 krooni, intressimääraga 27,01% krediidisummast aastas /tl.5-6/; 24.07.2006.s. sõlmitud lepingu lisakokkuleppega suurendati krediidisummat 90 000 kroonini ja loeti uueks intressimääraks 27,02% krediidisummast aastas, samuti muudeti maksegraafikut /tl.12-13, 14-15/. Seega eksisteerib poolte vahel õigussuhe, mida reguleerivad võlasuhet (antud juhul krediit) puudutavad õigusnormid. Materiaalõiguslik regulatsioon Lepingu ülesütlemine “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §76 lg.1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Lepingu ja selle lisakokkuleppe tingimuste kohaselt kohustus kostja tagastama laenu maksegraafiku alusel igakuuliste osamaksetena viie aasta jooksul alates 12.07.2006.a. ning maksma krediidiandjale intressi 27,02% krediidisummast ühe aasta kohta. VÕS §100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS §101 lg.1 pp.1,3,4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist; lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti; kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

VÕS §116 lg.6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt VÕS §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS §196 lg.1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS §402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Käesoleva kohtuvaidluse asjaoludest nähtuvalt on vaidlusaluse lepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS §416 lg.1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Asja materjalide /tl.20,22/ ja poolte seletustega on tõendatud, et kostja pole hagejale intresse ja laenu tagasimakseid graafikujärgselt tasunud, -ning hageja on lepingu ülesütlemisavalduse tegemisel /tl.19/ VÕS§416 lg.1 nõuded täitnud. Seega on kostja kohustust rikkunud ning hageja oli õigustatud VÕS §196 alusel lepingu erakorraliselt üles ütlema ning nõudma kostjalt krediidi tagastamist ja lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intresside maksmist. Laen (krediit) VÕS §108 lg.1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS §401 lg.1 kohaselt peab krediidisaaja lepingu lõppemisel krediidi krediidiandjale tagastama. Asja materjalidega /tl.19,20/ ja poolte seletustega on tõendatud, et kostja võlgneb hagejale tagastamata krediidina 74 552.29 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata krediit summas 74 552.29 krooni. Intress VÕS §94, §397 ja §401 lg.1 annavad hagejale õiguse nõuda kostjalt intressi tasumist lepingus ettenähtud määras. Lepingu lisakokkuleppe tingimuste kohaselt kohustus kostja maksma krediidiandjale intressi 27,02% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuigi kohus möönab, et poolte poolt lepingus kokkulepitud intressimäär on finantsoperatsioonides tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem ning laenatav ja tagasimakstav summa on ebaproportsionaalne, ei anna see antud juhul alust intressi vähendamiseks, sest lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning intresside ülempiiri pole võimalik kindlaks määrata (samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus on oma varasemates lahendites /nr.3-2-1-80-02/ antud juhistes). Siit johtuvalt on ekslik kostja seisukoht lepingujärgse intressi ülemäärasele suurusele ning –põhjendamata taotlus jätta sellekohase tüüptingimuste tühisuse tõttu hageja see nõue rahuldamata. Samuti on Riigikohus oma varasemates lahendites (nr.3-2-1-122-07 p.14) rõhutanud, et VÕS §416 lg-s 3 sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu krediidiandja poolt ülesütlemise korral krediidisaajal intressi maksmise kohustus ning krediidiandjal välistub õigus nõuda intressi (s.h. intressinõue kahjunõudena) pärast lepingu ülesütlemist. Hageja on intressi arvutamisel lähtunud lepingus sätestatud määrast (27,02% krediidisummast aastas) ja eelnimetatud tingimustest, saades intressivõla suuruseks lepingu ülesütlemise aja (04.10.2007.a.) seisuga 22 009.61 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingu

ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 22 009.61 krooni. Viivis VÕS §113 lg.1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on viivise arvutamisel võtnud aluseks lepingujärgse intressimäära – 27,02% võlgnetavalt summalt aastas, saades kohtuistungi toimumise päeva ajaks (20.05.2009.a.) sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 33 579.28 krooni /tl.128/. Kuigi kohus möönab, et poolte poolt lepingus kokkulepitud viivisemäär on finantsoperatsioonides ja riiklike sissenõudeorganite poolt (maksuamet, kohtutäitur jne.) tavapäraselt kasutatavast oluliselt kõrgem, on Riigikohus oma varasemates lahendites /nr.3-2-1-120-08/ antud juhistes ja VÕS §§415 lg.1 ja §113 lg.1 sätete tõlgendamisel asunud seisukohale, et lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga samaväärses määras. Siit johtuvalt on ekslik kostja seisukoht lepingujärgse viivise ülemäärasele suurusele ning –põhjendamata taotlus jätta sellekohase tüüptingimuste tühisuse tõttu hageja see nõue rahuldamata. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist määras, mis vastab tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Samas leiab kohus, et esineb antud juhul alus VÕS §113 lg.8 viitega §162 lg.1 sätestatu kohaldamiseks ning viivise vähendamiseks. Kohus märgib esmalt, et VÕS §s 101 loetletud nn. „sanktsioneerivad“ õiguskaitsevahendid (leppetrahv lepingu täitmise nõudena ja viivis) on suunatud eeskätt võlausaldajal lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele-vähendamisele ning seeläbi võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele. Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigsust veenab ka asjaolu, et VÕS-i vastav regulatsioon seob sanktsioneerivate õiguskaitsevahendite rakendamise võlausaldaja kahju suurusega (VÕS §113 lg.5 ja §161 lg.2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui ka kahju suurust (VÕS §§113 lg.8, §162 lg.1, §140). Kohus leiab, et kuna käesoleval juhul on võlgnik/kostja kohustatud laenuandjale/hagejale tagastama laenusumma ja maksma suhteliselt kõrget intressi (intressina summa, mis esimesel makseaastal ületab enam kui kahekümnekordselt tagastamisele kuuluva laenusumma ning intresside lepingujärgne kogumaht ületab enam kui kaks korda laenusumma suurust, siis on VÕS §162 lg.1 sätestatu valguses kostjatelt lepingujärgse intressimääraga samases määras viivise väljamõistmine kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kohus lisab, et antud juhul on pooltevahelises õigussuhtes suurendatud tagastamisele kuuluvat laenusummat just varasema lepingu järgsete kohustuste (eeskätt intressid ja viivis) arvel ning arvestanud lepingu ülesütlemisjärgselt kostja poolt tasutud summad viimatinimetatud kohustuste katteks, milline asjaolu kohtu hinnangul vähendab oluliselt hagejal lepingu rikkumisest eelduslikult tekkinud kahju suurust. Samuti arvestab kohus kostja majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda viivist hageja poolt nõutavas määras. Kostja on kohtule avaldanud, et talle on määratud töövõimekaotus 60% ning tema sissetuleku moodustavad vaid töövõimetuspension summas 2 000 krooni kuus ja ligikaudu samaväärne summa FIE-na tegutsemisest saadava tulu näol; kostja on kohtule kinnitanud, et tema praegune tervislik seisund (infarktijärgne) ei võimalda tal maksimaalse koormusega töötada ning terviserikkest tingituna kaasnevad täiendavad ravikulutused, mistõttu kostja sissetulek ühe pereliikme kohta jääb alla elatusmiinimumi. Arvestades ülaltoodud põhjendusi ning

kostja materiaalsest seisundist tulenevat otsuse reaalse täidetavuse printsiipi, peab kohus otstarbekaks ja õiglaseks antud juhul vähendada kostjalt väljamõistetava viivise suurust 20 000 kroonini. Seega tuleb kostjalt välja mõista lepingujärgne viivis summas 20 000 krooni ning jätta rahuldamata hageja nõue seda summat ületava viivisesumma 13 579.28 (33 579.28 – 20 000) krooni väljamõistmiseks. Jätkuv viivis Nagu eelpoolviidatud, on VÕS §113 lg.1 kohaselt võlausaldajal õigus nõuda viivist kuni kohase täitmiseni. „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku“ (TsMS) (RT 49/05-395) §367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS §461 lg.4 sätestab, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS §113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Hageja on nõudnud kostjalt jätkuva viivise (s.o. kuni kohustuse täitmiseni) väljamõistmist. Kuna kohus vähendab kostjalt väljamõistetava viivise suurust, peab kohus otstarbekaks ja õiglaseks samastel motiividel (vt. ülalmotiveeritut) mitte rakendada kostja suhtes jätkuva viivise väljamõistmist. Seega tuleb hageja nõue kostjalt jätkuva viivise (alates 20.05.2009.a. kuni põhivõla täieliku tasumiseni määras 27,02% tasumata summalt aastas) väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS §163 lg.1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et antud juhul on mõistlik ja põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, sest puudub alus ja mõistlik põhjus kõrvale kalduda nimetatud põhimõttest. Samas lähtub kohus menetluskulude määramise proportsiooni kindlaksmääramisel hageja poolt algselt esitatud nõudemahust ja kohtuotsusega rahuldatavast mahust, sest hageja on asja menetluse vältel loobunud leppetrahvi nõudest (summas 16 570.46 krooni) ning TsMS §168 lg.4,5 ei anna taolisel juhul hagejale võimalust nõuda loobutud nõude eest menetluskulude hüvitamist. Hageja on hagiavalduses nõudnud kostjalt 132 603.16 krooni väljamõistmist /tl.1/, kuid kohus rahuldab hagi 116 561.90 krooni ulatuses, milline moodustab 87,90% esialgsest nõudest. Seega tuleb antud juhul jätta asja menetlusega kaasnenud menetluskulud 87,90% ulatuses kostja kanda. §174 lg.1 ja 2 sätestavad, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Seega ei määra kohus otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb seda iseseisva määrusega pärast käesoleva lahendi jõustumist poole sellekohase taotluse alusel.

A.Kaldma kohtunik 20.05.2009.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.