Tsiviilasja number
2-06-40134
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Ülle Jänes ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.03.2009 Tallinnas
Tsiviilasi
AS Merkturv hagi Vladimir Komjakov vastu 411 000 kr. väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.04.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Merkturv apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10.02.2009
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Merkturv (reg.kood 10005346; asukoht Rahvakooli tee 8, Tallinn 12015), esindaja adv Maire Arm Kostja Vladimir Komjakov (IK xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxx xxxx x-x xxxxx xxxxxxx), esindaja Riho Viik
Jätta Harju Maakohtu 23.04.2008 otsus tsiviilasjas nr. 2-06-40134 muutmata, apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusabi taotlust ja vastust kassatsioonkaebusele võivad menetlusosalised esitada vandeadvokaadi vahenduseta.
Asjaolud Hagi põhjenduste kohaselt töötas kostja AS Merkturv juhatuse liikmena 25.03.200322.08.2005. Kostja sõlmis hageja esindajana 01.04.2005 laenuandja V. O. notariaalselt tõestatud laenulepingu 500 000 kr. laenamise kohta. Laenulepingu p 1.3 järgi on 411 000 kr. üle antud laenuandja poolt laenusaajale enne lepingu sõlmimist ning nimetatud summa saamist kinnitab laenusaaja oma allkirjaga. Kostja on notariaalse laenulepingu allkirjastamisega tunnistanud, et on saanud 411 000 kr. Kostja ei ole laenusaaja esindajana
laenulepingu alusel tema kätte usaldatud laenusummat 411 000 kr. hagejale kui laenusaajale üle andnud. Hageja palus kostjalt välja mõista 411 000 kr. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejalt isiklikuks tarvitamiseks laenu saanud. Kõik saadud summad on kulutatud hageja kui tööandja huvides. Laenuandjaks on alati olnud hageja ainuosanik ja juhataja V. O., kes oma tollast võtmerolli kasutades lasi juhatajal allkirjastada mitmel korral laenulepinguid. Seejuures sõlmiti laenulepingud suurematele summadele, millest osa jäigi iga kord laenuna laekumata. Maksti alati ülekandega firma arvele. Kunagi ei makstud sularahas. Ei hagejal ega laenuandjal pole esitada kohtule ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et kostjale oleks hageja laenuga seotud summasid sularahas üle antud. Hageja kasutas ainult ülekannete vormi. Iga kord on laenulepingus kirjas, et summa on varasemalt juba makstud. Asjas on sõlmitud kaks lihtkirjaklikku laenulepingut ja siis nende kahe laenulepingu kogusumma peale sõlmiti kõnealune notariaalne laenuleping. Pärast esimest lihtkirjalikku lepingut teatas laenu andja mõne aja pärast, et ta on laenu maksnud vaid osaliselt ja soovib täiendava maksmise samuti eraldi vormistada. Kuna nõukogu esimehena ja tegevjuhtimisest tegeliku osavõtjana (juhatajal polnud isegi juurdepääsu pangakontole) oli laenu andjal väga hea ülevaade hageja majandustegevusest. Juhataja allus otseselt temale ja täitis tema korraldusi, samuti teadis kostja juhatajana varasemalt raamatupidajalt saadud informatsioonist, et raha oli juba hageja arvele laekunud ja seepärast polnud tal põhjust sellise lepingu vormistamisest keelduda. Peale kahe lihtkirjaliku laenulepingu soovis laenaja 500 000 kr. kohta koostada laenulepingu veel ka notariaalses vormis, mis samal päeval 01.04.2005 Tallinna notar Sirje Ormani juures sõlmiti. Notariaalses laenulepingus 01.04.2005 on öeldud, et hageja nõukogu on 09.02.2005 otsustanud sõlmida nimetatud lepingu. Selle kohta on tõepoolest olemas nii ainuaktsionäri V. O. kirjalik otsus kui ka hageja nõukogu otsus, mõlemad 09.02.2005, kus otsustati võtta laenu 500 000 kr. Seejärel otsuste alusel 01.03.2005 koostati lihtkirjalik laenuleping summale 303 735 kr. ja lepingu teksti järgi olevat laen juba üle antud. Järgneb hageja nõukogu otsus nr 6/05 29.03.2005, millega otsustatakse justkui võtta ka teine laen (esimene oli juba ju laekunud ja seda pidi selle otsuse protokollija V. O., kes oli ainuaktsionärina ka laenu andjaks kindlasti teadma). Teiseks laenuks oli samuti 500 000 kr ja allkirjastamisõigus otsustati anda kostjale kui juhatuse liikmele. Hageja väidabki, et 01.04.2005 notariaalse laenulepingu järgi just see teine laen võetigi ja selle on kostja koos samal päeval makstud veel ühe lihtkirjaliku laenuga omastanud. Arusaamatu on, miks pidasid pooled vajalikuks notariaalses laenulepingus viidata nõukogu 09.02.2005 otsusele. See laen oli juba hageja arvele suures osas üle kantud ja pärast seda oli nõukogu teinud teise otsuse. Selle teise otsuse ja laenu lepingu notariaalset vormistamise vahel oli väga lühike ajavahe ja seda ei saanud hageja lihtsalt ära unustada. Esimesest 09.02.2005 nõukogu otsusest ja otsuse järgi sõlmitud lepingu ümberkirjutamisest notariaalses vormist notari juures lepingut sõlmides lähtutigi. Notariaalse laenulepingu kuupäevaga on tõendatud, et tegemist on 01.04.2005 ja 01.03.2005 lepingute puhul ikka ühe ja sama laenulepinguga, mida otsustati võtta juba 09.02.2005. Mingist uuest nõukogu otsusest täiendavaks laenuks 29.03.2005 kostja ei tea. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et antud vaidluses kuulub kohaldamisele VÕS § 626 lg.1 sätted, mille kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta on seoses käsundi andmisega saanud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. 2(6)
Otsuse põhjenduste kohaselt on asjas veenvamalt tõendamist leidnud kostja väide, et 01.04.2005 sõlmitud notariaalse laenulepinguga muutsid hageja ja V. O. 01.03.2005 sõlmitud laenulepingut. Nimelt puudub poolte vahel vaidlus selles, et 01.03.2005 sõlmitud laenulepingu aluseks on 09.02.2005 hageja ainuaktsionäri ja hageja nõukogu otsused. AS Merkturv ainuaktsionäri 09.02.2005 otsuse kohaselt otsustas AS Merkturv ainuaktsionär V. O., et temalt võetakse laen 500 000 kr AS-ile Merkturv. AS Merkturv nõukogu 09.02.2005 otsuse kohaselt otsustati võtta V. O.ilt laen 500 000 kr. 01.04.2005 notariaalse laenulepingu p-st 4.1.1 nähtub, et laenusaaja nõukogu 09.02.2005 otsustas sõlmida nimetatud notariaalse laenulepingu. Seega on nii lihtkirjalik kui ka notariaalne laenuleping sõlmitud sama 09.02.2005 hageja nõukogu otsuse alusel. 29.03.2005 AS Merkturv nõukogu otsus, mille kohaselt otsustati V. O.ilt võtta AS-ile Merkturv laen 500 000 kr., ei saa laenulepingute sõlmimise aluseks olla, kuna notariaalses laenulepingus on viidatud 09.02.2005 nõukogu otsusele ja 01.03.2005 lihtkirjalik laenuleping on varasema kuupäevaga. Lepingu muutmise vajadusele viitavad ka asjaolud, et hilisemas, notariaalses laenulepingus on laenusumma suurem ja laenu tagasimakse tähtaeg pikem. 01.03.2005 lihtkirjaliku laenulepingu kohaselt oli laenusummaks 303 735 kr. ja laenu tagasimaksmise tähtajaks 01.03.2008. 01.04.2005 notariaalsest laenulepingust nr 2044 nähtub, et lepingupooled leppisid kokku laenusummas 500 000 kr., laenusumma tagasimakse tähtaeg oli 01.04.2010. Hageja seaduslik esindaja on tuginenud sellele, et notariaalses laenulepingus märgitud 411 000 kr. andis ta kostjale üle 01.04.2005 notaribüroos sularahas, kusjuures laen anti selleks, et tasuda maksuameti ees tekkinud riiklike maksude võlgnevus. Tõendamist ei ole leidnud, et laenusumma sularahas üle anti. Sularahas üleandmisele ei viita esiteks notariaalne leping. Asjas tunnistajana üle kuulatud G. L. ütlustest, kes oli laenulepingu sõlmimise päeval laenuandja ja kostjaga kaasas, nähtub, et rahasummade sularahas arveldamisest juttu ei olnud, ei enne ega pärast notariaalse laenulepingu sõlmimist ta kostjal sellises summas sularaha olemasolu ei näinud, kuigi viibis vahetult pärast laenulepingu sõlmist kostjaga koos. Sularahas laenusumma üleandmise ebaveenvus on tõendatud ka tunnistaja J. R. ütlustega. Nimelt nähtub J. R. ütlustest, kes oli hageja raamatupidaja, et tema tasus ülekandega vastavalt hageja juhatuse liikme korraldustele makseid, sh. ka riigimaksete summasid. J. R. ütlustest nähtub, et tema sularahaga ei tegelenud, sularahaga makseid ei teostanud. Hageja esindaja ei ole usutavalt selgitanud vajadust, miks pidi riigimaksete teostamiseks üle andma laenusumma sularahas. AS Merkturv konto väljavõtetest nähtub, et peale 09.02.2005 ainuaktsionäri ja nõukogu otsuste on V. O. hagejale üle kandnud summasid järgmiselt: 16.02.2005 - 34 500 kr; 21.02.2005 - 47 000 kr; 15.03.2005 - 10 000 kr; 18.03.2005 - 3 735 kr; 18.03.2005 300 000 kr; 04.04.2005 - 28 000 kr; 05.04.2005 - 30 000 kr; 05.04.2005 - 10 000 kr; 14.04.2005 - 11 000 kr; 20.04.2005 - 15 500 kr; 02.05.2005 - 15 500 kr; 06.07.2005 21 000 kr; 18.07.2005 - 4 300 kr. Kõik maksed on tehtud selgitusega sissemaks või laenuleping. Arvestades eelpooltoodud põhjendusi ning laenuandja poolt ülekantud laenu kogusummat ja 01.04.2005.a. sõlmitud laenulepingujärgset summat, ei ole tõendamist leidnud hageja väited, et kostja ei ole hagejale saadud laenusummat üle andnud.
3(6)
Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hinnanud ebaõigesti asjas olemasolevaid tõendeid ning olulises osas ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega. Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata hageja väited selle kohta, et poolte vahel oli ridamisi mitmeid laenulepinguid erinevate sihtotstarvetega. Kohus ei ole käsitlenud mitte ühtegi hageja argumenti, mida ta oma hagiavalduses toodud selge asjaolu kinnituseks istungite vältel esitas. Kohus on asunud kostja vastuväidetes toodud seisukohale. Kohtu väljendatud järeldusest nähtub, et kohus on asunud seisukohale, et notariaalse lepingu sisu ei vasta tegelikele asjaoludele ning et selle lepinguga pooled ei avaldanud notarile olulisi asjaolusid. Nimelt on kõnealuses lepingus pooled allkirjadega kinnitanud oma tahteavaldust laenu üksikasjade osas ning selles ei ole märgitud, et antud leping mingisugust teist lepingut muudab. Sama kinnitas hageja kohtuistungil. Sisuliselt on kohus tunnistanud notariaalse lepingu tühisust ja näilikkust, seda tõestamisseaduse (TõS) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) tehingu- ja tahteavalduse kohta käivate sätete valguses analüüsimata. Hageja seaduslik esindaja, kes on äriühingule läbivalt laene andnud, selgitas kohtus korduvalt, kuidas laenude andmine käis ning millistel aegadel ja mis põhjustel ta oma äriühingut krediteeris. Asjaolude väljaselgitamise juures oleks tulnud hinnata ka neid väiteid toetavaid tõendeid. Kuna kohus ei ole hageja väiteid üldse analüüsinud, on ta jätnud ka vastavad tõendid tähelepanuta, seda põhjendamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks tal ei ole alust hagejat uskuda. Näiteks on 18.09.2007 istungi protokollis hageja seaduslik esindaja kahel korral selgitanud, et sõlmitud oli kaks laenulepingut: 01.03.2005 lihtkirjalikult ja seejärel, peale seda, kui selgus võlgnevus maksuameti ees, teine leping notariaalselt ja suuremas summas. 30.01.2008 istungi protokollis selgitab hageja veelkord, et esimene laenuleping oli sõlmitud eesmärgiga osta kinnisvara (selle üle vaidlust ei ole, et see ka toimus) ning teise lepingu eesmärgiks oli katta võlad maksuameti ees. Hageja selgitas, et notariaalse lepingu juurde oli ekslikult kaasa võetud vale nõukogu otsus, kuna neid tehti kogu aeg erinevate laenude aluseks. Hageja on ka märkinud, et tema ja AS Merkturv vahel oli rohkemgi laenulepinguid. Hageja väited sedalaadi äriühingu majandamise praktika osas on kohus jätnud tähelepanuta. Kohus on seoses kostja seisukohtade tunnustamisega jätnud täielikult tähelepanuta lisaks hageja väidetele ka tõendid mis neid väiteid tõendavad ning ei ole nende tõendite tähelepanuta jätmist põhjendanud. Toimikus on hageja raamatupidaja poolt allkirjastatud õiend (tl 98), et vaidlusalune summa 411 000 kr. ei ole sisse makstud ning et see on kajastatud Vladimir Komjakovi poolt saadud ettemaksuna kontol „Aruandvad isikud". Toimikus (tl. 105) on raamatupidaja poolt koostatud ja allkirjastatud õiend maksuvõlgnevuste kohta seisuga 24.03.2005. Nimetatud tõend kinnitab asjaolu, et vahetult enne notariaalse laenulepingu sõlmimist oli maksuvõlgade teema püstitatud ning see kinnitab hageja sellekohaseid väiteid, et laenu sihtotstarve oli maksuvõlgade kustutamine. Toimikus on AS Merkturv pangakontode väljavõtted, millest nähtub pidev laenu andmine hageja seadusliku esindaja poolt. Kohus on tõendile küll viidanud, kuid jõudnud järeldusele, et antud summad on antud juba notariaalse lepingu raames. Arusaamatuks 4(6)
jääb, kuidas on sellisele järeldusele jõutud, kuna otsuses väljatoodud summade suurus ületab oluliselt nii 01.03.05 laenulepingu suurust kui ka notariaalses lepingus näidatud summa suurust. Pangakontode liikumised tõendavad olulist asjaolu, et laenu anti äriühingule pidevalt. Nimetatud tõsiasi ei saa omakorda välistada asjaolu, et osa summasid on mingil põhjusel laekumata. Veelgi enam, pangakontot silmitsedes on näha, et äriühing arveldas ka sularahas, mida kohus on mingil põhjusel pidanud ebaveenvaks. Tunnistaja ütlusi hinnates on kohus valikuliselt käsitlenud kostja seisukohti toetavaid ütlusi, jättes need välja kontekstist ning jättes täielikult kõrvale hageja väiteid toetavad ütlused. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et äriühingus turvamehena töötav G. L. ei viibinud tehingu juures ega kontrollinud poolte taskuid. Arusaamatuks jääb, miks üldse oleks G. L. pidanud nägema pooltevahelist rahade üleandmist ja kuidas saavad tema ütlused olla kohaseks tõendiks võrreldes sellega, et raha saanud osapool kinnitab oma allkirjaga notariaalsel lepingul, et ta on raha saanud. Veelgi enam, G. L. ütleb: "ma mäletan seda olukorda ka seetõttu, et meil olid suured probleemid maksuametiga ja seda arutati ka koosolekul ..oli juttu laenu võtmisest, kuna oli suur võlgnevus maksuameti ees...". Tunnistaja J. R. on öelnud: „.. mina tean, et vist igakuiselt tehti laenulepinguid, mis oli sõlmitud V. O. ja kostja vahel, nägin panga väljavõtetest, et V. O. laenas firmale. See oli sularahas või pangaülekandega. Sularahas nägin ma ka pangaväljavõtetest.. ", „..kui ma tööle tulin oli firmal maksu võlgnevused ja sellepärast V. O. palus ja kostja ka palus anda andmed, mis võlgnevused riigimaksu osas on.. ". Need tunnistajate ütlused kinnitavad hageja väiteid, et laenuvõtmine 01.04.2005 oli seotud maksuameti võlgnevusega mitte kinnisvara soetamisega, mille kohta oli teine leping ja mis teostati varasemal perioodil. Samuti kinnitavad tunnistajate ütlused väiteid, et laene anti erinevat moodi, erinevatel aegadel ning erinevatel sihtotstarvetel. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Hagi põhineb väitel, et kostja sai hageja esindajana 01.04.2005 laenulepingut sõlmides laenuandjalt samal päeval ja enne laenulepingu sõlmimist laenuandjalt sularaha 411 000 kr., mida ta ei ole hagejale üle andnud. Hageja tugineb laenulepingule, milles laenusaaja, s.o. hageja, kinnitab, et 411 000 kr. on hagejale üle antud enne laenulepingu sõlmimist ja nimetatud summa saamist kinnitab laenusaaja esindaja oma allkirjaga laenulepingul. Hageja on esitanud tõendina ka oma raamatupidaja esitatud kirja Harju Maakohtule selle kohta, et raamatupidamises puuduvad andmed 01.04.2005 laenulepingu järgse laenusumma 411 000 kr. kassasse sissemakse kohta ning 14.09.2007 seisuga on bilansikontol märgitud aruandeliste isikuta real kostjale ettemaks 411 000 kr. Kumbki nimetatud tõenditest ei kinnita ega tõenda, et kostja sai 01.04.2005 laenusaajalt sularaha 411 000 kr. Laenulepingus kinnitas kostja hageja esindajana, et nimetatud summa on laenusaajale enne lepingu sõlmimist üle antud, ja sellel puudub kinnitus sularaha saamise kohta. Hageja raamatupidaja kiri tõendab üksnes seda, et raamatupidamislikult on kostja kajastatud võlgnikuna hageja eest 411 000 kr. ulatuses. 5(6)
Maakohus on tõendeid hinnates arvestanud õigesti ka tunnistajate G. L. ja J. R. ütlustega. Esimene kinnitas, et turvamehena saatis ta laenuandjat ja kostjat 01.04.2005 notariaalkontorisse, kusjuures kontorist väljudes ei olnud kostjal käes midagi, samal ajal kui laenuandjal oli käes sama kohvrike, millega ta notariaalkontorisse läks. J. R., kes oli hageja raamatupidaja, kinnitas, et varemalt toimus hageja osaniku ja nõukogu liikme V. O. poolt laenusummade üleandmine alati ülekandega pangaarvele. Seega on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldanud, et kostja poolt 01.04.2005 laenuandjalt 411 000 kr. sularaha vastuvõtmine ei ole tõendanud ja õigesti jätnud VÕS § 621 lg.1 sätteid arvestades hagi rahuldamata. Väited laenude otstarbest oleksid asjakohasteks argumentideks, kui hagi oleks esitatud alusel, et kostja tekitas seadusliku esindaja hoolsuskohustuse rikkumisega hagejale kahju sellega, et põhjendamatult kinnitas laenusumma kättesaamist, mistõttu hageja kaotas õiguse keelduda nimetatud summa ulatuses laenu tagastamisest laenuandjale seoses viimase poolt oma laenu üleandmise kohustuse täitmata jätmisega. Sellistel alusel hagi aga esitatud ei ole. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetlus menetluskulu hageja kanda.
Tiit Kollom
Ülle Jänes
Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.