Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kostja II toetas apellatsioonkaebust ning palus see rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2007. a otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ta kostjate I ja III kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et hageja ütles kapitalirendilepingu üles

kaasneks iseenesest hagi rahuldamata jätmist kostja II suhtes. Seetõttu ei saa kostjat II lugeda nn vältimatuks kaaskassaatoriks TsMS § 207 lg 3 ja § 680 lg 2 mõttes. Seega on haginõue kostja II vastu lahendatud ja rahuldatud. Jättes esitamata apellatsioonkaebuse juba maakohtu otsuse peale, pidi kostja II arvestama, et see võib takistada tal mh võimaliku tagasinõude esitamist VÕS § 67 lg 3 ja § 152 lg 2 kohaselt. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: • hageja ja kostja I sõlmisid 15. oktoobril 2001 kapitalirendilepingu, mille alusel kohustus hageja omandama traktori ja andma selle lepingu alusel kostja I valdusesse ja kasutusse, kostja I kohustus aga tasuma selle eest hagejale lepingus ettenähtud makseid maksegraafiku alusel ning pidi maksete eest traktori lõpuks omandama; • kapitalirendilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks sõlmis hageja 15. oktoobril 2001 käenduslepingu kostjaga II ja 3. juulil 2003 kostjaga III; • kostja I jäi võlgu kapitalirendilepingu järgsete maksete tasumisega ja hageja ütles lepingu võlgnevuse tõttu üles; • kostja I tagastas traktori hagejale 10. novembril 2003; • hageja tellis 10. novembril 2003 traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks 1 200 000 krooni (käibemaksuta); • hageja pakkus traktorit müügiks ajavahemikul 18. november 2003 – 19. oktoober 2005 OÜ B R ning erinevate Interneti-portaalide vahendusel; • hageja müüs traktori 2005. a 440 000 krooni (koos käibemaksuga 519 200 krooni) eest. Kapitalirendileping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002. Riigikohus on leidnud hageja samasid üldtingimusi analüüsides, et nende alusel sõlmitud leping vastab tüüpilistele liisingulepingu tingimustele, mille lõppeesmärgiks oli liisingueseme omandamine liisinguvõtja poolt (vt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 16). Liisingulepingule kui kestvuslepingule kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut (vt ka Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 17). Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja I vastu esmajoones üldtingimuste p-le 5.17 ning VÕS §-le 367, st sisuliselt on tegemist liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Kostja I rikkus kapitalirendilepingut ja leping öeldi üles 2003. a, st pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Seetõttu tuleb kapitalirendilepingut ja selle lõpetamise õiguslikke tagajärgi VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt hinnata mh VÕSRS § 12 lg 3, 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 75 ning VÕS §-de 29, 39, 42 ja 44 järgi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 18 – 21). Kostja III ja hageja sõlmisid käenduslepingu pärast võlaõigusseaduse jõustumist, mistõttu kohaldub ka sellele võlaõigusseadus. Kuigi kostja II ja hageja vaheline käendusleping ei ole enam vaidluse esemeks, märgib kolleegium, et ka sellele kui määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud lepingule kohaldatakse võlaõigusseadust (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 14). Asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I kapitalirendilepingu mõlemad oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel Vaidlust ei ole, et leping on hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppenud. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 3 redaktsiooni kohaselt arvatakse pärast ülesütlemist tasuda 5 (11)

jäänud liisingumaksete summast maha liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et nimetatud säte ja VÕS § 367 lg 3 alates 27. detsembrist 2003 kehtiv redaktsioon ei erine üksteisest oluliselt lepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel: mõlema redaktsiooni järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 1 222 326 krooni 97 sendi maksmist, mis koosneb hageja arvestuse järgi traktori jääkmaksumuse 1 661 366 krooni 97 senti (käibemaksuta) ja selle realiseerimisega seotud kulutuste 960 krooni (käibemaksuta) ning traktori müügist saadud 440 000 krooni (käibemaksuta) vahest. Vara jääkmaksumus tähendab üldtingimuste p 1.1 järgi tasumata väljaostumakseid kokku. Kostjad ei esitanud hageja traktori jääkmaksumuse arvestusele vastuväiteid ning kolleegium saab sellest VÕS § 367 lg 2 kontekstis lähtuda. Samamoodi ei vaidlustanud kostjad traktori realiseerimisega seotud hageja 960 kroonist kulutust VÕS § 367 lg 4 kohaselt. Seega saab kolleegium aluseks võtta, et hageja kuludeks seoses traktoriga on 1 662 326 krooni 97 senti (käibemaksuta). Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis), tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed (traktori jääkmaksumus) traktori jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi traktori omandiõigus hagejale, säilitas ta nii traktori kui omandas ka tasutud väljaostumaksed. Seega jäi hagejale kogu traktori jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 (enne 27. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada traktori väärtusega tagastamise ajal (sarnaselt VÕS § 367 lg 3 kehtiva redaktsiooniga). Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14). Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27. detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas erineb seadusest üldtingimuste p 5.17, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada "vara võõrandamisest saadud summaga". Kapitalirendileping eeldab seega erinevalt seadusest liisingueseme tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 29). Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Kolleegium lisab, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% 6 (11)

võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p 5.17 kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, leiab kolleegium, et üldtingimuste p 5.17 on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Eelneva põhjal on ringkonnakohus liisingueseme jääkväärtuse tähendust VÕS § 367 lg 3 järgi vääralt käsitlenud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (nii enne 27. detsembrit 2003. a kehtinud kui ka kehtiva redaktsiooni) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, milline oli traktori väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ise on tellinud ja kohtule esitanud traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks selle hagejale üleandmise ajal 1 200 000 krooni (käibemaksuta) (toimiku I kd, lk 18). Hindamisaktis on ka selged viited selle kohta, et hinna määramisel on arvestatud nõudluse vähenemisega seda tüüpi masinatele ja sõidulüliti puudumist (või mittekorrasolekut). Kui hageja väidab, et traktori tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Hageja on väitnud, et traktorit ei õnnestunud hindamisaktis märgitud hinnaga müüa, olgugi et ta seda proovis, ning traktor õnnestus müüa alles kaks aastat hiljem ja oluliselt madalama hinnaga. Kohtud leidsid ekslikult, et kostjad pidanuks tõendama, et hageja ei mõjutanud müüki kostjate huvide vastaselt, kuigi just hageja pidi tõendama, et hindamisaktis märgitu ei olnud traktori tegelik väärtus tagastamise ajal. Kohtud ei tuvastanud, et traktori müügihind ei olnud selle väärtuseks tagastamise ajal, st et traktorit ei olnud võimalik hindamisaktis märgitud hinnaga traktori tagastamise ajal müüa, ega tagastamise aegset turuhinda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud tõendeid uuesti hinnata ja võimaldada pooltel vajadusel esitada täiendavaid tõendeid. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada kostja I vastu suunatud nõude osas ka maakohtu otsus ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka käibemaksu arvestamise tähendusele liisinguesemega seotud nõuete puhul (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p-d 31–34). Kuna nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistatakse kostja I suhtes hagi rahuldamise osas, tuleb need tühistada ka samadele asjaoludele tugineva kostja III kui käendaja ja solidaarvõlgniku vastu esitatud haginõude osas. Menetluskulude jaotuse poolte vahel otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Kostja 29.09.2008 seisukoha kohaselt oli liisingueseme väärtuseks tagastamise hetkel 1200 000 krooni. Hageja 10.10.2008 kirjaliku seisukoha kohaselt oli hind, millega õnnestus metsamasin müüa, ühtlasi ka masina tagastamise aegne turuhind. Liisingueseme müüki alustati 1 200 000 krooni suuruse 7 (11)

hinnaga. Hoolimata aktiivsest müügitegevusest, mis hõlmas masina müügiks pakkumist OÜ B R (B) müügiplatsil, OÜ B R internetileheküljel ww.b.ee, internetiportaalis Auto 24.ee ning Skandinaavia internetiportaalis www.mascus.com, ei õnnestunud vara sellise hinnaga müüa. Kuna vara ei olnud võimalik müüa alghinnaga, mis katnuks liisinguandja kulutused, oli selge, et alghinna määramisel on eksitud ning see ei vasta tegelikule vara turuväärtusele. Seetõttu vähendati 15.08.2005 müüdava vara hinda 600 000 krooni võrra ning uueks müügihinnaks jäi 600 000 krooni (käibemaksuta). Ka antud hinnaga ei õnnestunud vara müüa, mistõttu hinnati vara 29.09.2005 veel 100 000 krooni võrra alla ning müügihinnaks jäi 500 000 krooni (käibemaksuta). Vara realiseeriti 19.10.2005 hinnaga 440 000 krooni (käibemaksuta). Seetõttu tuleb lähtuda eeldusest, et hind, millega vara lõpuks müüa õnnestus, oligi selle turuhind ehk kohalik keskmine müügihind vara tagastamise hetkel. Hageja on esitanud 24.04.2006 teatise, millest nähtub, et 15.08.2005 ja 29.09.2005 on otsustatud vara müügihinda korrigeerida selle vähendamise teel. Antud tõend kinnitab, et hindamisaktis märgitud summa ei kajastanud vara tegelikku turuväärtust, kuna sellega ei õnnestunud vara pikema perioodi jooksul müüa, mistõttu tuli varale määrata uus hind. Kuna TsÜS § 65 kohaselt on eseme (harilikuks) väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind, on selge, et ebaharilike esemete puhul, mille kohalik turg on väike ning mille võrreldavad müügihinnad ja tehingud puuduvad, annab ka hind, millega ese tegelikult müüa õnnestub indikatsiooni vastava eseme turuhinna kohta. Kostja 09.02.2009 kirjaliku seisukoha kohaselt hageja jätab tähelepanuta asjaolu, et liisingeseme müük toimus 2 aastat pärast selle tagastamist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja liisingeseme hinda korrigeerinud alles 2005. aastal samas kui hagejale oli metsamasinate turuolukord teada või pidi olema teada juba 2003. aastal.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kõigi asjas kogutud materjalidega ja hinnanud kõik kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. Eelneva menetluse käigus on tuvastatud järgmise olulised asjaolud: • hageja ja kostja I sõlmisid 15. oktoobril 2001 kapitalirendilepingu, mille alusel kohustus hageja omandama traktori ja andma selle lepingu alusel kostja I valdusesse ja kasutusse, kostja I kohustus aga tasuma selle eest hagejale lepingus ettenähtud makseid maksegraafiku alusel ning pidi maksete eest traktori lõpuks omandama; • kapitalirendilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks sõlmis hageja 15. oktoobril 2001 käenduslepingu kostjaga II ja 3. juulil 2003 kostjaga III; • kostja I jäi võlgu kapitalirendilepingu järgsete maksete tasumisega ja hageja ütles lepingu võlgnevuse tõttu üles; • kostja I tagastas traktori hagejale 10. novembril 2003; • hageja tellis 10. novembril 2003 traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks 1 200 000 krooni (käibemaksuta); • hageja pakkus traktorit müügiks ajavahemikul 18. november 2003 – 19. oktoober 2005 OÜ B R ning erinevate Interneti-portaalide vahendusel; • hageja müüs traktori 2005. a 440 000 krooni (koos käibemaksuga 519 200 krooni) eest. • Hageja rahaline nõue on esitatud solidaarselt kõigi kostjate vastu. Kassatsioonkaebuse esitasid üksnes kostjad I ja III. Kostja II ei esitanud ei kassatsioonkaebust ega apellatsioonkaebust, seega on haginõue kostja II vastu lahendatud ja rahuldatud.

8 (11)

Riigikohus on nõustunud ka eelnevate kohtuastmete tehtud järeldusega, et kostja II ja III vastutavad käendajatena VÕS § 142 lg 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Kostja II vastuväited ja viited TsK § 211 p-le 2 ei ole asjakohased, kuna kapitalirendileping on lõpetatud 16. novembril 2003, nõue on aga kohtusse esitatud 21. juulil 2006. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb käendus sellega tagatud kohustuse lõppemisega ning käendusleping vastab lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi käenduslepingu sätetele. Riigikohus on leidnud, lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, et üldtingimuste p 5.17 on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust ja et asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, milline oli traktori väärtus hagejale tagastamise ajal. Seega on hageja ja kostjate I ja III vahel vaidlus üksnes liisingueseme väärtuse üle 10. novembril 2003. Liisingueseme väärtus Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus märgib, et keskmine müügihind on hinnanguline kategooria, mis väljendab ootust, millise hinnaga oleks, arvestades sedasorti asjadele omast keskmist müügiperioodi, võimalik eset konkreetsel ajahetkel võõrandada. Keskmise müügihinna tuvastamisel võtab kohus arvesse müügieseme omadusi, tavapärast müügiperioodi ja turuolukorda. Vaidlust ei ole selles, et hageja tellis 10. novembril 2003 traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks 1 200 000 krooni (käibemaksuta) (tl 18, I kd). Hindamisakti on koostanud OÜ B V esindajad R.N ja A.S . Kohus märgib, et puudub põhjus kahelda hindajate kvalifikatsioonis, kuid samas ei saa ühegi hindamisakti puhul välistada võimalust, et tagantjärele selgub hinnangu ekslikkus. Hindamisakti hindamisel arvestab kohus ka seda, et hindamisakt on üldsõnaline ja sellest ei nähtu koostamise metoodikat, võrdlustehinguid ja väärtust suurendavaid või vähendavaid tegureid jne. Kohus hindab hindamisakti koos ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus leiab, et hageja esitatud tõenditest nähtub, et pärast 2003 aasta sügist, mil koostati hindamisakt, hakkasid metsamasinate turul toimuma olulised muutused, masinate pakkumine suurenes ja turuhind langes. Äripäeva 13.04.2004 artikli väljatrükist (tl 106, I kd) nähtub, et võrreldes 2003 aasta sügisega oli 2004 aasta kevadeks metsavarumismasinate pakkumine B müügiplatsil tõusnud umbes 3 korda. Postimehe 06.10.2004 artikli väljatrükist (tl 107, I kd ) nähtub, et tulenevalt põhjendamatust optimismist raiemahtude osas on turul metsaveotraktorite ülepakkumine ja et OÜ B esindaja arvates jätkub tööd vaid pooltele metsaveomasinatele. Hageja on esitanud tõendina veel kaks artiklit – väljavõte 10.12.2003 Postimehest ja 25.01.2004 Eesti Ekspressist. 10.12.3003 Postimehe artikli kohaselt „Mitmed väiksemad metsa ülestöötamisfirmad on tegevuse lõpetanud, sest tänavune ilmastikust ja valitsuse määrustest põhjustatud raietöö puudumine ei võimalda neil kalli metsatehnika soetamiseks võetud laene tasuda/---/ Firma vallasvara ostujuhi AS sõnul tuuakse tänavu metsatehnikat müüki rohkem kui tavaliselt, sest soe sügis ei luba metsameestel palki metsas teha ning liisingute tagasimaksmiseks napib raha/---/Kalleid masinaid ilmselt Eestis müüa ei õnnestugi/---/ ehk õnnestub neid müüa Lätis või Leedus asuvate tütarfirmade kaudu/---/ Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektori Andres Talijärve sõnul valmistab puidu vähesus suuri probleeme ka puidutootjatele. Valitseb puidupõud ja ettevõtted toodavad plaanidest viiendiku vähem/---/ Peale pehme kliima kärbivad koguseid riigi administratiivsed piirangud/---/ Mitmed ülestöötajad [on] turult kadunud. Kui kevadiste raskuste ajal arvestati, et sügiseks probleemid lahenevad ja võeti masinate eest maksmiseks lisalaene, siis soe sügis leevendust ei toonud/---/ Kui maa püsib kaua pehme, lähevad mitmed firmad pankrotti ning pangad peavad hakkama metsatehnikat müüma.” Eesti Ekspressi 25.01.2004 artikli järgi „Kevadel ja suvel seatud piirangud metsaraiele põhjustasid aasta teises pooles metsatööstuse kõva kukkumise/---/ Talijärve sõnul panid möödunud aasta teisele poolele põntsu kevadsuvine lindude pesitsemise aegne raierahu ja keskkonnaminister Villu Reiljani määrus. 9 (11)

Viimane muutis puude küpseks tunnistamise põhimõtteid, mille järgi paremates kasvukohtades varem küpseks saavat metsa ei tohi enne raiuda/---/ Piirangud metsa raiumisel jätsid tööta ka saekaatrid. 110 töötajaga Võrumaa Sõmerpalu valla suurim tööandja ja tootmismahult Eesti kolmas saeveski AS T pidi aasta lõpus saatma inimesed puhkama kolmel korral. Võrreldes aasta alguses tehtud plaanidega jäi 2003. aasta tootmismaht viiendiku võrra väiksemaks.” Tõendamaks turusituatsiooni 2003 aasta lõpus ning metsamasinate müügihindu sel ajal on hageja esitanud metsaveotraktor Ponsse S-10 Forwarder, ehitusaasta 1996, müügilepingu, mis on sõlmitud 14.10.2003 ning millega müüdi antud masin hinnaga 330 400 krooni (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et nimetatud tõend ei ole asjakohane, sest sellest ei nähtu, mil määral on selles kajastatud traktor võrreldav vaidlusaluse traktoriga ja seega ei sisalda see tõend infot ei vaidlusaluse traktori väärtuse ega turu trendide kohta. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et hind, millega ese tegelikult müüa õnnestub, annab indikatsiooni vastava eseme turuhinna kohta. Samas märgib kohus, et vastava indikatsiooni täpsus sõltub sellest, kas müügiprotsess oli asjatundlik ja kulges takistusteta. Seega peab kohus hindama, kas müügiprotsess on kulgenud piisavalt asjatundlikult ja kas protsess vastab tavapärastele tunnustele. Vaidlust ei ole selles, et liisingueseme müüki alustati 1 200 000 krooni suuruse hinnaga. Müügitegevus hõlmas masina müügiks pakkumist OÜ B R (B) müügiplatsil, OÜ B R internetileheküljel ww.b.ee, internetiportaalis Auto 24.ee ning Skandinaavia internetiportaalis www.mascus.com. Alghinda vähendati 15.08.2005 müüdava vara hinda 600 000 krooni võrra ning uueks müügihinnaks jäi 600 000 krooni (käibemaksuta). Ka antud hinnaga ei õnnestunud vara müüa, mistõttu hinnati vara 29.09.2005 veel 100 000 krooni võrra alla ning müügihinnaks jäi 500 000 krooni (käibemaksuta). Vara realiseeriti 19.10.2005 hinnaga 440 000 krooni (käibemaksuta). Kohus ei nõustu kostjate 31.10.2006 esitatud seisukohaga, et hageja ei ole liisingueseme müügiprotsessi korraldanud mõistliku aja jooksul ega mõistlikul viisil. Nõustuda ei saa kostjate väitega, et müügiplatsil hoidmist ja internetis kuulutamist ei saa pidada mõistlikuks, kui tegemist on kitsamale sihtgrupile suunatud varaga. Kostja ei ole täpsustanud, mida oleks hageja pidanud täiendavalt müügiks tegema. Kohus, võttes arvesse müügieseme olemust ja hageja huvi eseme suhtes, on seisukohal, et hageja on tegelenud müügitegevusega piisavalt adekvaatselt andes liisingueseme müügile vastava tegevusvaldkonna tunnustatud ettevõtjale OÜ-le B, kes avaldas müügikuulutuse kolmes internetiportaalis, sealhulgas ühes Rootsi portaalis. Tõendamata on kostjate väited, et hageja on müügiprotsessi takistanud. Kuigi müügiprotsess kestis kokku 23 kuud, siis leiab kohus, et arvestades, et tegemist on spetsiifilise varaga ja selle väärtus on suur ning et 2003 aasta sügisest hakkas metsamasinate turg langema, ei ole tegemist ebamõistlikult pika müügiprotsessiga. Kuivõrd müügiprotsess on kulgenud piisavalt asjatundlikult ja vastab tavapärastele tunnustele, siis võib asuda seisukohale, et hind, millega metsamasin õnnestus müüa, näitab ühtlasi usaldusväärselt ka metsamasina turuhinda ehk kohalikku keskmist müügihinda. Hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt on võlgnevus kokku 1 662 326.97 krooni, seega vara jääkmaksumus 1 661 366.97 krooni ja otsene kulutus (diiselkütus) 960 krooni. Hageja nõue kostjate vastu on 1 222 326.97 krooni, mis moodustub lepingust tuleneva võlgnevuse 1 662 326.97 krooni ja vara väärtuse 440 000 krooni vahest. 03.07.2003.a. sõlmisid hageja ja kostja J J käenduslepingu nr 0028020L, mille alusel võttis kostja J J endale kohustuse tagada solidaarselt hageja ja kostja OÜ M vahel sõlmitud lepingust nr 0028020 L tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine, käendatavaks summaks on 2 348 198.65 krooni. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) 10 (11)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. Toodud põhjendustel mõistab kohus kostjalt I ja III solidaarselt välja võlgnevuse 1 222 326.97 krooni. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 165 lg 3 kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus tegi otsuse solidaarselt kostjate kahjuks, seega jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Peeter Pällin Kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.