Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagiavalduse asjaolud ning hageja nõue AS Hansa Liising Eesti esitas 18.07.2006 hagi OÜ Vaismark ja Jüri Bärlini vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista kasutusrendi lepingust tuleneva võla 61 005, 63 krooni. Hageja tugines kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktidele 2.3, 11.1.2, 11.6.2 ja 5.19 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4, § 142 lg-le 1, § 145 lg-le 1, § 367 lg-tele 1 ja 4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Vaismark 18.04.2002 kasutusrendi lepingu nr 0036860L, mille esemeks oli sõiduauto Škoda Octavia D 1.9. Hageja kohustus andma vara kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus maksma rendimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja rikkus lepingut, jättes maksed korrapäraselt tasumata. 09.12.2003 teatas hageja kostjale, et ütleb lepingu üles juhul, kui kostja ei kustuta võlga etteantud aja jooksul. Kostja võlga ei kustutanud ja hageja luges lepingu ülesöelduks. Vara valdus õnnestus taastada 06.01.2004. Sõiduk tagastati avariilisena. Tagastamisel koostati vara hindamise akt, mille kohaselt oli esipamper avariiline (hagi lisa nr 5). Hageja sõiduki remonti ei teostanud ja andis vara müüki romulasse. Sõiduk müüdi romulas hinnaga 71 186, 44 krooni (käibemaksuta). OÜ Vaismark võlgnevus hageja ees on 132 192, 07 krooni, millest vara jääkmaksumus 112 434, 74 krooni, tähtajaks tasumata rendi- ja kindlustusmaksed 11 079, 36 krooni ja vara realiseerimisega seotud kulud summas 8677, 97 krooni. Kuna vara võõrandamisest saadud summa ei katnud OÜ Vaismark kasutusrendilepingust tulenevat võlga, siis on kostja poolt hagejale hüvitamata kokku 61 005, 63 krooni, s. o vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe ning vara realiseerimisega seotud lisakulud. Hageja on 18.04.2002 sõlminud käenduslepingu Jüri Bärliniga, kes võttis endale kohustuse tagada hageja ja OÜ Vaismark vahel sõlmitud kasutusrendilepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 kohaselt vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Kostjate vastuväited Kostjad tunnistasid hagi osaliselt, s.o tasumata rendi ja kindlustusmaksete osas summas 11 079, 36 krooni. Ülejäänud osas palusid jätta hagi rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole rendilepingut kohaselt üles öeldud. Hageja 09.12.2003 teatis ei ole ülesütlemisavaldus, kuivõrd selles informeeritakse võlgnikku võlast ning hoiatatakse lepingu ülesütlemise kavatsusest. Hageja on rikkunud kasutusrendi lepingu p 11.6.1 ja ei ole teatanud rentnikule vara tagastamise tähtaega ega kohta. Kostjad ei tunnistanud vara realiseerimisega kantud kulusid summas 8677, 97 krooni. Rentnik andis hagejale sõiduki üle 06.01.2004 vabatahtlikult, mistõttu ei tunnista kostjad hageja väidetavaid kulutusi tagastusteenusele 3 000 krooni. Hagiavaldusest ei nähtu, millistel asjaoludel anti sõiduk üle OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus ning miks on hageja maksnud 5677, 97 krooni komisjonitasu AMJ Autoäri OÜ-le. Sõiduk anti üle olukorras, kus vara üleandmise-vastuvõtmise aktis on puuduste ja tehnilise seisukorra osas osundatud vaid puuduvale antennile, seega anti sõiduk üle korrasolevana. Kostjatele ei ole teada sõiduki edasine saatus ja asjaolud seoses võimaliku kahjustumisega. Kostjad olid seisukohal, et hageja on vara vallates, selle säilimist mitte tagades ja vara võõrandades toiminud ebaperemehelikult. Sõiduki hindamise akti 60-päevase kehtivusaja jooksul on vara müüdud hindamisaktis sätestatust enam kui 30 000 krooni madalama hinnaga. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 18 514, 10 krooni. Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel AS Hansa Liising Eesti poolt kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega solidaarselt OÜ Vaismark ja Jüri Bärlini kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja ja OÜ Vaismark vahel on 18.04.2002 sõlmitud sõiduauto Škoda Octavia D 1.9 kasutusrendi leping nr 0036860L tähtajaga kuni 15.04.2007, ning selles, et kostjal on hageja ees võlgnevus summas 11 079, 36 krooni tulenevalt perioodil 16.09.2003-15.12.2003 kindlustus- ja rendimaksete tasumata jätmisest. Vaidlust ei ole ka selles, et sõiduki jääkmaksumus on 112 434, 74 krooni (käibemaksuta). Kostja tunnistab hageja nõuet lepingujärgsete maksete võlgnevuse osas summas 11 079, 36 krooni ja on nõus selle tasuma. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega selles osas, et hageja ei ole rendilepingut üles öelnud. Kasutusrendi üldtingimuste p 11.1.2 kohaselt on rendileandjal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks, kui rentnik jätab rendimakse tähtajaks tasumata ning ei kustuta võlgnevust 15 päeva jooksul pärast tähtpäeva. Nimetatud üldtingimuste p 11.6 järgi peab rentnik lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara viivitamatult rendileandjale tagastama. Hageja on 09.12.2003 teatisega teavitanud kostjat võla suurusest ja palunud võlg tasuda 14 päeva jooksul teatise saamisest. Hageja on muu hulgas teatanud, et võla tähtpäevaks mittetasumisel ütleb hageja lepingu üles ja palub sõiduki tagastada. Asjaolude täpsustamiseks palus hageja kostjat pöörduda hageja vastava töötaja poole, kelle telefoninumber on teatises märgitud. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt on kostja 06.01.2004 nimetatud sõiduki hagejale üle andnud, seega on ta ise kinnitanud lepingu lõppemist. Kostjad vaidlevad vastu hageja nõudele sõiduki realiseerimisega seotud kulude 8 677, 97 krooni osas. Hageja arvestuse kohaselt koosnevad realiseerimiskulud tagastusteenuse kuludest summas 3 000 krooni ja komisjonitasust summas 5 677, 97 krooni. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-st 4 tulenevalt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Riigikohus on 08.11.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 asunud seisukohale, et ka sõiduauto müügi- ja tagastuskulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, võivad olla lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 mõttes. Samas märgitakse, et nimetatud müügikulud peavad olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Hageja on tagastuskulu tõendamiseks esitanud väljatrüki OÜ Balti Realiseerimiskeskus 30.01.2004 arvest nr 121577 summas 120 360 krooni, viitega lisale, millel muu hulgas märgitud ”0036860L tagastusteenus 829MDA 3000”. Kohus leidis, et hageja väidetav lisakulu 3000 krooni ulatuses ei ole mõistlikult põhjendatud ega tõendatud ning selle hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Komisjonitasu tõendamiseks lisakuluna VÕS § 367 lg 4 mõttes on hageja esitanud kohtule AMJ Autoäri OÜ 06.04.2004 arve nr 1651 tekstiga „Škoda Octavia 829 MDA komisjonitasu summas 5677, 97 krooni“. Kohus leidis, et kuna esitatud arvest ei nähtu komisjonitasu arvestamise asjaolud ja alus, siis ei ole hageja tõendanud mõistlikult põhjendatud kulu olemasolu, mis kuuluks hüvitamisele VÕS § 367 lg 4 alusel. Kostjad vaidlevad vastu ka hinnale, millega vara realiseeriti, ja leiavad, et vara hind tulnuks määrata vara üleandmisel ning hetkel on võimatu VÕS § 367 lg-st 1 tuleneda võiva nõude määratlus. Poolte vahel sõlmitud kasutusrendi lepingu üldtingimuste p 12.2.3 kohaselt antakse lepingu lõpetamisel vara rentniku poolt üle müüjale ning koostatakse valduse üleminekut sätestav dokument, mille allkirjastamisest alates läheb vara valdus üle müüjale. Kasutusrendi lepingu esemeks olnud sõiduauto Škoda Octavia D 1.9 on 06.01.2004 vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle antud hagejale. Üldtingimuste p 12.2.4 kohaselt kontrollib müüja vara tagastamise päevale järgneva päeva jooksul vara tehnilise seisukorra ja ekspluatatsiooniomaduste vastavust vara valmistajatehase komplektsusele ning puuduste ilmnemisel taotletakse p 12.2.5 ja p 12.2.6 alusel vastava akti

koostamist või vajadusel ekspertiisi teostamist. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt on vara üleandmisel fikseeritud puuduste ja tehnilise seisukorra kirjelduses, et ”võtmeid kaks, kesklukupult 1, antenn ära varastatud”. Muid täiendavaid akte vara seisukorra või võimalike puuduste kohta hageja ega tema poolt volitatud müüja poolt vara vastuvõtmisele järgneval päeval koostatud ei ole. Hageja väide, et sõiduki vigastused selle üleandmisel on jäänud aktis märkimata eksimuse tõttu, ei ole asjakohane. Kohtu hinnangul omab vara vigastuste äramärkimine vara vastuvõtuaktis olulist tähtsust, kuna sellest sõltub otseselt vara väärtus üleandmise hetkel. Hagejale üleantud sõiduki hindamise akt on koostatud 16.02.2004 OÜ BRC Autokeskus poolt, millest nähtuvalt on sõiduki maksumus hindamise hetkel 105 000 krooni, remondijärgselt aga 139 000 krooni. Aktist nähtub ka, et hinnang on jõus 60 päeva akti väljastamisest. OÜ Alvari Auto poolt hagejale esitatud eelkalkulatsioon tuleb jätta tõendina tähelepanuta, kuna selles ei kajastu sõiduki kostjalt vastuvõtmisel fikseeritud puuduse (puuduoleva antenni) kõrvaldamine ning hageja selgituse kohaselt sõidukile remonti ei teostatud. Toimiku materjalist (tl 14) nähtuvalt on OÜ Balti Realiseerimiskeskus 27.02.2004 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti nr 01485K alusel sõiduki üle andnud kliendina märgitud ”Romula esindajale”. Hageja esindaja ei oska piisavalt selgitada, kellele konkreetselt sõiduk üle anti, milleks, milline oli sõiduki hind ja seisukord. Samas on hageja esitanud oma pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt on 01.04.2004 hageja arvele laekunud sõiduki müügist saadud 84 000 krooni. 02.04.2004 on aga sõiduk jällegi hageja valduses ja hageja on sõiduki võõrandanud ning vormistanud müügilepingu, milles ostuhind on 84 000 krooni. Sellest tulenevalt leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt üleantud sõiduki võõrandamisega seotud lisakulude olemasolu VÕS § 367 lg 4 mõttes. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et antud juhul tuleb sõiduki väärtuse hindamise aluseks võtta hageja hindamisakt SHA200476, mis on koostatud kuu aja möödudes kostja poolt sõiduki tagastamisest 16.02.2004 ja mille kohaselt on sõiduki maksumus akti koostamise hetkel 105 000 krooni, kusjuures käibemaksu ei ole selles eraldi välja toodud. Seega tuleb vara jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahena kostjatelt hageja kasuks välja mõista 7434, 74 krooni. 18.04.2002 käenduslepinguga nr 0036860L-KÄ on tõendatud Jüri Bärlini kohustus vastutada OÜ Vaismark ja hageja vahel sõlmitud kasutusrendi lepingust tulenevate kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumisel põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ning käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista 18 514, 10 (7434, 74 + 11 079, 36) krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Vaismark ja Jüri Bärlinilt AS Hansa Liising Eesti kasuks välja täiendavalt 42 491, 53 krooni ning jätta menetluskulud täies ulatuses kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Hagiavalduses ja hageja 11.12.2006 arvamuses kostjate vastuse kohta hageja põhjendas ja tõendas piisavalt renditud sõiduki realiseerimisega kantud otseseid kulutusi (tagastusteenus summas 3000 krooni ja komisjonitasu summas 5677, 97 krooni). Kohus ei ole kaevatavas otsuses selgitanud, mille poolest ei ole hageja põhjendused mõistlikud. Hageja tellis OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus tagastusteenuse, kuna kasutusrendi leping oli tulenevalt lepingu

üldtingimuste p-st 11.1.2 üles öeldud 25.12.2003, kuid rentnik (OÜ Vaismark) ei olnud kuni 30.12.2003 hagejaga ühendust võtnud vara tagastamiseks ega vastanud telefonikõnedele. Tagastusteenus hõlmab kostjatega kontakti otsimist, vara asukoha väljaselgitamist ning vajadusel vara ülevõtmist. Vara üleandmise-vastuvõtmise akt 06.01.2004 on tõendiks, et kostja ei täitnud lepingu üldtingimuste p-st 11.6 tulenevat vara viivitamatu üleandmise kohustust. Seega oli tagastusteenuse kasutamise vajadus tingitud OÜ Vaismark käitumisest. Tagastusteenuse hind 3000 krooni on kõigi sõidukite puhul ühesugune. Kohus ei ole põhjendanud, miks OÜ Balti Realiseerimiskeskus 30.01.2004 arve nr 121577 koos lisaga ja hageja konto väljavõte arve tasumise kohta ei tõenda kulu kandmist. Komisjonitasu summas 5677, 97 krooni arvestamise aluseks oli vara müügiprotsessi läbiviimine AMJ Autoäri OÜ poolt ning AMJ Autoäri OÜ hinnakiri (komisjonitasu sõiduauto müügihinnalt kuni 50 000 krooni 10 % müügihinnast ning üle selle summa 5 000 krooni pluss 5 % müügihinna 50 000 krooni ületavalt osalt; arvestus on koos käibemaksuga). Kostja tagastatud sõiduki Škoda Octavia D 1.9 müügihinnalt 84 000 krooni arvestati komisjonitasu 6700 krooni koos käibemaksuga ning hageja esitas hüvitamiseks komisjonitasu 5677, 97 krooni ilma käibemaksuta. Hageja ei põhjendanud varasemas menetluses komisjonitasu arvestamise alust, kuna kostjad seda temalt ei nõudnud. Apellant rõhutab, et vara realiseerimine toob endaga alati kaasa teatud kulutusi ning kulutused VÕS § 367 lg 4 tähenduses oleksid kaasnenud ka siis, kui hageja ise oleks vara müünud. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõiduautode müük, siis on tal tagastatud rendiautode võõrandamiseks sõlmitud vastavad teenuste osutamise lepingud professionaalsete automüüjatega. Asjas ei oma tähtsust, kes konkreetselt tegeles vara võõrandamisega, vaid vara võõrandamise eest küsitud müügiteenuse tasu mõistlikkus. Apellant leiab, et komisjonitasu 5677, 97 krooni on põhjendatud ainuüksi vara hoidmise ja säilitamise eest mitme kuu vältel. Hoiutasule lisanduvad vara müügiteenuse korraldamise kulud (ostjate leidmine, vara eksponeerimine jne). Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et hagejale vara võõrandamisega kulusid ei kaasnenud või need ei ole piisavalt põhjendatud. Maakohus on kasutusrendi lepingu ülesütlemisest tekkinud kahju hüvitamise nõude lahendamisel alusetult tuginenud VÕS § 367 lg-le 3 ning jätnud tähelepanuta kasutusrendi lepingu üldtingimuste punkti 5.19, mille kohaselt rentnik on kohustatud hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Seega oleks lepingu üldtingimuste punkti 5.19 alusel tulnud hagi täies ulatuses rahuldada ja mõista kostjatelt välja vara jääkmaksumuse ja müügihinna vahe. Kohus on ekslikult lähtunud vara jääkmaksumuse ja hindamisaktis toodud hinnangulise turuväärtuse vahest, kuna lepingus olid pooled kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ta pooltevahelise kasutusrendi lepingu p 5.19 ei kohalda. OÜ Balti Realiseerimiskeskus 16.02.2004 hindamisakt nr SHA200476 ei kajasta vara tegelikku turuväärtust, vaid ainult hinnangulist väärtust. Vara tegelik väärtus selgub müügiprotsessi käigus lähtuvalt konkreetse vara omadustest ja seisukorrast, ning seetõttu tuleb sellega arvestada rendileandjale tekkinud kahju hüvitamisel. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et vara reaalne müügihind 71 186, 44 krooni (käibemaksuta) ei ole vara reaalne turuväärtus. Apellant kasutas vara realiseerimisele spetsialiseerunud müügiteenuse pakkujat ja ei ole alust arvata, et viimane realiseeris vara teadlikult alla turuhinna, kuna müügihinnast olenes komisjonitasu. Kohtu tuginemine lepingu üldtingimuste punktidele 12.2.4, 12.2.5 ja 12.2.6 ei ole põhjendatud, sest need käsitlevad olukordi, kus kasutusrendi leping lõpeb korrapäraselt tähtaja möödumisel ning rentnik tagastab vara rendileandjale. Käesoleval juhul lõppes kasutusrendi leping erakorralise ülesütlemisega rentniku süülise käitumise tõttu. Apellandile jääb arusaamatuks kohtu järeldus, otsekui ei oleks hageja tõendanud rendilepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude olemasolu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kuna sõiduki müügihind

84 000 krooni laekus hageja arvele 01.04.2004 ja müügileping sõlmiti 02.04.2004. Kui kohus on antud väitega silmas pidanud seda, et lisakulud ei kuulu hüvitamisele, kuna hageja jäi pärast lepingu lõpetamist vara omanikuks, siis selline tõlgendus on meelevaldne. Kuigi käesoleval juhul jäi vara kuni võõrandamiseni hageja (rendileandja) omandisse, ei tähenda see seda, et hageja oleks läinud vastuollu VÕS § 367 lg-s 3 sätestatuga. Hageja võõrandas vara ja kustutas vara müügihinnast saadud summa arvelt kasutusrendi lepingust tulenevat võlgnevust. Rentniku kohustuseks jääb hüvitada vaid summa, mis ei katnud müügihinna ja lepingust tuleneva võlgnevuse vahet. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad peavad maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb osaliselt tühistada ning TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel muuta hagi rahuldatud osa suurust. Täiendavalt tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista vara jääkväärtuse ja vara tegeliku väärtuse vahe 16 016, 95 (23 451, 69 – 7434, 74) krooni ning vara realiseerimiseks tehtud kulutused 5677, 97 krooni, seega täiendavalt 21 694, 92 krooni. Kooskõlas TsMS 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei vaidlustatud osas, millega kohus rahuldas hageja nõude lepingujärgsete maksete võlgnevuse 11 079, 36 krooni osas. Ka ei ole kostja vaidlustanud temalt vara väärtuste vahe 7434, 74 krooni väljamõistmist, kuid hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud väärtuste vahe (vara jääkmaksumuse ja vara võõrandamisest saadu vahe) 33 813, 56 krooni väljamõistmata jätmist. Lisaks on hageja vaidlustanud hagi rahuldamata jätmist realiseerimiseks tehtud kulutuste 8677, 97 krooni osas (s.h tagastusteenuse eest 3000 krooni ja komisjonitasu 5677, 97 krooni). Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Lepingu ülesütlemise ajal (25.12.2003) kehtinud VÕS § 367 lg 3 redaktsioon ja VÕS § 367 lg 3 alates 27.12.2003 kehtiv redaktsioon ei erine üksteisest lepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel: mõlema redaktsiooni järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada tema kulutuste määramisel ka tagastatava eseme väärtust. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kohus oleks pidanud lähtuma kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktist 5.19, mille kohaselt on rentnik kohustatud hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Kuna kostjad esitasid hagile vastuväite ka selle kohta, et hageja oleks pidanud lähtuma hindamisaktis märgitud hinnast, mitte aga vara tegelikust müügihinnast, siis sellega vaidlesid kostjad vastu ka üldtingimuste punkti 5.19 sisule. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu otsus 3-2-1-56-08). Antud juhul on maakohus seda kaudselt ka teinud, kui leidis, et kohaldamisele kuulub seadus. Liisinguandja vastava nõude arvestamisel on oluline nii varem kehtinud kui kehtiva VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtus, mitte eseme müümine. Selles osas erineb üldtingimuste punkt 5.19 seadusest. Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik

endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Eeltoodud seisukohta on väljendanud oma otsuses 3-2-1-33-08 Riikohus. Üldtingimuste punktis 5.19 kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ja kuidas kujundati võõrandamisprotsess. Selline tüüptingimus kahjustab oluliselt teise poole huve, jättes tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Nimetatud tingimus vastab VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisinguvõtjalt võetakse võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Eeltoodu tõttu, lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, on üldtingimuste punkt 5.19 tühine ja juhinduda tuleb VÕS § 41 kohaselt VÕS §-s 367 sätestatust. Sõiduki hindamise aktis SHA200476 hinnati tagastatud sõiduki väärtuseks 105 000 krooni. Akt koostati 16.02.2004 ning selles sisalduva märke kohaselt on hinnang jõus 60 päeva. Vaatamata sellele realiseeriti sõiduk 02.04.2004, s.o 45 päeva hiljem, oluliselt madalama hinna, s.o 84 000 krooni eest. Hageja ei nimetanud mõistlikku põhjust, miks oli vajalik hinna kiire alandamine ja vara realiseerimine 20 % madalama hinna eest, kui aktis märgitud. Ka sel põhjusel oleks ebaõige lähtuda vara realiseerimisest saadud summast. Müügihind ei peegelda tõenäoliselt vara tegelikku väärtust, kusjuures neid asjaolusid ei saanud kostjad mõjutada. Samas ei nõustu kolleegium kaevatavas otsuses sisalduva arvutustehtega kostjate poolt hüvitamisele kuuluva summa määratlemisel. Akti SHA200476 kohaselt hinnati 16.02.2004 tagastatud sõiduki väärtuseks (maksumuseks) 105 000 krooni. Sõiduki turuväärtus hõlmab endas reeglina ka käibemaksu. Ühtegi viidet sellele, et aktis nimetatud hinnale lisanduks müügi korral veel käibemaks, akt ei sisalda. Ka maakohus ise on seda nentinud. Seega oleks kohus pidanud väärtuste vahe väljatoomisel arvestama, et vara jääkmaksumus ei sisalda käibemaksu ning arvestama seetõttu ka aktis märgitud hinnast maha käibemaksu. Kõrvutades vara jääkväärtust vara väärtusega selle tagastamise ajal ja välja tuues nende vahe 7434, 74 krooni (112 434, 74 – 105 000), ei ole põhjendatud väärtuse arvestamine ühel juhul ilma käibemaksuta (112 434, 74), teisel juhul käibemaksuga (105 000, s.o 88 983, 05 + 16 016, 95). Eeltoodu tõttu on nimetatud väärtuste vaheks, mis kuulub kostjate poolt hüvitamisele, 23 451, 69 krooni (112 434, 74 – 88 983, 05). Kostjatelt väljamõistetavat summat tuleb selles osas 16 016, 95 krooni võrra suurendada. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga komisjonitasu 5677, 97 krooni väljamõistmata jätmise kohta. VÕS § 367 lg-st 4 tulenevalt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul on asjas tuvastatud, et liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise tingis liisinguvõtja tegevus. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on vaidlusalune vara realiseeritud. Hageja on esitanud kohtule tõendi, et vara realiseeriti AMJ Autoäri OÜ vahendusel ja selle eest tasuti komisjonitasu 5677, 97 krooni (käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et vara realiseerimine toob endaga kaasa teatud kulutusi ning kulutused VÕS § 367 lg 4 tähenduses oleksid kaasnenud ka siis, kui hageja ise oleks vara müügiga tegelenud. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõiduautode müük, siis on põhjendatud tagastatud sõidukite võõrandamise teenuse ostmine professionaalselt automüüjalt. Seetõttu tuleb ka komisjonitasu 5677, 97 krooni kostjatelt solidaarselt välja mõista. Nimetatud summa võrra tuleb kostjatelt väljamõistetavat summat suurendada. Seega tuleb täiendavalt (lisaks esimese astme kohtu poolt väljamõistetule) mõista kostjatelt solidaarselt välja kokku 21 694, 92 krooni. Sõiduki tagastuskulude väljamõistmata jätmise osas ei ole alust kaevatavat kohtuotsust muuta. Maakohus leidis õigesti, et kulutused sõiduki valduse tagasisaamiseks ei ole põhjendatud ja

tõendatud. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et väidetud kulutused olid vajalikud. Asja materjalist ei nähtu, et kostja oleks viivitanud lepingu objektiks oleva sõiduki tagastamisega ning et hagejal oli valduse taastamiseks vajalik teha lisakulutusi. Hageja teatas lepingu tingimuslikust lõpetamisest 09.12.2003 kirjaga, milles ei olnud märgitud, millal ja kuhu tuleb sõiduk üleandmiseks tuua. Kuna kirjas oli võlgnevuse likvideerimiseks antud aega 14 päeva kirja kättesaamisest, misjärel loeti leping lõppenuks, siis sõiduki tagastamist 06.01.2004 ei saa pidada oluliselt hilinenuks ega seetõttu ka täiendavaid kulutusi vajalikeks. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, § 163 lg-st 1 tulenevalt võib kohus jaotada hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab esimese astme kohtu otsusega väljamõistetud summat, mille tulemusel rahuldatakse hageja 61 005, 63 kroonisest nõudest 40 209, 02 krooni, jätab ta menetluskuludest 1/3 hageja kanda ning 2/3 solidaarselt kostjate kanda.

Ü. Jänes

E. Randmäe

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.