Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Imbi Sidok
Otsuse tegemise aeg ja koht
6.veebruar 2009.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-2084
Tsiviilasi
OÜ Brass Investments hagi Etker Jõelehe vastu põhivõla 600 000 krooni, intressi 72 000 krooni, viivise 175 098,20 krooni ja lisanduva viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
600 000 krooni Harju Maakohtu 30. juuni 2008.a otsus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Etker Jõelehe apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. jaanuar 2009.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Brass Investments (registrikood 10796789, asukoht Kolde 9, 80035, Pärnu), lepinguline esindaja Annika Murulaid Kostja Etker Jõeleht (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx, xxxxx xxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Kenno Vilippus
1.Jätta Harju Maakohtu 30. juuni 2008.a otsus muutmata. 2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3.Jätta kõik menetluskulud kostja Etker Jõelehe kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib
menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 21.01.2008.a esitas OÜ Brass Investments hagi Etker Jõelehe vastu, paludes kostjalt välja mõista 847 098,20 krooni, millest 600 000 krooni on põhivõlg, 72 000 krooni intress ja 175 098,20 krooni hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis, ning lisanduva viivise 0,0267% põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.01.2005.a kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 600 000 krooni. Kostja palus hagejalt lühiajalist laenu välismaalt saada oleva rahasumma kättesaamiseks, mida kostja tõendas talle 25 000 USD saamiseks väljastatud garantiikirjaga. Hageja esindaja koostas laenulepingu ning saatis selle 10.01.2005.a elektronkirjaga kostjale. Kostja poolt allkirjastatud laenuleping tagastati hagejale 10.01.2005.a elektronpostiga kostja ja Karl Oderi büroo elektronpostilt K. Oderi kaaskirjaga. Elektronkirjale oli lisatud skaneeritud laenuleping, millel oli kostja allkiri. Kaaskirjas K. Oder kinnitab, et ta garanteerib laenu tagasimakseid ning seda, et laenulepingu originaal on kostja käes. Hageja kandis 10.01.2005.a 600 000 krooni kostja pangakontole selgitusega „laen“. Asjaolu, et pooled on sõlminud laenulepingu, kinnitavad kostja elektronkirjad, milles ta on laenu ja laenulepingu olemasolu tunnistanud. Laenulepingu p 2.1 kohaselt pidi kostja laenu hagejale tagastama 20.01.2005.a ning kostja pidi tasuma laenult intressi arvestusega 4% aastas. Kostja ei ole laenu tagastanud ega intressi maksnud. Kui kohus leiab, et poolte vahel kirjaliku laenulepingu sõlmimine ei ole piisavalt tõendatud, siis sõlmisid pooled suulise laenulepingu kirjalikus laenulepingus sätestatud tingimustel. Kui kohus leiab, et laenusuhe ei ole tõendatud, siis tuleb lugeda, et kostja on laenuna talle ülekantud rahasumma saanud alusetult ning hagejal on selle tagasinõude õigus alusetu rikastumise sätete alusel. Alusetu omandamise korral ei oleks nõue aegunud, kuna kostja on võlga tunnistanud, seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi aegumine katkenud ja alanud uuesti. Nõude aegumine algab sellest hetkest, kui hageja sai teada, et kostja vaidlustab laenulepingu olemasolu, s.o 2007.a jaanuaris. Kui lugeda, et kostja ei ole võlga tunnistanud, siis on nõue peatunud läbirääkimiste ajaks TsÜS § 167 lg 1 järgi. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole 10.01.2005.a laenulepingut kunagi allkirjastanud ning poolte vahel ei ole kehtivaid laenusuhteid. Pooled olid seotud Saksamaa kodaniku K. Oderi poolt Eestis 1998.a algatatud investeerimisprojektiga. 2005.a selgus, et S-II Finance & Management OÜ vahendusel K. Oderi poolt käivitatud investeerimisprojekti näol oli tegemist finantspettusega, mille kaudu kaotasid oma investeeringutena sissemakstud summad nii kostja kui ka Ado Sepa ning temaga seotud hageja. Et enda poolt sissemakstud summade
tagastamiseks täiendavaid tagatisi saada, sõlmisid investorid 2005. a alguses täiendavad laenulepingud. A. Sepa kohtus 07.01.2005.a Tallinnas K. Oderiga ja sõlmis S-II Finance & Management OÜ-ga laenulepingu tagasiulatuva kuupäevaga 28.11.2001.a, mille kohaselt hageja laenas viimasele kokku 4 175 000 krooni, millest 850 000 krooni tuli laenusaajale lepingu kohaselt täiendavalt sularahas üle anda hiljemalt 30.01.2005.a. Täiendavad laenusummad pidi kostja viima 11.01.2005.a Londonisse K. Oderi poolt osundatud isikule. Kuivõrd A. Sepa nõudis lisatagatisi, leppis ta K. Oderiga kokku, et hageja maksab laenulepingu alusel 600 000 krooni kostja pangakontole, mille kostja annab sularahas laenusaajale üle pärast seda, kui on K. Oderilt saanud kinnituse hageja enda poolt välja töötatud ja kostjale elektronpostiga edastatud garantiikirjale. Kostja konverteeris tema arvelduskontole üle kantud raha eurodeks ning andis need 11.-13.01.2005.a Londonis viibides vastavalt K. Oderilt saadud juhistele ja tema poolt osundatud kontaktisikule üle. Seega hageja poolt 10.01.2005.a kostja pangakontole 600 000 krooni suurune ülekanne on tehtud hageja ning S-II Finance & Management OÜ vahel sõlmitud laenulepingu alusel. Hageja poolt kohtule esitatud laenulepingu näol on tegemist võltsinguga. Kohtule esitatud laenulepingu teksti edastas A. Sepa kostjale esmakordselt 2007.a sooviga, et kostja sellele allkirja annaks. Hageja edastas 10.01.2005.a kostjale elektronkirjaga laenulepingu ja garantiikirja teksti, soovides neile K. Oderi kinnitust ja allkirja. Kostja keeldus laenulepingut sõlmimast, kuna ta ei ole selle pooleks. Tegelikkuses edastas K. Oder 10.01.2005.a elektronkirjaga hagejale enda poolt allkirjastatud garantiikirja, mitte hageja ja kostja vahelise laenulepingu. Garantiikiri kinnitab aga otseselt, et hageja tegi ülekande S-II Finance & Management OÜ-ga sõlmitud laenulepingu alusel. Kostja viibis hageja esindaja A. Sepaga 2005.a jaanuari lõpus Amsterdamis, kus hageja edastas viimase osa, s.o 250 000 krooni S-II Finance & Management OÜ-ga sõlmitud laenulepinguga väljamakstavast laenusummast K. Oderile. Kui hiljem selgus, et investeerimisskeem oli pettus, soostus kostja A. Sepa pealekäimisel isiklikult talle tagastama poole Amsterdamis üle antud rahast. Asjaolu, et kostja ja A. Sepa vahel oli muid isiklikke laenusuhteid ja kostja oli nõus talle osaliselt korvama investeerimisprojektiga tekkinud kahju, ei tähenda, et kostja võlgneks midagi hagejale. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegus 10.01.2008.a. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et nõude aegumine peatus läbirääkimiste ajaks. Hageja poolt esitatud kirjavahetustest nähtub, et 600 000 kroonise võlgnevuse olemasolu on kostja kogu aeg eitanud. Tulenevalt asjaolust, et hageja ähvardas kostjat kohtumenetlusega kaasnevate suurte kulutustega, tegi kostja 20.01.2008.a omapoolse pakkumise, milles nõustus S-II Finance & Management OÜ-le laenatud summa osaliselt A. Sepale hüvitama. Samas oli selleks kuupäevaks nõude aegumistähtpäev juba saabunud, mistõttu ei saanud aegumine enam peatuda isegi siis, kui käsitleda kostja sellist ettepanekut läbirääkimiste alustamisena. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi põhinõude osas täielikult ja kõrvalnõude osas osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 600 000 krooni, intressi 46 000 krooni ja 30.06.2008.a seisuga viivise 87 629,40 krooni ning alates 01.07.2008.a kuni põhinõude täitmiseni viivise protsendina 0,0267 % päevas. Kohus leidis, et poolte vahel on 10.01.2005.a sõlmitud kirjalik laenuleping. Kohus luges tõendatuks, et kostja andis lepingu sõlmimiseks otsese nõustumuse, saates allkirjastatud laenulepingu elektrooniliselt selle saatnud isikule ehk A. Sepale tagasi. Hageja seadusliku esindaja A. Sepa seletused haakuvad 600 000 krooni ülekande selgitusega „laen“, äriühingu 2005.a majandusaasta aruandega, A. Sepa 10.01.2005.a elektronkirjaga, millest tulenevalt pidi temani jõudma allkirjastatud leping enne raha ülekannet, ning 10.01.2005.a elektronkirjaga, millega saadeti hagejale leping ning millest tulenevalt jäi lepingu originaal kostjale. Kohus on veendunud, et 10.01.2008.a elektronkirjaga tagastati 10.01.2005.a kostja
poolt allkirjastatud laenuleping. Kostja seletuse kohaselt võimaldas tema töögraafik käia K. Oderi juures iga päev ja ta viibis tema kodus olevates kontoriruumides. Seega pole välistatud, et kostja trükkis K. Oderi ruumides vaidlusaluse lepingu välja, allkirjastas selle ning see saadeti A. Sepale K. Oderi elektronposti aadressilt tagasi. Kostja väitel pidi K. Oder 10.01.2005.a allkirjastama nn „agreementi“. A. Sepa väidab, et tema ei ole nimetatud dokumenti koostanud. Kuna dokument on allkirjastamata ja selle saatmine A. Sepa poolt K. Oderile tõendamata, tulnuks kostjal esitada tõendid selle kohta, et nimetatud dokument oli koostatud ja saadetud A. Sepa poolt. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et 600 000 krooni näol on tegemist hageja ja S-II Finance & Management OÜ vahel 28.11.2001.a sõlmitud laenulepingu p-s 1.3 märgitud summaga. Kui tegemist oli hageja poolt S-II Finance & Management OÜ-le antud laenuga, siis jääb arusaamatuks, miks kostja pidi nimetatud summa Londonis K. Oderi korralduse kohaselt sularahana Markus Jonesile üle andma. Tõendamata on 28.11.2001.a laenulepingu muutmine selliselt, et hageja poolt laenusumma väljaandmine pidi toimuma läbi kostja pangakonto. A. Sepa seletuste kohaselt jäi 28.11.2001.a laenulepingu p 1.3 kasutamata. Hageja seaduslik esindaja on selgitanud, miks 10.01.2005.a laenulepingu algdokumenti ei saa esitada. Kohus leidis, et 10.01.2005.a laenulepinguga saab lugeda tõendatuks, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping selles sätestatud tingimustel. Kostja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid, et tegemist ei saa olla tema poolt sõlmitud laenulepinguga. Kostja käitumine kuni hagi esitamiseni kinnitab kohtu järeldusi. Kostja sai hagejalt raha, mille selgitusse oli märgitud „laen“, ning samuti sai kostja hagejalt 10.01.2005.a elektronposti teel laenulepingu projekti, kuid vaatamata sellele ei teinud ta laenulepingust juttu A. Sepaga. Samuti tunnistab kostja, et on isiklikult investeerinud projekti 3,6 miljonit krooni. Need asjaolud kinnitavad kohtu arvates seda, et kostja laenas hagejalt raha selleks, et see edasi S-II Finance & Management OÜ-sse investeerida. Kuna kostjal oli kohustusi ka A. Sepa ees, siis tulenevalt poolte kirjavahetusest ei ole võimalik tuvastada, millistest laenudest käis poolte vahel jutt, kuid pole välistatud, et see hõlmas ka vaidlusalust laenu. On tuvastatav, et 08.01.2008.a elektronkirjaga nõuab hageja vaidlusaluse laenulepingu alusel 600 000 krooni tagastamist ning kostja on pakkunud välja, et tasub poole nimetatud summast. Kostja selgitused, et oli seda nõus tegema vaid selleks, et asi rahumeelselt lahendada, ei muuda kohtu seisukohta laenulepingu sõlmimise osas. Kohus luges tõendatuks, et laenulepingu p-s 2.1 nimetatud tagasimakse tähtaega pikendas hageja kuni 31.12.2006.a. Seega on hagejal õigus nõuda intressi perioodil veebruar 2005 kuni detsember 2006 46 000 krooni ning viivist alates 01.01.2007.a kuni põhinõude täitmiseni. Kohus arvutas viivist vastavalt hageja taotlusele väiksemas määras (0,0267 %) ning seisuga 30.06.2008.a on viivisenõue kokku 87 629,40 krooni. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus. Maakohus on otsuses ekslikult asunud seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud kirjalik laenuleping. Kohus viitas asjaolule, et laenuleping tagastati A. Sepale elektronposti aadressilt XXXXXXXX. Seda kasutas mõlema poole kinnitusel K. Oder S-II Finance and Management OÜ tarbeks. Hageja poolt kohtule tõendina esitatud elektronkirja väljatrükist nähtub, et see on saadetud K. Oderi nimelt isiklikult. Kostja vande all antud seletusest, mille kohaselt käis ta K. Oderi kodustes kontoriruumides iga päev, on kohus jõudnud täiesti meelevaldsele järeldusele, et kostja on laenulepingu hagejale allkirjastatult tagastanud K. Oderi elektronposti aadressilt ja K. Oderi nimelt. Sealjuures on kostja vande all antud seletustes kinnitanud, et tal puudus juurdepääs K. Oderi kontoritehnikale, kuid vastava seletuse on kohus jätnud täielikult tähelepanuta. Eelnevast nähtub, et kohus on vastavalt hageja poolt kirjalikus kohtukõnes esitatud selgitustele lähtunud hageja konstrueeritud nägemusest, mille kohaselt allkirjastas kostja
10.01.2005.a temale hageja poolt elektrooniliselt saadetud laenulepingu. Kohus ei ole üldse analüüsinud, millistel motiividel pidanuks kostja otsuses kirjeldatud viisil käituma. On mõeldamatu, et olukorras, kus allkirjastatud leping laekus hagejale K. Oderi elektronposti aadressilt ja K. Oderi nimelt, sai hagejal kujuneda veendumus, et tegelikkuses on kirja saatnud kostja. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et 10.01.2005.a hagejale edastatud elektronkirja on allkirjastanud K. Oder. Seega on täiesti asjassepuutumatu kohtu järeldus, et välistatud ei ole võimalus, et kostjal oli võimalus laenuleping hagejale K. Oderi arvuti vahendusel tagastada. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu ka kohtu seisukoht, mille kohaselt saab K. Oderi poolt 10.01.2005.a saadetud elektronkirja lugeda kostja tahteavalduseks TsÜS § 78 lg 3 mõttes. K. Oderi poolt hagejale edastatud elektronkirja väljatrükist ei nähtu üheselt, mis sisaldus kirja manuses. Kostja on korduvalt selgitanud, et temale teadaolevalt edastas K. Oder aadressilt XXXXXXXX hagejale 10.01.2005.a dokumendi nimega "agreement", mille allkirjastamist hageja oli palunud ja mille kostja on tõendina kohtule esitanud. Asjas puuduvad dokumentaalsed tõendid selle kohta, milline dokument hagejale K. Oderi poolt 10.01.2005.a elektronkirja manuses tegelikult sisaldus. Seega on täiesti põhjendamata kohtu seisukoht, et kirja manusena edastati kostja poolt allkirjastatud laenuleping. Kohtule esitatud laenulepingu näol on tegemist võltsinguga, kuivõrd kostja ei ole sellist dokumenti kunagi allkirjastanud. Kostja esitas 28.03.2008.a kohtule dokumendi, millelt on ilmselgelt kopeeritud allkiri vaidlusalusele lepingule. Vaatamata kohtu ettepanekule ei pidanud hageja vajalikuks nõuda ekspertiisi allkirjade tuvastamiseks. Täiesti põhjendamatu on kohtu järeldus, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tegemist ei saa olla tema poolt sõlmitud laenulepinguga. Kostja on kogu aeg kinnitanud, et ta ei ole hagejaga ühtegi laenulepingut allkirjastanud, mistõttu lasub vastupidise asjaolu tõendamise kohustus hagejal. Kohus tugines otsuse tegemisel hageja seadusliku esindaja vande all antud seletustele ja hageja seisukohtadele, jättes samas kostja poolt vande all antud seletused ja esitatud tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Materiaalõiguslikult on väär rajada kohtuotsuse seisukoht kirjaliku laenulepingu osas TsÜS § 78 lg-le 3, kuivõrd vastav säte eeldab kirjalikult taasesitatavate tõendite esitamist. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja ei ole hagejale andnud nõustumust laenulepingu sõlmimiseks. Hageja pidi olema teadlik sellest, et kostja käsitleb ülekantud summat S-II Finance and Management OÜ-le antud laenuna, kuivõrd lepingu allkirjastatud versioon ei jõudnud hagejani algselt soovitud tähtajal ega ka kunagi hiljem. Kohus on kostja vande all antud seletusi ekslikult ja kontekstiväliselt tõlgendanud. Kostja vande all antud seletustest nähtub, et laenulepingust ei olnud poolte vahel juttu kahe aasta jooksul pärast 2005.a jaanuari. Samuti ei saanud kostja laenulepingu teksti kätte mitte 10.01.2005.a, vaid alles paar päeva hiljem Londonist naastes. Seega oli kostja ajal, mil pakkumus temani jõudis, 600 000 krooni juba Londonis üle andnud veendumuses, et täidab sellega hageja ja S-II Finance and Management OÜ vahelisest laenusuhtest tulenevat kohustust. Kostja andis laenusumma üle vastavalt isiku juhistele, keda ta pidas laenusaajaks. Seega ei väljendu nõustumus hagejaga laenulepingu sõlmimiseks ka kostja tegudes, kuivõrd kostja ei asunud üle kantud summat isiklikes huvides kasutama. Eelnevast järeldub üheselt, et kostja ei ole hagejaga laenulepingut üldse sõlminud, kuivõrd kostjal puudus selleks huvi ja tahe. Kostjapoolse nõustumuse puudumise tõttu pidi hageja hiljemalt 14.01.2005.a olema teadlik sellest, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud isegi eeldusel, et hagejal tõepoolest tekkis mingil põhjusel 10.01.2005.a sooritatud ülekande asjaolude suhtes ekslik arusaam. Toimingud, mis teostati kostja poolt enne hagejapoolse pakkumuse kättesaamist, ei ole pakkumuse suhtes käsitletavad nõustumust väljendava teona, kuivõrd kostjal puudus vastavaid toiminguid sooritades teave pakkumuse esitamisest ning tehingu võimalikest teistsugustest asjaoludest ning tagajärgedest. Kohus on nn "agreementi" käsitluse juures jätnud täielikult tähelepanuta hageja poolt 10.01.2005.a edastatud elektronkirja, milles ta viitab selgelt muuhulgas K. Oderi kinnitusega
dokumendile, mida ta soovib allkirjastatult elektrooniliselt tagasi saada. Samale nn "agreementile" viitab samal päeval K. Oderi poolt hagejale saadetud elektronkiri. Hageja ei ole selgitanud, missugust muud dokumenti ta oma 10.01.2005.a elektronkirjas silmas pidas ja milline seos oli K. Oderil või S-II Finance and Management OÜ-l toimunud tehinguga. Nimetatud asjaoludest järeldub üheselt, et 10.01.2005.a. edastatud elektronkirjaga edastas K. Oder hagejale "agreementi". Nagu K. Oder on oma kirjas maininud, andis ta sama dokumendi originaali üle kostjale, mida ta tõepoolest ka tegi. Kuivõrd tegemist on K. Oderi poolt väljastatud garantiikirjaga, ei peagi sellel eelduslikult olema A. Sepa allkirja. On ilmselge, et vastava dokumendi esitamine koos hageja ja S-II Finance and Management OÜ vahel värskelt sõlmitud laenulepinguga tekitas kostjas veendumuse, et tema kontole tehti ülekanne sama lepingu alusel. Kohus järeldas, et kostja laenas hagejalt raha selleks, et see S-II Finance and Management OÜ projektidesse investeerida. Samas jättis kohus täiesti tähelepanuta asjaolu, et ka hageja on investeerinud S-II Finance and Management OÜ projektidesse 3 325 000 krooni. Lisaks on kohus tuvastanud, et hageja sõlmis S-II Finance and Management OÜ-ga laenulepingu täiendavate investeeringute tegemiseks veel 07.01.2005.a, s.o 3 päeva enne vaidlusaluse ülekande sooritamist. Kostja arvates on nimetatud asjaolude pinnalt üllatav järeldus, et huvi S-II Finance and Management OÜ projektidesse täiendavalt investeerida oli kostjal, mitte aga hagejal. Täiesti põhjendamata on seisukoht, et kostja sai Londonis sularaha üle andes hageja ja S-II Finance and Management OÜ vahelist laenulepingut täita vaid tingimusel, et selle pooled eelnevalt lepingu p 1.3. muutsid. Lepingu tingimuseks oli, et laenusumma antakse üle sularahas. Asjaolu, et pooled pidasid vajalikuks toimetada rahasaadetis adressaadini kostja vahendusel, ei eelda vastava lepingu muutmist. Kostjale esitatud informatsiooni põhjal oli raha ülekandmine läbi tema pangakonto vajalik seoses täiendava garantiidokumendi allkirjastamisega laenusaaja poolt. Vastav garantiikiri kostjale ka esitati, mistõttu puudus tal igasugune põhjus kahelda temani jõudnud teabe kohasuses. Kohus ei ole sisuliselt analüüsinud A. Sepa vande all antud seletust, mille kohaselt jäi laenulepingu p 1.3. kasutamata. Kohus jättis tähelepanuta kostja poolt 09.01.2008.a saadetud elektronkirjas esitatud seisukoha, milles ta sõnaselgelt välistab 600 000 krooni osas laenulepingu sõlmimise. Kostja arvates on üllatav, et nimetatud asjaolusid ja tõendeid arvesse võttes on kohus jõudnud järeldusele, et pooltevaheline kirjavahetus, milles oli juttu võlgnevuse tasumisest, hõlmas ka 600 000 kroonist ülekannet. Jääb arusaamatuks, kuidas on kohus jõudnud sellisele järeldusele olukorras, kus kohus ise deklareerib, et kirjavahetusest ei ole võimalik tuvastada, millisest laenust on jutt. Kohus jättis täielikult tähelepanuta 13.06.2008.a kirjalikult esitatud kohtukõnes avaldatud seisukohad, eriti aga p 1.2 ja 2.2, milles kostja on analüüsinud hageja käitumist mõistliku ettevõtja seisukohast. Kirjeldatud asjaolusid hinnates jääb selgusetuks, milliseid täiendavaid samme oleks kostja mõistliku isikuna pidanud kohtu arvates astuma, et tagada oma õiguste kaitse tulevikus hageja poolt pahauskselt esitatava nõude suhtes. Kostja on säilitanud kõik asjassepuutuvad dokumendid ja need kohtule esitanud. Ei ole mõistlik retrospektiivselt eeldada, et kostja oleks pidanud hagejalt võtma täiendava kirjaliku kinnituse selle kohta, et hageja loobub esitatud pakkumusest, vmt. Sisuliselt on kohus asunud seisukohale, millest lähtuvalt puudub kostjal tekkinud olukorras üldse võimalus oma positsiooni õiguslikult kaitsta. Samas ei eelda kohus hageja poolt teostatud toimingutes mingisuguse hoolsuskohustuse ega mõistlikkuse järgimist, pannes hageja hoolsuskohustuse rikkumisest tuleneva riisiko täielikult kostja õlule, kuigi kostjal puudus igasugune võimalus hageja käitumist mõjutada. Hageja esindaja esitas kirjalikus kohtukõnes uusi asjaolusid, mida pooled ei olnud varasemas kohtuvaidluses esile toonud. Kostja peab tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 402 lg-st 2 lubamatuks lähtuda kohtuotsuse tegemisel hageja poolt kirjalikus kohtukõnes esitatud uutest vastuväidetest. Juhul, kui kohus peab vajalikuks vastavaid seisukohti otsuse
tegemisel siiski kaaluda, on kostja valmis esitama täiendavalt nii pangakonto väljavõtte kui lennupiletite kviitungid. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht Tsiviilkolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi seisukohad ning tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebuses kordab kostja põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid, millele on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole selles, et 10.01.2005.a saatis hageja esindaja A. Sepa kostja elektronposti aadressile XXXXXXXXX laenulepingu, mille sai allkirjastatult tagasi elektronposti aadressilt XXXXXXXXX. ning samal päeval kandis hageja kostja kontole selgitusega „laen“ üle 600 000 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel oli laenuleping sõlmitud ja kas kostjal on kohustus laen tagastada. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et kostja ei ole laenulepingut sõlminud ning et hageja poolt esitatud vaidlusaluse laenulepingu väljatrükil on tema allkiri võltsitud. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole oma vastuväiteid allkirja võltsituse kohta laenulepingul tõendanud ega kohtult ekspertiisi määramist taotlenud. Tõendamiskoormisega kooskõlas ei ole kaebuse väide, et taotluse ekspertiisi teostamiseks oleks pidanud esitama hageja. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, tuginedes hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustele, mille kohaselt pöördus kostja tema poole sooviga saada laenu, et kostja andis lepingu sõlmimiseks otsese nõustumuse, saates allkirjastatud laenulepingu elektrooniliselt talle tagasi ning kinnitas talle lepingu sõlmimist ka telefoni teel. Kohus on arvestanud kostja vande all antud seletusega ja kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et kostjal oli võimalik laenuleping allkirjastada. TsÜS § 78 lg 3 kohaselt võib kirjaliku lepingu puhul lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et poolte vahel oli 10.01.2005.a sõlmitud kirjalik laenuleping (tl 4-5). Kolleegium sellega nõustub. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja kandnuks ilma kostja tahteavalduseta viimase pangakontole 600 000 krooni, märkides selgituseks „laen“. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma
sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kaebuse väide, et kostja kontole kantud 600 000 krooni oli tegelikult hageja poolt äriühingule S-II Finance Management antud laen, mille kostja andis 11.01.2005.a Londonis üle Markus Jonesi nimelisele isikule, ei ole usaldusväärne ega millegagi põhjendatud. Asja materjalidest nähtuvalt olid hagejal laenusuhted ka Karl Oderile kuuluva äriühinguga S-II Finance Management. Kolleegium leiab, et kui pooled oleksid 10.01.2005.a kokku leppinud laenu andmises mitte kostjale, vaid Karl Oderile või viimasele kuuluvale äriühingule, siis puudub selgitus, miks kandis hageja 600 000 krooni kostja, mitte laenusaaja kontole. Kostja väide, et 07.01.2005.a sõlmis hageja laenulepingu hoopis Karl Oderiga on tõendamata ja vastuolus asjas kogutud tõenditega. Samuti on tõendamata, kas kostja saadud 600 000 krooni oma kontolt välja võttis ja Markus Jonesi nimelisele isikule üle andis. Samas aga kinnitab eeltoodu asjaolu, et kostja kontole laekunud raha võis kostja käsutada kokkuleppel Karl Oderiga, mitte hagejaga. Asjas on tuvastatud (tl 70-73, 87), et kostja on pakkunud hagejale võimaluse tasuda poole talle üle kantud summast, mis kolleegiumi arvates tõendab laenusuhet poolte, mitte hageja ja Karl Oderi vahel. Poolte kirjavahetusest lähtuvalt jõudis kohus põhjendatud järeldusele, et need tõendavad laenusuhet üksnes poolte vahel, mistõttu kolleegium maakohtu seisukohaga nõustub. Kostja on vande all antud seletuses kinnitanud, et elektronkirjades oli muuhulgas juttu vaidlusalusest 600 000 krooni suurusest laenusummast. Vaatamata poolte elektronkirjavahetusele kostja laenusummat tagastanud ei ole. Et kohus luges pooltevahelise kirjaliku laenulepingu pikenenuks kuni 31.12.2006.a, millega kolleegium nõustub, oli hageja õigustatud nõudma intressi (laenulepingu p 2.1) kuni laenu tagasimaksmise tähtaja lõppemiseni ja viivist alates 01.01.2007.a, tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1. Intressi suurust ja kohustuse täitmisega viivituses oldud aega, samuti hageja poolt arvestatud viivisemäära, mis on lepingus ja seaduses sätestatud viivisemäärast väiksem, kostja vaidlustanud ei ole. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna hageja põhinõue kuulub rahuldamisele täielikult ja kõrvalnõuded enamikus osas, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt kõik menetluskulud kostja kanda.
Gaida Kivinurm
Imbi Sidok
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.