Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

viivis, s.o 0,5% laenujäägilt päevas. Laenulepinguga võttis kostja kohustuse tasuda võlg hiljemalt 15.10.2005, kuid pole seda teinud. Alates laenu tagastamise tähtajast 15.10.2005 kuni hagi koostamiseni 08.08.2007 on kostja võla tasumisega viivituses 662 päeva ja viivisevõlg on kokku 12 578 krooni. Kuna viivis ületab põhivõlga, siis lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning pidades silmas Eesti Vabariigi kohtupraktikat, esitas hageja viivisenõude summas 3799 krooni. Laenuleping sõlmiti avalikus kohas, s.o pubis ”M. W.”, kus oli peale hageja, kostja, H. K. ja B. L. veel üle 20-ne inimese. Kui tegu oleks väljapressimisega, oleks kostja saanud koheselt kaaskodanikelt abi paluda, peale laenulepingus märgitud isikute on teisigi tunnistajaid, kes nägid raha üleandmist. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Võlanõue on õigustühine ja ei kehti, kuna see on allkirjastatud kostja hirmutamise ja ähvarduse teel. Kostja pole hagejalt kunagi raha laenanud ega hagejale võlgu. Tegemist on väljapressimisega ja see polnud ainus leping, millele sunniti kostjat alla kirjutama. Oli veel kolm lepingut summas 15 000 krooni: üks H. K.lt, üks Ülari Metsaveerelt ja üks B. L.lt. Nad kõik on üksteise võlakirjade osas tunnistajad. Tegemist on petiste ja väljapressijatega, keda tuleks karistada. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3800 krooni ja viivise 3799 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus asus seisukohale, et 13.09.2005 laenulepingu puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kostja on kinnitanud oma allkirjaga, et kohustub tasuma oma laenuvõla 3800 krooni hagejale hiljemalt 15.10.2005. Sellega on kostja kinnitanud laenuvõla olemasolu ja selle tasumise kohustust. Seega peab võlgnik (kostja) tõendama, et võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Kostja seda teinud ei ole. Mõlemad pooled kinnitavad, et võlakohustus allkirjastati Saaremaal pubis „M. W.“. Hageja väitel andis ta kostjale laenu 3800 krooni sularahas, mille peale kostja allkirjastas võlakohustuse. Kostja väitel teda sunniti ja ähvardati võlakohustusele alla kirjutama. Kostja ei ole antud väiteid millegagi tõendanud. Kohus andis kostjale tähtaja tunnistajate nimede ja aadresside ning olemasolul politseimaterjalide kohtule esitamiseks, kuid kostja kohtule mingeid andmeid ega materjali ei esitanud. Samas kinnitas kostja, et läks pubisse koos teise isikuga ja seal oli veel teisi inimesi. Kostja ei ole tehingut tühistanud vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 96 ja 98, kuigi võlatunnistuse allkirjastamine toimus juba 13.09.2005. Kostja väitel pöördus ta politsei poole 2007.a, s.o 2 aastat peale võlatunnistuse allkirjastamist, kuid asjas menetlus lõpetati. Kostja ei esitanud vastavat materjali kohtule, kuigi talle anti selleks tähtaeg. Seega on kostja väited selle kohta, et teda sunniti võlatunnistusele alla kirjutama, paljasõnalised ja tuleb jätta tähelepanuta. Pooled on kokku leppinud viivises 0,5% päevas tasumata võlasummalt. 0,5% 3800-st on 19 krooni päevas. Kokku on kostja viivitanud 662 päeva. Hageja nõutud viivis 3799 krooni on mõistlik ja põhjendatud summa. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata.

Kohus asus ekslikule seisukohale, et 13.09.2005 laenulepingu puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Hageja ei ole antud asjaolule menetluses tuginenud ja kostja vaidles hagile vastu põhjusel, et niinimetatud laenulepingu alusel ei olnud tema mingit raha saanud ega asendanud sellega ka mingeid muid kohustusi. Menetluse käigus ei ole tuvastatud mingeid muid pooltevahelisi õiguspäraseid kohustusi, mida saaks kinnitada võlakohustuse sõlmimisega. Pooled peavad oma tsiviilõigusi teostama heas usus ja vastavuses headele kommetele. Hageja viivitas oma nõude esitamisega ajani, mil kostjal oli möödunud TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 märgitud tähtajad, ja jättis mulje, et „laenulepingut“ täitmisele ei pöörata. Arvestades kostja kesiseid õigusalaseid teadmisi ja seotust hagejaga, minetas kostja võimaluse tehingu tühistamiseks. „Laenulepingu" sõlmimine ja nõude esitamine on vastuolus heade kommetega ega too kaasa pooltele õiguslikke kohustusi. Tehing on tühine TsÜS § 86 alusel ja seda ei pea täitma. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Pärnu Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta vajalikuks TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt oma otsust põhjendada, sest nõustub esimese astme kohtu põhjendustega. Hageja nõue tugines 13.09.2005 sõlmitud lepingule, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale oma võla 3800 krooni hiljemalt 15.10.2005. Kuna lepingu tekstist nähtuvalt kinnitas kostja laenu saamist, siis hindas kohus õigesti seda dokumenti võlakirjana VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kuna kostja on allkirjaga kinnitanud laenuvõla olemasolu ja selle tasumise kohustust, siis pidi tema tõendama, et võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Kohustuse olemasolu ei vajanud hageja poolset tõendamist. See, et hageja ise ei viidanud konkreetsele õigusnormile, ei tähenda, et kohus ei oleks saanud sellele tugineda. Hageja tugines asjaolule, et laenas kostjale raha, mille tasumise kohustust on viimane oma allkirjaga kinnitanud. Kohtul ei olnud alust pidada tehingut tühiseks. Kolleegium ei nõustu kaebuse vastavate väidetega. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.