Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Vastavalt TsMS § 218 lg-le 4 võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja laenas 18.09.1998 kostjale 75 000 USD, mille kohta tehti võlakiri laenu tagastamise tähtajaga 18.03.1999. Intressiks oli kuue kuu eest 4 500 USD ehk iga kuu eest 750 USD. 29.09.1998 laenas hageja kostjale 111 000 USD võlakirjade alusel, kus ühe laenu tagastamise tähtajaks oli 29.02.1999, intressiga 58 000 USD, ühe kuu eest 580 USD ja teise tagastamise tähtajaks 29.03.1999, intressiga 53 000 USD, ühe kuu eest 530 USD. 11.04.2000 laenas hageja kostjale 7000 USD tagastamistähtajaga 11.12.2000. Kostja ei ole hagejale ühtegi laenu tagastanud. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 193 000 USD ja tasumata intressi 10 580 USD, kogusummas 203 580 USD, mis Eesti Panga 10.07.2007 kursi kohaselt on (1 USD=11,464 krooni) 2 333 841 krooni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivised vastavalt VÕS §dele 94 ja 113 perioodi 01.07.2004-01.07.2007 eest kogusummas 56 384,5 USD ehk 646 386 krooni ja kohtukulud. Nõue ei ole aegunud TsÜS § 146 lg 4 kohaselt. Kuna kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, on aegumise tähtaeg 10 aastat. Hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidavalt laenu tagastamist. 20.03.08 kohtuistungil möönis hageja, et kui kostja rikkumine ei oleks tahtlik, oleks hagi aegunud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel kolme aasta möödumisega nõuete sissenõutavaks muutumisest. Võlgnik tasus viimase makse 13.08.2002, TsÜS § 158 alusel aegumine katkes, kuid ka sellest ajast on möödas enam kui kolm aastat. TsÜS § 160 lg 2 alusel peatus hagi aegumise tähtaeg pankrotiavalduse esitamisega 12.01.2005, milline nõue lahendati Tallinna Linnakohtu määrusega 28.02.2005, mis jõustus 19.09.2005 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega. Kuigi TsÜS § 168 lg 1 alusel ei arvestata aegumistähtaja hulka aegumise peatumist, on hagi aegunud 19.04.2006 seisuga, sest alates 13.08.2002 kuni pankrotiavalduseni 12.01.2005 oli möödunud 2 aastat ja 5 kuud. Pärast kohtumääruse jõustumist 19.09.2005 jätkus aegumine 7 kuu jooksul ning seega aegus nõue 19.04.2006. Hagi esitati üle aasta hiljem. Hageja esitas hagis valeandmeid. 29.09.1998 võlakiri, millega hageja laenas kostjale 53 000 USD, on rahatu. Hageja pidi nimetatud võlakirja hävitama, kuna tehti uus võlakiri sama kuupäevaga 58 000 USD kohta. Kostja võtab õigeks, et 18.09.1998 laenas ta hagejalt 75 000 USD, 29.09.1998 laenas 58 000 USD ja 11.04.2000 laenas 7000 USD. Lisaks sellele oli kostjal võlakohustuseks hagejale ka laenuleping 05.09.1998 38 000 USD. Seega laenu kogusumma oli 178 000 USD. Kostja tagastas 23.10.1998–13.08.2002 hagejale 213 000 USD, mis on laenusummad koos viivistega. Seega on kostja oma kohustused hageja ees täitnud. 2(4)

Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud Salnikovi kanda.

TsMS § 162 alusel Valeri

TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat; lõike 4 kohaselt on lõikes 1 märgitud nõude aegumise tähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Sellest sättest tulenevalt on hagejal nõudeõigus kostja vastu ka pärast kolme aastase aegumistähtaja möödumist, kui kostja rikkus maksmise kohustust tahtlikult. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja tahtlusena tuleb tõlgendada asjaolu, et hageja nõudis kostjalt laenu tagastamist aastate jooksul pidevalt. Sellise tõlgenduse korral puuduks võimalus aegumise institutsiooni kohaldamiseks. TsÜS § 146 lg 4 sõnastusest ei saa tuletada hageja seisukoha õigsust aegumise tõlgendamiseks nimetatud sätte alusel selliselt nagu seda teeb hageja. Sellise tõlgenduse korral muutuks küsitavaks aegumise mõiste ja otstarve. Aegumine tähendab nõudeõiguse teostatavuse kadumist teatud aja möödumise tõttu. Aegumise saabumisega on võlgnik õigustatud sooritusest loobuma. Aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki. Mida kauem võlausaldaja oma nõudeõiguse teostamisega viivitab, seda raskemaks võib muutuda õigusliku olukorra selgitamine. Aegumine sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigeaegselt maksma panema. On tõendatud, et hageja nõudis kostjalt hagetavat laenu pankrotiavalduse esitamise kaudu, kuid pankrotimenetlus lõpetati nõude ebaselguse tõttu. Sellest lahendist pidi hageja aru saama, et ta peab laenu tagasi maksmata jätmist kostja poolt tõendama, kuna kostja vaidlustas selle asjaolu, nagu ka käesolevas asjas, kinnitades, et on laenu hagejale tagastanud. Hageja ei tõendanud, et nõudis kostjalt laenu tagastamist pärast pankrotimenetluse lõpetamist. Arvestades asjaolusid kuulub aegumine kohaldamisele ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused Valeri Salnikov palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta kohtukulud kostja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja ei andnud sisulist hinnangut hageja nõuetele, mis on vastuolus Riigikohtu praktikaga (RK nr 3-2-1-12-99). Vaidluses tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega. Kohus ei põhistanud, miks ei ole kostja poolt kohustuste täitmata jätmine tahtlik ja miks ei saa kohaldada 10-aastast aegumistähtaega. Kohtu väide, et hageja on süüdi tähtaja möödalaskmises, kuna pärast pankrotimenetluse lõppemist ei pöördunud hageja kaua aega kohtusse, ei oma tähtsust hagi 10-aastase aegumistähtaja korral. On õige, et 3-aastane tähtaeg on kehtestatud tsiviilkäibe korrastamiseks. Samas jääb selgusetuks, milleks kehtestas seaduseandja 10-aastase aegumistähtaja ja millistel juhtudel seda kohaldatakse. Hageja ei pöördunud pikka aega kohtusse, kuna tal puudusid vahendid, et maksta riigilõivu ja teisi kohtukulusid. Hageja oli teadlik, et tal on õigus esitada hagi 10 aasta vältel. Pärast pankrotimenetlust kogus hageja raha kohtukulude katteks. Vastus apellatsioonkaebusele Erik Bondaruk ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus aegumise

3(4)

kohaldamise kohta on õige ja kaebuse väited ei anna alust aegumise kohaldamise osas maakohtust erinevate järelduste tegemiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Käesolevas asjas on maakohus teinud TsMS § 449 lg 3 järgi kostja taotlusel otsuse aegumise kohaldamise kohta. Hageja esitatud võlakohustuste järgi oli viimase võla tagasimaksmise tähtaeg 11.12.2000. TsÜS § 147 lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega algas aegumistähtaeg hiljemalt 12.12.2000. Kostja on väitnud, et ta on võlakohustuste järgi viimati tasunud 13.08.2002. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamiseks on ka nõude osaline tasumine. Seega algas nõude aegumine uuesti 14.08.2002. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 oli nõude aegumistähtajaks 3 aastat. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi esitamisel 08.08.2007 oli hagi aegumise 3 aastane tähtaeg möödunud. Apellant seda kaebuses vaidlustanud ei ole. Ebaõige on apellandi väide, et nõude suhtes kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10 aastane aegumistähtaeg, kuna kostja on rikkunud oma kohustust tahtlikult. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus on õige, et kostja poolt tahtlik kohustuse rikkumine ei ole tõendatud. Ainuüksi asjaolu, et kostja väidetavalt ei ole pikema aja vältel kohustust täitnud, ei tähenda, et tegemist oleks tahtliku rikkumisega. Kostja on hageja nõudele vastu vaielnud, mille tõttu keeldus kohus enne käesolevat menetlust pankrotimenetluse algatamisest kostja suhtes. Hageja poolsed subjektiivsed asjaolud, nagu näiteks raha puudumine riigilõivu tasumiseks, ei mõjuta nõude aegumist. Kuna tegemist oli kostja taotlusel tehtud otsusega aegumise kohaldamise osas, siis ei pidanud maakohus andma hinnangut hageja nõudele sisuliselt. Apellandi vastavasisuline väide on ebaõige. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta seoses kaebuse rahuldamata jätmisega apellandi kanda.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Imbi Sidok

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.