Hageja: OÜ P(registrikood xxx, asukoht xxx) Kostja: DAS (registrikood xxx asukoht xxx) Kostja esindaja: advokaat H Indela (Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ, xxx)
Resolutsioon
1.Välja mõista OÜ P(registrikood xxx) DAS kasuks kostja menetluskulud summas 39924 krooni (kolmkümmend üheksa tuhat üheksasada kakskümmend neli krooni).
2.Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada OÜ P tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
3.Määruse ärakiri kätte toimetada hagejale ja kostjale. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Määruskaebus esitatakse Harju Maakohtu kaudu. Kohtumääruse põhjendused Tsiviilasjas nr 2-06-28793 08.02.2008.a. tehtud ja 04.03.2008.a. jõustunud kohtumäärusega Harju Maakohus määras jätta OÜ P hagi AS D vastu 50 940.60 krooni väljamõistmise nõudes läbi vaatamata ning hagimenetluse kulud jätta hageja AS D kanda. Tsiviilasjas nr.2-06-28793 15.02.2008.a. tehtud ja 04.03.2008.a. jõustunud kohtumäärusega Harju Maakohus määras parandada Harju Maakohtu 08.02.2008. a kohtumääruse resolutsioonis esinevad ilmsed ebatäpsused ja lugeda Harju Maakohtu 08.02.2008. a kohtumääruse resolutsioon õigeks järgmisel kujul: 1. Lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetlus tsiviilasjas nr 2-0628793 (OÜ P hagi AS D vastu 50 940.60 krooni väljamõistmise nõudes).
2.Hagimenetlus kulud jätta OÜ P kanda.
2-06-28793 DAS esindaja esitas 18.03.2008.a. avalduse, millega palub menetluskulude kindlaksmääramist. Avalduses on kostja menetluskuludena näidatud õigusabikulud summas 47110,30 krooni. Avaldus koos lisadega on OÜ P kätte toimetatud 27.12.2008.a. OÜ P esitas 15.01.2009.a., tähtaegselt, vastuse. Vastuse kohaselt, OÜ Pon seisukohal, et õigusabikulude väljamõistmine DAS poolt nõutud ulatuses on ebaproportsionaalne ja DAS poolne hea usu põhimõtte vastane käitumine. Harju Maakohtu menetluses olid tsiviilasjad 2-0628793 ja 2-06-28789. Tsiviilasjas 2-06-28793 menetletud nõue tulenes: Poolte vahel 17.04.2006 sõlmitud Ehituse Tööettevõtuleping nr 1704, mille kohaselt hageja paigaldas kostja ehitusobjektidel parketti ja põrandaliiste. Hageja teostas töid korrektselt ja pidas kinni kokku lepitud tähtaegadest ning muudest lepingutingimustest. Hageja esitas kostjale 28.04.2006.a. arve nr 2806 summas 56350 krooni ja 90 senti. Kostja on aktsepteerinud arve ja tasunud 16.05.2006.a. osaliselt arve nr 2806 summas 26350 krooni ja 90 senti. Seega on võlgnevus 30000 krooni. Tsiviilasjas 2-06-28789 menetletud nõue tulenes: Poolte vahel 17.04.2006 aõlmitud Ehituse Tööettevõtuleping nr 1704, mille kohaselt hageja paigaldas kostja ehitusobjektidel parketti ja põrandaliiste. Hageja teostas töid korrektselt ja pidas kinni kokku lepitud tähtaegadest ning muudest lepingutingimustest. Hageja esitas kostjale 19.05.2006.a. arve nr 2209 summas 25470,30 krooni. Vastavad menetlused kasvasid hagimenetluseks, kuna 10.10.2006 esitas hageja kiirmenetluse avaldused samast lepingust tulenevate võlgnevuste väljamõistmiseks, mis põhinesid erinevatel arvetel, mille maksetähtaeg oli erinev ja arve aluseks olevad teenused olid osutatud erinevatel ehitusobjektidel, Harju Maakohtule, mis kostja vastuväidete tõttu läksid edasi hagimenetlusse. Tsiviilasjas 2-06-28793 esitatud hagis taotles hageja ka hagide liitmist tsiviilasjades 2-06-28793 ja 2-06-28789, kuna menetluse pooled olid samad. Harju Maakohus jättis vastava taotluse tähelepanuta ning ei võtnud selle osas mitte mingisugust seisukohta. Võttes arvesse, et tsiviilasjas nr 2-06-28789 sõlmisid pooled kompromissi, loobus hageja 08.05.2007 taotlusest tsiviilasjades 206-28793 ja 2-06-28789 liitmiseks. Kohtu eksimuste tõttu oli hageja sunnitud korduvalt pöörduma antud asjas määruskaebusega ringkonnakohtu poole (sh ka 02.07.2007). Hageja juhtis oma 19.09.2007 vastuses kohtu tähelepanu asjaolule, et tegemist oli samade poolte vahel aset leidnud vaidlusega tsiviilasjas nr 2-06-28789, mille aluseks oli arve nr 2806 tasumata jätmine kostja poolt. Käesoleva tsiviilasja objektiks on vaidlus arve nr 2209 tasumata jätmise osas kostja poolt. Seega ei ole kostja viide § 428 lg 1 p 2 kohane. Kohus vastavasse asjaolusse ei süvenenud ja lõpetas 08.veebruari 2008 kohtumäärusega asja menetluse. Võttes arvesse asjaolu, et tsiviilasja nr 2-06-28793 menetlus oli kestnud juba aasta ja 4 kuud ning põhjustanud hagejale olulisi kulutusi, samuti arvestades krediidiinfo andmebaasis kajastuvat kostja võlgnevuste loetelu, otsustas hageja apellatsiooniõigusest loobuda. Nähtuvalt eeltoodust on kostja poolt menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamine eriti pahauskne ja küüniline. Vastuse kohaselt, lisaks eeltoodule on kostja poolt kantud õigusabikulud antud menetluses ebaproportsionaalselt suured, kuna vaidlus antud tsiviilasjas puudutas sisuliselt ühe arve tasumata jätmist, mis ei ole keerukas vaidlus. Võttes arvesse, et 18.03.2008, mil kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise taotluse, kehtis Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrus nr 306, mille § 1 lg 1 kohaselt oli nõude kuni 60000 krooni puhul maksimaalselt sisse nõutav kulu 18000 krooni. Nähtuvalt eeltoodust on taotlus 47110,30 krooni väljamõistmiseks ebaproportsionaalselt suur ja vastuolus materiaalõiguse normiga, mis oli nõude esitamise ajal kehtiv. Viidatud Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrus nr 306 kätkeb endas materiaalõiguse norme, mitte menetlusõiguse norme, johtuvalt eeltoodust kuulub kohaldamisele Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrus nr 306 sõnastuses, mis oli kehtiv 18.03.2008.a. Taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna pooled leppisid 27.04.2007 kohtulikus kompromissi punktis 4 kokku, et „Pooled on kokku leppinud, et mõlema poole muud kohtukulud jäävad nende endi
2-06-28793 kanda“. Nähtuvalt eeltoodust on kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks hagejalt nii sisuliselt kui juriidiliselt põhjustamata ja kantud madalast ajendist alusetult rikastuda. Kohus edastas vastuse DAS ning soovis kostja seisukohta, nimetatud vastus on kätte toimetatud 28.01.2009.a. Kostja esitas 17.02.2009.a. vastuse. Vastuse kohaselt, kostja vaidleb hageja seisukohtadele alljärgnevalt vastu.
1.AS D nõuab põhjendatult ja selgel õiguslikul alusel menetluskulude tasumist. ASi D käitumine pole vastuolus hea usu põhimõttega.
1.1.Hageja on 14.01.2009 seisukohtades asunud paljasõnalisele arvamusele, et AS D puudub õiguslik alus nõuda menetluskulude summas 47 110.30 kr tasumist, kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“, mille kohaselt oli nõude kuni 60 000 kr puhul maksimaalselt sissenõutavaks kuluks 18 000 kr. Samuti on hageja asunud üllatuslikult arvamusele, et viidatud TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määrus sisaldab endas materiaalõiguse norme. Kostja hageja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et kostja tõlgendab vääralt seadust.
1.2.TsMS § 6 sätestab üheselt, et tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kostja on seisukohal, et viidatud säte ei jäta kõige vähematki kahtlust asjaolus, et kohus peab lähtuma tsiviilasja menetlustoimingu tegemisel antud toimingu tegemise ajal kehtivast seadusest. Käesoleval juhtumil sätestab õigusabikulude maksimaalse sissenõudmise piirmäärad Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrus nr 137 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“, mille § 1 lg 1 kohaselt on hagihinna kuni 100 000 kr korral maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja ja nõustaja kuluks 50 000 kr. Seega on käesoleval juhtumil maksimaalselt sissenõutavaks menetluskuluks 50 000 kr. Kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluses lähtuda seadusandja poolt kehtetuks tunnistatud õigustloovatest aktidest, kui TsMS § 6 (PS § 104 p 14 alusel on TsMS konstitutsiooniline seadus) kohaselt tuleb käesoleval juhtumil menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruses nr 137 sätestatust. Seega on hageja väited, et kohus peab lähtuma varem kehtinud määrusest, õiguslikult ainetud ega põhine seadusel.
1.3.Asjaolu, et TsMS § 6 alusel kuulub käesoleval juhtumil kohaldamisele just Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrus nr 137, veenab ka Riigikohtu praktika. Nimelt on Riigikohus analoogsete küsimuste puhul eranditult leidnud, et lähtuda tuleb menetlusküsimuse lahendamise ajal kehtinud seadusest. Nt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisel tuleb lähtuda apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtivast RLS-I redaktsioonist (3-2-1-137-06). Puudub mistahes põhjus ja õiguslik alus käsitleda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses teistmoodi ehk kohus peab ja saabki lähtuda menetluskulude kindlaksmääramisel üksnes kehtivast Vabariigi Valitsuse määrusest.
1.4.Õiguslikult täielikult ainetu on ka hageja seisukoht, et TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus sisaldab endas materiaalõigusnorme. Vaidlust ei saa olla küsimuses, et TsMS-i puhul on tegemist menetlusseadustikuga. Samuti ei saa mitte mingisugust vaidlust olla asjaolus, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on tsiviilkohtumenetluse üks osa ning antud menetluse käigus lahendatakse menetluslikke küsimusi, s.o küsimust, millised menetluskulud ja kui suures ulatuses tuleb kaotanud menetlusosaliselt kohtuasja võitnud menetlusosalise kasuks välja mõista. Seega on ilmselgelt menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise puhul tegemist menetluslike küsimustega, mida reguleerib menetlusseadus (TsMS) ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 137. On äärmiselt kummastav, kuidas saab menetlusseaduse alusel kehtestatud määrus sisaldada endas materiaalõigusnorme, kui määrusest nähtuvad normid reguleerivad selgelt menetlusküsimust. Kostja arvates on ilmne, et Vabariigi Valitsuse määrus nr 137 sisaldab üksnes menetlusnorme, samamoodi sisaldas menetlusnorme ka varem kehtinud Vabariigi Valitsuse määrus.
1.5.Hageja väited, et kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, on õiguslikult täielikult ainetud. Seadusest tulenevate õiguste teostamine ei ole ega saagi olla hea usu põhimõttega
2-06-28793 vastuolus olev. Puudub vaidlus küsimuses, et kostjal on õigus esitada menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kohtule, mida kostja on ka teinud. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas saab menetluskulude kindlaksmääramise menetluses olla kostja käitumine hea usu põhimõttega vastuolus olev. Kostja arvates on ilmne, et tema käitumine pole hea usu põhimõttega vastuolus olev, kuivõrd kostja teostab oma õigusi vastavalt seadusele. Samas märgib kostja, et üksnes hageja on hea usu põhimõtte vastu rängalt eksinud, kuivõrd hageja esitas kohtule niivõrd alusetu hagi, mille osas otsustas kohus põhjendatult menetluse lõpetada.
2.Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tuleb tsiviilasja sisu puudutavad hageja väited täielikult tähelepanuta jätta, kuna tsiviilasi on lõppenud jõustunud kohtumäärusega ning menetluskulude kindlaksmääramise menetlus pole asja sisulise lahendamise menetlus.
2.1.Hageja on 14.01.2009 avalduse lk-l 2 asunud asja sisuliselt lahendama, esitades asja sisu puudutavaid vastuväiteid. Käesoleval juhtumil on tegemist menetluskulude kindlaksmääramise menetlusega, kus ei toimu tsiviilasja enda sisulist arutelu ega hagi lahendamist. Hageja, esitades menetluskulude kindlaksmääramise menetluses asja sisu puututavaid vastuväiteid, pole ilmselt mõistnud menetluskulude kindlaksmääramise menetluse olemust ja sisu. Kostja selgitab, et kuivõrd TsMS § 174 lg 1 alusel käivitub menetluskulude kindlaksmääramise menetlus menetlusosalise avalduse alusel pärast kohtulahendi, milles menetluskulude jaotus ette nähti, jõustumist, ei ole menetluskulude kindlaksmääramise menetluses võimalik esitada asja sisu puudutavaid väiteid, kuivõrd kohus ei lahenda asja sisuliselt, vaid lahendab üksnes menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja väljamõistmise küsimust. Seega tuleb kõik hageja väited, mis puudutavad asja sisu, jätta täielikult tähelepanuta. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses juhindub kohus jõustunud kohtulahendis märgitud menetluskulude jaotusest.
2.2.Küll aga nähtub kostja väidetest, mis puudutavad asja sisu, asjaolu, et tegemist oli keerulise ja komplitseeritud õigusvaidlusega, mistõttu menetluskulude hagejalt väljamõistmine kostja poolt taotletud ulatuses on kostja arvates õiguslikult täies ulatuses põhjendatud.
3.Tsiviilasja nr 2-06-28789 raames sõlmitud kohtulik kompromiss ei välista menetluskulude hüvitamist käesolevas tsiviilasjas. Menetluskulude väljamõistmise aluseks on jõustunud Harju Maakohtu 08.02.2008 ja 15.02.2008 kohtumäärused tsiviilasjas nr 2-06-28793, mida hageja ei ole määruskaebuse esitamise teel vaidlustanud.
3.1.Hageja on 14.01.2009 menetlusdokumendis leidnud, et tsiviilasja nr 2-06-28789 raames sõlmitud kohtulik kompromiss välistab käesoleval juhtumil hagejalt menetluskulude väljamõistmise. Kostja märgib, et hageja väited on üksnes emotsionaalsed ja õiguslikult asjatundmatud.
3.2.Pooled ei ole lõpetanud käesolevat tsiviilasja kompromissiga ning teistes tsiviilasjades (sh tsiviilasjas nr 2-06-28789) sõlmitud kompromissilepingud ei oma kõige väiksematki õiguslikku tähendust, kuivõrd tegemist on menetluskulude jaotuse, mitte väljamõistmise küsimusega. Menetluskulude jaotuse küsimuse on Harju Maakohus 08.02.2008 ja 15.02.2008 kohtumäärustega lõplikult lahendanud ning on otsustanud kõik käesoleva tsiviilasja menetluskulud jätta hageja kanda. Kui hageja ei nõustu eelviidatud Harju Maakohtu kohtumäärustega, oli hagejal õiguslikult võimalik määruskaebuse esitamise teel vaidlustada kohtumäärustest nähtuv menetluskulude jaotuse küsimus. Hageja ei ole viidatud Harju Maakohtu kohtumääruseid vaidlustanud, mistõttu käesoleval juhtumil on kohtul võimalik lähtuda üksnes jõustunud Harju Maakohtu 08.02.2008 ja 15.02.2008 kohtumäärustest. Muu hulgas märgib kostja, et hageja väited, nagu välistaks tsiviilasjas nr 2-06-28789 sõlmitud kompromiss käesolevas tsiviilasjas menetluskulude väljamõistmise, on ka sel põhjusel ainetud, et tegemist oli tsiviilasjas nr 2-06-28789 sõlmitud kompromissiga, mis hõlmas üksnes viidatud tsiviilasja eset, mitte aga muid õigussuhteid. Kohtule esitatud 27.04.2007 kompromissist selgub, et poolte ühine tegelik tahe oli lõpetada tsiviilasi nr 206-28789 kompromissi sõlmimise teel, mistõttu pooled pole mistahes kokkuleppeid sõlminud käesoleva tsiviilasja kohta, sh ka käesoleva tsiviilasja menetluskulude kohta. Seega on hageja väited, justkui välistaks teise tsiviilasja raames sõlmitud kompromiss käesolevas asjas menetluskulude väljamõistmise, õiguslikult täiesti ainetud.
4.Kostja menetluskulud on täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud.
2-06-28793
4.1.Hageja on 14.01.2009 menetlusdokumendi lk-l 3 asunud paljasõnalisele seisukohale, et kostja menetluskulud ei ole põhjendatud. Kostja hageja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et kõik kostja menetluskulud on täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja pöördus täiesti põhjendamatu hagiga kohtu poole, kulutades kohtu ja kostja ressursse ning raha. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev hageja pidi oma põhjendamatu hagi esitamisel arvestama, et hagi esitamisest võivad kostjale tekkida menetluskulud, mis jäävad hagi rahuldamata jätmisel paratamatult hageja kanda. Käesoleval juhtumil ei andnud kostja hagejale mistahes põhjust esitada kostja vastu hagi, nagu nähtub ka Harju Maakohtu jõustunud kohtumäärustest.
4.2.Kostja hinnangul on arvestades vaidluse keerulist iseloomu (mida on ka hageja ise 14.01.2009 menetlusdokumendis kinnitanud) ning kostja arvetele lisatud eksplikatsioone, menetluskulud täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Kostja soovib rõhutada ka asjaolule, et Riigikohus on kohtuotsuses nr 3-2-1-95-03 asunud seisukohale, et kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on lisaks kohtukulude hüvitamisele poolele, kelle kasuks tehti kohtuotsus, ka poolte distsiplineerimine ning nende protsessiõiguste heauskse kasutamise tagamine. Samasugusele seisukohale on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-199-01 (RT III 2001, 22, 244). Olukorras, kus hageja käitub hea usu põhimõtte vastaselt, esitab kohtusse põhjendamatuid nõudeid kostja vastu, raiskab kohtu ja kostja aega ning tekitab kostjale olulises ulatuses kahju õigusabikulude näol, on menetluskulude distsiplineeriva iseloomu arvestamine käesoleval juhtumil oluline. Kostjal puuduvad TsMS § 174 lg 7 alusel õiguslikud võimalused nõuda väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust temale tekkinud kahju (menetluskulude) hüvitamist hagejalt. Seega palub kostja kohtul hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja menetluskulud täies ulatuses. Kostjale on ka käesoleva menetlusdokumendi esitamisest tekkinud menetluskulud summas 11 800 kr (koopia õigusabiarvest TGP nr EE0005 lisas 1). Seega on kostja käesolevas tsiviilasjas kandnud menetluskulusid kokku summas 58 910.30 kr (47 110.30 kr + 11 800 kr). Kuivõrd käesoleval juhtumil on Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ alusel maksimaalselt väljanõutavaks summaks 50 000 kr, palub kostja kohtul hagejalt kostja kasuks kostja menetluskuludena 50 000 kr välja mõista.
4.4.TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja palub hagejalt kostja kasuks menetluskuludelt välja mõista ka viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Eeltoodust tulenevalt palub kostja Harju Maakohtul: 1) mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud summas 50 000 krooni; 2) mõista hagejalt TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni kostja kasuks menetluskuludelt välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Kohtunikuabi asub seisukohale, et: - Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005.a. määrus nr 306 on kehtetuks tunnistatud. Vabariigi Valitsuse
04.septembri 2008. a määruse nr 137 kohaselt on tsiviilkohtumenetluses teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise piirmäärad (kroonides) järgmised: tsiviilasja hind kuni 100000 krooni, maksimaalselt sissenõutav kulu 50000 krooni. DAS poolt esitatud taotlus õigusabikulude 47110,30 krooni tasumiseks on vastavuses kehtestatud piirmääraga.
2-06-28793 - TsMS § 174 lg 6 tulenevalt saab käibemaksu õigusabikulult välja mõista vaid siis, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluse jooksul ei ole DAS kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. DAS on registreeritud KMKR numbri all XXX (kohustuse alguskuupäev 01.03.1997, registreerimise otsuse kuupäev 13.01.2000), seega saab DAS tekkinud kuludelt arvestada käibemaksu tagasi, mistõttu tuleb õigusabikuluna esitatud summast 47110,30 krooni maha arvestada käibemaks 7186,30 krooni. - Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. DAS esitas 17.02.2009.a. vastuses taotluse mõista hagejalt välja menetluskulud 50000 krooni, seega suurendas esialgset taotlust 2889,97 krooni võrra. Seaduses ei ole sätestatud võimalust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses esitada korduvalt menetluskulude kindlaksmääramise avaldusi. - DAS-i menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lisana esitatud tööaruannetes on üksikasjalikult kirjeldatud osutatud õigusabi sisu ja ulatust. DAS osutatud õigusabi sisaldab hageja seisukohtade analüüsi, kliendi põhiliste seisukohtade väljatöötamist ning kostja vastuste koostamist ja kohtule esitamist. Kohtunikuabi peab põhjendatuks ja vajalikuks esialgselt taotletud õigusabikulude suurust 47110,30 krooni, arvestades TsMS § 174 lg 6 sätestatud piirangut. Lähtudes eeltoodust kuulub hageja poolt hüvitamisele 39924 krooni. - Kohtunikuabi jätab tähelepanuta kõik tsiviilasja 2-06-28789 puudutavad väited, kuna käesolevas menetluses lahendatakse tsiviilasja 2-06-28793 raames menetluskulude kindlaksmääramise avaldust. - Kohtunikuabi jätab tähelepanuta kõik tsiviilasja sisu puudutavad seisukohad, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses lahendab kohus üksnes menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja väljamõistmise küsimust jõustunud kohtulahendi alusel. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni. Määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Muu määrus jõustub kättetoimetamisest või teatavakstegemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäärale lisandub seitse protsenti aastas. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne
1.jaanuari 2009 oli 2,50 %. (Ametlikud Teadaanded 31.12.2008, Intressimäära avaldamise