2-08-8458/26 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus jättis 29.08.2008 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud, sh kohtuvälised kulud, hageja kanda. Otsuse kohaselt sõlmiti hagiavalduse järgi hageja ja kostja vahel laenuleping 12.08.1999, seega kuuluvad VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt laenulepingu sõlmimise suhtes kohaldamisele TsK §-de 272 lg 1; 272 lg 2; 273 sätted. Vastavalt 1999. a kehtinud õigusele pidi laenuleping laenusummas 80 000 krooni olema sõlmitud kirjalikus vormis ja hakkas kehtima nimetatud summa laenajale üleandmise momendist. Laenulepingu sõlmimise ja raha üleandmise osas tugineb hageja kostja poolt 12.08.1999 kirjutatud avaldusele. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et nimetatud dokumendi puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud õigus võlatunnistust ei tundnud. Samas kasutati õiguspraktikas nn kirjaliku võlakirja koostamist sageli laenulepingu sõlmimise ja laenulepinguga kokkulepitud raha üleandmise tõendamiseks. Kostja nimelt 12.08.1999 kirjutatud avaldus, millele on alla kirjutanud nii kostja kui hageja, laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel summas 80 000 krooni ning selle raha üleandmist kostjale siiski piisavalt ei tõenda. Avalduse kohaselt avaldab kostja nõusolekut „käesoleva laenulepinguga ja laenusummaga 80 000 krooni“. Juhul kui avaldust hinnata laenulepinguna, siis sellest ei nähtu ühemõtteliselt, kelle vahel see on sõlmitud, st kes on laenutaja, kas hageja eraisikuna või mõni tema poolt esindatav äriühing. Kostja on esitanud vastuväite ja tõendi, et hageja on firma Danest esindajana oma 19.12.2001 allkirjaga kinnitanud, et kostja on oma rahalised kohustused täitnud. Hageja seletuse kohaselt on kostja võtnud laenu ka firmast Danest, kuid see ei puuduta hageja ja kostja vahelist laenulepingut. Kohtu hinnangul ei saa 12.08.1999 avaldusest ühemõtteliselt järeldada, kelle vahelisi suhteid see puudutab. Samuti ei saa avaldusest ühemõtteliselt järeldada, kas ja millal on kostja summa 80 000 krooni kätte saanud. Avaldus on dateeritud 12.08.1999, kuid selle kohaselt peab kostja alustama võla tasumist 1999 augustist perioodiliste maksetena 500 krooni kuus. Jääb küsitavaks, kas kostja pidi laenu tagasimaksmist alustama juba enne laenu kättesaamist? Tähelepanuta ei saa jätta ka poolte seletusi asjas, millest nähtub, et tegelikult koostati kostja võlakirjana käsitatav 12.08.1999 avaldus pärast raha saamist kostja poolt. Poolte vahel pole vaidlust selles, et kostja sai hagejalt 50 000 krooni, kuid nende seisukohad lahknevad raha üleandmise aluse ja asjaolude suhtes. Hageja väitel andis ta kostjale raha suulise laenulepingu alusel, alguses 50 000 krooni ja hiljem 30 000 krooni, raha üleandmise kuupäevi ta ei mäleta. Võlakiri koostati hageja ettepanekul kuu möödumisel pärast raha üleandmist kostjale. Kostja seletuste kohaselt sai ta hagejalt raha 50 000 krooni seoses äritehinguga metsa ülestöötamiseks hageja huvides, millest 5000 krooni jäi kostjale vahendustasuks ja 45 000 krooni läks teistele tehinguosalistele. Juhul kui lähtuda hageja positsioonist, et laenuleping sõlmiti 12.08.1999 võlakirja koostamisele eelnevalt suuliselt, siis selline leping oli vorminõuetele mittevastavuse tõttu tühine (1999. a kehtinud TsÜS § 66 lg 2). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet usaldusväärselt tõendanud, mistõttu hagi rahuldamisele ei kuulu.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 3, 4). Kohtu seisukoht, et ei ole üheselt mõistetav, kes on laenu andnud, st kas eraisik või hageja äriühingu esindajana, on hagejale ootamatu. Kohtuistungitel ei olnud eeltoodud asjaolu kordagi arutamisel. Antud osas puudusid kostjapoolsed vastuväited ja vaidlus. Kohus ei juhtinud kordagi poolte tähelepanu lepingulise suhte kehtivusele ja ei andnud võimalust selle kohta oma arvamust avaldada. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Otsusest jääb arusaamatuks, miks kohus ei nõustu hageja ja osaliselt ka kostja faktiliste väidetega ning millele tugineb kohtu lõppjäreldus. Kostja ei ole eitanud rahaliste vahendite saamist hagejalt (eraisikuna) ning sellekohase kirjaliku dokumendi koostamist ja allkirjastamist. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta peab mitteusaldusväärseteks asjaolusid, mille osas vaidlus puudub, st laenulepingu pooled ja raha üleandmine summas 50 000 krooni (kostja poolt omaks võetud osa). Asudes seisukohale, et hageja võis tegutseda äriühingute esindajana, ei ole kohus võtnud seisukohta, millise äriühingu esindajana hageja võis laenu väljastada. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja esitatud OÜ Danest Kaubandus registriandmete väljatrüki, millise kohaselt puudus hagejal raha üleandmise ajal seotus nimetatud äriühinguga (seega ka esindusõigus). Seega jääb arusaamatuks, milliste äriühingutega kohus hagejat seostab ning seosed võlgnevuse kustutamise ja võimalike võlausaldajate vahel. Kohus on rikkunud ka TsMS § 351 sätet. Kohtus ei tõusetunud vaidlust asjaolu üle, kes oli õigussuhtes laenutaja, ja ka laenulepingu tühisuse osas, mistõttu hageja eeldas, et antud osas kahtlused puuduvad (eelnevalt leidis kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldamisel, et nõuded on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud). TsMS § 435 lg 1 sätestab, et kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Tulenevalt otsuse põhjendustest ja kohtu seisukohast hageja esitatud tõendite ebausaldusväärsusest, on kohus teinud otsuse ennatlikult, st väljaselgitamata kõiki asjaolusid. Kohus on andnud ebaõige hinnangu tõenditele. 12.08.1999 on pooled koostanud ja allkirjastanud lähtuvalt kehtinud õigusest laenulepingu, mis on õiguslikult kehtiv. Rahalised vahendid olid üle antud eelnevalt, mida osaliselt, st 50 000 krooni osas, kinnitab ka kostja. Dokument vastab TsK §-des 272; 273; 165 lg 1; 166 lg 2 sätestatud nõuetele (kokkulepe olulistes tingimustes), st sisaldab laenutaja ja laenaja andmeid, on fikseeritud eelnevalt kostjale üle antud rahasumma ning pooled on selle alla kirjutanud. Lisaks on pooled dokumendi sõnastuses käsitlenud seda nimelt laenulepinguna ning laenusummat olemasoleva/käesoleva võlana. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1150-01 asunud laenule järgnevalt antud võlakirja analüüsimisel seisukohale, et TsK § 272 lg 3 kohaselt võivad pooled iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil kohaldatakse laenulepingut reguleerivaid sätteid. Antud juhul ongi kostja võlgnevus vormistatud laenulepinguna lähtudes TsK § 272 lg 3 muust alusest, st eelnevalt suulise (seega väidetavalt tühise) laenulepingu alusel väljastatud võla vormistamine, järelikult õiguslikult on tagasitäitmise nõue seoses lepingu tühisusega vormistatud laenulepinguna. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis nr 3-2-1-54-02 asunud seisukohale, et kui ei vaidlustata raha saamist, ei too kirjaliku vormi järgimata jätmine kaasa laenulepingu tühisust. Kostja tunnistab raha saamist osaliselt (50 000 krooni). Kohtu järeldus selgusetuse osas, kes on laenulepingu pooled, on kummaline, kuna antud osas ei ole esitatud ühtegi vastuväidet ning puudus vaidlus asjaolu üle, et laenutajaks oli hageja. Laenulepingu on allkirjastanud hageja (puuduvad viited äriühingutele, volitustele jm). Tõendi rahaliste pretensioonide puudumise osas on väljastanud kostjale OÜ Danest Kaubandus, mille esindajana (prokurist) hageja alates 01.08.2000 tegutses.

Raha üleandmine kostjale summas 80 000 krooni on tõendatud 12.08.1999 kirjaliku dokumendi, poolte selgituste ja kostja poolt summa 50 000 krooni omaksvõtuga. Kuna kostja on saanud rahalised vahendid eelnevalt laenulepingu sõlmimisele, ei tekita küsimusi laenulepingus fikseeritud juba kätte saadud summa ning asjaolu, et raha tagastamist alustatakse alates samast kuust. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus kostjal. Kohus on vääralt jaganud asjaolude tõendamiskoormise. Laenulepingu vaidlustamine ei saa tugineda ainult kostja vastuolulistele selgitustele. Kohus on lähtunud kostja vastuväidetest, millised muutusid igas menetlusstaadiumis. Kostja tunnistas kohtule esitatud kajas võlgnevust summas 80 000 krooni, kuid asus seisukohale, et võlgnevus on tasaarvestatud. 12.06.2008 kohtuistungil väitis kostja, et õigussuhe on olemuselt äritehing hagejaga. Äritehingu sisuks olevat metsa ülestöötamine ning raha kulutati 25 000 krooni maamõõtjale, 20 000 krooni metsatöölisele ja 5000 krooni oli kostja vahendustasu. Jääb arusaamatuks, milles seisnes väidetava äritehingu sisu ja vajadus hagejale ning millisel eesmärgil sõlmis kostja hiljem laenulepingu. Lisaks väidab kostja, et tal oli sama summa osas käsitsi kirjutatud muu dokument, mille kehtetuse tõttu on sõlmitud ka notariaalne leping. Eeltoodud väited on absurdsed ja seosetud ning kostja ei esitanud ühtegi väidetavalt olemasolevat dokumenti. Järgnevalt väitis kostja samal kohtuistungil, et võlgnevus on metsatöölise S. Petrovi poolt tagasi makstud, seega metsamaterjal oli ülestöötatud S. Petrovi kasuks ning tegemist ei olnud äritehinguga hagejaga. Väide on kardinaalselt vastupidine istungi alguses avaldatule. Lisaks soovis kostja tunnistajate ülekuulamist ja esitada täiendavaid tõendeid. Tunnistajate ilmumise pidi kostja tagama isiklikult. 14.08.2008 kohtuistungil teatas kostja, et tõendeid hetkel esitada ei ole ning tunnistajad ei ole ilmunud. Kostja avaldas toimunu osas uue versiooni, millise kohaselt on hageja saanud kõik raha metsa näol tagasi. Laenusuhet kostja väitel ei olnud ning hagejalt saadud vahendid summas 50 000 krooni andis kostja mingisugustele metsaomanikele. Samal istungil muutis kostja jällegi toimunu versiooni, avaldades, et sai rahalisi vahendeid summas 50 000 krooni, nendest 25 000 krooni tasus metsatöölisele, 20 000 krooni metsaomanikule ja 5000 krooni võttis vahendustasuna. Kohtukõnes teatas kostja, et on nõus 5000 krooni tagasi maksma. Kostja vastuväiteid on olemuselt absurdsed. Juhul, kui asuda seisukohale, et kostja on tõesti teinud äritehingu hagejaga, siis on arusaamatu, milles seisnes hageja huvi, st osta 50 000 krooni eest metsamaterjali, millest 5000 krooni tasuda vahendustasu, 20 000-25 000 krooni metsaomanikule (või maamõõtjale) ning 20 000-25 000 krooni töölisele. Lisaks on arusaamatu, miks mõistlik isik peab sõlmima väidetava äritehingu ümbervormistamiseks laenulepingu ja kinnitama laenusumma 80 000 krooni kättesaamist. Samuti TsK § 272 lg 3 kohaselt, kui poolte vahel oleks toimunud äritehing, on see hiljem vormistatud laenulepinguna. Maakohus ei ole poolte seletusi eeltoodud küljest hinnanud, rikkudes TsMS § 232 lg 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise kohustust. Kostja esialgne väide, et laen on tasaarvestatud OÜ-ga Danest Kaubandus, on samuti arusaamatu. Tulenevalt TsK § 234 on tasaarvestamise eelduseks poole avaldus ja samaliigilise vastunõude olemasolu. Selgusetuks jääb OÜ Danest Kaubandus seotus vaidlusaluse tehinguga. Kostja esitatud rahaliste vahendite tagastamise kinnituskiri OÜ-le Danest Kaubandus ei ole kuidagi seoses hageja tegevusega laenu väljastamise ajal (eraisikuna). Hageja teatas, et kostja on lisaks OÜ-le Danest Kaubandus võtnud laenu ka AS-lt Danest Kohtla-Järve, millele kostja ei ole vastu vaielnud. TsK § 233 lg 3 kohaselt, kui võlgnik andis kreeditorile kohustise tõendamiseks võladokumendi, on kreeditor, võttes vastu täitmise, kohustatud selle dokumendi tagastama,

5.T. Kesler vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole õige väide, et kohtuistungil ei arutatud, kes andis laenu, kas eraisik või hageja äriühingu esindajana, ja et antud osas puudusid kostjapoolsed vastuväited. Kostja esitas vastuväitena hagile hageja firma Danest esindajana tehtud avalduse, mille kohaselt temal ei ole pretensioone kostja vastu, kuna viimase poolt olid täidetud rahaliste vahendite tagastamise tingimused. Kohus võttis selle avalduse tõendina vastu ja arutas. Kostja väitis, et sai hagejalt raha ainult 50 000 krooni seoses äriühinguga metsa ülestöötamisega hageja huvides. Kostja ei ole tunnistanud, et ta sai hagejalt kui eraisikult laenuna 50 000 krooni ja allkirjastas selle kohta kirjaliku dokumendi. Sellist dokumenti ei ole hageja kohtule esitanud. Hageja kinnitas, et kostja võttis laenu tema firmalt Danest. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et see oli teine laen, mille tagastamise kohta ta tegi 19.12.2001 avalduse. Kui kostja võtaks laenu firmalt Danest, siis oleks see kajastatud tema raamatupidamise dokumentides. Hagejal oli võimalik esitada kohtule tõendeid oma väidete kohta, et kostja sai laenu ka firmalt Danest ning et see ei puuduta 12.08.1999 vormistatud laenu, mis oli saadud isiklikult hageja käest. Hageja seda ei teinud. Asjaolu, kas hageja oli tol ajal selle firma juhatuse liige, usaldusisik või mitte, ei oma tähtsust. Tähtis on see, et raha oli saadud seoses firma Danest tegevusega. Sellele viidab otseselt hageja 19.12.2001 avaldus. TsK § 273 lg 3 mõttest ja eesmärgist tuleneb, et laenulepinguna võib vormistada võla, mis on tekkinud teisel õiguslikul alusel, mis ei loonud poolte vahel laenusuhteid. TsK § 273 lg 3 ei tulene, et laenulepinguna võib vormistada võla, mis on tekkinud ka laenulepingust. Apellandi viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-150-01 anti võlakiri õigusteenuste osutamise eest tekkinud võla vormistamiseks. Kohus tuvastas õigesti, et kui laenuleping sõlmiti 12.08.1999 võlakirja koostamisele eelnevalt suuliselt, siis selline leping oli vorminõuetele mittevastavuse tõttu tühine. See tähendab, et lepingust tulenevalt ei ole pooltel tekkinud mingeid õigusi või kohustusi teineteise suhtes.