Otsuse tegemise aeg ja koht 24.04.09, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja, tsiviilkantselei Tsiviilasja number
2-07-7883
Tsiviilasi, hind
V B hagi Tallinna Linna vastu 207500 krooni saamiseks Hind 207500 krooni Hageja – V B(xxx, xxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja – Tallinna Linn (Põhja- Tallinna LOV kaudu), esindaja M Sõber
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi aeg ja koht,
Tallinn, Kentmanni Kohtumaja
osalenud isikud
Hageja V B ja tema esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja esindaja M Sõber
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata V B hagi Tallinna Linna vastu 207500 krooni saamiseks. Jätta Tallinna Linna menetluskulud V B kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
HAGI ASJAOLUD, NÕUE
1.A B ja Tallinna linna vahel oli sõlmitud 10.11.03 5-aastane üürlepingu XXX asuva munitsipaaleluruumi kasutamiseks, Eluruum kuulus linnale. Eluruum oli elamiseks kasutuskõlbmatu, korteris puudus sanitaarsõlm, köök, kommunikatsioonid (kanalisatsiooni ja veetorud, elektrijuhtmestk) olid amortiseerunud. Hageja, kes oli A B poeg, tellis rekonstrueerimise projekti, millele kostja andis kooskõlastuse 10.06.04 ja sellega avaldas linn nõusoleku rekonstrueerimistöödeks, mille hageja tegi oma vahendite arvel. Hageja tegi kapitaalse iseloomuga remonttööd: vahetas uksed, aknad ja kommunikatsioonid kuni elamust väljuvate ühisveevärgi ja elektrivarustuse liitumispunktini, ehitas san.sõlme WC –poti ja dušiga ning tegemist korteri planeeringus muutmise, mille tulemusel moodustus eraldi kööginurgaga kaasaegse
planeeringu ühetoaline korter. A B suri 01.06.06 ja üürileping lõpetati seoses üürniku surmaga. Kostja Tallinna linn ei ole nõus remondikulude hüvitamisega. Teostatud tööd on kapitaalse iseloomuga, parendavad korteri tehnilist seisundit, tegemist on kaasaja nõuetele vastava eluruumiga. Kulutuste maht on 207 500 krooni. Parenduste tegemiseks oli asja omaniku nõusolek, kusjuures kulutuste tegemisele vastu ei vaielnud, seega oli olemas projektile kooskõlastuse andmisel kostja nõusolek. Parendusi ei saa ära võtta eset rikkumata ja parenduste äravõtmist ei ole ka taotletud. Kostja on nende parenduste arvel rikastunud, eluruumi kvaliteeti on tõstetud. Parendused teostas hageja selle tõttu, et ema saaks kasutada eluruumi normaalsetes tingimustes ja üürilepingu alusel. Kooskõlastus projektile oli vajalik, kuna ümberehituseks oli vajalik remont. Hageja ei elanud A. B koos, pärast ema surma taotles astuda ema asemele üürilepingusse hageja tütar, kuid see jäi linna poolt rahuldamata, kulutused eluruumile tegi ta A B elu ajal.
2.Hageja palub kostjalt välja mõista 207 500 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Hageja ei nõustunud kostja väidetega, kuna nõusolek parenduste tegemiseks oli linna poolt antud kirjalikult vastavale projektile kooskõlastust andes, lisaks tehti see pärast A.B ja linna vahel üürilepingu sõlmimist, lisaks ei saa parendusi ära võtta ilma eluruumi kahjustamata. Tähendust ei oma asjaolu, et tegemist on munitsipaaleluruumiga ja et sellelt tulu ei saada. Ruum oli amortiseerunud ja linn oleks pidanud igal juhul tegema vastava remondi.
4.Tõendid: Eluruumi vastuvõtmise akt 12, eluruumi üürileping ja munitsipaaleluruumi eluruumi tüüptingimised, volikogu otsus 30.10.03 nr 331 eluruumi andmise kohta A. B üürile, V B avaldus ja Põhja-Tallinna Valitsuse vastus sellele, hageja esindaja kiri Põhja-Tallinna Valitsusele ja Põhja-Tallinna Valitsuse vastus sellele Eksperthinnang, tunnistaja V. A ütlus, L. S ütlus.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja hagi ei tunnista. A. B ja Tallinna linna vahel oli sõlmitud üürileping XXXasuva eluruumi kasutamiseks, samal ajal pidi ta vabastama eluruumi XXX, üürileping sõlmiti 10.11.03, sj oli ta teadlik, et eluruum anti talle kui hädasti vajavale isikule linna õigusaktidest tulenevalt. Sellistele ruumidele ei kohaldu VÕS § 272 lg 4 p 4 . Eluruum vastas üürile andmisel vajaminevatele nõuetele, A. B oli teadlik üüritud ruumi seisukorrast ja hindas seda sanitaarselt vastuvõetavaks, mida kinnitab asjaolu, et A.B oli valmis vastavalt oma avaldusele 19.06.03 kohaselt sinna kolima ega nõua sanitaarremonti. Seega ei ole hageja seisukoht, et eluruum oli elamiskõlbmatu ja selle sihtotstarbeline kasutamine ei olnud võimalik, õige. Kooskõlas 07.05.03 määrusega nr 38 kinnitatud munitsipaaleluruumi üürilepingu p 14 järgi võib üürnik teha parendusi, muudatusi sh asendada kasutusse antud esemeid, seadmeid, ruumi osasid vaid omaniku kirjalikul nõusolekul. Hageja teostatud tööde maht on vaadeldava lepingu p 10 nimetatud töödega, linn ei ole kohustatud neid kulutusi hüvitama ja selliste kulutuste tegemine oli tegija risk.
6.Üürnik soovis ehitada eluruumi sanitaarsõlme, kuna WC oli üldkasutatav ja asus koridoris nagu teistes samalaadsetes majades, sellise teostamise kohta andis üürileandja kooskõlastuse ent see ei too kaasa kulutuste hüvitamise kohustuse. Üürnik võib lepingu p 23 järgi need parendused ära võtta, kui see on võimalik eluruumi kahjustamata. Üürnik suri 01.06.06, asi anti linnale üle 08.02.07 kuid mingit parenduste äravõtmise nõuet hageja ei esitanud. 2 (6)
7.XXX asuv eluruum on objekt, mida linn annab üürile vaid hädasti eluruume vajavatele isikutele sotsiaalhoolekande seaduse alusel isikutele, kes ei ole eluruumi endale või oma perele suutelised ja võimelised soetama, ja seda eelkõige märgitud ülesande täitmiseks kindlaksmääratud üürisumma eest, millest ei teki kasu. Hageja tegi kulutusi ilma igasuguse õiguspärase ootuseta saada nende hüvitamist. Kostja ei ole alusetult rikastunud. Menetluskulud palub jätta hageja kanda.
8.Tõendid: Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003.a määrus nr 38 ja nimetatud määrusega kinnitatud munitsipaaleluruumi üürilepingu tingimused, Tallinna Linnavalitsuse 30.07.2007.a vastuses nr Õ-1/2779 viidatud A B 19.06.2003.a avalduse koopia, Väljavõte Põhja-Tallinna linnaosa elamukomisjoni 22.08.2006.a istungi protokollist nr 7, Väljavõte Põhja-Tallinna linnaosa elamukomisjoni 19.09.2006.a istungi protokollist nr 8, Koopia V B esindaja 09.10.2006.a kirjast ja Koopia Põhja-Tallinna Valitsuse 13.11.2006.a vastus sellele, A B avaldus 10.11.2003.a., Tallinna Linnavalitsuse korraldus 13.06.2007.a nr 1115-k, Tallinna Linnavolikogu otsus 20.03.2008.a nr 59, tunnistaja ET ütlused.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlus puudub selles, et hageja ema A B ja Tallinna linna vahel oli sõlmitud 10.11.03 5-aastane üürleping XXXasuva munitsipaaleluruumi kasutamiseks, märgitud eluruum kuulus linnale. Hageja ei ole kunagi eluruumis ise elanud ega ole seda kasutanud, sh kostja loal. Esitatud eluruumi vastuvõtu aktist üürnik ja üürileandja vahel (lk 4-5) nähtub, et korter oli korras, sh oli korteris elektripliit, boiler, ventilatsioonikapp pliidi kohal. Seda, et tegemist oli ahjuküttega ruumiga ja et WC asus koridoris, vaidluse all ei olnud. Seega on tõendatud, et eluruum oli elamiseks kõlbulik ja otstarbekohaselt kasutatav.
10.Vaidlus puudub ka selles, et ajal, mil A B üüris Tallinna linnalt vaidlusalust munitsipaaleluruumi, tegi hageja märgitud majas ja eluruumis märkimisväärseid muudatusi. Nimelt tegi ta järgmisi kapitaalse iseloomuga remonttöid: vahetas uksed, aknad ja kommunikatsioonid kuni elamust väljuvate ühisveevärgi ja elektrivarustuse liitumispunktini, ehitas sanitaarsõlme WC –poti ja dušiga ning tegi korteri planeeringus muutmise, mille tulemusel moodustus eraldi kööginurgaga kaasaegse planeeringu ühetoaline korter.
11.Vaidlus puudub ka selles, et poolte /hageja ja kostja/ vahel puudub leping, mille kohaselt oleks nad kokku leppinud selles, et hageja teeks kostja tellimusel viimasele kuuluvale asjale eelmainitud remonttöid, parendusi, mille eest peaks kostja tasuma hagejale tasu ja materjalide maksumuse. Hageja ei ole tuginenud ka sellele, et üürnik oleks teinud üürilepingu (ehkki faktiliselt kandis kulud hageja) esemele kulutusi ja et pärast üürniku surma oleks talle üle läinud pärimise korras üürniku õigused ja et ta nõuaks kulutuste hüvitamist tulenevalt üüri ja pärimissuhtest (lk 60).
12.Kuna poolte vahel puudub leping remondi tegemiseks ja vastavate kulude hüvitamiseks, siis tuleb vaadelda kõigepealt, kas hageja on ajanud kostja asja, st kas tegemist võiks olla käsundita asjaajamisega.
13.VÕS § 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 10191023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul 3 (6)
põhjusel avalikes huvides oluline.
14.Vaidlus puudus selles, et A B sai üürile kui hädasti eluruumi vajava isik munitsipaaleluruumi, mis nagu kohus eelpool tuvastas, oli elamiseks kõlbulik ja kasutatav, samuti puudus vaidlus selles, et tegemist ei olnud vabalt üüriturul ringleva eluruumiga ning et tegemist oli vaid munitsipaaleluruumiga, mis anti A. B üürile vaid teatud kindla linnapoolse kohustuse täitmiseks.
15.Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendatud, et sellise eluruumi, mis peab tagama vaid hädasti eluruumi vajavate inimeste vajadusi ja kes ise ei suuda neid soetada varandusliku olukorra tõttu, heakorrastamine ja viimine kaasajastatud tasemele, sj parendada kommunikatsioone ja teha muudatusi viisil, millega muudetaks eluruumi mugavuse astet (kaasaegset tüüpi avatud köögiga, kanalisatsiooni korterisse toomine), eriti kui tegemist ei ole üüriturul vabalt käibel oleva eluruumiga, ei ole Tallinna linna huvides.
16.Hageja kinnitas, et ta soovis, et tema ema A B elaks mugavates tingimustes. Seega leiab kohus, et hageja on kinnitanud ise asjaolu, et ta oli teadlik sellest, et üürnikule ehk nn kolmandale isikule oli antud linna poolt kasutusse linna ülesannete täitmise raames madala väärtusega eluruum ja et hageja soovis selle eluruumi seisundit parendada eesmärgiga tagada kolmandale isikule paremad ja mugavad elamistingimused, sj soovis seda, et pärast A. B surma saaks selles osta hageja tütar, mida kinnitab vastav avaldus linnale (lk 91). Nimetatud ajaoludest võib järeldada, et hageja soovis soodustada eelkõige üürnikku e. A.B mitte aga kostjat, mis aga tähendab, et hageja ei tegutsenud VÕS § 1018 lg 1 mõtte kohaselt kostja huvides, vaid hoopis kolmanda isiku huvides ning kohtu arvates ei ole tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 1 tähenduses. Nimelt sätestab VÕS § 1018 lg 2, et käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Ehkki Tallinna linn kinnitas, et hagejale anti õigus teha vaid muudatusi kanalisatsioonis, ei tähenda see seda, et kostjal oleks olnud vajadus nende muudatuste (et kanalisatsioon tuua korterisse) järgi, sh seda, et nende muudatusteta oleks olnud võimatu märgitud eluruumis elada ja kohtu arvates ei tee selline nõusoleku andmine veel hageja poolt nii kanalisatsiooni muudatuste kui muude tööde tegemine (vt otsus eelpool p 10) kostja huvides tegemiseks ja hagejapoolseks tahteks kostjat soodustada. Nii võib järeldada, et hageja soov oli suunatud tema lähedaste isikute huvidele ja kohtu arvates võib seda pidada hageja enda huvides tegutsemiseks.
17.VÕS § 1026 lg 2 kohaselt kui keegi ajab võõraid asju nagu enda omi, kuigi ta teab, et ta ei ole selleks õigustatud, või peab seda teadma, kohaldatakse käesoleva seaduse § 1022 lõigetes 1 ja 5 ning § 1024 lõikes 1 sätestatut. Kui soodustatu esitab asjaajaja vastu käesoleva seaduse § 1022 lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tuleneva nõude või § 1022 lõikes 5 või § 1024 lõikes 1 nimetatud nõude, võib asjaajaja nõuda asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele. VÕS § 1022 lg 1 sätestab, et asjaajaja peab arvestama soodustatud huve ning lähtuma tegelikust või eeldatavast tahtest, see ei kehti kui soodustatud huvi oleks vastuolus avaliku huviga ja lg 5 kohaselt siis kui asjaajaja oli piiratud teovõimega, vastutab asjaajaja soodustatule tekitatud kahju hüvitamise eest üksnes õigusvastase tekitamise sätete järgi.
18.Esitatud korteriplaanist ja muudatuste projektis on küll näha, et kostja on andnud nõusoleku korteris tehtavateks muudatusteks (vt plaan eksperthinnangu juures olevad korteri nr 11 inventariseerimisjoonised) ja et need vastavad ehitusseadusele. Samas nähtub tunnistaja E. T ütlustest, et tema kooskõlastas WC ja ruumis olevate seinte 4 (6)
lammutuse, tasustamisest ei olnud juttu, põhjust kooskõlastuse äraütlemiseks ei olnud, kuna alumine naaber nõustus muudatustega ja hagejas soovis elamistingimusi parendada. Seega arvestades seda, et hageja soovis soodustada mitte kostjat, vaid soovis parendada oma ema ja hilisemalt ka tütre võimalikke elamistingimusi, siis leiab kohus, et hageja ajas küll kostja asja (st parendas kostjale kuuluvat asja), kuigi ta teadis, et ta ei ole selleks õigustatud. E. T ütlustega on tõendatud, et kooskõlastuse andmine projektile oli tingitud eelkõige sellest, et hageja soovis parandada korterit elamiseks hageja lähedaste tarvis ja tasustamist ei plaanitud ega lubatudki, mistõttu leiab kohus, et hageja pidi aru saama, et parenduste tegemine ei ole kuidagi Tallinna linna huvides ja vastama tema tahtele (1026 lg 1 koostoimes 1022 lg 1). Seda, et tegemist oli sellises mahus tööga ehk nn kapitaalse remondiga, mida pidanuks kostja nagunii tegema kuna oli üürileandja, siis hageja poolt märgitud ulatustes kulutuste tegemine ei tähenda tegelikult kostja huvides tegutsemist ja tema kohustuste täitmist, sest eelpoolt tuvastas kohus, et eluruum oli munitsipaaleluruum, mille heakorrastamine ja kaasajastamine hageja poolt viidatud tasemele ei olnud vajalik, sest korter oli elamiseks vastav ja kasutatav.
19.Eeltoodu alusel on tegemist kohtu arvates hageja poolse võõra asja lubamatu ajamisega enda huvides (VÕS § 1026 lg 2) ning sellisel juhul võib tõusetuda asjaaja õigusest nõuda kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise alusel tehtud kulutuste hüvitamist.
20.VÕS § 1027 kohaselt peab isik seaduse 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole kulutuste tegijal käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust, kui: 1) isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik; 2) kulutusi teinud isik ei ole temast tulenevate asjaolude tõttu teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt teatanud; 3) isik, kelle esemele kulutusi tehti, vaidles eelnevalt kulutuste tegemisele vastu; 4) kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud.
21.Vaidlus puudus selles, et käesolevaks ajaks on märgitud korter linna poolt võõrandatud. Seega ei ole parenduste äravõtmine võimalik 1042 lg 2 p 1 järgi. Vaidluse all ei olnud, et kulutuste tegemine ei olnud seadusest keelatud (VÕS § 1042 lg 2 p 4), kulutuste tegemisest teavitati kostjat (1042 lg 2 p 2) ja kostja ei ole vaielnud vastu kulutuste tegemisele (1042 lg 2 p 3). Kostja esitas kohtule asjatundja arvamuse 29.11.2006, mille kohaselt on tehtud parenduste ja kulutuste väärtus 207500 krooni. Tunnistaja V. A ütluste kohaselt teostas tema märgitud korteri remondi, sj paigaldas WC, duššinurga, paigaldas vastavad torud majas jms, sj maksis hageja talle selle eest tasu ca 70 000 krooni, millega on hageja tõendatud ka märgitud tööde tegemist ja tööde eest kulude kandmist. E. S ütluste kohaselt sisaldab arvamus 29.11.06 kõike kulusid, sj tööjõu kulusid, materjale, vastavaid makse. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kõigi kulutuste väärtus on vastavalt 207 500 krooni. Järgnevalt vaatleb kohus, kas kostja on selle arvelt rikastunud (VÕS § 1042 lg 1). Kostja väitis, et ta ei ole rikastunud. Märgitud korter anti üürile A. H vastavalt Tallinna Linnavalituse korraldusele (lk 92) 13.05.07 nr 1115-k ja Tallinna Linna Volikogu otsuse p 1.14 20.03.08 nr 59 (lk 95-96) alusel 5 (6)
müüdi märgitud korteriomand 14139001, mille reaalosaks oligi korter nr 11 ( XXX) endisele sundüürnikule A. H 6330 krooni eest. Vastav omanikukanne on tehtud ka kinnistusraamatusse (lk 94). Seda, et märgitud müügihinna hinna näol oleks kostja saanud tehtud parenduste arvel tulu ja rikastunud seetõttu hageja arvel, ei ole tõendatud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kuna asjas ei ole tõendatud VÕS § 1042 lg 1 järgi hageja tehtud kuluste näol kostja rikastumist, ei ole hagejal ka õigust VÕS § 1042 lg 2 järgi märgitud kulutuste eest saada hüvitist ja seetõttu jääb hagi rahuldamata. Menetluskulud
22.TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks on otsus tehtud ja seega jäävad kõik kostja menetluskulud hageja kanda.
Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.