Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

15.12.2008. a esitas Proinkasso OÜ Tartu Maakohtule hagi viiviste väljanõudmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sai OÜ Frezire (kostja) 28.02.2007 ja 31.10.2007 OÜ-lt Sombrero (esialgne võlausaldaja) metallitöid ja aknapiirdeid. Kostja jättis nende arvete eest asumata. 17.10.2008. a loovutas esialgne võlausaldaja võlanõude võlgnevuse põhisummas koos kõrvalnõuetega sealhulgas õigusega nõuda viivist ning kahju hüvitamist OÜ-le Proinkasso. Vastavasisuline teatis saadeti ka kostjale. 23.10.2008. a tasus kostja eest OÜ Graborg põhisumma, kuid viivised on tasumata, mille summa jäi 19 935,88 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise võlgnevus 19 935,88 krooni tasumata tööde eest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED JA MENETLUSE KÄIK

Kostja oma 29.01.2009. a vastuses leiab, et hagi ei ole põhjendatud. Hageja on esitanud üksnes viivise nõude juba tasutud põhikohustuse pealt. Kostja leiab, et käesoleval juhul on viivisenõue põhjendamatu. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist. Kostja on seisukohal, et nimetatud sätetest tuleneb põhimõte, et leppetrahvi regulatsiooni põhimõtted on kohaldatavad ka viivisele. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja on seisukohal, et nimetatud sättest tulenev põhimõte laieneb ka viivisenõudele ning võlausaldaja kaotab õiguse nõuda viivist, kui ta ei teata selle nõudmisest mõistliku aja jooksul. ARVE 270138 muutus sissenõutavaks 15.03.2007, arve 270921 14.11.2007. a. Kostjat ei ole viivise nõudmise kavatsusest teavitanud ei senine võlausaldaja OÜ Sombrero ega ka hageja. Teavet viivisenõude esitamise kavatsusest ei sisaldu ka 14.10.2008. a teatises nõude loovutamise kohta. Nimetatud teatise saatmise ajaks oli arve 270138 sissenõutavaks muutumisest möödas poolteist aastat, arve 270921 sissenõutavaks muutumisest aga veidi alla aasta. Viivise nõudmisest sai kostja teada käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavaldusest, mille kostja sai kätte 09.01.2009. a. Kostja on seisukohal, et nõude tekkimisest kuni viivisenõude esitamisest möödunud aega ei saa pidada enam mõistlikuks, veel enam viivisenõude esitamisest ei ole kostjale kunagi teatatud ei hageja ega ka OÜ Sombrero poolt. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul puudub hagejal õigus kostjalt viivist nõuda. Hageja oma 13.02.2009. a vastuses leiab, et kostja väide, et varem ei ole talle esitatud nõuet viivise tasumise kohta ja temani jõudis see alles hagiavalduses, on vale. Viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest kui viivisenõudest eelnevalt teatatakse, erinevalt leppetrahvist. Hageja on saatnud kostjale pretensiooni 12.11.2008. a, kus oli kirjas ka viivis. Kostja tasus küll põhivõla, kuid jättis tasumata kõrvalnõuded. Kostja käitus ilmselt nii, et pääseda kõrvalkohustuste täitmisest. Hageja ei saa nõustuda, et viivisenõue oleks põhjendamatu. Kostja viivitas arvete tasumisega 11 kuud ja 19 kuud. Selle perioodi jooksul ei saanud teine pool oma raha summas 120 242 krooni kasutada. Kui viivise summa oleks kujunenud suuremaks põhivõlast või viivisemäär oleks liialt suur, oleks arusaadav viivise alandamise nõue. See aga ei ole antud juhtumi puhul nii. Antud viivise nõudmisel on eelkõige kompensatsiooniline iseloom raha majandusringlusest välja jäämise ja kasutamise takistamise eest kostjale tasumata arvete tõttu. Hageja poolt esitatud viivise nõuet ei saa pidada leppetrahviks. Leppetrahv lepitakse kokku lepingu sõlmimisel ja see pannakse kirja summana mitte protsendina (nagu on hagiavalduses olevas viivisearvestuse tabelis näha). Leppetrahvi eesmärgid on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist. Leppetrahv võib olla väljendatud ühekordse summana või olla väljendatud protsendina teatud summast. Hageja ei ole rakendanud lihtsalt ühekordset protsenti teatud summast, vaid jooksva viivisprotsendina vastavalt viivitatud päevadele. Erinevalt leppetrahvist ei ole selline arvestus kindel summa, vaid sõltub mitmetest asjaoludest nagu võlgniku maksmisega viivitatud päevades, seadusjärgse viivise puhul Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne 1. jaanuari ja 1. juulit. Kostja viivise summa arvestamisel ei olnud kindel protsent, millest tuleks kindel kahju hüvitamise summa. Protsendina esitatav rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks sõlmitud kokkuleppeid intressi tasumise vormis tuleb lugeda viiviseks ja mitte kohaldada neile leppetrahvi kostja sätestatut. Seetõttu ei saa hageja nõustuda vastavalt VÕS § 162 leppetrahvi vähendamisega, mida kostja soovib kasutada. 25.03.2009. a istungil leidis kostja, et hageja poolt tõendina lisatud pretensioon ei ole kostjani toimetatud ja hageja ei ole seda ka selle toimetamist kostjani tõendanud. Pelgalt pretensioonist koopia tõendina ei saa tõendada selle jõudmist adressaadini. Mistõttu kostja on seisukohal, et nimetatud tõendiga ei saa hageja tõendada pretensiooni esitamist adressaadile 12.11.2008. a. Samuti pole hageja tõendanud asjaolu, et korduvalt oleks helistatud juhatuse liikmele Erki Purretile. Ja mis puudutab seda õiguslikku küsimust, materiaalõiguse kohaldamise suhtes, siis hageja selgitused selles osas ei ole päris õiged ja selle mõttes kui hageja leiab, et leppetrahvide nõudmine VÕS § 158 lg 1 alusel kokkulepet, siis kostja arvates nii viivisenõue kui leppetrahvi nõue on kokkulepped, see mitte mingil juhul ei välista asjaolu, et viivise vähendamise, viivise nõudmise korral ei võiks kohalduda ka leppetrahvi sätteid. Ebamõistlik on kostja arvates olukord, kus kostja on tasunud oma põhivõla, ja 1 aasta hiljem tullakse lagedale viivisenõuetega. Muus osas jäi kostja oma vastuväidete juurde. Kui kohus ikkagi arvab, et peaks seda viivist välja mõistma, siis kostja palus kohtul arvestada selle asjaoluga, et viivise vähendamist on õigus nõuda ja olukorras, kus on nõue loovutatud, siis loovutamislepingu puhul on järeldus, et see on tehtud tasuta loobumine. Siin on olukord, et kas see isik nõude loovutamise kaudu sai selle nõude omanikuks, kas siis see loovutuse saaja on kahju kannatajaks või on ta isik, kes soovib või tahab äriliselt selle pealt kasu. Hetkel on tegemist olukorraga, kus hageja ei ole kahju kannataja. Seega, juhul kui kohus rahuldab hagi, siis tuleb kohtul arvestada, et hageja ei ole kahju kannataja. Seal nõude loovutamise lepingul see 50% teenustasuna, tuleb silmas pidada, et nõue peaks olema saadud tasuta. Kostja palus sel juhul kaaluda kohtul alternatiivina viivise nõude vähendamist 50% ulatuses. Hageja sõnade kohaselt oli see pretensioon saadetud tavapostiga ja oleks tagasi tulnud, kui kostja poleks seda kätte saanud. Samas on olnud vestlused ka tolleaegse juhatuse liikme Erki Purretiga ja hiljem on suheldud Margus Püviga tasumata arvetest. Hetkel ei saa väita, et keegi pole pretensiooni kätte saanud ja et nõue oli loovutatud ja arved olid maksmata. Kostja on taotlenud oma vastustest viivisesumma alandamist vastavalt VÕS § 162. Antud säte reguleerib leppetrahvi vähendamist. Riigikohus on reguleerinud seda ka. Antud kaasuses on põhivõlg 120 242 krooni, millest arvestati viivist perioodil 14.03.2007 – 23.10.2008.a ja teise arve puhul oli see periood teine. Sel perioodil oli arvestatud seadusjärgset viivist, mis ei ületa põhinõuet. Hageja leiab, et leppetrahvi sätteid ei saa antud hetkel rakendada, kuna viivis ei ole ebamõistlikult suur võrreldes põhinõudega. Leppetrahvinõude olemasolu eeldab VÕS § 158 lg 1 alusel alati eelnevat kokkulepet. Viivisenõue on võlausaldajad seaduse alusel ka täiendava kokkuleppeta, vastavalt VÕS § 113 lg-le 1. Sellest tulenevalt jääb hageja oma senistele seisukohtadele, et kostja võlgneb hagejale 19 935,88 krooni.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kui lepingus on ette nähtud kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel iga viivitatud päeva eest teatud protsent mingist summast või kindel summa, siis on tegemist viivise ja mitte leppetrahvi kokkuleppega. Leppetrahvi ja viivise eristamise praktiline tähtsus seisneb eelkõige selles, et erinevalt leppetrahvist võib võlausaldaja juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- ja kutsetegevuses, nõuda viivist võlgniku vastutusest sõltumata. Võlaõigusseadus (VÕS) § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise nõudmise eelduseid on seega 3: rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse täitmisega viivitamine ja nõude sissenõutavaks muutumine. Sellised eeldused on käesoleval juhul täidetud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-9-03 asunud seisukohale, et kohustuse täitmisega viivitamisel võib lepingupool nõuda viivist sõltumata lepingulisest kokkuleppest ja sellest, kuidas nimetab võlausaldaja rahasummat oma nõude esitamisel. Seega on kohus seisukohal, et isegi kui kostja ei teadnud, et hageja kavatseb esitada viivise nõude, on hagejal selleks õigus olemas. Samuti ei ole viivisenõue ebamõistlikult suur. VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda poole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtupraktikas on ebamõistlikult suureks peetud viivist, mis ületab põhivõla. Ebamõistlikult suur ei ole viivis, mis moodustab kuni pool põhivõlast. Käesoleval juhul on põhinõue 120 242 krooni, viivis aga 19 935,88 krooni, seega alla poole põhivõlast. Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab antud asjas menetluskulud kostja OÜ Frezire.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.