Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

enda kanda. Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on poolel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (30.06.2008.a). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

21.01.2008 esitas OÜB maakohtule hagi EJ vastu 600 000 krooni, intressi 72 000 krooni, sissenõutavaks muutunud viiviste 175 098.20 krooni ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 10.01.2005 kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 600 000 krooni. Hageja esindaja koostas laenulepingu ning saatis 10.01.2005 selle elektronkirjaga kostjale. Elektronkirja kohaselt palus hageja kostjal enne raha ülekandmist allkirjastada laenuleping. Kostja poolt allkirjastatud laenuleping on tagastatud hagejale 10.01.2005 elektronpostiga kostja ja KO`i büroo elektronpostilt KO`i kaaskirjaga. Elektronkirjale oli lisatud skanneeritud laenuleping, millel oli kostja allkiri. Kaaskirjas kinnitab KO, et ta garanteerib laenu tagasimaksed ning seda, et laenuleping kostja originaalallkirjaga on kostja käes. Hageja kandis 10.01.2005 laenusumma 600 000 krooni kostja pangakontole. Asjaolu, et pooled on sõlminud laenulepingu, kinnitavad kostja elektronkirjad, milles ta on laenu ja laenulepingu olemasolu tunnistanud. Laenulepingu p 2.1 kohaselt pidi kostja kogu laenu hagejale tagastama 20.01.2005. Kõnesoleva lepingu p 2.1. alusel pidi kostja tasuma laenult intressi arvestusega 4 % aastas ehk 0.33 % kuus, so 2 000 krooni kuus. Intressid tuli tasuda koos laenu tagasimaksega. Kostja ei ole laenu tagastanud. Laenulepingust tulenev kostja põhivõlg on 600 000 krooni, intressivõlg (perioodi veebruar 2005 kuni jaanuar 2008) 72 000 krooni ja viivise summa hagiavalduse esitamise seisuga (600 000 krooni x 0.0267 % x 1093 päeva) 175 098.60 krooni. Kui kohus leiab, et poolte vahel kirjaliku laenulepingu sõlmimine ei ole piisavalt tõendatud, siis palub hageja alternatiivse nõudena tuvastada, et poolte vahel on suuline laenuleping kirjalikus laenulepingus sätestatud tingimustel. Kui kohus leiab, et laenusuhe ei ole tõendatud, siis tuleb lugeda, et kostja on laenuna talle üle kantud rahasumma saanud alusetult ning hagejal on alusetu rikastumise sätete alusel selle tagasinõude õigus. Sularahas nimetatud summa välja võtmine ja selle KO’i korraldusel üle andmine MJ’ile Londonis on tõendamata. Kui kostja nimetatud summat ka käsutas, siis tegi ta seda KO’i, mitte hageja korraldusel. Hageja leiab, et alusetu omandamise korral ei oleks nõue aegunud, kuna kostja on võlga tunnistanud. Hageja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Oma elektronkirjades on kostja oma võlga tunnistanud, seega on aegumine katkenud ja alanud uuesti. Kostja on oma elektronkirjades teinud ettepaneku sõlmida selle nõude osas kokkulepe ning pooled pidasid selle nõude üle läbirääkimisi. Kui aegumine ei oleks katkenud, siis oleks see läbirääkimiste ajaks peatunud TsÜS § 167 lg 1 tulenevalt. Teise väitena leiab hageja, et nõude aegumine algab sellest hetkest, kui hageja sai alusetust rikastumisest teada, kuna raha ülekandmisel sai hageja aru, et ta annab kostjale laenu (t lk 98). Aegumine hakkaks kulgema hetkest, kui kostja hakkas hagejale vastuväiteid esitama 2007.a jaanuaris.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja väidab, et ei ole 10.01.2005 laenulepingut kunagi allkirjastanud ning poolte vahel kehtivaid laenusuhteid ei ole. Pooled olid seotud Saksamaa kodaniku KO’i poolt Eestis 1998.a algatatud investeerimisprojektiga. Hageja juhatuse liige AS liitus investeerimisprojekti tegevusega kostjale teadaolevalt 2001.a ning kostja kaasati projektiga seotud isikute ringi 2002.a hilissügisel. 2005.a selgus, et S-II F & M OÜ vahendusel KO`i poolt käivitatud investeerimisprojekti näol oli tegemist finantspettusega, mille kaudu kaotasid oma investeeringutena sissemakstud summad nii kostja kui ka AS ning temaga seotud äriühing OÜB. AS kohtus 07.01.2005 Tallinnas KO ́iga ja sõlmis S-II F & M OÜga laenulepingu tagasiulatuva kuupäevaga 28.11.2001, mille kohaselt hageja laenas S-II F & M OÜ kokku 4 175 000 krooni, millest 850 000 krooni tuli laenusaajale lepingu kohaselt täiendavalt sularahas üle anda hiljemalt 30.01.2005. Täiendavad laenusummad pidi kostja viima 11.01.2005 Londonisse KO`i poolt osundatud isikule. Kuivõrd AS nõudis lisatagatisi, leppis ta KO ́iga kokku, et hageja maksab laenulepingu alusel raha summas 600 000 krooni kostja pangakontole, mille kostja sularahas laenusaajale üle annab pärast seda, kui on KO`ilt saanud kinnituse hageja enda poolt välja töötatud ja kostjale elektronpostiga edastatud garantiikirjale. Kostja konventeeris tema arvelduskontole üle kantud raha oma kontol eurodeks ning andis selle 11.-13.01.2005 Londonis viibides KO`ilt saadud juhistele ja tema poolt osundatud kontaktisikule üle. Seega hageja poolt kostja pangakontole 10.01.2005 laekunud ülekanne 600 000 krooni ulatuses on tehtud hageja ning S-II F & M OÜ vahel sõlmitud laenulepingu alusel, mitte hageja ja kostja vahelise laenulepingu alusel. Hageja ja kostja vahel mingisuguseid laenusuhteid ei ole. Kohtule esitatud laenulepingu teksti edastas AS kostjale esmakordselt 2007.a sooviga, et kostja sellele allkirja annaks. Kuna kostja ei ole hagejaga sõlmitud laenulepingu pooleks, keeldus ta lepingut allkirjastamast. Et lepingut esitatud kujul ei sõlmitud, kinnitab kostja arvates muuhulgas hageja 2005.a majandusaasta aruanne, mis on äriregistrile esitatud ja 26.06.2006 AS poolt kinnitatud. Täiendavalt 28.03.2008 ja 05.05.2008 esitatud vastuväidete kohaselt edastas hageja kostjale elektronkirjaga laenulepingu teksti ja garantiikirja teksti, millele hageja soovis KO ́i kinnitust ja allkirja. Laenulepingut keeldus kostja sõlmimast, kuna leidis, et ei ole nimetatud laenulepingu pooleks. Kostjal ei olnud soovi võtta hagejalt suures summas laenu kümneks päevaks. Kostja ei ole kirjavahetuses laenusuhte olemasolu kinnitanud. Kostja viibis hageja esindajaga koos Amsterdamis, kus hageja esindaja edastas viimase osa 250 000 krooni S-II F & M OÜ vahel sõlmitud laenulepinguga väljamakstavast laenusummast KO’ile. Kuigi nimetatud summa näol ei olnud tegemist laenuga, tundis kostja ka endal moraalset kohustust hageja esindaja ees ning oli nõus osa kaotatud summast hüvitama. Nimetatud pakkumine ei tähenda laenusuhte olemasolu ja kostja kohustust hageja ees. Kirjavahetus puudutab laenusuhteid, mis olid kostja ja hageja esindaja AS vahel. Kui kohus ei pea piisavalt tõendatuks, et ülekande sooritas hageja S-II F & M OÜga sõlmitud laenulepingu alusel, saab hagejapoolse alusetu rikastumise nõude õiguslikuks aluseks olla vaid VÕS § 1027. Kostja möönab, et tal on saadud raha üleandmist S-II F & M OÜ korralduste alusel raske tõendada. Kostjal on säilinud vaid koopia tõendist, mille alusel

andis ta kõnealusest summast 35 000 eurot Londonis üle MJ`i nimelisele isikule. Ülejäänud summast kandis kostja vastavalt KO`i juhistele Londoni sõidu kulud ja jäägi andis üle KO`ile. Hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegus 10.01.2008, kuid mitte hiljem kui 14.01.2008. Kui hagejale saadeti laenulepingu projekt kolmanda isiku poolt 10.01.2005, oleks hageja pidanud välja selgitama, kas edastatud laenuleping on kehtiv. Kuna hageja seda ei teinud, siis pidi ta eeldama juba 10.01.2005 kostja alusetut rikastumist. Kostja ei ole kunagi tunnistanud laenuvõlgnevust hageja ees. AS’ga isiklikult peetud kirjavahetuses ei ole 600 000 kroonisest laenusummast kunagi juttu olnud. Samuti ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et nõude aegumine peatus läbirääkimiste toimumise ajaks. Hageja poolt esitatud kirjavahetustest nähtub, et 600 000 kroonise laenuvõlgnevuse olemasolu on kostja kogu aeg eitanud. Kostja andis hageja poolsele survele järele ja tegi 20.01.2008 omapoolse pakkumise, milles nõustus S-II F & M OÜ laenatud summa osaliselt AS’le hüvitama. Samas oli selleks kuupäevaks nõude aegumistähtpäev juba saabunud, mistõttu ei saanud aegumine enam peatuda isegi siis, kui käsitleda kostja sellist ettepanekut läbirääkimiste alustamisena. Menetluse käik 04.06.2008 kohtuistungil soovisid pooled esitada kirjalikud seisukohad. Kohus määras kirjalike seisukohtade esitamise ajaks 13.06.2008 ning tegi teatavaks kohtuotsuse kuulutamise aja.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele põhinõude osas täielikult ja kõrvalnõuete osas osaliselt. Käesolevas asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas:

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 20 lg 1 on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohus leiab, et poolte vahel on 10.01.2005 sõlmitud kirjalik laenuleping (t lk 4-5). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 3 kohaselt kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Kohus loeb tõendatuks, et kostja andis lepingu sõlmimiseks otsese nõustumuse, saates allkirjastatud laenulepingu elektrooniliselt selle saatnud isikule, ehk AS’le, tagasi. Hageja seadusliku esindaja AS seletused haakuvad teiste tsiviilasjas esitatud tõenditega: 1) 10.01.2005 raha summas 600 000 krooni ülekanne kostja arveldusarvele selgitusega „laen“; 2) 2005.a äriühingu majandusaasta aruanne (t lk 39); AS 10.01.2005 elektronkiri, millest tulenevalt pidi AS’ni jõudma allkirjastatud leping enne raha ülekannet. Nimetatud elektronkirjast nähtuvalt jäi laenulepingu originaal kostja kätte (t lk 64); 10.01.2008 elektronkiri, millega saadeti hagejale leping ning millest tulenevalt jäi lepingu originaal kostjale (t lk 65). Kohus on veendunud, et 10.01.2008 elektronkirjaga (t lk 65) tagastati 10.01.2005 kostja poolt allkirjastatud laenuleping. Kostja seletuse kohaselt võimaldas tema töögraafik käia KO’i juures iga päev ja ta viibis tema kodus olevates kontoriruumides (t lk 96). Seega pole välistatud, et kostja trükkis KO’i ruumides vaidlusaluse lepingu välja, allkirjastas selle ning see saadeti AS’le KO’i elektronposti aadressilt tagasi. Kostja on väitnud, et 10.01.2005 pidi KO allkirjastama nn „agreementi“ (t lk 42). AS väidab, et tema ei ole nimetatud dokumenti koostanud (t lk 94). Kuna dokument on allkirjastamata ja selle saatmine AS poolt KO’ile tõendamata, tulnuks kostjal esitada tõendid selle kohta, et nimetatud dokument oli koostatud ja saadetud AS poolt. Kostja on viidanud 28.11.2001 laenulepingule, mis on sõlmitud hageja ja S-II F & M OÜ vahel ning väidetavalt on 600 000 krooni näol tegemist nimetatud lepingu p 1.3 märgitud summaga (t lk 43). Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei ole tõendatud. Kui tegemist oli hageja poolt S-II F & M OÜ antud laenuga, siis jääb arusaamatuks, miks kostja pidi nimetatud summa Londonis KO’i korralduse kohaselt sularahana MJ’ile üle andma (t lk 89). 28.11.2001 laenulepingu p 1.3 kohaselt pidi hageja 850 000 krooni andma laenuna välja sularahas hiljemalt 30.01.2005. Tõendamata on hageja ja S-II F & M OÜ vahelise 28.11.2001 laenulepingu muutmine selliselt, et hageja poolt laenusumma väljaandmine pidi toimuma läbi kostja pangakonto. AS seletuste kohaselt jäi 28.11.2001 laenulepingu p 1.3 kasutamata (t lk 97). VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja seaduslik esindaja on selgitanud, miks 10.01.2005 laenulepingu algdokumenti ei saa esitada. Tulenevalt TsMS § 273 lg 5 otsustab seega kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kohus leiab, et 10.01.2005 laenulepinguga saab lugeda tõendatuks, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping selles sätestatud tingimustel. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kostja väiteid, et tegemist ei saa olla tema poolt sõlmitud laenulepinguga. Kostja käitumine kuni hagi esitamiseni kinnitab kohtu järeldusi. Kostja sai hagejalt raha, mille selgitusse oli märgitud „laen“ ning samuti sai kostja hagejalt 10.01.2005 elektronposti teel laenulepingu projekti, kuid vaatamata sellele ta laenulepingust juttu AS’ga ei teinud (t lk 95). Samuti tunnistab kostja, et on isiklikult investeerinud projekti 3.6 miljonit krooni, kas sularahas või sissemaksetena S-II F & M OÜ kassasse (t lk 97). Need asjaolud

kinnitavad kohtu arvates seda, et kostja laenas hagejalt raha selleks, et see edasi S-II F & M OÜsse investeerida. Kuna kostjal oli kohustusi ka AS ees, siis tulenevalt poolte kirjavahetusest ei ole võimalik tuvastada, millistest laenudest käis poolte vahel jutt, kuid pole välistatud, et see hõlmas ka vaidlusalust 600 000 kroonist laenu (t lk 66-68). On tuvastatav, et 08.01.2008 elektronkirjaga nõuab hageja vaidlusaluse laenulepingu alusel 600 000 krooni tagastamist ning kostja on pakkunud välja, et tasub poole nimetatud summast (t lk 70-73, 87). Kostja selgitused, et oli seda nõus tegema vaid selleks, et asi rahumeelselt lahendada (t lk 96), ei muuda kohtu seisukohta laenulepingu sõlmimise osas. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma kogu laenusumma tähtaegselt hiljemalt 20.01.2005 koos intressidega 4% aastas (2 000 krooni kuus) hageja arveldusarvele. Kohus loeb tõendatuks, et nimetatud tagasimakse tähtaega pikendas hageja kuni 31.12.2006, mis kajastub ka 2005.a äriühingu majandusaasta aruandes ning on kinnitust leidnud hageja seadusliku esindaja seletusega (t lk 97, 39). VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 397 lg 1 teise lause kohaselt tuleb muu laenulepingu korral intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud ja tulenevalt § 397 lg 3 kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Hageja on arvestanud kostjale intressi perioodil veebruar 2005 kuni jaanuar 2008 summas 72 000 krooni. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 01.01.2007, mistõttu alates sellest ajast on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Seega on hagejal õigus nõuda intressi perioodil veebruar 2005 kuni detsember 2006 (s.o 23 kuud x 2 000 krooni) 46 000 krooni ning viivist alates 01.01.2007 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on kohustuse täitmisega olnud viivituses 547 päeva. Vaatamata sellele, et lepingus on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, taotleb hageja viivise väljamõistmist määras 0.0267 % päevas (s.o 160.20 krooni päevas), mis on väiksem summa, kui lepingus ja seaduses sätestatud viivisemäär. Seega arvutab kohus viivist vastavalt hageja taotlusele väiksemas määras (0.0267 %) ning seisuga 30.06.2008 on viivisenõue kokku 87 629.40 krooni. TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleval juhul tuleb vastavalt hageja esitatud taotlusele (t lk 3) kostjalt välja mõista viivis osaliselt protsendina 0.0267 % päevas. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna 847 098.20 kroonisest nõudest rahuldab kohus 90 %, jätab kohus hageja menetluskulud 90 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.