Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud AS Segerg esitas hagi KÜ Kivi 2 vastu võla 61 224, 59 krooni ja viiviste 14 773, 23 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31.12.2002 soojusenergia ostu-müügilepingu. Lepingu p-s 4.1 lepiti kokku, et tarbitud soojusenergia eest tasub kostja hagejale tariifide alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Lepingu sõlmimisel oli soojusenergia hinnaks 450 kr/MWh + käibemaks. 2005 tõusis põlevkivi kütteõli hind ning hageja teavitas kostjat 26.07.2005 kirjalikult, et kehtestab 2005/2006 kütteperioodi kaugkütte hinnaks 740 kr/MWh + käibemaks. Hinna kehtestamisel lähtus hageja kaugkütteseaduse (KKütS) § 8 lg 3 ja 4. Hinnatõusu põhjendatust on kontrollinud Energiaturu Inspektsioon, kes leidis, et hageja on käitunud seaduslikult ning hinnatõus on põhjendatud. Kuna Keila Vallavolikogu ei ole kehtestanud KKütS § 9 lg 3 kohast soojuse piirhinna kooskõlastamise korda, ei olnud hagejal kohustust sooja hinda vallavalitsusega kooskõlastada. Vallavalitsus saab hinna seaduslikkust kontrollida KKütS § 29 alusel. Vallavalitsus on pöördunud ka tarbijate poole ning kinnitanud, et hageja kehtestatud piirhind on õiguspärane. Piirhinna kehtestamiseks ei pidanud olema Energiaturu Inspektsiooni kooskõlastust, kuna hageja müüdava soojuse maht on alla seaduses sätestatud suuruse. Hageja ei pidanud hinda paika panema pooltevaheliste läbirääkimistega. Kostja teatas 10.06.2006 kirjas, et on nõus tasuma endist hinda ning ei ole uute tariifide alusel soojuse eest tasunud. Kostja tasus 2006 soojuse eest vana tariifi alusel ning on talle esitatud arvete alusel jätnud tasumata 61 224, 59 krooni. Hageja palus kostjalt lepingu p 4.2 ja 13.3 alusel välja mõista viivised kuni 27.02.2007 eest summas 14 773, 23 krooni. Hageja oli nõus, et kostja tasub väljamõistetava summa 6 kuu jooksul. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et soojusenergia müügihinna tõus oli tingitud põlevkivi kütteõli hinnatõusust ning on kooskõlas KKütS §-ga 8 lg 3. Hageja tõstis hinda seadusevastaselt. KKütS § 1 lg-st 2 nähtuvalt on seaduse eesmärk kaitsta tarbijat ja tagada objektiivne, võrdne ning läbipaistev hinnapoliitika kujundamine. Vallavalitsus leidis 23.09.2005.a teatises, et vastavalt kaugkütteseadusele tuleb sooja hind igal juhul kooskõlastada vallavalitsusega. Vallavalitsus märkis, et hinna kooskõlastamist nõuti hagejalt juba 2003.a. Vallavalitsus tegi hagejale ettekirjutuse, milles kohustati hagejat esitama hiljemalt 03.10.2005.a kooskõlastuse taotlus. 04.11.2005.a tegi Keila Vallavalitsus hagejale ettekirjutuse õigusvastase tegevuse lõpetamiseks ja piirhinna kooskõlastamiseks andmete esitamiseks. Seadusandaja tahe ei saa olla suunatud sellele, et kui kohalik omavalitsus soojuse piirhinna kooskõlastamise korda ei kehtesta, võib ettevõte oma suva järgi soojuse piirhinda tõsta. Alles pärast piirhinna kooskõlastamist kohaliku omavalitsuse poolt saab hageja nõukogu selle hinna kinnitada. Hinna kooskõlastamisele oleks pidanud järgnema poolte läbirääkimised. Hagejapoolne käitumine ei ole mõistlik, kuna teenuse hinda tõsteti läbirääkimisteta. Ühepoolne soojusenergia ostu-müügi lepingu järgse hinna muutmine toimus vastuolus lepinguga ning on kehtetu. Soojusenergia hind on lepingu oluliseks tingimuseks. Lepingus ei ole sätestatud mõistet tariif ega tariifi kehtestajat ning lepingust ei nähtu, et hagejal oleks õigus kehtestada tariifi ühepoolselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta vaid poolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kostja ei ole lepingu muutmisega nõus olnud ning vastavat kirjalikku nõusolekut ei esitanud. Kuna lepingu p 15.1 ei ole täidetud, ei ole lepingujärgne hind muutunud.

Kostja palus hagi rahuldamisel vähendada hageja nõutud viivist ning määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise tähtaeg 1 aasta jooksul võrdsete osamaksetena alates kohtuotsuse jõustumisest. Kostja on esitatud küttearved suures osas tasunud ning kogu nõutud viiviste väljamõistmisel satuks kostja raskesse majanduslikku olukorda. Viivisenõue on ebamõistlikult suur ning kostjat kahjustav. Hetkel tasuvad kütte eest umbes pooled majaelanikud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 61 224,59 krooni ja viivise 7386,60 krooni. Kohus määras kohtuotsuse täitmise tähtajaks kuus kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kostjal tuleb võlgnevus tasuda võrdsete osamaksetena, tasudes vähemalt 11 435,20 krooni kuus. Kuivõrd Keila vallavolikogu ei ole kehtestanud kooskõlastamise korda, ei ole hagejal ka piirhinna kooskõlastamise kohustust. Nimetatud korda ei saa asendada Keila Vallavalitsuse 04.11.2005.a ettekirjutusega ega võimalike varasemate ettekirjutustega. KKütS § 9 lg 4 sätestab, et soojusettevõtja, kes on kohustatud kooskõlastama soojuse piirhinna, võib müüa soojust hinnaga, mis ei ületa kooskõlastatud piirhinda. Järelikult ei pea osad soojusettevõtjad oma hinda kooskõlastama. KKütS § 9 lg 3 teist lauset ei saa vaadelda tervest lõikest ning paragrahvist eraldiseisvana ja kuivõrd sama paragrahvi esimene lause annab kohaliku omavalitsuse volikogule vaid võimaluse kehtestada müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise kord, siis olukorras kus seda võimalust ei ole kasutatud, ei pea piirhinda kooskõlastama. Nimetatud seisukohta toetab ka asjaolu, et seadus annab kohalikule omavalitsusele võimaluse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks, mitte kehtestamiseks. Müüdava soojuse hinna kehtestab soojusettevõtja ning kohalikule omavalitsusele on pandud vaid hinna põhjendatuse kontrollimise kohustus. Kooskõlas seadusega tuleb tõlgendada lepingu p 4.1 selliselt, et tariifiks nimetatakse soojusettevõtja poolt kehtestatud hinda, mille alusel tarbija lepingu p 4.1 alusel tasub. Kuna tariifi muutmisel ei muutu põhimõte, et tasutakse tariifi alusel ning ei muutu ka asjaolu, et esialgu poolte vahel kokku lepitud hind oli 450 kr/MWh, ei ole tariifi muutmisel vaja lepingut muuta. Kui hinda saaks muuta ainult poolte vahel peetud läbirääkimiste tulemusel, võib tekkida olukord, kus erinevate tarbijate jaoks on sama soojusettevõtjaga kokku lepitud hind erinev. Kuna aga hinna kujundamisel peab lähtuma KKütS § 8 lg 3 toodud kriteeriumitest, oleks selline olukord seadusega vastuolus. Samuti oleks see vastuolus KKütS § 1 lg-s 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Seega ei ole tariifi ühepoolne muutmine vastuolus lepingu ega seadusega. Hageja nõutud piirhind ei ületa seadusega ettenähtud piiri. Energiaturu Inspektsiooni arvamuse kohaselt on hageja põhjendatud soojusenergia piirhind 755, 46 kr/MWh. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hageja on talle soojuse eest tasumiseks arved esitanud ning arved koostati tegelikult tarbitud soojuse hulga alusel. Kostja ei vaidlustanud põhivõlgnevuse suurust. Kuna kostja on hagejale esitatud arvete alusel tasunud varem kehtinud tariifi järgi ning uue tariifi ebaseaduslikkust kinnitas vallavalitsus, on viiviste vähendamise nõue põhjendatud. Viiviste väljamõistmine on põhjendatud pooles ulatuses, st 7386, 60 krooni. Nimetatud viiviste summa on ligilähedane seadusest tulenevale viivisele (VÕS § 94 ja § 113). Kuna kostja saab hagejale tasutavad summad tagasi nõuda sooja tarbinud elanikelt, ei pea kohtuotsuse täitmisel arvestama kostja majanduslikku olukorda. Samuti teatas Keila Vallavalitsus kostjale, et on võimalik taotleda toimetulekutoetust seoses kütte hinna tõusuga. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. KKütS § 1 lg 2 kohaselt on seaduse eesmärk kaitsta tarbijat ja tagada objektiivne, võrdsel kohtlemisel ning läbipaistvuse põhimõttest koordineeritud hinnapoliitika kujundamine. Sellist eesmärki kannab ka KKütS § 9 lg-s 3 sätestatu.

See, kas kohaliku omavalitsuse volikogu kasutab oma õigust kehtestada oma haldusterritooriumil müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise kord, ei ole otseselt seotud kohustusega kooskõlastada piirhind valla- või linnavalitsusega. Oleks ebamõistlik eeldada, et seadusandja tahe on suunatud olukorrale, et kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei kehtesta oma haldusterritooriumil müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise korda, siis võib ettevõte monopoolselt ja oma suva järgi soojuse piirhindu tõsta. Keila Vallavalitsus on oma 07.10.2005.a teatises nr 9-1.1/6499/05 taas rõhutanud, et alles pärast piirhinna kooskõlastamist kohaliku omavalitsuse poolt, saab hageja nõukogu selle kinnitada. Sellele peab järgnema piirhinna nõuetekohane avalikustamine ning rakendada saab uut hinda 3 kuud pärast avalikustamist. Teatises kinnitas vallavalitsus, et seega ei saa uus soojusenergia hind rakenduda enne 2006.a algust. Kostjal ei olnud põhjust kohaliku omavalitsuse arvamuses kahelda ning ta lähtus teadmisest, et hageja käitub seadusvastaselt. Keila Vallavalitsuse seisukoht kooskõlastuse kohustuslikkuse osas oli hagejale õiguslikult siduv. Elanikel oli tekkinud ka õiguspärane ootus lepingus sätestatud piirhinna püsima jäämise suhtes Keila Vallavalitsuse poolt prognoositud ajaks. Kirjeldatud olukorras – vallavalitsus on rõhutanud piirhinna kooskõlastamise vajalikkust, tarbijad ei nõustunud vallavalitsuse seisukoha valguses hinnatõusuga – oleks hageja pidanud müüdava soojuse piirhinna Keila Vallavalitsusega kooskõlastama. See, et vallavalitsus ei olnud formaalselt veel jõudnud kooskõlastamise korda kehtestada, ei tohi mõjutada tarbijate õigusi. KKütS § 9 lg 3 tuleks tõlgendada laiemalt, pidades silmas seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust. Tänaseks on Keila vald nimetatud korra kehtestanud. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole tariifi ühepoolne muutmine poolte vahel sõlmitud lepingu ning seadusega vastuolus. Lepingus ei ole defineeritud mõistet tariif ega ole ka sätestatud, kes tariifi kehtestab. Lepingust ei nähtu, nagu oleks müüjal õigus kehtestada soojusenergia hindu/tariife ühepoolselt. Maakohus on mõistet tariif tõlgendanud liiga kitsalt. See, et lepingus pole tariifi kujunemise ega selle tõstmise kohta midagi sätestatud, ei tähenda nagu võiks hageja monopoolses seisundis ühepoolselt tariife tõsta. Sisuliselt muutub hinna ehk tariifi tõstmisel poolte vahel kokkulepitu sisutuks. Ebamõistlik oleks olukord, kus lepingu segasest sõnastusest tingituna jääks tarbija kaitseta soojusettevõtja hinnapoliitika kujundamise ees. Isegi siis, kui seadusest ei tuleneks otsest kohustust soojusettevõttele müüdava sooja piirhinna kooskõlastamiseks, oleks lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest pidanud hageja kooskõlastama piirhinna kohaliku omavalitsusega ning alustama tarbijatega läbirääkimisi. Seadusega ei ole vastuolus hinnapoliitika kujundamisse tarbija kaasamine, kuivõrd ka siis saab ja peab järgima KKütS § 8 lg 3 sätestatud kriteeriume. Läbirääkimiste käigus oleks saanud tarbijaid informeerida hinda kujundanud teguritest ja käituda nii lepingulises suhtes vastavalt hea usu põhimõttele. Samuti oleks saanud läbirääkimisi pidada kõigi tarbijate esindajatega, mille tulemusel oleks ka kehtestatud kõigile ühtne tariif. Selliselt ei ole ohtu võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Menetluse käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.10.2007.a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas 28.04.2008.a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi osalises rahuldamises on põhjendatud, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta otsuse põhjendavat osa, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

Vastuseks kaebusele märgib kolleegium, et kohus kohaldas asjas õigesti kaugkütteseadust (KKütS) ja lepingu p 4.1 tuleb tõlgendada selliselt, et tarbitud soojusenergia piirhinnaks nimetatakse soojusettevõtja kehtestatud hinda. Lepingu sõlmimisel kehtestati soojusenergia hinnaks 450 kr/MWh+käibemaks. Kuni 22. septembrini 2006.a kehtinud majandusministri 30. novembri 1993.a määruse nr 52 p. 3 kohaselt kehtestatakse soojusenergia tariif elanikkonnale kooskõlastatult kohalike omavalitsustega. Alates 1. juulist 2003.a kehtima hakanud KKütS-s on soojusenergia hinna kooskõlastamine reguleeritud KKütS §-s 9. Vaidlus poolte vahel on selles, kas hagejal oli 26.07.2005.a kirjast (tl 16) tulenevalt soojusenergia eest nõutud uue hinna kui piirhinna osas (740 kr/MWh+5% käibemaks) kooskõlastus KKütS § 9 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi. KKütS § 9 lg 3 teisest ja kolmandast lausest tuleneb otseselt, et soojusettevõtja peab soojusenergia piirhinna kohaliku omavalitsusega kooskõlastama. KKütS § 9 lg 3 esimese lause järgi võib kohaliku omavalitsuse volikogu sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata soojusettevõtja jaoks, lähtudes sama peatüki nõuetest, kehtestada oma haldusterritooriumil müüdava soojuse piirhinna kooskõlastamise korra. Kohus rahuldas hagi osaliselt, põhjendades hagejal KKütS-st tuleneva otsese kohustuse puudumist soojuse piirhinna kooskõlastamiseks kohalikul omavalitsusel soojuse piirhinna kooskõlastamise korra kehtestamata jätmisega. Kolleegium leiab, et KKütS mõtteks ei saa samas olla nn väiketootja vabastamine kohustusest kooskõlastada soojusenergia piirhind kohaliku omavalitsusega ja arvestades seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust, tuleneb seadusest, et soojuse piirhind tuleb vallavalitsusega kooskõlastada. Sarnane tõlgendus tuleneb ka ülalnimetatud majandusministri määrusest. Soojusenergia piirhinna kooskõlastamise mõte saab olla selles, et tarbijad saaksid osta soojusenergiat kontrollitud piirhinnast lähtuvalt, ja selles, et soojatootja hinnakujundus oleks kooskõlas KKütS §-ga 8. KKütS § 1 lg 2 järgi peab sooja tootmine, jaotamine ja müük olema koordineeritud ning vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. Kui soojatootja on kehtestanud soojusenergia piirhinna seaduses sätestatud korda järgides, on tal õigus müüa soojust hinnaga, mis ei ületa piirhinda (KKütS § 9 lg 4). Kolleegium leiab, et otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsust tuleb õigusliku põhjenduse osas muuta. Energiaturu Inspektsiooni arvamuse kohaselt (tl 48-60) on AS-i Segerg põhjendatud soojusenergia piirhind 755,46 kr/MWh. Keila Vallavalitsuse teate (tl 21) kohaselt puudus Keila vallal võimalus hageja poolt seaduse nõuete kohaselt avalikustatud uue soojusenergia hinna reguleerimiseks. Nimetatud teatest tuleneb üheselt, et Keila Vallavalitsus teavitas kõiki oma haldusterritooriumi soojusenergia tarbijaid alates 1.12.2005.a järgneval kütteperioodil neile hageja poolt müüdava soojusenergia hinna muutumisest ja uuest piirhinnast (740 kr/MWh+käibemaks). Kolleegiumi arvates tuleb eeltoodud asjaoludel käsitleda teadet soojusenergia hinna muutumisest KKütS § 9 lg 3 teise ja kolmanda lause mõtte kohaselt kui kohaliku omavalitsuse poolt hagejale antud kooskõlastust soojusenergia uue hinna kehtestamiseks valla territooriumil. Eelkõige tuleneb kooskõlastus just soojusenergia tarbijatele antud selgitustest, mille kohaselt on neil, kellel tekivad seoses kütte hinna tõusust tingitud eluasemekulude kasvuga toimetulekuraskused, võimalus taotleda vallalt riiklikku toimetulekutoetust Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt soojusenergia eest tasumist tõendavate dokumentide alusel. Seega on põhjendatud hagi rahuldamine põhivõlgnevuse osas, sest hageja oli õigustatud soojusenergia hinda KKütS § 9 lg 4 järgi ühepoolselt muutma. Riigikohus on 28.04.2008.a otsuses nr 3-2-1-30-08 p-s 15 asunud seisukohale, et kui hagejal soojusenergia eest nõutud uue hinna kui piirhinna osas kooskõlastus KKütS § 9 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi oli, siis oli hinna ühepoolne muutmine KKütS § 9 lg 4 järgi õigustatud. KKütS § 9 lg 3 kolmanda lause järgi on kohalikul omavalitsusel piirhinna kooskõlastamisel samad õigused ja kohustused, mis on Energiaturu Inspektsioonil. Hageja nõutud hind ei ületa KKütS § 9 lg 4 järgi ettenähtud soojuse hinda.

Kolleegium nõustub kostjaga selles, et lepingus on pooled kokku leppinud (p 15.1) lepingu muutmises ainult mõlema osapoole eelneva kirjaliku nõusoleku olemasolu korral ja lepingus märgitud tarbitud soojusenergia eest tasumisele kuuluva tariifi muutmine kujutab endast erinevalt kohtu poolt antud tõlgendusele, lepingu muutmist. VÕS § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Samas saab eelnevast teha järelduse, et lepingu p-s 4.1. märgitud soojusenergia hind oli poolte kokkulepitud hind ja uus soojusenergia hind oli tulenevalt KKütS § 9 lg 3 teisest ja kolmandast lausest tulenevalt kohaliku omavalitsusega kooskõlastatud. Seega ei jäänud kostja hageja hinnapoliitika kujundamise ees kaitseta ega hageja ei saanud lepingus kokkulepitud tariifi monopoolses seisundis ühepoolselt tõsta. Kaebuse väide, mille kohaselt pidanuks hageja, lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest soojusenergia piirhinna tõstmiseks alustama läbirääkimisi tarbijatega, ei ole põhjendatud ega tulene KKütS § 8 lg-s 3 toodud kriteeriumidest ega pooltevahelisest lepingust. Vaidlust ei ole selles, et hageja käitumine soojusenergia piirhinna kujundamisel ja hinnatõusu põhjendatus oli seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kolleegiumi arvates soojusenergia tavatarbijatel puuduvad sellised teadmised, mis kujundavad soojuse piirhinda ja nende kaasamine kaebuses toodud põhjendusel ei ole mõistlik ega põhjendatud. Kolleegium ei käsitle kaebuse väiteid menetlusõigusnormide rikkumise kohta Keila valla menetlusse kaasamata jätmisel kostja poolel, sest vastav taotlus on Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 19.06.2007.a jäetud rahuldamata ja jõustunud edasi kaebamata 25.06.2007.a. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutmiseks, jätab ringkonnakohus kohtuotsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt koosmõjus § 171 lg-ga 1 jätta kostja KÜ Kivi 2 kanda.

Ülle Jänes

Ande Tänav

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.