Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

üheksateist tuhat kuussada nelikümmend neli) krooni ja 52 senti AS R(pankrotis) kasuks.

Kohtule 26.02.2008. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Vaidlusaluse krediitkaardi kasutamise õiguspärasus on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Hageja nõue on aegunud. Haginõudest nähtub, et haginõude alused ja faktiline olustik on kunstlikult kujundatud. Kohtule 17.12.2008. a esitatud täiendavas vastuses kostja hagi ei tunnista. Hageja ees on kohustatud isikuks kostja abikaasa M.Y. H , kes korraldas (tingliku) laenumakse tagastamise kas oma töötasu arvel või siis erisoodustust kasutades. Kostjale ei ole teada mingeid piiranguid, milliseid oleks pidanud kostja silmas pidama krediitkaardiga arveldamisel. Õigus krediitkaarte kasutada oli üks kostja abikaasa M. Y. H ja hageja vahelise töösuhte element, mida kinnitavad ka tulu- ja sotsiaalmaksu arvestused ja erisoodustuse konto käibeandmikud hageja raamatupidamises. Kohtu käsutuses ei ole kontrollitavat teavet asjaoludest, millistel toimus krediitkaardiga arveldamine. Seetõttu on hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud tagasinõudeõigus isikul, kes teadis või pidi teadma soorituse alusetusest. Hageja peaks nõude esitama kostja abikaasaga töölepingu sõlminud hageja pädeva(te) töötajate vastu. Kostjal oli õiguslik alus krediitkaardi kasutamiseks. Krediitkaardi maksete katmine oli kostja abikaasa ja hageja vahel sõlmitud töölepinguga reguleeritud ja tasaarvestatud M.Y. H töötasuga. Kohtuistung Kohtuistungil 12.01.2009. a hageja esindaja jääb nõude juurde. Puudub jõustunud kohtuotsus, seega kohus on pädev asja lahendama. Kostja kasutas krediitkaarti isiklikuks otstarbeks, see on lepinguliste kohustuse rikkumine. Kostja esindaja leiab, et hagi ei ole põhjendatud. Kostja teadis, et abikaasa töötasu arvelt makstakse hagejale tagasi. Kostjale teadaolevalt on maksetelt tasutud riiklikud maksed, ilmselt ka hageja raamatupidamisel pidid olema vastavad dokumendid, kostjal juurdepääs puudub neile. Pole tõendatud ka, et kostja oleks oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Lepingu allkirjastas kostja abikaasa. Abikaasa oma volitusi ei ületanud. M.Y.H praktiliselt mingit töötasu, sularaha ei saanud. Hageja esindaja seletuse kohaselt kostja segab ära abikaasa ja kostja enda krediitkaardi. Kostja abikaasale kuulus kaks krediitikaarti, kostjale üks krediitkaart. Kostja abikaasal ei ole mingit rolli kostjale krediitkaardi kasutusse andmisel. Lepingule 15.10.2001 ei ole allkirja andnud ei kostja, ega kostja abikaasa. Krediitkaarti on kasutanud kostja. Erisoodustuselt on kinnipeetud maksud kostja abikaasa kasutuses olnud krediitkaartidelt, mitte kostja kasutuses olnud kaardilt. Kostja abikaasal on jäänud võlgnevusi hageja ees ja tsiviilasjas 2-05-14440 on need hageja kasuks välja mõistetud. Kostja allkirja puudumine lepingul ei tõenda lepingulise suhte puudumist. Lepingul on märgitud kaardivaldaja andmed, nimi ja isikukood, lepingu üldtingimused kohalduvad valdaja suhtes. Kostja võttis kaardi kasutusse, seega ta luges enda kaardiga seotuks. I. H on selle lepinguga seotud, olenemata sellest, et seda ei ole kirjalikus vormis eraldi märgitud. Pole ühtegi dokumenti selle kohta, et kostja võiks kaarti kasutada enda isiklikuks tarbeks ja jätta raha hagejale tagasi maksmata. Kostja esindaja seletuse kohaselt tänasel päeval ei ole lepingut, mille alusel kostja krediitkaarti kasutas, see alus puudub. Kostja neid krediitkaarte omavoliliselt saanud ei ole, ilmselt oli õiguslik alus nende kasutamiseks. M.Y. H ei teadnud pankrotiseisust. Kostja ning tema abikaasa ei ole seotud raamatupidamise hävimisega. Kostja oli heauskne, lähtus eeldusest, et tal on õigus teha kulutusi. 300 000 krooni osas on erisoodustuselt maksud tasutud. Teiste summade puhul saame eeldada, et erisoodustuselt ka maksud tasutud. Erisoodustuse tegemine ei anna meile alust arvata, et kostja ja hageja vahel oleks võlaõigsuslik suhe.

Kohtu põhjendused

Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et 15.10.2001. a sõlmisid AS Hansapank ja AS R(pankrotis) määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu sularaha limiidiga 25 000 krooni kuus ja krediidilimiidiga 50 000 krooni kuus. Krediitkaart oli seotud AS R kontoga, kaardi valdaja oli kostja (tl 22-23). Perioodil 01.12.2001.a kuni 05.11.2002.a on kostja krediitkaardiga sooritanud oste ja tasunud teenuste eest kokku summas 565 662,21 krooni (tl 24-28). Hageja pankrot kuulutati välja Rapla Maakohtu 15.01.2003.a otsusega (tl 18-21). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja võis teha krediitkaartiga kulutusi isiklikuks tarbeks, tehtud kulutusi hagejale tagastamata. Hageja on seisukohal, et kuivõrd krediitkaart oli väljastatud hageja nimele ning hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe krediitkaardi kasutamiseks kostja isiklikul otstarbel, olnuks krediitkaardi kasutamine õigustatud üksnes hageja ettevõtlusega seotud kaupade soetamiseks ja teenuste kasutamiseks. Kostja vastuväite kohaselt kasutas ta krediitkaarti teadmises, et kostja abikaasa M.Y. H töötasu arvelt tasutakse krediitkaardiga tehtud kulutused hagejale. Kostja leiab, et ei ole hagejale kahju tekitanud. Kohus kostjaga ei nõustu. Krediitkaardi tehingute väljavõttelt nähtub, et kostja poolt tehtud kulutused ei ole seotud hageja majandustegevusega, vaid kaarti on kasutatud toidukauplustes, kaubamajades, ilusalongides. M.Y H on tsiviilasjas 2-05-14440 andnud ütlusi selle kohta, et kõik mis tema krediitkaartidega kulutas oli äri huvides, enda peale pole läinud ühtegi krooni, kõik raha on läinud tootmise arendamiseks (tl 120). M. Y. H ütluste kohaselt läksid kostja kasutuses olnud krediitkaardi limiidi ulatuses kulutused tasaarvestamisele M. Y. H palgaga, seda peeti erisoodustuseks (tl 120, 121). Kohtu hinnangul tuleb kostja väited erisoodustuse tegemise kohta jätta käesolevas menetluses tähelepanuta, kuna jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas 2-05-14440 on tuvastatud, et kostja abikaasale erisoodustuse tegemiseks puudus igasugune alus. Hagejal oli igakuiselt võimalik arvestada kostja poolt tehtud kaardimaksete summast maha vaid M.Y. H töötasu 35 000 krooni (tl 63). Tsiviilasjas 2-05-14440 tunnistajana üle kuulatud KO ütluste kohaselt ei olnud erisoodustuste kulusse kandmisel ühtki dokumendi, seega oli tunnistaja hinnangul tegemist alusetu väljamaksega (tl 124). Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostja kohtu hinnangul kasutada krediitkaarti oma abikaasa töötasu arvelt, kuna M.Y. H töötasu ei katnud isegi tema enda kasutuses olnud krediitkaardi kulutusi, rääkimata kostja kasutuses olnud krediitkaardiga tehtud kulutustest. Kostja abikaasa M.Y. H hageja tegevdirektorina ei pidanud mõeldavaks krediitkaartide enda huvides kasutamist, seega ei saanud hageja seda ilmselt aktsepteerida ka kostja puhul ning sellekohast kokkulepet ei olnud kostjal hageja juhatuse ega nõukoguga. Krediitkaardi kasutamise lepingust nähtub, et kostja on võtnud endale lepingu punktis 2.6. kohustuse täita lepingut kooskõlas lepingu tingimustega (tl 23), seega ei saa asuda seisukohale, et lepinguline suhe hageja ja kostja vahel üldse puudus. Kohus nõustub hagejaga, et analoogia alusel on kohaldatav TsK § 272 laenulepingu kohta sätestatu. Krediitkaardi kasutamise leping on olemuslikult sarnane arvelduskrediidi lepinguga. 15. oktoobri 2001 määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu ja poolte omavahelise kokkuleppe alusel tekkis IH õigus krediitkaarti kasutada hageja käsundisaajana. Käesolevas kohtumenetluses on tõendatud, et mingit kokkulepet hageja, kostja või M.Y. H vahel hageja rahaliste vahendite kostja isiklikuks tarbeks kulutamiseks ei olnud. VÕSRakS § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates

paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. TsK § 222 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhusel hüvitamisele. Kohtule ei ole käesolevas menetluses esitatud tõendeid selle kohta, et kostja võis kasutada hageja rahalisi vahendeid isiklikuks tarbeks. Kostja tehtud kulutused ei ole tehtud seoses hageja majandustegevusega. Kohus on seisukohal, et kostja on rikkunud krediitkaardi kasutamise kokkulepet ning seeläbi on hagejale kahju tekkinud. Kostja hinnangul kasutas ta krediitkaarti heas usus ja teadmises, et ta võib kulutusi teha. Kohus leiab, et hea usu põhimõte paneb isikule kohustuse järgida ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud moraali- ja komblusnorme. TsÜS § 138 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Hea usu põhimõttega on seotud õiglane ja eetiline käitumine. Käesolevas menetluses ei ole vaidlust selles, et kostja kasutas hagejale kuuluvaid rahalisi vahendeid isiklikuks tarbeks toidukauplustes, kaubamajades, salongides nii Eestis kui välismaal. Kohus algatas hageja pankrotimenetluse 27.11.2002. a. Vahetult enne pankrotimenetluse algatamist, 05.11.2002. a võttis kostja krediitkaardiga sularaha välja 20 000 krooni, s.o. jooksva kuu alguses praktiliselt kogu kuulimiidi ulatuses (tl 28). Kohus peab ebausaldusväärseks kostja väidet selle kohta, et nii kostjal kui tema abikaasal puudus teadmine saabuvast pankrotist. M.Y. H on ütlusi andnud selle kohta, et tema tööülesanne oli äriühingu üldine juhtimine (tl 120). Kohtu hinnangul pidi kostja abikaasal olema seega ülevaade ka äriühingu finantsseisust. Kohtu hinnangul viitab ligemale kogu sularaha limiidi väljavõtmine enne pankrotimenetluse algatamist pigem kostja kaalutletud käitumisele, maksejõuetu äriühingu arvel on tehtud isiklikke kulutusi. Selline käitumine kahjustab lisaks hagejale, vältimatult ka hageja võlausaldajaid. Kohus on seisukohal, et kostja käitumine ei ole ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud, mistõttu tuleb seda pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostja ei ole esitanud vastuväidet krediitkaardiga tehtud kulutustele suurusele summas 565 362.21 krooni. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tekitatud kahju hüvitis summas 565 362.21 krooni. Kostja vastuväite kohaselt peaks hageja oma nõudega pöörduma isiku vastu, kes sõlmis kostja abikaasaga töölepingu. Kohtu hinnangul on hageja pöördunud õige kostja vastu. VÕS § 7 lg 1 järgi võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohtu hinnangul pidi kostja mõistlikult eeldama, et isiklikuks tarbeks tehtud kulutused kuuluvad äriühingule tagastamisele. Jõustunud kohtuotsusega on tsiviilasjas 2-05-14440 tuvastatud, et kostja abikaasal puudub nõue hageja vastu, seega ei saanud kulutusi tasaarvestada ka M.Y. H töötasuga. Kohtule on esitatud hageja konto väljavõte, millelt nähtub, et 19.03.2002. a kandis hageja kostja arveldusarvele 300 000 krooni, selgitusega „majandusrahad“ (tl 29). Hageja hinnangul on tegemist hageja laenuga kostjale, millele viitab kanne hageja raamatupidamises (tl 30). Kostja vastuväite kohaselt oli tegemist erisoodustusega kostja abikaasale (tl 206). Kohus nõustub hagejaga, et kostja ei saa jätkuvalt väita, et tegemist oli tema abikaasale mõeldud erisoodustusega, kuna tsiviilasjas 2-05-14440 on kostja abikaasalt hageja kasuks välja mõistetud 823 422.98 krooni just põhjusel, et kostja abikaasa on kõik tehtud lähetuskulud põhjendatud

ulatuses kätte saanud ja erisoodustuste tegemiseks ei olnud ühtegi alust (tl 67,68). Käesolevas menetluses ei ole tõendamist leidnud, et hagejal oleks olnud täitmata kohustust kostja või tema abikaasa ees. Samuti pole tõendamist leidnud, et hageja ekslikult raha kostja kontole kandis. Hageja pole väljendanud soovi anda kostjale mittetagastatavat rahalist abi või soodustust. Hageja on esitanud nõude 300 000 krooni tasumiseks 30.06.2005. a kostja vastu esitatud hagiavalduses. Kostja sai hagiavalduse kätte 08.09.2005 (tl 82). Hageja leiab, et kohustus on muutunud sissenõutavaks (tl 12). VÕS § 398 lg 2 kohaselt intressita laenulepingu võib laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata. Kohus on seisukohal, et hagejapoolse laenulepingu ülesütlemisega on lõppenud kostja õigus kasutada väljamakstud laenusummat, mistõttu on tagasimaksmata laenusumma muutunud sissenõutavaks. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Seisuga 12.01.2009. a oli muutunud krediitkaardiga tehtud kulutustelt summas 565 362.21 krooni sissenõutavaks viivis alates 05.11.2002. a summas 313 377.18 krooni (tl 203) ja tagastamata laenusummalt 300 000 krooni viivis alates 09.09.2005. a summas 119 644.52 krooni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise määr on alates 5. novembrist 2002 kuni 26. detsembrini 2003 – 7 % aastas; alates 27. detsembrist 2003 kuni 31 detsembrini 2005 – 9 % aastas; alates 1. jaanuarist 2006 kuni 30. juunini 2006 – 9,25 % aastas; alates 1. juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2006 – 9,75 % aastas; alates 1. jaanuarist 2007 – 30. juunini 2007 – 10,5 % aastas; alates 1. juulist 2007 kuni 1. juuli 2008. a 11% aastas. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis summas 433 021.70 krooni. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud kostjalt viiviste määraga 11 % aastas väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et põhjendatud on rakendada viivisemäära 9,5 %, kuna Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.