Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohustused täitnud ja 3 alusel jätnud täitmata. Kostja on sõlminud laenulepingud ettevõtjana kinnisvaraarenduse alase tegevuse laiendamiseks. Hageja võlgnevuse nõude aluseks olevate laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on hageja kasuks seatud hüpoteegid, mis koormavad kostjale kuuluvaid Harjumaal Vasalemma vallas Lemmaru külas asuvaid ja kinnistuid. 27.03.2007.a sõlmis hageja kostjaga laenulepingu nr 070316 laenusummaga 200’000.- krooni, intressiga 15 % laenusummalt aastas, mis lepingu 5-aastase tähtaja jooksul moodustab kokku 75% väljastatud laenusummalt. Laenulepingu p 2.1 kohaselt tuli hagejal tasuda laenu ja intressi kokku 350’000.- kr igakuiste 5’834.- krooniste maksetena vastavalt laenulepingu p-des 2.12.1.60 sätestatule. Kostja täitis kohustusi kuni veebruarini 2008.a, tasudes kokku 36’674.- kr laenusummat ja 27’500.- kr intressi. Alates 2008.a märtsist kostjalt makseid ei laekunud. Laenulepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma leppetrahvi 0,5% laenulepingu p-s 1.1 nimetatud laenusummalt ehk 1’000.- kr iga kohustusega viivitatud päeva eest. Hageja nõudis ekirja teel puuduva makse ja leppetrahvi tasumist koheselt pärast maksetähtpäeva möödumist 28.03.2008.a. Kostja ei reageerinud ega tasunud võlgnevust. 24.05.2007.a sõlmis hageja kostjaga laenulepingu nr 070507, mille alusel andis laenu kostjale 200’000.- kr intressiga 15 % laenusummalt aastas, mis lepingu 5-aastase tähtaja jooksul moodustab 75 % väljastatud laenusummalt. Lepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale laenu ja intressi kokku 350’000.- kr igakuiste maksetena 5’834.- krooni vastavalt laenulepingu p-des 2.1.1-2.1.60 sätestatule. Kostja täitis oma kohustusi kuni 2008.a veebruarini, va 2008.a jaanuaris tasus makse 1-päevase hilinemisega. Kokku on kostja tasunud lepingu alusel 30’006.- kr põhisummat ja 22’500.- kr intressi. Lepingu p-s 4.1 kohustus kostja tasuma leppetrahvi 0,5 % laenulepingu p-s 1.1 nimetatud laenusummalt ehk 1’000.- kr iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Ka selle lepingu järgi esitas hageja nõude e-kirja teel 27-032008.a, millele kostja ei reageerinud ja pole võlgnevust tasunud. 31.01.2008.a sõlmisid pooled laenulepingu nr 080105, laenusummaga 75’000.- kr, intressiga 18% laenusummalt aastas, mis lepingu 5-aastase tähtaja jooksul moodustab kokku 90% väljastatud laenusummalt aastas. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale laenu ja intressi kokku 142’500.- kr igakuiste 2’375.- krooniste maksetena laenulepingu p-des 2.1.1-2.1.60 sätestatule. Kostja on selle lepingu alusel tasunud 1 makse 11-päevase hilinemisega: 11.03.2008.a 2’375.- kr, millega on tasunud hagejale vastava lepingu alusel 1’250.- kr põhisummat ja 1’125.- kr intressi. Lepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale leppetrahvi 0,5 % laenulepingu p-s 1.1 nimetatud laenusummalt ehk 375.- kr iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Hageja nõudis kostjalt e-kirja teel kohustuse täitmist 28.03.2008.a, kuid kostja sellele ei reageerinud ega võlgnevust tasunud. Kõigi lepingute p 6.3 alusel on hagejal õigus leping üles öelda, kui kostja ei ole 20 päeva jooksul maksetähtpäeva saabumisest kohustusi täitnud või kui kostja võlg on suurem kui p-s 2.1 sätestatud kahekordne osamakse. Samuti on hagejal õigus sisse nõuda kogu tasumata osa laenusummast, intressist ja leppetrahvist. Kostja on kohustatud nõude täitma 1 nädala jooksul. 02.04.2008.a nõudis hageja tähitud kirjaga kostjalt kohustuste rikkumisest tuleneva lepptrahvi tasumist, juhtides tähelepanu asjaolule, et maksetega viivitamine võib kaasa tuua lepingute ülesütlemise hageja poolt. Kostja sai kirja kätte 08.04.2008.a. 22.04.2008.a saatis hageja kostjale järgmise tähitud kirja sama nõudega, andes kostjale 2-nädalase tähtaja tasumisele

kuuluvate summade tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb maksete tasumata jätmisel lepingud üles ja nõuab kõigi lepingust tulenevate summade tasumist. Kostja sai kirja 28.04.2008.a. Kostja võlgnevust ei tasunud ja hageja ütles kõik lepingud 19.05.2008.a üles, kostjale saadeti sellekohane tähitud kiri. Kostja kirjale järgi ei läinud ja kiri tuli hagejale tagasi 16.06.2008.a märkega, et kostja on ära kolinud järgmisel aadressil: 93801 nimekapp 52 Kuressaare Peapostk. Kostja ise ei ole hagejat oma elukohamuutusest teavitanud. Lepingute alusel võlgnes kostja hagejale kokku 909’070.- kr, millest 407’070.- kr moodustab laenusumma, 316’375.- kr intress ja 185’625.- kr leppetrahv. Vastavalt laenulepingute p 6.3 pidi kostja tasuma viivist lepingutest tuleneva võlgnevuse 1 nädala jooksul alates lepingute ülesütlemisest ehk hiljemalt 26.05.2008.a. Laenulepingu p 6.4 kohaselt on kostja pärast nimetatud tähtaja möödumist kohustatud tasuma viivist 0,5 % päevas tasumata summalt (4’545,35 kr) iga viivitatud päeva eest kuni võlasumma tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 27.05.2008.a – 18.06.2008.a 23 päeva eest summas 104’543,05 kr. Samuti taotleb hageja kostjalt tähtkirjade saatmisega ga seotud kulutuste hüvitamist summas 87.kr. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenusumma 407’070.- kr, intress 316’375.- kr, leppetrahv 185’625.- kr, viivis 104’543,05 kr ja kirjasaatmiskulud 87.- kr, kokku võlasumma 1’013’700,05 kr. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused. Oma 24.07.2008.a kohtusse laekunud vastuses kinnitab kostja, et tema ja hageja vahel on sõlmitud kokku 18 laenulepingut, millest 15 on lõpetatud ja vaidlusalused lepingud lõpetamata. Vaidlusaluste lepingute tagatiseks on hageja kasuks seatud hüpoteek kogusummas 870’000.- kr kostja kinnistutele ja , kinnistute turuväärtus on Uus Maa kinnisvarabüroo hinnangute nr 0847/037 ja nr 0846/037 alusel kokku 870’000.- kr. Seda hageja aktsepteeris lepingute sõlmimisel. Kostja tunnistab laenuvõlga hageja ees (seisuga juuli 2008) laenujäägi 407’070.- kr ja maksmata intresside 35’675.- kr osas, kokku 439’745.- kr. Arendustegevuse seiskumine ja makseraskused said alguse 2008.a I kvartakus, kui pankade ja teiste krediidiasutuste muutunud laenupoliitika tegi võimatuks projekti jätkufinantseerimise ning laenumaksed. Seda polnud võimalik ette näha lepingu sõlmimisel. Kostja oli sunnitud panema müüki hageja tagatiseks olevad kinnistud Kostja on nõus loovutama kinnistute müügiõiguse ka hagejale. Kostja ei tunnista hageja nõuet intressi ettemakse osas lepingute lõpptähtajani summas 280’700.kr ja leppetrahvi 185’000.- kr, kokku summas 465’700.- kr, sest hageja ise algatas lepingute katkemise; projekti jätkufinantseerimise tingimusi muudeti järsku ja oluliselt, mida lepingute sõlmimisel ei olnud võimalik ette näha; pooleli oleva projekti finantseerimine osutus võimatuks vaatamata krediidiasutuste poole pöördumistele ja piisavatele tagatistele; kostja on juba kandnud kahju tehtud investeeringute ning seiskunud arenguprojektide tõttu; sellist kriisi majanduses ei saanud ette näha projekti kavandades; hageja taotleb alusetut liigkasu 465’000.- kr ulatuses. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel sõlmitud 18 laenulepingut alates 02.06.2005.a, millest 15 alusel on kostja oma kohustused täitnud ja 3 alusel jätnud täitmata, kostja on sõlminud laenulepingud ettevõtjana kinnisvaraarenduse alase tegevuse laiendamiseks. Hageja võlgnevuse nõude aluseks olevate laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on hageja kasuks seatud hüpoteegid (tl 27-40), mis koormavad kostjale kuuluvaid Harjumaal Vasalemma

vallas Lemmaru külas asuvaid kinnistuid ja vaidlust ei ole selles et pooled on sõlminud laenulepingud nr 070316, 070507 ning 080105, et kostja võlgneb nende järgi põhivõla osas 407’070.- krooni. Vaidlust ei ole selles, et kostja on jätnud õigeaegselt laenumaksed tagastamata, hageja on teda sellest informeerinud ja nõudnud võlgnevuse tasumist (tl 10, 15 ja 20, 21-24), hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingud üles 19.05.2008.a (tl 25-26). Kohus saab kostja vastusest aru, et kostja vaidlustab viivise ja intressi suuruse. Kostja on selgitanud, et tunnistab võlgnevust intresside osas summas 35’675.- krooni, hageja nõuab kostjalt intressi summas 316’375.- krooni tasumist. Esitatud hagiavaldusest ja sellele lisatud laenulepingutest saab teha järelduse, et hageja taotleb kogu tasumata intressi väljamõistmist, arvestamata sellega, et ta on lepingu üles öelnud ja leping on sellega lõppenud. Hagejal ei ole õigus nõuda intressi laenulepingu lõppemise tõttu alates 19.05.2008.a (vaata selle kohta ka Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-89-08 p 15). Laenulepingu nr 070316 (tl 6-9) järgi pidi kostja maksma intressi 2’500.- krooni kuus. Vaidlust ei ole selles, et kostja lõpetas intressi maksmise alates märtsist 2008.a. Seega saab hageja nõuda intressi märtsist kuni 19.maini 2008.a. Arvestades intressi summa päevadesse ringi, saab leida maikuu intressisumma päevas ja korrutades selle 19-ga, saab kohus maksmata intressi summa mai kuu eest ((2’500 : 31) x 19=1’532,25 krooni, millele lisandub märtsi ja aprilli intress 5’000.krooni, kokku 6’532,25 krooni. Laenulepingu nr 070507 070316 (tl 11-14) järgi pidi kostja maksma intressi 2’500.- krooni kuus. Vaidlust ei ole selles, et kostja lõpetas intressi maksmise alates märtsist 2008.a. Seega saab hageja nõuda intressi märtsist kuni 19.maini 2008.a. Arvestades intressi summa päevadesse ringi, saab leida maikuu intressisumma päevas ja korrutades selle 19-ga, saab kohus maksmata intressi summa mai kuu eest ((2’500 : 31) x 19=1’532,25 krooni, millele lisandub märtsi ja aprilli intress 5’000.- krooni, kokku 6’532,25 krooni. Laenulepingu nr 080105 (tl 16-19) järgi pidi kostja maksma intressi 1’125.- krooni kuus. Vaidlust ei ole selles, et kostja tasus vaid ühe intressimakse 1’125.- ja lõpetas intressi maksmise alates märtsist 2008.a. Laenulepingust nähtuvalt pidi kostja teise intressimakse teostama 31.märtsiks 2008.a. Seega saab hageja nõuda intressi märtsist kuni 19.maini 2008.a. Arvestades intressi summa päevadesse ringi, saab leida maikuu intressisumma päevas ja korrutades selle 19ga, saab kohus maksmata intressi summa mai kuu eest ((1’125 : 31) x 19=689,51 krooni, millele lisandub märtsi ja aprilli intress 2’250.- krooni, kokku 2’939,51 krooni. Seega on hageja nõue kostja vastu intresside osas põhjendatud ja kuulub väljamõistmisele kokku summas 16’003,51 krooni (VÕS § 397 lg 1 ja § 101 lg 1). Edasi analüüsib kohus pooltevahelistest lepingutest tulenevaid viivise ja leppetrahvi nõudeid. Tulenevalt VÕS § 158 lg 1 sõnastusest on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Vaidlus puudub selles, et vaidlusalustes lepingutes on pooled p-s 4.1 kokku leppinud järgnevas: Punkti 2.1. alapunktides sätestatud kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral on laenaja kohustatud tasuma laenuandjale leppetrahvi pool (0,5 %) protsent p-s 1.1 nimetatud laenusummalt päevas iga oma kohustuse nõuetekohase täitmisega viivitatud päeva eest. Kohus on seisukohal, et tegemist on õiguslikus mõttes viivise kokkuleppega (VÕS § 113). Sekundaarse tõlgendusallikana viitab kohus Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt kui lepingus on ette nähtud kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel iga viivitatud päeva eest teatud protsent mingist summast, siis on tegemist viivise ja mitte leppetrahvi kokkuleppega (P.Varul jt, VÕS I kommenteeritud väljaanne, Juura, Tallinn 2006.a, lk 539). Seega on pooled leppinud kokku lepingu p-s 4.1 viivise laenusummade maksmisega viivitamise puhuks. Lisaks tuleneb laenulepingute p-dest 6.3 ja 6.4, et pooled on kokku leppinud täiendava

viivise 0,05 % tasumata laenusummalt juhuks, kui laenuleping öeldakse üles ja kostja ei täida oma kohustust tagastada võlgnetavad summad tähtaegselt. Kostja vastuväidetest teeb kohus järelduse, et kostja taotleb viivise vähendamist seoses kinnisvaraäris ja laenusektoris tekkinud raske majandusliku olukorraga. Sisuliselt on kostja tuginenud oma viiviste vähendamise taotluse esitamisel kohustuse kohase täitmise rikkumise vabandatavusele (VÕS § 103 lg 2). Finantskriis maailmaturgudel ja sellest tulenevad võlgniku võimalikud majanduslikud raskused on käsitletavad sotsiaalse asjaoluna, mis kuulub võlgniku enda vastutussfääri. Võlgnik pidi kinnisvara- ja laenuhindade kõikumisega arvestama lepingu sõlmimisel ja seega ei ole selliste takistuste ilmnemisel tegemist vääramatu jõuga. Võlaõigusseadus näeb üldjuhul ette garantiivastutuse, vastutus kohustuse rikkumise eest on võlaõigusseaduse tähenduses esmajoones võimalus kohaldada õiguskaitsevahendit rikkumisele tuginedes ja kohus leiab, et kostja rikkumine ei olnud vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsioonis. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Pooled on lepingus kokku leppinud sanktsioonis, kui kostja lepingust tuleneva kohustuse laenu tagastamiseks täitmata jätab. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb siiski võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (TsÜS § 138). Leppetrahvi saab kohus ka tulenevalt oma diskretsiooniõigusest vähendada. Kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (VÕS § 162), vähendab kohus viivist kuni põhivõla suuruseni. Antud juhul ei nõua võlausaldaja põhivõlast suuremat viivist. Muid asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise, kostja esile toonud ei ole. Seega on põhjendatud ja kuulub väljamõistmisele hageja nõue kostjalt viivise summas 185’625.- krooni + 104’543,05=290’168,05 krooni (VÕS § 108 lg 1 ja § 113). Postikviitungitega (tl 22, 24 ja 26) loeb kohus tõendatuks, et hageja on teinud kulutusi kostjale tähtkirjade saatmisega summas 3 x 29= 87 kr. Seadusest tulenevalt hõlmab hageja otsene varaline kahju ka kulutused kahju nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). Kui kostja oleks täitnud laenulepingut kohaselt, poleks hagejal tekkinud vajadust nimetatud kulutuste tegemiseks. 87.- kr kuulub kostjalt väljamõistmisele VÕS § 115 lg 1 alusel. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega rahuldatakse hagi osaliselt 70% ulatuses, seega tuleb jätta menetluskulud 70 % ulatuses kostja ja 30 % ulatuses hageja kanda.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.