Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Kostja ja OÜ Legran sõlmisid 06.01.2006 lepingu nr 01-2006, mille kohaselt kostja tellis ja OÜ Legran kohustus korraldama lepingus nimetatud rattapaaride remonditööd ning kostja kohustus tasuma OÜ Legran poolt osutatavate teenuste eest vastavalt lepingu lisas 1 kokkulepitule. Kostja jättis talle osutatud teenuste ja teostatud tööde eest kokku tasumata 283 969,60 krooni ning teatas vastuseks OÜ Legran järelpärimisele, et kostja poolt lepingu sõlminud isikul puudus õigus lepingut sõlmida. OÜ Legran loovutas nõude kostja vastu 08.02.2007 hagejale. Kostja seisukohad on põhjendamatud ega anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Isegi kui A. M.il puudusid lepingu sõlmimiseks volitus, on kostja lepingu hiljem heaks kiitnud, tasudes OÜ-le Legran vaidlusaluse lepingu alusel teostatud tööde ja osutatud teenuste eest osaliselt summas 285 776,88 krooni. Kostja selgitused, et kostja juhatus oli otsustanud, kes lepinguid sõlmib ja millised olid volituste piirid, on asjassepuutumatud, kuivõrd tegemist on äriühingu sisesuhetega, nimetatud väidetel oleks kaalu vaid siis, kui kostja oleks kõnealustest otsustest teavitanud hagejat. Kostja ise lükkab ümber oma väite, et vaidlusaluses lepingus kokkulepitud töö oli ebatavaline majandustegevus, kinnitusega, et vagunite rattapaaride vahetamine on kostja tavaline majandustegevus. Hagejale teadaolevalt sõlmiti leping OÜ-ga Legran põhjusel, et viimane suutis pakkuda kogu teenuse/tööde hinda odavamalt kui AS Eesti Raudtee. Hageja ei väitnud, et OÜ Legran tegi kõik lepingujärgsed tööd ise. OÜ Legran kasutas oma kohustuste täitmisel alltöövõtjat, kelleks oli AS Eesti Raudtee ning kes teostas kõik vajalikud tööd. Lepingu p-s 1.4 nimetatud akte tõepoolest ei koostatud. Tööde teostamist kinnitab AS Eesti Raudtee kiri rattapaaride paigaldamisest, mis kannab A. M.i kinnitust tööde teostamise kohta. Oluline on hinnata, kas A. M. tegutses talle antud volituste piires, tööde teostamine on kinnitust leidnud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 283 969,20 krooni ja viivised 61 760,68 krooni, kokku 345 730,28 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 06.01.2006 kostja ja OÜ Legran vahel sõlmitud leping on tühine. Jaanuaris 2006 OÜ Raudteeveod juhatusse kuulunud isikud tegevdirektorile A. M.ile volitusi OÜga Legran lepingu sõlmimiseks ei andnud. Lepinguid pidi vastavalt juhatuse kokkuleppele allkirjastama juhatuse liige H. E.. Isegi, kui A. M.il oli volitus teha kostja majandus- või kutsetegevuses kõiki tehinguid, oleks kohustuste võtmine ettevõttele TsÜS § 121 lg 1 mõtte kohaselt eeldanud eraldi volikirja, samuti ei saa pidada lepingu sõlmimist OÜ-ga Legran tavapäraseks majandustegevuseks, kuivõrd kostjal oli kehtiv leping AS-iga Eesti Raudtee ning probleeme, mis oleks takistanud koostööd olemasoleva lepingupartneriga, ei olnud. OÜ Legran ei teostanud OÜ Raudteeveod vagunite remonti ega korraldanud seda. Isegi, kui leping ei oleks tühine, ei esitanud hageja OÜ Legran ja kostja vahel sõlmitud lepingu p-s 1.4

2(8)

nimetatud tööde üleandmisakte. Vagunipasside järgi ei ole ühegi vaguni rattapaari vahetanud OÜ Legran, kuigi selline kanne viitega rattapaari numbrile vagunipassis on AS Eesti Raudtee poolt nõutav ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.03.2004 määruse nr 49 järgsete kohustuste täitmiseks vajalik. Vastavalt raudteeseaduse § 10 lg-tele 4 ja 5 on raudteeveeremi remondi ja tehnohoolde tegemise õigus ettevõtjatel, kellele majandusja kommunikatsiooniminister on andnud vastava loa. OÜ Legran põhikirjas puudub selline tegevusala ning tal pole sellist luba. Vastavalt raudtee tehnokasutuseeskirja §-le 153 teostatakse raudteeveeremi remonti vagunite tehnohooldepunktides, vagunidepoodes ja tehastes. Eesti Vabariigis on piiratud arv tehnohooldepunkte, depoosid ja tehaseid, kus tehniliselt oleks olnud võimalik ning lubatud teostada OÜ Legran esitatud arvetes nimetatud töid. OÜ-l Legran puudub vastav koht ja tehniline võimekus. Kostjal puudus vajadus pöörduda ettevõtte poole, kellel puudub sellisteks töödeks vastav luba ning kelle hind sarnase töö eest oli Eesti Raudtee omast kõrgem. Kõik kostja vagunite remondid Eesti Vabariigis korraldas 2006.a Eesti Raudtee. OÜ Legran esindajad teadsid, et tehingutes esindab kostjat juhatuse liige H. E., mida tõendab kostja poolt OÜ-le Legran saadetud lepingu projekt, millel oli A. M.i nimi maha tõmmatud ja asendatud H. E.a nimega. Väide, et kostja kiitis tehingu tasumisega heaks, ei ole asjakohane, kuna ülekandeid ei teostanud juhatuse liikmed vaid raamatupidaja, kes täitis arvatavasti A. M.i korraldust. Hageja ei tõendanud remondi teostamist ka siis, kui leping oleks kehtiv. Hageja ei esitanud ühtegi akti ning OÜ-ga Legran lepingu sõlmimiseks puudus igasugune majanduslik vajadus. A. M. pole kunagi kuulunud kostja juhatusse ega olnud pädev isik sõlmima lepinguid, mis puudutasid OÜ-d Legran. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus jättis 23.09.2008 tsiviilasjas nr 2-07-37668 toimunud kohtuistungiga seotud kulud kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja kanda. Kohus tuvastas, et 06.01.2006 allkirjastasid L. K. ja A. M. lepingu nr 01-2006 (tl 15-18). 06.01.2006 olid OÜ Raudteeveod juhatuse liikmeteks H. E., G. F. ja M. S.. 21.04.200603.05.2006 tasus kostja lepingu täitmiseks 50 000 krooni kaupa, viimase maksena 35 777,12 krooni, kokku 285 776 krooni. 21.04.2006 sooritas ülekande OÜ Raudteeveod arvelduskontolt internetipanga kaudu summas 50 000 krooni M. A., mis on tõendatud AS-i Hansapank töötaja 24.04.2008 e-kirjaga (tl 110). Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja tõendama, et OÜ Legran ja kostja vahel on kehtiv leping. Vaidlus on selles, kas kostja nimel lepingule allkirja andnud (lepingu sõlmimiseks tahteavalduse andnud) A. M.il oli lepingu sõlmimiseks esindusõigus. TsÜS § 115 lg-st 1 tulenevalt on esinduse puhul esindatava suhtes kehtiva tehingu eeldusteks, et esindajal oli esindatava nimel tahteavalduse tegemisel esindusõigus ja et esindaja tegi lepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduse esindatava nimel. Vastavalt TsÜS § 115 lg 1 lausele 2 tekitas kostjale A. M.i allkiri (tahteavaldus) õigusi ja kohustusi juhul, kui A. M.il oli lepingu sõlmimiseks esindusõigus. Kumbki pool ei tugine asjaolule, et A. M.il oli lepingu sõlmimisel seadusest tulenev esindusõigus. Seega tuleb kontrollida, kas volitus anti tahteavalduse tegemisega vastavalt TsÜS § 118 lg-le 1 või esinevad TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eeldused, millisel juhul tuleb volitus lugeda antuks, kuigi esindatav pole selleks tahteavaldust teinud. Vastavalt TsÜS § 118 lg-le 2 kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad

3(8)

teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, loetakse, et esindatav on volituse andnud. TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolituse eelduseks on, et isik tegutseb teise isiku nimel ilma volituseta esindatava teadmisel ja esindatav talub sellist tegevust olukorras, kus esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad kolmandat isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks. Tsiviilasjas kogutud tõendite alusel ei ole võimalik lugeda tuvastatuks, et lepingu allkirjastanud A. M. tegutses kostja teadmisel. Tunnistaja H. E.i ütluste kohaselt tegeles vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal juriidiliste küsimustega, sh lepingute sõlmimisega, H. E. ning tema kui juhatuse liige ei teadnud vaidlusaluse lepingu sõlmimisest. Tunnistaja A. M.i ütluste kohaselt oli tal lepingu sõlmimiseks kostja juhatuse liikme G. F.i nõusolek. Kuna tunnistaja A. M.i ütlused on osaliselt vastuolulised, ei ole tema ütlusega usaldusväärselt tõendatud, et kostja tegi ühe juhatuse liikme kaudu tahteavalduse volituse andmiseks TsÜS § 118 lg 1 ja § 119 lg 2 mõttes vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks, mistõttu oleks talle omistatav tehingust teadmine TsÜS § 118 lg 2 tähenduses. Kuna tunnistaja ühelt poolt väitis, et talle anti volitus vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks, kuid teisalt möönis, et tegutses vastuolus juhatuse tahtega, ei ole võimalik antud ütlustega asjaolu volituse andmise kohta tahteavaldusega või kostja teadmist lepingu tegelikust sõlmimisest tõendatuks lugeda. Nimetatud põhjusel arvestas kohus tõendina tunnistaja H. E.i ütlusi, et ta vaidlusaluse lepingu sõlmimisest ei teadnud enne, kui OÜ Legran hakkas raha nõudma, mitte A. M.i ütlusi, et H. E. oli tehingu tegemisest teadlik. TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eelduseks on ka, et teine isik usub mõistlikult, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks. Tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et tehingu tegemise asjaolud võimaldasid OÜ-l Legran mõistlikult uskuda, et A. M.ile on antud volitus vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks, ei esitatud. Tunnistaja H. E.i ütlustest saab järeldada, et OÜ-ga Legran seotud isikutel oli teada kostja esindamiseks õigustatud isikute ring. Asjaolule, et OÜ-le Legran oli teada A. M.il vaidlusaluse lepingu allkirjastamiseks volituste puudumine, viitab ka M. I. (M. I. K.) adresseeritud ning faksile saadetud vaidlusaluse lepingu kostja poolt allkirjastamata variant, mille päisest ja allakirjutamiseks ettenähtud kohalt nähtuvad parandused osas, kus kostja esindajana algselt märgitud A. M. on maha kriipsutatud ning asendatud H. E.i nimega (tl 64-66). A. M. kinnitas tunnistajana, et osundatud lepingule tegi parandused tema. Ka asjaolu, et A. M. oli kostja tegevdirektor ja esitas oma visiitkaardi OÜ Legran esindajatele, ei võimalda olukorras, kus seaduse kohaselt esindab juriidilist isikut juhatus või seda asendav organ ning kolmandal isikul oli alust kahelda tehingu allkirjastanud isiku volituste olemasolus, mõistlikult uskuda esindusõiguse olemasolu TsÜS § 118 lg 2 tähenduses. Nimetatule viitab ka tunnistaja A. M., et avaldas 2006 jaanuaris vaidlusaluse lepingu allkirjastamisel OÜ Legran esindajale, et kostja juhatuse liige on vastu selle lepingu sõlmimisele. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja pidi olema tehingu tegemisest teadlik, kuid ei teadnud sellest raske hooletuse tõttu. Kuivõrd kohus jõudis eelnevalt järeldusele, et OÜ Legran teadis või vähemalt pidi teadma, et lepingu allkirjastanud isikul puudus volitus selle sõlmimiseks, st esindaja võimalikku esindusõigust oli piiratud, ei analüüsinud kohus, kas vaidlusaluse tehingu tegemisel oli tegemist esindusega majandus- või kutsetegevuses TsÜS § 121 lg 1 mõttes. Hageja väitel on kostja lepingu heaks kiitnud talle esitatud arvete tasumisega. Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-83-05 (p 11) seisukohale, et lepingu kehtivus või kehtetus ei sõltu ainuüksi selle täitmisest. Riigikohtu seisukoha järgi on sellise heakskiidu eelduseks, et täitmisega saadi aru või oleks pidanud aru saama täitmise õiguslikust tähendusest, et täitmine toob kaasa tehingu

4(8)

kehtivuse. Kostja töötaja M. A.u poolt raha ülekannete tegemine vaidlusaluse lepingu täitmiseks ei anna alust järeldada, et sellise täitmisega sai kostja aru, et täitmine toob kaasa tehingu kehtivuse. Kostja väitel ei ole OÜ Legran OÜ-le Raudteeveod paberkandjal arveid esitatud (tl 95 pöördel) ja hageja ei esitanud tõendeid, et arved kostjale taasesitatavas vormis esitati. Seega ei ole tõendatud, et kostja on lepingu täitmisele asunud ning sellega volituseta sõlmitud tehingu heaks kiitnud. Vastavalt TsÜS § 115 lg 1 teisele lausele kehtib tehing esindatava suhtes, kui on täidetud kaks eeldust: 1) esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja 2) esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Kuna TsÜS § 115 lg 1 teise eelduse olemasolu pole tuvastatud, A. M.i poolt kostja nimel tehtud tehing kostja suhtes ei kehti ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna leping ei kehti kostja suhtes seetõttu, et A. M.il ei olnud esindusõigust, ei analüüsinud kohus kostja vastuväidet, et lepingust tulenevaid töid ei tehtud, vastuväite tõendamiseks esitatud tõendeid (tl 35-59, 69) ning tunnistaja L. S. ütlusi (tl 99). 05.03.2008 eelistungil määras kohus pooltele taotluste ja muude avalduste esitamise tähtajaks 17.03.2008. 17.06.2008 istungil esitas kostja esindaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Kuivõrd antud taotluse esitamiseks kohtu määratud tähtaja jooksul ei olnud takistusi ning asja arutamine tuli taotluse hilinenult esitamise tõttu edasi lükata 23.09.2008, jäävad antud kohtuistungiga seotud menetluskulud TsMS § 169 lg 1 alusel kostja kanda. Ülejäänud menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ Citysec Inkasso palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus lahendas vaidluse, vaagides: 1) kas kostja poolt lepingu allkirjastanud isik tegutses kostja teadmisel; 2) kas OÜ Legran teadis või pidi teadma kostja poolt lepingu allkirjastanud isikul volituste puudumisest; 3) kas lepingut võib lugeda kehtivaks seetõttu, et kostja on lepingut täitnud, tasudes OÜ-le Legran teostatud tööde eest 285 776,88 krooni. Maakohus tugines vaidluse lahendamisel vaid tunnistaja H. E.i ütlustele, jättes arvestamata lepingu allkirjastanud tunnistaja A. M.i ütlused. Kohus hindas H. E.i ütlusi vääralt ja erapoolikult. Maakohus võrdsustas otsuses läbivalt kostja ja H. E.i isiku. Maakohtu arvamuse kohaselt ei ole tunnistaja A. M. ütlused vastustaja juhatuse liikmelt lepingu sõlmimiseks loa saamiseks usaldusväärsed, kuivõrd H. E. sellest väidetavalt ei teadnud. Seega arvestas maakohus tõendina H. E. ütlusi, et ta vaidlusaluse lepingu sõlmimisest ei teadnud enne, kui OÜ Legran hakkas 2006 sügisel raha nõudma. Kui lähtuda eeldusest, et H. E. vaidlusalusest lepingust varem ei teadnud, oli nähtuvalt kostja seletustest 17.06.2008 kohtuistungil kostja lepingust teadlik hiljemalt 28.03.2006 (...kostjale sai teatavaks, et OÜ-l Legran on nõue kostja vastu, see ilmnes 28.03.2006). Jäi selgusetuks kostja töökorraldus ja A. M.i funktsioonid tegevdirektorina. H. E.i sõnul oli töökorraldus paika pandud juhatuse otsusega, kuid ühtegi seesugust dokumenti kostja ei esitatud. H. E. tunnistas, et A. M. sõlmis lepinguid kostja nimel ning detailselt ei olnud tema pädevust töölepinguga paika pandud. Vastuollu lähevad tunnistaja ütlused ka kostja 17.06.2006 kohtuistungil antud selgitustega (...tehniline töö oli A. M.i korraldada, miks ta eelistas sellist hinnapakkumist, teab tema), mis vastupidiselt tunnistaja ütlustele A. M.i pädevusest vaid hinnapäringute võtmisel kinnitavad, et A. M. omas pädevust otsustada ka nt ostetava teenuse hinna üle. Seega pidi maakohus andma hinnangu ka küsimusele, kas vaidlusaluse tehingu

5(8)

tegemisel oli tegemist esindusega majandus- või kutsetegevuses TsÜS § 121 lg 1 mõttes. Küsimuses OÜ Legran uskumisest A. M.ile antud volitustesse, võttis maakohus tõendina arvesse vaid H. E.i seletused, mille kohaselt oli viimane kunagi arutanud OÜ Legran esindajaga muude lepingute sõlmimist ning mille alusel arvas tunnistaja, et OÜ Legran esindaja pidi teadma A. M.il puuduvast esindusõigusest. Lisaks viitas kohus, et hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja pidi olema tehingu tegemisest teadlik, kuid ei teadnud sellest raske hooletuse tõttu. Kohtu käsitlus on arusaamatu. OÜ Legran esindaja ei pidanud vajalikuks kontrollida täiendavalt isiku, kellega ta läbirääkimisi pidas, volitusi. Fakt, et H. E. arutas kunagi OÜ Legran esindajaga mingite lepingute sõlmimist, ei oma tähtsust. Leidis kinnitust, et vaidlusaluste tööde teostamise korraldamine ja nende eest vastutamine oli A. M.i pädevuses. Asjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kostja esitatud lepingu projekt on jõudnud OÜ-ni Legran või selle edastamist OÜ-le Legran. Leidis kinnitust, et kostja on OÜ-le Legran teostatud tööde eest osaliselt tasunud. Jääb mõistetamatuks, millist tõenduslikku tähtsust omab maakohtu tuvastatu, et ülekande teostajaks oli M. A.. Tunnistaja H. E.i väidete kohaselt oligi nimetatud isik kostja poolt ülekannete tegijaks ning väide, justkui poleks kostja teadnud ülekannete tegemisest, omab vaid tähtsust kostja juhatuse liikmete hoolsuskohustuse täitmise hindamisel. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-83-05 ei ole asjakohane, kuna Riigikohtu käsitletud asjas oli vaidlustatud lepingujärgsete maksete tegemine üldse, kuivõrd maksed tehti teiste kohustuste katteks. Käesolevas asjas ei tuvastatud, et kostja pidi tegema OÜ-le Legran makseid teistest tehingutest tulenevate kohustuste katteks. Maakohus leidis, et tehingu tühisuse tuvastamisega ei tule analüüsida, kas vaidlusaluse lepingu alusel teostatud tööd on tehtud. Hageja sellega ei nõustunud, kuivõrd tööde teostamine oli üheks hagi aluseks olevaks asjaoluks. Kohus peab võtma seisukoha kõikide hagi aluseks olevate asjaolude kohta (RK 3-2-1-16-02). Vastus apellatsioonkaebusele OÜ Raudteeveod ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja asi saata uueks arutamiseks maakohtule. Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevates asjaoludes:

6(8)

Pooled vaidlevad, kas A. M.il oli esindusõigus kostja nimel 06.01.2006 tehingut teha. A. M. oli lepingu sõlmimisel kostja tegevdirektor, see tähendab kostja töötaja. Seega oli täidetud üks TsÜS § 116 lg-s 2 toodud eeldustest. Kostja on väitnud, et vagunite rattapaaride remondi tellimine OÜlt Legran ei olnud kostja tavapärane majandus- ja kutsetegevus, kuna rattapaaride remondiks oli kostjal sõlmitud leping teise teenuse osutajaga. Maakohus sellele väitele hinnangut andnud ei ole. Kolleegium leiab, et raudteevedudega tegutsevas ettevõttes on tavapärane tegevus vagunite korrashoid, see tähendab ka vagunite rattapaaride remont. Asjaolu, et kostjal võis olla selle teenuse saamiseks sõlmitud lepinguid ka teiste teenuse osutajatega, ei tähenda, et ühe teenuse pakkuja puhul oleks tegevus väljunud tavapärasest majandustegevusest, kuid teise puhul mitte. Järelikult TsÜS § 116 lg 2 järgi tuleb eeldada, et 06.01.2006 A. M.i poolt tehtud tehing oli tehtud kostja nimel. Kuna kostja on väitnud, et A. M.il puudus esindusõigus tehingu tegemiseks ja OÜ Legran oli sellest teadlik, siis pidi kostja oma väiteid tõendama. TsÜS § 118 lg 2 sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Kostja on tõendanud oma väiteid tunnistaja H. E.a ütlustega, kes oli lepingu sõlmimise ajal üks kostja juhatuse liikmetest. H. E.a ütluste kohaselt tegeles A. M. vagunite remondiga ja tunnistaja tegeles juriidiliste küsimustega, sealhulgas ka lepingute sõlmimisega. H. E. selgitas, et juhatusel oli kahtlus, et 2004 ja 2005 on vagunite remondiks kulutatud liiga palju vahendeid ja selle tõttu ta jälgis A. M.i tegevust. Tunnistajana on üle kuulatud ka A. M., kelle ütluste kohaselt oli juhatuse liige H. E. lepingu sõlmimisele vastu, kuid seoses vajadusega remonttööde tegemiseks andis talle nõusoleku lepingu sõlmimiseks juhatuse liige G. F.. Pärast lepingu sõlmimist arutati A. M.i ütluste kohaselt lepingut juhatuse koosolekul, kus H. E. seda heaks ei kiitnud. H. E.a ütluste kohaselt sai ta teada lepingust alles suvel 2006. Kostja lepinguline esindaja adv Ain Laansalu on kohtuistungil selgitanud, et lepingust sai kostja juhatus teada 28.03.2006 (lk 96). Seega on tunnistaja H. E.a ütlused vastuolus nii kostja lepingulise esindaja poolt väidetuga kui tunnistaja A. M.i ütlustega. Kolleegium leiab, et kostja teadmisele A. M.i poolt tehingu tegemisest viitab ka asjaolu, et kostja on OÜ-le Legran poole nõutavast summast tasunud. Tasumine toimus osade kaupa ajavahemikus 21.04.2006 kuni 03.05.2006. Kolleegiumi arvates ei ole majandustegevuses tavaline, et raha maksmist pikema perioodi vältel ja küllaltki suurtes summades äriühingus ei märgata. Eeltoodust saab kolleegiumi arvates järeldada, et kostja teadis või tavapärase asjaajamise juures oleks pidanud teadma, et A. M. tegutses 06.01.2006 lepingu sõlmimisel tema esindajana ja kostja on kuni suveni 2006 A. M.i poolt sõlmitud lepingu täitmist talunud. Kostja ei ole esitanud kohtule äriühingu siseseid korraldusi, mis kajastavad A. M.i pädevust majanduslepingute sõlmimiseks, kuigi tunnistaja H. E.a ütluste kohaselt (lk 114) oli selle kohta olemas juhatuse otsus. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud väidet, et OÜ Legran oli lepingu sõlmimisel teadlik A. M.il volituste puudumisest. Asjaolu, et väidetavalt A. M.i sahtlist leiti lepingu projekt OÜ-ga Legran, millel oli A. M.i nimi maha tõmmatud ja kirjutatud kostja esindajaks H. E., ei kinnita kostja väidet, kuna puuduvad andmed, millal parandused olid lepingu projektile tehtud ja kas see projekt oli OÜ-le Legran välja saadetud. Samuti ei anna alust järeldada, et OÜ Legran pidi teadlik olema volituste puudumises see, et H. E. oli pidanud OÜ-ga Legran läbirääkimisi vagunite müügi osas. Vagunite müük on suuremahulisem tehing, mis väljub kostja tavapärase majandustegevuse piirest, ja mis ei ole võrreldav pidevalt toimuva vagunite remondi ja tehnilise teenindamisega.

7(8)

Tunnistaja A. M. on kohtuistungil ise selgitanud, et ta teavitas OÜ-d Legran, et H. E. on tehingule vastu, kuid kuna kostja juhatuses oli kolm liiget, kes kõik võisid anda tehingu tegemiseks A. M.ile volituse, siis ei pidanud OÜ Legran sellest järeldama, et A. M.il puudusid volitused tehingu tegemiseks. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Legran teadis, et A. M. töötab kostja tegevdirektorina. Arvestades, et TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eelduste puudumist ei ole kostja tõendanud, leiab kolleegium, et A. M.ile oli kostja esindamiseks 06.01.2006 lepingu sõlmimisel volitus antud. Kuna maakohus tuvastas, et 06.01.2006 sõlmitud tehing oli volituste puudumise tõttu tühine, siis ei tuvastanud maakohus, kas lepingus kokkulepitud teenust osutati ja kui palju tuli selle eest tasuda ja kas tasumine on toimunud. Kostja on teenuse osutamisele vastu vaielnud. Kolleegium leiab, et selles osas asjaolude esmakordne tuvastamine ringkonnakohtu poolt rikuks oluliselt poolte kaebeõigust, kuna TsMS § 688 lg 3 kohaselt lähtub Riigikohus kassatsioonkaebuse üle otsustamisel reeglina alama astme kohtute poolt tuvastatud asjaoludest. Seega tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata uueks arutamiseks maakohtule. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et ainuüksi A. M.il volituste puudumise tehingu tegemiseks ei ole aluseks raha saamise nõude rahuldamata jätmisele. Kuna TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab seadust ise, siis pidi kohus kaaluma esitatud asjaolude põhjal nõude rahuldamist ka muudel õiguslikel alustel, näiteks käsundita asjaajamise sätete kohaselt. TsMS § 162 lg 1 ja 171 lg 1 järgi tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Imbi Sidok

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.