3-2-1-1-09 - Riigikohus - lahend.ee

loetavad üksnes suure pingutusega. Seega on kostja kaubamärk �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" tervikuna eksitavalt sarnane geograafilise tähisega �Põltsamaa juust". Kaubamärgi �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" kasutamine juustude tähistamiseks on vastuolus geograafilise tähise kaitse seaduse (GTKS) § 11 lg 1 p-dega 1, 2 ja 5, kuna kostjal puudub seadusega nõutav side Põltsamaaga ning juustud ei ole seal valmistatud. Kaubamärgi kasutamine piimatoodete tähistamiseks oleks vastuolus ka GTKS § 11 lg 1 p-ga 3, kuna klassis 29 märgitud kaup �piimatooted" on vaieldamatult samaliigiline kaubaga �juust". Õiguskaitset välistavad asjaolud esinevad ka klassi 16 kaupade puhul. Geograafilisel tähisel �Põltsamaa juust" on Eestis hea maine, mida kinnitavad tähise registreerimise tunnistuse andmed. Tõenäoliselt ei valmistaks kostja klassi 16 kaupu, vaid pigem kasutaks neid kui reklaammaterjale, suveniire jms. Seega võib kaubamärgi registreerimine klassis 16 kaasa tuua geograafilise tähise maine pahauskse ärakasutamise ja on seetõttu vastuolus GTKS § 11 lg 1 p-ga 4. Ka tööstusomandi apellatsioonikomisjon pidas tõenäoliseks, et kostja kasutab vaidlustatud kaubamärgi koosseisus geograafilist tähist �Põltsamaa juust" vastuolus GTKS §-ga 11. Põllumajandusministeeriumi 29. aprilli 2003. a tõend kinnitab, et juustu, mille tähistamiseks taotleti geograafilise tähise �Põltsamaa juust" registreerimist, maine ning kvaliteet ja maitseomadused on seostatavad Põltsamaaga. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. juuni 2000. a määrusest nr 182 on Põllumajandusministeeriumi ainupädevuses kauba iseloomuliku tunnuse ja geograafilise päritolu seose tuvastamine. Keegi ei ole vaidlustanud eelnimetatud tõendis toodut ega geograafilise tähise registreerimist. Seega tuleb lugeda tõendatuks Põltsamaa eriline maine juustutootmiskohana. Põltsamaa pikaajalisi tootmistraditsioone ja head mainet juustutootjana kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud artiklid. Objektiivselt on võimatu, et kostja kui juustutootmises tegutsev ettevõtja ei olnud kaubamärgi taotluse esitamisel teadlik Põltsamaa kui juustutootmise koha mainest. Soovil kasutada Põltsamaa nimetust ei saa olla muid põhjusi, kui lõigata kasu selle nime mainest. Seejuures ei viita üksnes kaubamärgi sõnaline osa Põltsamaale, vaid ka kujundus. Kuna kaubamärgi registreerimise taotlus ei ole esitatud heauskselt, puudub kostjal GTKS §-s 12 sätestatud varemkasutusõigus ning kohaldada tuleb KaMS § 7 lg 1 p 61. Kaubamärgi registreerimine on vastuolus ka KaMS § 7 lg 1 p-ga 6, kuna kostjal puudub igasugune side Põltsamaaga, mistõttu võib kaubamärgi registreerimine eksitada tarbijaid kauba geograafilise päritolu suhtes.

pärineda Põltsamaa linnast. Juustu nimetusega �Põltsamaa juust" võidakse teoreetiliselt toota Põltsamaal, kuid toodet kui sellist reaalsuses ei eksisteeri ega saagi eksisteerida seesugusena, et sel oleks geograafilise tähise mõistele vastav sisu. GTKS § 12 lg 2 eeldab toote olemasolu. Praegusel juhul kaupa ei ole. Kostjale ei saa ette heita, et ta peaks teadma kauba olemasolust, mida tegelikult ei ole, veelgi enam selle mainest või muust spetsiifilisest tunnusest. Põltsamaal on toodetud �Eesti juustu" ja muid juuste, mitte aga �Põltsamaa juustu". Ei ole õiguspärane eeldada hilisema geograafilise tähise alusel, et varasem vastava geograafilise ala nime sisaldav kaubamärk oleks registreerimiseks esitatud pahauskselt või et selle registreerimine eeldaks mingi eriõiguse olemasolu. Vastuolu KaMS § 7 lg 1 p-ga 61 puudub nii klassi 16 kui ka klassi 29 kaupade puhul. Tarbija on piisavalt teadlik, et eristada juustu muudest piimatoodetest või klassi 16 kaupadest. Hageja ei tõendanud, et tema �Põltsamaa juustul" oleks arvestatav maine. Põllumajandusministeeriumi tõend ei saa olla siduv. Juust on oma olemuselt seotud põhitooraineks oleva piimaga. Ei ole võimalik, et üle kogu Eesti varutud piimast valmistatud toode on konkreetse kvaliteediga ja konstantse maitsega. Konkreetset kvaliteeti ja maitseomadusi saab tagada üldjuhul vaid tootmisprotsessidega, kuid need ei erine hageja tootmises muude juustutööstuste meetmetest. Hageja ajab segamini Põltsamaa kui juustutootmise koha maine ja traditsioonide mõiste, mis ei ole samastatavad. Põltsamaa eriline maine juustutootmiskohana ei ole tõendatud. Hageja on asutatud alles 1997. a, mistõttu ei ole põhjendatud Põltsamaa juustutootjate varasemate saavutuste enesele ülekandmine. Üldjuhul ei peeta kombineeritud kaubamärkide puhul kohanime sisaldavaid kaubamärke KaMS § 7 lg 1 p-ga 6 vastuolus olevaks ja neid on hulgaliselt registreeritud ka hageja nimele. Kohanime sisaldavate kaubamärkide registreerimine on igapäevane praktika.

KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas kaubamärgi �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" registreerimise taotluse 23. aprillil 2002 ja �Põltsamaa juust" sai Eesti Vabariigis õiguskaitse 1. septembril 2003. Seega tuleb lahendada küsimus, kas kostja esitas vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse heauskselt. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 139 ja GTKS § 12 lg-st 2 pidi hageja tõendama, et kostja ei käitunud oma kaubamärki registreerides heauskselt. Maakohus leidis, et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et kostja teadis või pidi teadma kaubamärki registreerides, et juustu konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav Põltsamaa kui geograafilise piirkonnaga. Kostja esitas kaubamärgi �PÕLTSAMAA kuldne kera + kuju" registreerimise taotluse 23. aprillil 2002. Seega ei saa kostja heausksust ümber lükata tõendiga, mille Põllumajandusministeerium on väljastanud 29. aprillil 2003 ja mille kohaselt juustu, mille tähistamiseks hageja taotleb geograafilise tähise �Põltsamaa juust" registreerimist, maine, kvaliteet ja maitseomadused on seostatavad Põltsamaaga. Samuti ei lükka kostja heausksust kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel ümber fakt, et 1. septembril 2003 registreeriti geograafiline tähis �Põltsamaa juust" hageja nimele. GTKS §-st 32 tulenevalt ei kontrolli Patendiamet sisuliselt, kas geograafiline tähis, mille registreerimist taotletakse, on geograafilise tähisena kaitstav, vaid jälgib ainult vorminõuetest kinnipidamist. Juustu maine peab GTKS § 12 kohaselt olema olulisel määral seostatav Põltsamaaga. Kostja väitel oli ta teadlik Põltsamaast kui tuntud toiduainete tootmise piirkonnast, kuid ei pidanud Põltsamaad traditsiooniliseks juustu tootmise kohaks. Isegi kui kostja oli teadlik, et Põltsamaal on aastate jooksul juustu toodetud, ei saa seda tingimata samastada Põltsamaa kui juustu tootmise koha mainega. Juustu toodetakse Eestis veel mitmetes erinevates piirkondades. Puuduvad tõendid selle kohta, et tarbija eelistaks hageja tooteid selle tõttu, et hageja toodab oma juustusid Põltsamaal. Tõendamata on ka see, et Põltsamaal toodetud juustul on eriline kvaliteet või seal toodetakse juustu spetsiifilisel viisil. Puuduvad ka andmed Põltsamaa juustu kui spetsiifilise toote kohta, sest Põltsamaal toodetakse erinevat tüüpi juustu, nt Eesti juustu. Tõendamata on, et kostja ei käitunud oma kaubamärki registreerides heauskselt, ja seetõttu on tal GTKS §-st 12 tulenevalt kaubamärgi varemkasutusõigus, mis välistab KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise. Tarbija eksitamist kauba geograafilise päritolu suhtes KaMS § 7 lg 1 p 6 tähenduses ei saa pidada praegusel juhul tõenäoliseks. Juustutoodete puhul on viide geograafilisele piirkonnale tavapärane (nt Vene, Hollandi, Ðveitsi juust) ja see näitab pigem toote liiki või tüüpi, mitte geograafilist päritolu. Puudub mõistlik alus kahelda tarbija arusaamises sellest, et Hollandi juustu ei toodeta ainult Hollandis või Ðveitsi juustu ainult Ðveitsis. Seega ei ole usutav ka see, et tarbijat eksitaks tähist �PÕLTSAMAA" kandev juust.

6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korranud neid. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja kaubamärgi õiguskaitset välistavad asjaolud KaMS § 7 lg 1 pde 6 ja 61 tähenduses puuduvad. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohtu tuvastatu, et geograafilisel tähisel �Põltsamaa juust" on Eestis õiguskaitse, ning GTKS § 12 lg 2 alusel antud hinnang kostja heausksusele ei ole teineteist välistavad. GTKS § 12 lg 2 järgi tuleb kaubamärgi registreerimiseks esitamise või registreerimise heausksuse kindlakstegemisel hinnata, kas seda teinud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegemist on tähisega, mis näitab, et kaup või teenus on pärit kindlalt geograafiliselt alalt, kui kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav kauba või teenuse geograafilise päritoluga. Maakohus on GTKS § 12 lg-s 2 nimetatud asjaolusid hinnanud ja leidnud, et tõendamata on Põltsamaal toodetava juustu erilised omadused, maine või muud iseloomulikud tunnused, mille olemasoluga oleks kostja pidanud kaubamärgi registreerimise taotlust esitades arvestama. Iseenesest asjaolu, et kostja teadis juustu tootmisest Põltsamaal, ei tähenda kostja pahausksust. Seadusega ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kostja pidanud tõendama, et ta oli taotlust esitades heauskne. TsÜS § 139 järgi heausksust eeldatakse. Maakohus põhjendas otsuses, miks ta ei arvestanud asja lahendamisel Põllumajandusministeeriumi 29. aprilli 2003. a tõendiga. Maakohus pidas geograafilist tähist �Põltsamaa juust" kehtivaks ja hageja vastupidine tõlgendus ei ole õige. Seega ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel ka KaMS § 59, Ühenduse määruse nr 40/94 Ühenduse kaubamärgi kohta § 95 ega patendiseaduse § 54. Maakohus ei pidanud vaidluse lahendamisel kontrollima ega kontrollinud GTKS § 3 lg 1 p-s 1 sätestatud geograafilise tähise registreerimise eelduste täitmist, mistõttu jättis ringkonnakohus hageja sellekohased apellatsioonkaebuse väited arvestamata. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti GTKS § 12, mis sätestab geograafilist tähist sisaldava kaubamärgi varemkasutusõiguse. Maakohus on KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaldamata jätmist piisavalt põhjendanud. Hageja poolt geograafilise tähise �Põltsamaa juust" võrdlemine tähistega �Champagne" ja �Cognac" ei ole nendele vastavate toodete eripära arvestades asjakohane.

lahenduseni. Maakohtu järeldust Põltsamaa juustu erilise kvaliteedi või spetsiifilise tootmisviisi tõendamatuse kohta tuleb vaadata kui geograafilise tähise õiguskaitse aluseks olevate asjaolude puudumise sedastamist. Kauba omaduslik seos ei saa olla vaidlusesemeks, kuna see on tuvastatud geograafilise tähise registreeringuga. Toote maine, kvaliteedi või muude omaduste seose olemasolu geograafilise piirkonnaga on juba varem tuvastanud pädevad ametiasutused, kes teevad ekspertiisi ning väljastavad tõendid, mille alusel Patendiamet oma otsuse teeb. Geograafilise tähise registreeringust tuleneb üheselt, et ainuomane on �Põltsamaa juustu" valmistamisel juustu eelvalmistamine ja termiseerimine. Juustule on iseloomulik mõõduka happesuse, soolasuse ja intensiivsusega maitse, mis on saavutatud tänu Põltsamaal väljaarendatud ainuomasele tehnoloogiale. Maakohus ei oleks tohtinud selle küsimusega tegeleda, sest kehtib põhimõte, mille kohaselt ei saa tööstusomandi õiguste kaitseks esitatud hagi puhul tugineda vastuväitena tööstusomandile õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude puudumisele, vaidlustamata seejuures näiteks vastuhagi korras ainuõigust. Kuna geograafilise tähise registreeringut keegi GTKS § 43 kohaselt selle menetluse raames vaidlustanud ei ole, siis geograafilise tähise õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude puudumisele tugineda ei tohi. Kohtud on rikkunud tõendite hindamise põhimõtet TsMS § 232 lg 1 mõttes, kuna ei ole igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud asjas tõendina esineva geograafilise tähise registreerimise tunnistuse ning Põllumajandusministeeriumi tõendiga tuvastatud asjaolusid. Lugedes tõendamatuks Põltsamaal toodetud juustu erilise kvaliteedi või spetsiifilise tootmisviisi võrreldes muude Eesti juustutootjatega, ületas kohus hagi piire TsMS § 439 mõttes. Eelkõige rikub hageja õigusi kohtuotsuse motiveeriv osa. Rikutud on kohtuotsuse põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1). Kohtu järeldused on vastuolulised. Ühelt poolt on kohus tuvastanud, et geograafiline tähis �Põltsamaa juust" on Eesti Vabariigis saanud õiguskaitse. Samas on kohus tuvastanud, et tõendamata on Põltsamaal toodetud juustu eriline kvaliteet või spetsiifiline tootmisviis võrreldes muude Eesti juustutootjatega. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et pahausksuse küsimuses lasub tõendamiskoormus hagejal. GTKS § 12 lg 1 ei võimalda heausksust eeldada. GTKS § 12 lg 1 on erinorm TsÜS § 139 suhtes ning seetõttu TsÜS § 139 ei kohaldu. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt oleks vastustaja pidanud tõendama, et esinevad GTKS §-s 12 sätestatud asjaolud, sealhulgas taotluse heauskne esitamine. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et esitatud tõendid on ebapiisavad kostja pahausksuse tõendamiseks. Kostja enda käitumine kinnitab kostja pahausksust. Kohtu järeldus selle kohta, et puuduvad tõendid, et tarbija eelistaks hageja tooteid seetõttu, et ta toodab oma juustusid Põltsamaal, ei ole kohane. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud KaMS § 7 lg 1 p 6. Kohtute viide Vene, Hollandi või Ðveitsi juustule pole asjakohane, sest Vene, Hollandi ja Ðveitsi juustu puhul ei ole tegemist geograafiliste tähistega. Kuna tarbija on teadlik Põltsamaast kui juustutootmiskohast, on tähise �PÕLTSAMAA" kasutamine sealt mittepärineva juustu tähistamiseks eksitav geograafilise päritolu suhtes. KaMS § 7 lg 1 p 6 järgi piisab sellest, et kaubamärk võib tarbijat eksitada.