2-08-8519/26 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3, 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue (tl 4-5) 04.03.2008 Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt väljastas AS E. 02.03.2005 A.T. võlakirja (võlatunnistuse), millega kostja seaduslik esindaja S.K. kinnitas, et on laenanud A.T. 150 000 krooni. A.T. oli eelnevalt 04.02.2005 kandnud kostja arveldusarvele Sampo Pangas 149 500 krooni ja andnud sularahas lisaks 500 krooni. Vastavalt võlatunnistusele vajas kostja laenu kinnistu ostmiseks Põltsamaa linnas aadressiga S tn 11. Ühtlasi kohustus kostja nimetatud kinnistu hüpoteegiga koormama A.T. kasuks. Kuna kostja sõnade kohaselt nimetatud kinnistut omandada ei saanud, ei koormatud hilisemalt ka nimetatud kinnistut hüpoteegiga. A.T. ja kostja ei leppinud võlatunnistusega kokku intressi ja viivise suuruses ega laenu tagastamise tähtajas. Kuna laenu tagastamise tähtajas kokku ei lepitud, tuleb tagastamise tähtaja arvestamisel lähtuda VÕS § 82 lg 3 sätestatust ja hageja loeb kohustuse täitmise mõistlikuks ajaks üks aasta. Hageja arvestab viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 02.03.2006, viivise arvestamise aluseks on VÕS § 94 ja § 113 alusel viivisemäär 9,75% aastas. Hageja omandas võlgnevuse väljanõudeõiguse kostja vastu 08.01.2008 A.T. . Pärast nõudeõiguse loovutamist saatis hageja kostjale 15.01.2008 kirja, paludes võlgnevus likvideerida ja kanda hagihind uue võlausaldaja arvele. 13.02.2008 võttis hagejaga ühendust kostja esindaja S.K., kes väitis, et on nimetatud nõude täitnud AS-le E, mille kinnituseks faksis kviitungi, millest selgub nagu oleks kostja tasunud AS-le E. 06.01.2006 714 000 krooni laenulepingu eest, mis sõlmitud AS-i E. ja kostja vahel 06.12.2005. Nimetatud dokumendid ei kinnita võlgnevuse tasumist A.T. , viimase sõnul ei ole käesolev nõue kuidagi seotud AS-iga E. Hageja palub kostjalt välja mõista 175 965,35 krooni ja hageja menetluskulud. Hageja lisas tõenditena teatise nõudeõiguse loovutamise kohta, 02.03.2005 võlakirja, 04.02.2005 maksekorralduse nr 313266728, kviitungid orderite nr 060102 ja 070601 järgi (tl 7-10). Kostja vastuväited (tl 20-22) Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hagi on põhjendamata ja tõendamata. 08.01.2008 dateeritud teatis nõude loovutamise kohta on ebapiisav ja ei kinnita hageja õigust hagi esitada. Kuna hageja ei ole esitanud nõudeõiguse loovutamise lepingut, siis ei ole nõudeõiguse loovutamist toimunud ja tegemist on hagejaga, kellel ei ole nõuet kostja vastu. Kostjale jääb teatise põhjal selgusetuks, kas A.T. esindab iseennast kui loovutajat või esindab ta OÜ-d N. või OÜ-d N. Õigusbürood ning kellele nõue loovutati. Teatise põhjal tuleneb loovutatud nõue loovutaja ja AS-i E. vahel 02.03.2005 sõlmitud laenulepingust. Sellist laenulepingut ei ole kunagi sõlmitud. Teatisest ei ilmne loovutatud nõude suurus, olematust laenulepingust ei saa tekkida nõuet. 02.03.2005 võlakirjast nähtub, et kostja laenab 150 000 krooni OÜ-lt M. , mitte A.T. . Võlakiri on antud välja hõljumisajal ja tulevikus toimuva sündmuse tagamiseks. Kostja esitatud maksekorraldus 149 500 krooni ülekandmise kohta ei tõenda võlakirjas nimetatud OÜ 2(8)

M. kohustuse täitmist, kuna tegemist on ebaõige isikuga ja ebaõige summaga. Nimetatud ülekanne on sooritatud ligi kuu aega varem kui laenulepingus nimetatud väidetav laenuleping (02.03.2005) üldse sõlmiti. Hageja ei ole öelnud, et A.T. oleks täitnud OÜ M. eest võlakirjas nimetatud kohustuse või et võlakirjast nähtuks, et 150 000 krooni oleks OÜ M. asemel makstud pangakontole juba kuu aega varem A.T. poolt ära. Hageja kviitung ei tõenda, et kostja oleks saanud A.T. 500 krooni. Esitatud kviitung tõendab seda, et kostja on tasunud AS-le E. oma 06.12.2005 laenulepingust tuleneva võla, mis ei oma käesolevas asjas tähtsust. Lisaks osutab kostja sellele, et hageja on kohustuste täitmise tähtajana meelevaldselt märkinud üks aasta. Võlakirja järgi ei saa laenu tagastamise tähtaeg jõuda kätte varem kui kinnistu Põltsamaal on selle raha eest ostetud. Kuna kinnistu ostmine lõpule ei jõudnud, ei saa lugeda laenu tagastamise tähtaega saabunuks ja kostja ei ole viivituses. Samuti on arvutatud viivise määr ebaõige. Hageja võimalik nõue seonduvalt 04.02.2005 ülekandega (alusetu rikastumine) ja väidetavast 02.03.2005 laenulepingust on aegunud – nii tehingust kui alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg vastavalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 151 lg 1 järgi on kolm aastat. Hagi esitati kohtusse 04.03.2008, s.o pärast eelnimetatud tähtaega. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Hageja seisukoht kostja vastusele (tl 26-27) Hageja on nõuet loovutades täitnud VÕS § 170 sätestatud võlgnikule teatamise kohustuse, seetõttu loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud. Seda ei mõjuta kostja poolt nõudele vastu vaidlemine. Võlakirja sõlmimise aja osas selgitab hageja, et seadus ei keela võlakirja sõlmimast mistahes ajal, antud võlakiri sõlmiti põhjusel, et tekkis oht, et kostja ei ole suuteline oma võlgnevust likvideerima. Laenu tagastamise tähtaja osas – kuna võlakirjas nimetatud kinnistu omandamine ei olnud sel ajamomendil enam võimalik, siis oleks kostja pidanud koheselt pärast nimetatud asjaolude selgumist oma võlgnevuse võlausaldaja ees likvideerima. Arusaamatuks jääb kostja väide aegumise kohta, kui ta samas leiab, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja on vastavalt hea usu põhimõttele määranud kostjale kohustuse täitmise tähtajaks üks aasta lähtudes nõude suurusest ja asjaolust, et kostja laenas raha kinnistu ostuks. Kuna kohustus muutus sissenõutavaks 02.03.2006, siis vastavalt TsÜS § 146 lg 1 aegub nõue 02.03.2009. Hageja tunnistab eksimust viiviste arvutamisel, paludes kohtul välja mõista seadusjärgsed viivised ajavahemikul 02.03.2006-30.06.2006 ja alates 01.07.2006 9,75% aastas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. 12.11.2008 kohtuistung (tl 42-44) Kohtuistungil selgitas hageja, et nõue tuleneb kostja ja OÜ M. vahel sõlmitud võlakirjast, mille A.T. hagejale loovutas. A.T. esines füüsilise isikuna, ta sai raha OÜ-lt M. , ei esindanud teda. Võlakirja alusel kandis A.T. juba eelnevalt raha AS-i E. arveldusarvele. Hagejale ei ole teada, et selle raha eest oleks ostetud teine kinnistu AS E. nimele. Kostja esindaja S.K. selgituse järgi on 06.01.2006 ja 02.06.2006 kviitungitel võlakirja alusel makstud summa. Kostja maksis 714 000 krooni, sest kaks võlakirja liideti. A.T. on AS E. juhatuse liige ja ainuomanik, sellepärast kandis rahad sinna. 150 000 krooni vajas ühe kinnistu ostmiseks, ei saanud seda kinnistut ostetud, osteti teine kinnistu Otepääle. S.K. ostis selle A.T. firma AS E. nimele, aga maksis selle eest ise. Ostmiseks oli A.T. volitus. Vastavalt võlakirjale sai ostetud S.K. rahadega kinnistu, mis jagati kolmeks ja kinnistute müügist tuli suurem summa tagasi. A.T. on ära makstud, see on seotud selle teise uue võlakirjaga, selle järgi on asjad korras. See tehti pärast 02.03.2005. Kostja esitas kohtule tõenditena notariaalselt tõestatud 16.12.2003 AS E. volikirja S.K. volitamiseks, 22.05.2003 kinnistu jagamise avalduse, müügi- ja asjaõiguslepingu ja 10.05.2005 kinnistu jagamise, jagamise tulemusena tekkiva kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu, väljavõtte kinnistusregistri andmetest Tuulemäe kinnistu kohta, väljavõtte registriandmetest AS E. kohta (tl 57-72). 3(8)

Hageja seisukoht kostja esitatud tõenditele (tl 77) Hageja leiab, et kostja esitatud tõenditel puudub seos käesoleva hagimenetlusega – laenu andis kostjale A.T. isiklikult, mida kinnitab panga maksekorraldus, esitatud dokumendid kajastavad S.K. isiklikke tehinguid. Hageja ei pea põhjendatuks esitatud tõendite tsiviilasja materjalide juurde võtmist. 12.01.2008 kohtuistung (tl 85-87) Kostja lepingulise esindaja seletuse kohaselt on vaidlustamata rahaülekanne 04.02.2005 ja kostja tõendites esitatud (tl 57-72) ainuke kostja õigussuhe A.T., s.o kinnisvaraäri, kus A.T. oli AS E. juhataja ja kostja oli volikirja alusel AS E. esindaja. Nimetatud tõendite põhjal ületasid kulutused 150 000 krooni. 149 500 krooni oli ülekanne ja 500 krooni maksti sularahas, seda kostja ei vaidlusta. Ainult need äritehingud ongi, mille eest AS E. oli võlgu. Võlakirjas oli ekslikult nimetatud OÜ M. , kuid omandajaks oli ikkagi AS E. Laenulepingut ei ole kunagi sõlmitud ja kostja ei tahtnudki A.T. mingit äritehingut teha, vaid äriühinguga, mille esindaja oli A.T. See nõue tuleneb rahaülekandest, mille selgitus on „ülekanne“, see nõue on kantud juba varasemalt ja kostja on kohustuse täitnud. Hagi on aegunud nii tulenevalt võlakirjast kui ülekandest. Vastuseks kohtule märgib lepinguline esindaja, et võlakiri tunnistab, et võlg oli olemas, võlg iseenesest tuleneb ikkagi raha ülekandest. Hageja omandas nõude aasta tagasi, aga leiab, et nõue muutus sissenõutavaks kaks aastat enne seda, kui nõude omandas. Kaks aastat oli nõue sissenõutav, aga seda sisse ei nõutud. Kostja ei ole viidatud 15.01.2008 kirja kätte saanud. Kui hageja dokumentidest ei nähtu tähtaega, siis tuleb lugeda nõude esitamise tähtaeg möödunuks. Kostja esindaja S.K. seletuse järgi anti võlakiri välja, kuna A.T. eelnevalt oli kinnisvaratehinguid. S.K. ise ostis nende firmale kinnisvara. Ta pidi ostma veel ühe kinnistu, mis jäi ostmata, seetõttu anti välja võlakiri. Sel hetkel ei teinud tasaarvestust hagejale, kuna dokumentides kajastus, et tema on nende firmale kinnisvara soetanud. 150 000 krooni maksis S.K. isiklikult eelnevate kinnistute eest, siis ei pidanudki seda raha tagasi maksma. See võlakiri on kirjutatud teise kinnistu ostmiseks, mida ei ostetud. See raha maksti tagasi esimese ostu-müügi tehinguga 2005. aastal, kui AS E. müüs maha Tuulemäe kinnistu, mille S.K. oli ostnud. 150 000 krooni on tagasi makstud selle kinnistu edasimüügist saadud rahaga, müüdi maha kasumiga ja AS E. on selle raha tagasi saanud. Hageja esindaja märgib, et lepingute järgi maksis ostja AS E, mitte S.K. Ülekandelt on näha, et summa läks A.T. . Hagejad on laenulepinguna käsitanud võlakirja. Üks aasta on mõistlik aeg kinnisvara soetamiseks, kuna kinnisvara jäi üldse soetamata, pidi raha tagasi maksma. A.T. on kostjalt suuliselt nõudnud tagasimaksmist. Hageja on saatnud kostjale kirjaliku teate, et nõue tuleb tasuda. Hageja on saatnud ka võlanõude. Kostjalt nende suhtes mingit vastust ei tulnud. Kuna summa läks üle 04.02.2005 ja S.K. kirjutas võlakirja 02.03.2005, aegumistähtaega saab hakata lugema võlakirja koostamise päevast ja seega hagi koostatud enne aegumistähtaega. Hageja jääb selle juurde, et andsid mõistliku tähtaja võla tasumiseks ja sellest ajast tuleb hakata lugema aegumise tähtaega. Kostja oli teadlik nõudest, kuna ta faksis hagejale dokumendi, mis materjalide hulgast välja jäeti (kviitungid tl 10). Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada täielikult. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et AS E. sai 04.02.2005 maksekorralduse alusel 149 500 krooni ja sularahas 500 krooni ning et nimetatud summa võlgnemise kohta andis S.K. kostja esindajana võlakirja. Poolte vahel on vaidlus asjaolude üle: kes on kohustuse täitmise nõudmisel õigustatud isikuks ja kas kohustus on üldse olemas. Kuna antud asjas on kostja taotlenud nõudele aegumise kohaldamist, peab kohus enne nõude sisulist hindamist võtma kõigepealt seisukoha aegumise küsimuses. Kostja on seisukohal, et hageja väidetav nõude on aegunud nii juhul, kui nõue tuleneb lepingulisest suhtest (TsÜS § 146) kui ka siis, kui see on käsitatav alusetu rikastumisena (TsÜS § 151 lg 1). Enne nõude aegumise kohta seisukoha võtmist tuleb tuvastada aegumise kohaldamise eelduste olemasolu, s.h 4(8)

lahendada küsimus nõude alusest, kuna tehingust tuleneva ja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja algus on seotud erinevate sündmustega. Aegumise nõude aluse osas leiab kohus, et kuna hageja esitas oma nõude kostja 02.03.2005 võlakirjale kui tehingule tuginedes, kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS-s tehingust tuleneva nõude aegumise kohta sätestatu. Tulenevalt TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1 puudub kohtul õigus ilma hageja sellekohase taotluseta hinnata hageja võimalikku nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, m.h sellise nõude aegumist. TsMS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsMS § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna antud asjas esineb kaks võimalikku kohustuse tekkimise alust - 04.02.2005 maksekorraldus 149 500 krooni ülekandmine ja sularaha 500 krooni andmine ning kostja 02.03.2005 võlakiri, peab kohus vajalikuks selgitada järgmist. Kohus nõustub hagejaga, et kostja võlakiri on võlatunnistus, samas ei ole antud juhul tegemist mitte VÕS §-is 30 reguleeritud konstitutiivse võlatunnistuse vormiga vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on 19.10.2004 otsuses nr 3-2-1-101-04 selgitanud VÕS §-is 30 sätestatud võlatunnistuse olemust, märkides, et VÕS §-is 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Riigikohus asus 06.09.2006 otsuses nr 32-1-69-06 seisukohale, et poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus leiab, et antud asjas ei ole tuvastatav poolte tahe luua võlatunnistusega esialgsest põhikohustusest sõltumatut kohustust, seega on võlakirja näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis on kehtivussõltuvuses selle aluseks olevast põhikohustusest. Riigikohus selgitas 01.10.2008 otsuses nr 3-2-1-63-08, et deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele kohaldub põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb põhikohustuse (mis tuleneb kostjale raha kokku summas 150 000 üleandmisest) täitmise tingimuste, siit tulenevalt ka nõude aegumistähtaja väljaselgitamisel, lähtuda kostja võlakirjas märgitust. Kohtu sellist järeldust kinnitab kostja seletus, et võlakiri anti välja selgitamaks 04.02.2005 ülekannet, millega laekus 149 500 krooni hagejalt kostja kontole ning 500 krooni laekus sularahas (tl 83, 85), seega tuleneb poolte tahe seoses algse tehinguga võlakirjast. Võlakirjast nähtuvalt on kostja saanud laenu, mille tagastamise tähtajas ei ole pooled kokku leppinud. Samas tuleneb võlakirjast, et laenu kasutatakse kinnistu ostmiseks aadressil Jõgevamaa, Põltsamaa linn, X 11. Kohus leiab, et pooled on täitmise tähtaja sidunud laenu kasutamise sihtotstarbega. Seega kuna antud juhul eelnimetatud kinnistut ei omandatud, pidi kostja laenu tagastama pärast kinnistu omandamise võimatuse selgumist, kuna langes ära laenu kasutamise vajadus. Kuivõrd kohtumaterjalidest ei nähtu, et kostja oleks laenuandjat teavitanud kinnistu omandamise võimatusest, samuti ei ole tuvastatav, millisest hetkest alates sai hageja antud asjaolust teadlikuks ehk millal nõue tegelikult sissenõutavaks muutus, tuleb kohustuse sissenõutavuse üle otsustamisel lähtuda VÕS § 82 reguleeritust. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Sama paragrahvi lõike 7 esimese ja kolmanda lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast § 82 lg 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Hageja on pidanud mõistlikuks tähtajaks üks aasta alates võlakirja andmisest, kohustus muutus seega sissenõutavaks alates 02.03.2006. Kohus leiab, et arvestades laenu kasutamise otstarvet ja kinnisvaratehingute tegemiseks kuluvat aega, 5(8)

tuleks antud juhul laenu tagastamiseks mõistlikult vajalikuks ajaks lugeda neli kuud alates laenu saamisest, s.o laen tuli tagastada hiljemalt 04.06.2005 ning alates 05.06.2005 muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks. Lähtudes TsÜS § 146 lg 1 oleks hageja nõue aegunud 05.06.2008, kuid nõude aegumine peatus tulenevalt TsÜS § 160 lg 1 hagi esitamisega kohtule 04.03.2008. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja taotlus aegumise kohaldamiseks jätta rahuldamata. Kostja lepingulise esindaja kohtuistungil tehtud tähelepaneku kohta, et nõue oli kaks aastat sissenõutav, aga seda sisse ei nõutud, osutades seega sellele, et hageja ei käitunud nõuet esitades kooskõlas hea usu põhimõttega, märgib kohus järgmist. Riigikohus on mitmes oma lahendis (3-2-1-70-03, 3-2-1-109-06) selgitanud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning et seda võiksid õigustada vaid erandlikud asjaolud. Käesolevas asjas ei ole pooled selliseid asjaolusid välja toonud. Kuna kohus ei tuvastanud nõude aegumist, analüüsib kohus järgmisena poolte väiteid ja esitatud tõendeid hageja nõude olemasolu tuvastamiseks. Kohtumenetluses on kostja esitanud mitmeid vastuväiteid nõude esitamiseks õigustatud isiku osas. Esiteks leidis kostja, et kuna hageja ei ole esitanud nõudeõiguse loovutamise lepingut, siis ei ole nõudeõiguse loovutamist toimunud ja tegemist hagejaga, kellel ei ole nõuet kostja vastu. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et kuna kostjale on nõuetekohaselt loovutamisest teatatud, siis VÕS § 170 kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud. Järgnevalt viitas kostja sellele, et võlakirjas on ekslikult märgitud OÜ M. , tegelikult oleks õige AS E. Kostja lepingulise esindaja seletuse järgi oli ülekanne, mida ei vaidlustata ja kostja tõendites esitatud (tl 57-72) dokumendid ainus kostja õigussuhe A.T. ning kostja ei tahtnudki A.T. mingit tehingut teha, vaid äriühinguga, kelle esindajaks A.T. oli. Kohus leiab kostja seletuste põhjal, et tema vastuväite sisuks on see, et tulenevalt võlakirjast kuulub hagejale loovutatud nõue tegelikult AS-le E, mitte A.T. isiklikult, seega saab antud juhul nõude loovutajaks olla AS E, mitte A.T.. Hageja esindaja kinnitas istungil, et nõue tuleneb OÜ M. ja kostja vahel sõlmitud võlakirjast, A.T. esines füüsilise isikuna, ta sai raha OÜ-lt M. , aga ei esindanud teda. Kohus, kaaludes esitatud tõendeid, leiab, et nõue kostja vastu kuulus enne loovutamist A.T. . Seda asjaolu tõendab 04.02.2005 maksekorralduse (tl 9), mille järgi on 149 500 krooni makstud A.T. isiklikult arveldusarvelt, kuigi äriühingu majandustehinguna tehtuna oleks olnud tavapärane, et AS-i E. kohustuse täitmisena oleks maksjaks olnud AS E. Eelduslikult tasuti ka 500 krooni sama isiku poolt. Kostja ei ole esitanud arvestatavaid tõendeid oma väidete tõendamiseks. Antud asjas ei ole kumbki pooltest vaidlustanud seda, et raha saajaks oli AS E. ning et S.K. andis võlakirja välja AS-i E. esindajana, seega kostja nimel. Seevastu kostja esindaja viidatud AS-i E. volikirjast (tl 57-58), kinnistu jagamise avaldusest, müügi- ja asjaõiguslepingust (tl 59-63) ning kinnistu jagamise, jagamise tulemusena tekkiva kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust (tl 64-68) ei nähtu seos kostjaga, seega ei ole võimalik nimetatud dokumentide põhjal hinnata AS-i E. ning A.T. või väidetavalt AS-i E. vahelist suhet. Kostja esitatud dokumentidest nähtubki üksnes, et AS E. volitab S.K. teatud toiminguteks ja et S.K. on talle antud volituse alusel teinud AS-i E. nimel paar tehingut. Antud asja kontekstis annavad nimetatud dokumendid ja menetluse käigus antud seletused vaid alust möönduseks, et S.K, A.T. ja AS-i E. vahel olid pikaajalised ja mitmetasandilised suhted. Kohus leiab, et see asjaolu ei ole piisav, väitmaks tõsikindlalt, et 150 000 krooni laenas kostjale (s.o AS-le E) A.T. AS-i E. esindajana ning kostja esindaja tõendid tuleb lugeda mitteasjakohasteks. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et laenu tagastamise nõue kuulus A.T. , kes loovutas selle hagejale. Järgmisena hindab kohus kostja väidet selle kohta, et kohustus on täidetud, seega puudub hagejal nõue kostja vastu. Kostja on kohtumenetluse käigus muutnud oma seletusi nõude olemasolu kohta. 12.01.2009 kohtuistungil kostja lepingulise esindaja antud seletuse järgi on raha ülekandest tulenev 6(8)

nõue kantud juba varasemalt ja kostja on kohustuse täitnud (tl 85). Kostja seadusliku esindaja seletuse kohaselt anti võlakiri välja, kuna A.T. oli eelnevalt kinnisvaratehinguid. S.K. ise ostis nende firmale kinnisvara, ta pidi ostma veel ühe kinnistu, mis jäi ostmata, seetõttu anti välja võlakiri, et tema on võlgu. Tol momendil ei teinud ta tasaarvestust hagejale, kuna dokumentides kajastus, et ta on nende firmale kinnisvara soetanud. Võlakirjas märgitud raha maksti tagasi esimese ostu-müügi tehinguga 2005. aastal, kui AS E. müüs maha Tuulemäe kinnistu, mille S.K. oli ostnud (tl 86). Kostja kirjalike seisukohtade järgi, kuna võlakirjas märgitud tehingut ei olnud võimalik teostada, siis tasaarvestati 150 000 krooni varasemate kulutuste katteks (tl 84). Kohus leiab, et kostja poolt 02.03.2005 võlakirjas tunnistatud kohustuse täitmine ei ole tõendatud. Kostja võlakirja kui nn deklaratiivse võlatunnistusega kinnitab võlgnik olemasolevat kohustust ja seega loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Sellise võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on üldjuhul tõendamiskoormise muutumine – alates võlatunnistuse andmisest peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus rõhutab siinkohal taas, et antud asjas on kostjaks (võlgnikuks) AS E. Võlakirjast tuleneva kohustuse täitmise tõendamiseks viitavad kostja esindajad aga AS-i E. ja isiklikult S.K. vahel toimunud tehingutele, omamata seejuures isegi selgust, millisel alusel konkreetselt nad loevad võlakirjast tuleneva nõude täidetuks – varem kantud kulutuste arvel tehtud tasaarvestuse või hiljem toimunud tehingust saadud kasu arvel. Kuna kohus on eespool asunud seisukohale, et kostja esindaja esitatud dokumentidel AS-i E. ja S.K. vaheliste tehingute kohta puudub otsene või selgelt tuvastatav seos käesoleva vaidlusküsimusega ning kostja ei ole esitanud teisi tõendeid, mis tõendaksid võla puudumist või et võlg on tasutud, tuleb lugeda hageja nõue tõendatuks ja kostjalt tuleb välja mõista põhivõlgnevusena 150 000 krooni. Käesolevas asjas tehtud otsus ei mõjuta S.K. tehingust või alusetust rikastumisest tulenevate võimalike nõuete esitamist AS-i E. vastu. Hageja taotleb kostjalt lisaks põhinõudele seadusjärgse viivise välja mõistmist alates 02.03.2006 kuni kogu võlasumma tasumiseni (tl 40). Kuigi kohus luges eespool kohustuse sissenõutavuse algusajaks 05.06.2005, lähtub kohus kostja huve ja õigusi arvestades hageja poolt viivisearvestuse algusena taotletud tähtpäevast. Hageja esitas kohtule 12.11.2008 viivisearvestuse ajavahemiku 02.03.200612.11.2008 kohta. Hageja on viivisearvestuses eksinud VÕS § 94 lg-st 1 tuleneva intressimäära kohaldamisel – osutatud sätte järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja