Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtu tuvastaud asjaolud ja põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupoolele täitmiseks kohustuslik. 1.02.jaanuaril 2008.a. sõlmisid pooled püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu nr 07232926-EG (edaspidi leping 1), mille alusel hageja andis kostja kasutusse püsimaksega krediitkaardi, mis oli seotud limiidikonto ja arvelduskontoga. Hageja võimaldas kostjale krediidilimiidi tehingute tegemiseks 30 000.00 krooni ulatuses intressiga 18% aastas. Kostja kohustus püsimakse debiteerimiseks tagama maksepäeval (kalendrikuu 15.kuupäev) piisavate rahaliste vahendite (1200.00 krooni) olemasolu. Kostja jäi püsimaksete tasumisega võlgnevusse 15.mail 2008.a. 2.27.märtsil 2007.a. sõlmisid pooled käenduseta väikelaenulepingu nr 07-058514-VL (edaspidi leping 2) summas 137 000.00 krooni intressimääraga 14% aastas ja tagastamistähtajaga 01.aprill 2011.a. Lepingu 2 kohaselt kohustus kostja laenu tagasi maksma graafiku alusel iga kuu 1.kuupäeval summas 3758.84 krooni. Kostja jäi laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 15.maist 2008.a. Hageja hoiatas kostjat, et võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmisel ütleb hageja lepingu üles. Kuna kostja jättis lepingutest tulenevad kohustused täitmata, ütles hageja lepingu 1 ja 2 üles 12.novembril 2008.a 3.21.novembril 2008.a. sulges hageja laenuprogramm lepingu 1 kasutuslimiidi ja kandis võlgnevuse uue lepingu nr 08-271875-KE alla. 4.Hoolimata korduvatest meeldetuletustest kostja oma võlgnevust hageja ees ei kustutanud. Nimetatud asjaolud annavad tunnistust, et kostja rikkus lepingutest tulenevaid omapoolseid rahalisi kohustusi. Sellest tulenevalt oli hageja õigustatud Lepingutes sätestatud korras tegema tegusid, mille tagajärjel Lepingud lõppesid. Lepingute lõppemisel tekkis kostjal kohustus tagastada hagejale tagastamata krediidisummad ning tasuda lepingujärgsed intressid. Seisuga 06.jaanuar 2008.a. moodustab kostja võlgnevus hageja ees hagiavalduse kohaselt kokku 157 846.03 krooni. 5.Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning täitmisega viivitamisel nõuda viivist. Kuna kostja rikkus lepingulist raha maksmise kohustust, oli hageja õigustatud lepingulised suhted lõpetama ning nõudma lepinguliste kohustuste täitmist kohtu kaudu. 6.VÕS § 113 lg 1 mõtte kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Asjaolu, et kostja ei täitnud Lepingust tulenevat raha maksmise kohustust tähtaegselt, annab tunnistust, et kostja viivitas selle kohustuse täitmisega. See asjaolu annab hagejale õigustuse nõuda kostjalt viivist ja seda ka Lepingus kokkulepitud määras, s.o. seadusega kehtestatud määras tasumata summalt kalendripäevas. Viivise arvestust on hageja hagiavalduses piisava selgusega kirjeldanud ja kostja ei ole seda vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale viiviseid kokku summas 2359.95 krooni. Hageja nõue viivise saamiseks hagis nõutud ulatuses on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada. Lepingu järgi kohustus kostja TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni alates hagi esitamise kuupäevast, s.o. 07.jaanuarist 2009.a. TsMS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas, hagi esitamise hetkel 0,026 % põhivõlast päevas).

7.Lepingu sõlmimisel nõustus kostja, et hageja võib temalt nõuda leppetrahvi juhul, kui ta ei täida lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ning lepingu üles öelda (p.12.4 ja 13.3). Kuna kostja endale võetud kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud ja hageja ütles lepingud üles, siis nimetatud alusel nõuab hageja kostjalt leppetrahvi 2137.36 krooni. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. VÕS § 421 sätestab, et käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. VÕS § 421 eesmärgiks on kaitsta tarbijast krediidivõtjat tarbijakrediidilepingus sisalduvate tingimuste eest, mis on krediidivõtjale seaduses sätestatud tingimustega võrreldes kahjulikumad. Üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa seadusele vastavust. Seega saab juhul kui tarbija ei täida lepingu lõppemisel krediidi tagasimakse kohustust, nõuda tarbijalt viivitatud summalt viivist. Tulenevalt VÕS §-s 421 sätestatud põhimõttest ei saa krediidiandja täiendada lepingut ja nõuda lisaks viivisele ka leppetrahvi. Nähtuvalt asja materjalidest on üldtingimuste punktis 13.3 ettenähtud leppetrahviga püüdnud krediidiandja täiendada viivisekokkulepet ning kalduda kõrvale VÕS § 421 sätestatud põhimõttest. Tulenevalt VÕS § 421 imperatiivsest iseloomust on selline kokkulepe TsÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine, kuna VÕS §-s 421 sätestatud keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahv oleks suunatud krediidiandja suurenenud asjaajamiskulude või muude sarnaste kulude hüvitamiseks. Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 on pidanud vajalikuks märkida, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. Kolleegium märgib, et see tuleneb VÕS § 415 lg-st 1, mis reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist. Tehingu või selle osa tühisuse tuvastamine on kohtu pädevuses sõltumata poole taotlusest ning TsMS § 438 lg 1 kohaselt on seaduse kohaldamine kohtu ülesanne. Seetõttu tuvastab kohus üldtingimuste p 13.3 tühisuse selle vastuolu tõttu seadusega ning selle tühisusest tulenevalt jätab rahuldamata hageja nõude kostjalt leppetrahvi 656.13 krooni ja 1481.23 krooni väljamõistmiseks. 8.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis kannab kostja hageja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, s.o 98,65% ulatuses.

9.TsMS § 174 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulu on hagihinnalt tasutud riigilõiv 15 000.00 krooni, millest kostjal tuleb hagejale hüvitada 14 797.50 krooni. Lisaks tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista riigi vahendite arvelt menetlusdokumentide kostjale kättetoimetamiseks kulud 31.50 krooni. 10.TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tuleb otsus tunnistada tagatiseta viivitamata täidetavaks. Ingrid Niinemägi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.