Võlaõigus › Võõrandamislepingud

XXXXXXXXXX.

Hageja leidis, et kostja kingisaajana on näidanud üles jämedat tänamatust, paigutades hageja pettuse teel ja vastu hageja enda tahtmist, hooldekodusse ning hageja taotles tunnistada 07.01.2004 kinkeleping tühiseks ja taastada sellele eelnenud olukord. 16.07.2007 ja 13.09.2007 avaldustega hageja muutis hagi alust, leides, et tegemist oli müügilepinguga. Müügitehing on tühine, kuna hageja müüs korteri otsusevõimetuna. Hageja ei saa kõikidest asjadest aru samamoodi, nagu teised inimesed, mida võib hageja arvates tõlgendada ajutise vaimutegevuse häirena, kuigi hageja peab ennast iseseisvaks töö- ja eluvõimeliseks inimeseks. Alkoholi liigtarvitamise tõttu on hageja sõltuvuses oma vennast. Korteriomandi, mille väärtus oli 330 000 krooni, müümine 30 000 krooni eest on vastuolus heade kommetega. Hageja taotles tunnistada 07.01.2004 näilise kinkelepinguna sõlmitud varjatud ostu-müügitehing tühiseks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tühise tehingu alusel saaduna 300 000 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. 07.01.2004 kinkeleping vastas sisult müügilepingule. Hageja korteri erastamiseks vajaliku raha ja lepingu sõlmimisega seonduvad kulutused maksis hageja eest kostja. Lisaks on kostja paljude aastate jooksul suures osas pidanud hagejat ülal, maksnud temaga seotud kulutusi (eluasemekulud, väärteotrahvid, taskuraha). Kinkelepingu sõlmimisega hageja võlg kostja ees kustutati, seega ei toimunud omandi üleandmine kostjale tasuta. Kinkelepinguga varjati müügitehingut. Isegi juhul, kui käsitada tehingut kinkelepinguna, ei ole hagi rahuldamiseks alust. Kinkelepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud, sest hageja ei ole kostjale esitanud kinkelepingust taganemiseks notariaalselt tõestatud avaldust ühe aasta jooksul ajast, mil ta taganemise õiguse tekkimisest teada sai või pidi teada saama. Kostja ei ole hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Kostja oli sunnitud korraldama hagejale võimaluse saada riiklik ülalpidamine ja koht hooldekodus, kuna alkoholismi tõttu hageja ei olnud pikema aja jooksul võimeline töötama ja endale elatist hankima ega isegi enda eest elementaarselt hoolitsema. Kostja ei ole sundinud hagejat allkirjastama lepingut, millega kostja võttis endale kohustuse hagejat rahaliselt toetada.

2(9)

Kinkelepingu tühistamiseks pettuse või eksimuse tõttu puudub alus, kuna hageja ei ole kostjale notariaalselt tõestatud avaldust selleks ettenähtud 6 kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest, teinud. Samuti pole kinkelepingu sõlmimisel pettust ega eksimust esinenud. Vastupidist hageja tõendanud ei ole. Kumbki lepingupool on saanud ühe eksemplari kinkelepingust. Korteri omandiõiguse kostjale üleandmise otsus oli hageja poolt läbimõeldud ja planeeritud otsus, kuid põhines seaduse mittetundmise tõttu valearvamusel. Kostja igakülgne abi ja rahaline toetus, mille tõttu hageja väidetavalt oli kostjast sõltuvusseisundis, ei ole tehingu tühisust kaasa toov asjaolu. Tehing ei olnud hagejale kahjulik. Kostja poolt hageja kasuks tehtud kulutused on oluliselt suuremad, kui 30 000 krooni. Hageja sai aru, et ta ei ole oma elukommete tõttu võimeline korterit omandama ega seda üleval pidama, mistõttu omandas ta korteri juba algselt eesmärgiga see edasi anda kostjale. Pärast korteriomandi üleminemist kostjale hageja jätkas ohjeldamatut alkoholitarbimist, mille tulemusena tema tervislik seisund halvenes sedavõrd, et hageja polnud võimeline adekvaatselt hindama oma käitumist. Kostja korraldas hagejale vajaliku taastusravi. 12.10.2008 kirjalikus avalduses kohtule kostja täpsustab, et pooled sõlmisid 07.01.2004 siiski kinkelepingu, mitte müügilepingu. Tehingu müügilepinguna käsitlemise korral ei oleks see vastuolus heade kommetega, sest pooled määravad müügilepingus hinna kokkuleppel, arvestades muu hulgas omavahelisi isiklikke ja varalisi suhteid. Madal müügihind ei muuda müügilepingut heade kommetega vastuolus olevaks ja tühiseks. Esimese astme kohtu otsus 23.09.2008 otsusega Harju Maakohtu jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Asjas puudus vaidlus, et hageja ostis 13.08.2003 notariaalselt tõestatud ostumüügilepinguga Tallinna linnalt korteriomandi Tallinnas XXXX x – x hinnaga 8640 krooni ja 14.11.2003 kanti M. J. korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Xxxx x-x korteriomandi omandamisega ja hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmise kulud tasus hageja eest täies ulatuses kostja J. J.. 07.01.2004 vormistati notariaalselt tõestatud kinkeleping, millega M. J. kinkis XXXX x – x korteriomandi J. J.le, tehingukulud kandis kostja ja 11.03.2004 kanti kinnistusraamatusse XXXX X – X korteriomandi omanikuna J. J.. 2004 detsembris asus M. J. XXXXX XXXXXXXXXXXXX, mille likvideerimise järel elab hageja alates 2006 märtsist XXXXXXXXX XXXXXXXXXX. 15.04.2005 kostja J. J. võõrandas korteriomandi Peeter Kukele 330 000 krooni eest. Poolte vahel oli vaidlus tehingu tegeliku sisu ja tehingu tühisuse üle. Pooled vormistasid 07.01.2004 notariaalselt tõestatud kinkelepingu. Kostja oli seisukohal, et kinkelepingul on küll müügilepingu tunnuseid, kuid vastavalt poolte ühisele tahtele sõlmiti siiski kinkeleping. Hageja esialgses hagiavalduses taotles tunnistada kinkeleping tühiseks, viidates kinkija õigusele kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja näitab üles jämedat tänamatust kinkija vastu. Menetluse käigus nõuet muutes hageja loobus tuginemast kinkelepingust taganemisele ning asus seisukohale, et kinkelepingu näol on tegemist varjatud müügitehinguga, mistõttu kinkeleping kui näilik tehing on tühine. Varjatud tehinguna sõlmitud müügilepingu sõlmis hageja otsusevõimetuna. Kuna tehing oli hagejale selgelt kahjulik, tuleb hageja otsusevõimetust eeldada. Samuti on 330 000 kroonise väärtusega korteri müümine 30 000 krooni eest vastuolus heade kommetega, mistõttu müügitehing on hageja arvates tühine. 09.05.2008 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt ei olnud 07.01.2004 M. J.l tema vaimse tervise seisundi tõttu takistusi oma tegude tähenduse mõistmiseks ega

3(9)

nende vastavalt sellele arusaamisele juhtimiseks. Samuti ei esinenud psüühikahäiret, mis oleks välistanud tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Kohus konsulteerinud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud eksperdiga, jättis rahuldamata hageja taotluse täiendava kliinilise neuropsühholoogia alase ekspertiisi tegemiseks. 2008 kevadel ekspertiisi käigus oli eksperdi käsutuses kogu olemasolev meditsiiniline dokumentatsioon hageja tervisliku seisundi ja käitumise kohta ning objektiivseid andmeid hageja tervise kohta ei ole võimalik juurde hankida. Tunnistaja, J. Ž.., kes on hagejaga suhelnud juba 1994 aastas, on märkinud, et alates 1998-1999 töölt lahkumisega algas M. J. allakäik. M. J. oli kergesti mõjutatav, ta usaldas venda jäägitult, kuid oli võimeline aru saama, kui talle midagi selgitati. 2004 suvel-sügisel oli M. J. tunnistajale rääkinud, et J. J. oli palunud M. astuda mingeid samme, kindlustamaks, et korter ei lähe riigile, kui M. midagi juhtub. Milliseid samme konkreetselt, seda hageja ei selgitanud. Tunnistaja ütlused kinnitasid eksperdi tuvastatut, et hageja võis küll tehingu sõlmimise ajal mitte olla teadlik kõikidest asjaoludest, kuid see ei olnud põhjustatud tema vaimutegevuse rikkest, psüühikahäirest ega muust seisundist, mis välistanuks võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Seega oli M. J. otsusevõimeline. Tunnistaja Ž. ütlustest nähtuvalt oli hageja ka notari juures võimeline aru saama tehingu tähendusest, mistõttu ei ole õiged hageja väited, et sai tehingu sisust teada alles 2005 kevadel. Eeltoodust ei leidnud tuvastamist, et hageja oleks teinud endale kahjuliku tehingu ja et seetõttu tuleb hageja otsusevõimetust eeldada. Menetluse käigus ei leidnud tõendamist hageja väide, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping varjas müügitehingut. Tehingu tegemisega seotud hageja väited on ebajärjekindlad, üksteist välistavad ja otsitud. Ühelt poolt on hageja väitnud, et ta oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu. Samuti on hageja väitnud, et tal puudus üldse tahe korteri mistahes viisil võõrandamiseks. Teisalt on hageja leidnud, et tegemist oli varjatud müügitehinguga, sest korteri kostjale kinkimisega kostja kustutas hageja võlgnevuse. Sellest väitest järelduvalt pidi hagejal olema kostjaga ühine tahe sõlmida kinkeleping müügilepingu varjamiseks. Samas hageja positsioon kinkelepingu näilisusest ja varjatud müügitehingust on kunstlikult konstrueeritud hagejale riigi õigusabi korras määratud uue esindaja poolt ning see ei vasta poolte tegelikule tahtele tehingu tegemise ajal ega tehingu majanduslikule sisule. Hageja ja kostja on allkirjastanud ühtse dokumendina koostatud korteriomandi notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu. Tulenevalt TõS § 11 lg 2 tuleb võimalikud kahtlused tehingus osaleja teo- või otsusevõime suhtes kajastada notariaalaktis. Sama seaduse § 18 lg 1 paneb notarile kohustuse selgitada välja osalejate tahe ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti peab notar osalejatele selgitama tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Hageja ei ole tuginenud tõestamistoimingu tühisusele ega esile toonud, et notar oleks oma ametikohustusi rikkunud ja jätnud enne tehingu tõestamist muu hulgas hageja tahte välja selgimata või selgitamata tehingu tähendust ja õiguslikke tagajärgi. Hagiavaldusest nähtub hoopis vastupidine: notar küll jagas pooltele selgitusi, kuid hageja ei saanud väheste õigusteadmiste tõttu notari selgitustest aru. Mingeid kahtlusi osalejate teovõi otsusevõime osas dokument ei kajasta. Tõestatud lepingust nähtus, et notariaalakt on osalejatele akti tõestaja juuresolekul ette loetud, antud enne heakskiitmist osalejatele läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja akti tõestaja juuresolekul alla kirjutatud. Lepingule alla kirjutamine on käsitatav otsese tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 2 mõttes. Hageja ja kostja pidid olema teadlikud, et vormistasid kinkelepingu ning lepingule alla kirjutamisega väljendasid otseselt tahet sõlmida just kinkeleping. Kinge on üldlevinud ja ka õiguskaugele isikule lihtsalt arusaadava sisuga mõiste. Kinkeleping on oma olemuselt tasuta leping. Mingit kostja vastusoorituse kohustust vaidlusalune kinkeleping ei kajasta. Hageja on

4(9)

esimeses hagiavalduses olnud seisukohal, et tegemist on kinkelepinguga. Alles vastusena kostja vastuväidetele, et kinkelepingul olid müügilepingu tunnused ning et hageja ei ole kinkelepingust tähtaegselt ja nõuetekohaselt taganenud, konstrueeris hageja uus esindaja varjatud müügitehingule tugineva uue hagi aluse. Hageja väited varjatud müügitehingust on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti ei ole tõendatud kostja esialgses vastuses esitatud väited, et kinkelepingu sõlmimisega kustutati hageja võlad kostja ees. Kostja on hiljem sellest seisukohast taganenud. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, millest nähtuks, et kostja (või hageja ise) oleks pidanud hageja eest tasutud summade kui hageja võla üle arvestust, et hageja oli teadlik võla suurusest ja võla kostjale tasumise kohustusest. Samuti ei tulene tõenditest seda, et kostja oleks hageja eest kohustusi täitnud hageja palvel. Asja materjalidest nähtuvalt pidas kostja enda kui vanema venna moraalseks kohustuseks alkoholisõltuvuses noorema venna eest hoolitsemist ja tema eest võlgade tasumist, et vältida hageja elukohaks oleva korteri sundvõõrandamist. Ka tunnistaja Ž. ütlustest nähtuvalt hageja pidas kostja rahalist abi hagejale tagastamatuks abiks, mitte laenuks. Mingit dokumenti, millest nähtuks hageja võlg kostjale ja tehingu järel selle kustutamine, koostatud ei ole. Seega ei saanud hagejal olla tahet ja eesmärki tehingu tegemise kaudu vabaneda võlgnevusest kostja ees. Kinkelepingut ei muuda müügilepinguks see, kui kinkelepingu ajendiks on kinkija tänu- või võlatunne kingisaaja ees või kui kingisaaja leiab, et kinkija heaks tehtud kulutused on kinke saamisega ennast ära tasunud. Kinkelepingu kvalifitseerimine näiliseks, müügitehingu varjamiseks tehtud tehinguks eeldab, et varjatud tehingu tegemiseks oli poolte ühine tahe. Poolte käitumine enne tehingut ja selle järgselt näitab, et kostja pidas enda moraalseks kohustuseks abistada venda, kes eluga ise väga hästi toime ei tulnud, hageja hindas kostja abi. Nii tunnistaja J. Z. ütlused kui ka kostja saadetud kiri hagejale 2006 kevadel lubasid järeldada, et M. J. oli asotsiaalse eluviisiga, kes juba enne tehingut pikema aja jooksul ei hoolitsenud enese ega korteri heakorra eest. Kohtutoimikus olevad maksekorraldused näitavad, et juba 2001, s.o. enne korteri erastamist, J. J. ja tema abikaasa E. J. tasusid hageja eest vaidlusaluse korteriga seotud makseid. Tunnistaja Ž. ütlustest nähtuvalt sõlmis hageja kinkelepingu seetõttu, et uskus kostja väiteid, mille kohaselt hageja peab astuma samme, et välistada korteri jäämine riigile juhul, kui hagejaga midagi juhtuma peaks. Asjaolu, et nimetatud väitega on kostja loonud hagejale valearusaama, ei vasta tõele. Tõenäoliselt just selliselt põhjendas kostja hagejale tehingu vajadust. Hagejal endal puudusid vahendid korteri erastamiseks ning korteri erastamise toimingute ja korteriomandi seadmise eest tasus kostja. Kostja 2006 kirjas hagejale on kostja märkinud, et pidas korterit tegelikult endale kuuluvaks alates hetkest, kui kostja tasus hageja eest korteri erastamistoimingute tasu. Samas on kiri kirjutatud rohkem kui kaks aastat pärast tehingut kui poolte suhted olid muutunud äärmiselt halvaks. Kibestumise ja solvumisega ning rohkem kui kaks aastat pärast tehingut kirjutatud kiri ei tõenda, et kostjal oli tehingu tegemise ajal tahe sõlmida varjatud müügitehing. Olukorras, kus hageja üksnes tänu kostjast venna abile omandas korteri, kuid ei tulnud ka selle ülalpidamisega ise toime, on mõistetav, et kostja soovis hageja korterisse investeeritud vahendeid mitte lasta asjatult võõraste kätte minna. Sisuliselt hageja kinkis kostjale korteri, mille kostja eelnevalt oli ise hagejale ostnud. See asjaolu ei anna aga alust lugeda kinkelepinguna vormistatud tehingut müügitehinguks. 28.04.2005 allkirjastatud lepingu kinnitusest nähtuvalt on pooled kokku leppinud lähisugulaste vahelise tavapärase ülalpidamiskohustuses, mis ei muuda kinkelepingut tasuliseks. Kokkuleppest tulenevad kohustused üksnes kostjale, mistõttu jäi arusaamatuks hageja väide, nagu oleks kostja teda sundinud ülalpidamise kokkulepet allkirjastama. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja tegi tehingu eesmärgiga hageja korter endale saada ja hageja korterist välja tõsta. Tõendamist ei ole leidnud ka hageja väide, et hagejal endal üldse tahe korteri võõrandamiseks puudus. Tunnistaja Ž. ütlustest järeldus, et hageja oli kinkelepingu võimalikest tagajärgedest tegelikult algusest peale teadlik. Seda tõendas hageja

5(9)

poolt tunnistajale pärast tehingut, juba hooldekodus elades, avaldatu, et hageja tegi totra tehingu, sest ei uskunud, et vend võib ta välja tõsta, hageja enda sõnul usaldas ta venda ning uskus, et saab korteris edasi elada. Asjaolu, et väidetavalt alles hooldekodusse elama asudes andis hageja endale aru tehingu tähendusest ja tagajärgedest, ei anna alust järeldusteks, et tehingu tegemise ajal hagejal kinkeks tahe puudus. Sisuliselt kostja ostis hagejale korteri, täitis aastate jooksul hageja rahalisi kohustusi ning andis hagejale rahalisi vahendeid, mida hageja kasutas oma äranägemise järgi. Pärast kinkelepingu sõlmimist võimaldas kostja hagejal korteris edasi elada. Nendel asjaoludel ei saa kinkelepingut lugeda hagejale kahjulikuks, kuigi hageja kinkis ära tema elukohaks olnud korteri ja ainsa talle kuuluva kinnisvara. Pärast tehingu tegemist ja hooldekodusse elama asumist muutunud hageja soovid ei muuda tehingut tühiseks ega hagejale kahjulikuks. Elukoha ärakinkimist võib lugeda kahjulikuks tehinguks siis, kui kinkija selle tagajärjel elukoha kaotab ja kodutuks jääb. Hageja ei kaotanud kinkelepingu sõlmimise tõttu elukohta. Hageja korterist lahkumine oli tingitud tema tervislikust seisukorrast. Ekspertiisiaktist, XXXXXXXXX XXXXXXXXXX 30.10.2006 kirjast kohtule ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei ole hageja suuteline iseseisvalt, ilma kõrvalise abita ennast majandama ega enda eest hoolitsema. 2005 kevadel on hageja lepingu kinnitust allkirjastades sisuliselt nõustunud enda viibimisega hooldekodus. Hageja ei ole alates 2001, mil talle määrati 100 % töövõimekaotus, olnud suuteline korteri ülalpidamise eest tasuma, mistõttu on paljasõnaline ja ei ole tõsiseltvõetav hageja seisukoht, et müües korteri turuhinnaga, oleks hageja saanud kõik võlad tasutud ning talle oleks jäänud raha uue eluaseme soetamiseks. Kuna kohus tuvastas, et kinkeleping ei olnud näilik tehing ning hageja oli tehingu tegemise ajal otsusevõimeline, siis jäi hagi tuvastusnõuete osas rahuldamata. Kuna poolte vahel sõlmitud kinkelepingu näol ei olnud tegemist varjatud müügitehinguga, puudus vajadus hinnata hageja väiteid müügitehingu heade kommete vastasuse kohta. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 23.09.2008 otsuse ja jätta menetluskulud kostja kanda. 22.08.2008 esitas hageja kohtule taotluse ekspertiisi tegemiseks ja ekspertiisi tegijaks määrata riiklikult tunnustatud ekspert kliinilise ja neuropsühholoogia alal. Kohus jättis taotluse rahuldamata rikkudes sellega kohtulahendi õigusaktiga põhjendatuse printsiipi. Kohtu lahend peab olema põhjendatud õigusaktiga, tõenditega või üldteadaoleva asjaoluga. Kohus tegi menetlusliku otsuse tuginedes mitteüldteadaolevale asjaolule – asjaolule, mille määramiseks puudus kohtul pädevus. Kohtu otsus tugines ühe Eesti psühhiaatri arvamusele, mida kohus ei kontrollinud ning millele vastuväidete esitamiseks menetlusosalisele võimalust ei olnud. Lisaks rikkus kohus taotluse rahuldamata jätmisega tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigust esitada kohtule tõendeid. Hageja soovib ka rõhutada, et hagejal endal puudus võimalus iseseisvalt tellida kliinilise psühholoogia alase spetsialiste arvamus kuivõrd tal puuduvad riigiõigusabi saajana selleks vajalikud vahendid. 22.08.2008 esitas hageja taotluse 09.05.2008 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostanud eksperdi ülekuulamiseks. TsMS § 303 lg 2 kohaselt kohus kutsub eksperdiarvamuse andnud eksperdi kohtuistungile, kui pool seda taotleb. Kohtul ei ole diskretsiooniõigust viimase sätte alusel mitte rahuldada menetlusosalise eksperdi ülekuulamise taotlust. Hageja taotluses toodud küsimused olid esitatud eesmärgiga saada teavet ekspertiisi järelduste põhjuste kohta kuivõrd eksperdi arvamuse mõned väited olid jäänud arusaamatuks. Kuna kohus ei võimaldanud hagejal teada saada arvamuse andmiseks vajalikke asjaolusid, ei olnud hageja võimeline kohtule esitatud tõendi usaldusväärsuse kohta oma arvamust avaldama. Samuti ei oleks taotluse rahuldamine menetlust venitanud. Kohus oleks saanud eksperti kirjalikult küsitleda ka kirjalikus menetluses enne kohtuistungit.

6(9)

04.09.2008 kohtuistungil taotles hageja kostja vande all ülekuulamist vastavalt TsMS § 267 lg 1. Kostja keeldus vande all ülekuulamisest olles teadlik TsMS § 270 lg 1 sätestatust, mille kohaselt kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, võib kohus lugeda seletuse andmist taotlenud poole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Kohus oleks pidanud kohtulahendis võtma seisukoha, kas tulenevalt keeldumisest ta loeb või ei loe hageja väite, et kostja mõjutas hagejat tegema kinkelepingu tema kasuks ja tegemist oli müügilepingu, mitte kinkelepinguga ja et kostja oli veennud hagejat selles, et juriidiliselt on korter kogu aeg tema oma olnud. Tõele mittevastav on kohtu poolt osundamine justkui oleks hageja esindaja menetlusse sisse toonud kunstliku tõlgenduse, mille kohaselt kinkelepingu näol oli tegemist müügitehinguga. Vastava tõlgenduse tõi menetlusse sisse kostja oma vastuses hagile. 12.10.2007 vastuses leidis kostja, et oli viidanud müügilepingule teises, 2003 kontekstis ning poolte tahe oli hoopis suunatud kinkelepingu sõlmimisele. Kostja leiab, et tegemist on ainult juriidilise tõlgendusega, mida saab esitada ja tagasi võtta. Hageja on kindlal seisukohal, et poole poolt esitatud väide oma tahtest lepingu sõlmimisel ei ole juriidiline tõlgendus vaid väide faktilise asjaolu kohta. Eeltoodu alusel oleks kohtul asjakohane olnud kohaldada TsMS § 231 lg 3. Kostja ei toonud kogu menetluse vältel välja ühtegi asjaolu, miks ta oma omaksvõtu tagasi võttis. Seega oleks kohtul tulnud lugeda poolte poolt omaksvõetuks, et tegemist oli müügi, mitte kinketehinguga. Kohus ei võtnud seisukohta selles, kas hageja oli kinkelepingu allkirjastamisel otsusevõimetu erilise sõltuvussuhte (usaldussuhte) tõttu kingisaajast ehk kostjast. Kostja sõltuvussuhet kinnitavad ka tunnistaja J. Ž. ütlused. Kohus eelistas ekspertiisi tõendina otsusevõime kohta, kuigi see oli tehtud hageja teovõime piiratuse kohta. Kohus ei hinnanud, kas eriline sõltuvussuhe võis olla TsÜS § 13 lg 1 mõttes otsusevõimetuse aluseks. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et elukoha ärakinkimist võib lugeda kahjulikuks tehinguks, kui kinkija selle tagajärjel elukoha kaotab ja kodutuks jääb. Käesoleval juhul see aga nii juhtunud ongi. Kohtu seisukoht, et õigustatud oli kostja poolt hageja paigutamine hooldekodusse, on oluliselt vastuolus muuhulgas Põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste konventsiooniga. Kohus ei saa lugeda õigustatuks ja õiguspäraseks tegevust, mille käigus üks isik paigutab teise teovõimelise isiku hooldekodusse vastu tema tahtmist ilma vastava kohtulahendita. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja viibib hooldekodus oma tahte vastaselt. 2005 kevade lepingu allkirjastamisega ei saa, vastupidi kaevatavas lahendis toodule, asuda seisukohale, et hageja on nõustunud enda hooldekodus viibimisega kuivõrd hagejal ei ole olnud teist valikut. Kostja kirjutas oma 26.07.2008 vastuse leheküljel 6, et kostja otsustas korteriomandi võõrandada, et saadud summast M. J.ga seotud kulutusi kanda. Selline väide ei vasta ilmselgelt tõele kuivõrd kulude kandmiseks oleks kostja võinud korteri ka üürile anda. Kostja toetab hagejat 200 krooniga kuus ning 300 000 krooni eest saaks kostja selliselt hagejat toetada 125 aastat. Nagu võib kostja enda kirjast kahtlusteta aru saada, pidas kostja korterit hoopis kogu aeg enda omaks. Seda tõendit tuleb pidada otseseks ja kaalukaks tõendiks kostja tegeliku tahte väljaselgitamisel kuivõrd see on kostja enda poolt väljendatud. Asjaolu, et kostja võõrandas korteri, tõendab, et tal oli selleks tahe juba kinketehingu sõlmimisel. Eeltoodu alusel tuleb hinnata, et hageja tegi endale ilmselt kahjuliku tehingu, TsÜS § 13 lg 2 kohaldades tuleb eeldada hageja otsusevõimetust. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht

7(9)

Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 23.09.2008 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Seetõttu on hageja taotlus asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks maakohtule täiesti põhjendamata. Kaebuses leiab hageja, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata tema taotluse veel ühe ekspertiisi tegemiseks, kus määratakse eksperdiks riiklikult tunnustatud ekspert kliinilise ja neuropsühholoogia alal. Kohus ei ole taotluse rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusnorme. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 293 lg 1 kohaselt võib kohus küsida eksperdi arvamust asja tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Seega oli maakohus pädev otsustama, kas hageja poolt esitatud ekspertiisi taotlus on põhjendatud või mitte. Maakohus põhjendas piisavalt, miks hageja nimetatud taotluse rahuldamata jättis. Kaebuses toodud menetluslikud etteheited maakohtule ei ole põhjendatud. Kolleegium leiab, et kaebuses toodud väited selle kohta, et tulenevalt TsMS §-st 303 lg 2 oli maakohtul kohustus rahuldada hageja taotlus eksperdi ülekuulamiseks, ei ole õiged. Vaidlus puudub selles, et asjas oli läbi viidud 09.05.2008 ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis ja maakohtule oli esitatud eksperdi arvamus kirjalikult (t.l.208-213). TsMS § 303 lg 3 kohaselt kõrvaldab kohus asjassepuutumatud ja väljaspool eksperdi pädevust olevad küsimused. Seega oli maakohus pädev otsustama, kas hageja poolt eksperdile esitatavad küsimused on asjassepuutuvad ja tingivad eksperdi kohtuistungile kutsumist. Peale selle on ka põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja kaebuses esitanud taotlust eksperdi ülekuulamiseks apellatsiooniastmes. Põhjendatud ei ole eksperdi ülekuulamiseks asja saatmine tingimata esimese astme kohtule. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebuses toodud väited, mille kohaselt kostja keeldumisel vande all seletuse andmisest, pidanuks kohus kohaldama TsMS §-s 270 lg 1 sätestatut ja lugema sellel alusel tõendatuks asjaolu, mille kohta hageja soovis kostjale küsimusi esitada, ei ole põhjendatud. TsMS § 270 lg 1 kohaselt võib kohus, kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Nimetatud sättest ei tulene, et kostja keeldumisel vande all ütluste andmisest tuleb need asjaolud lugeda tõendatuks sõltumata teistest asjas esitatud tõenditest. Maakohus leidis õigesti, et asjas oli esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, kas hageja oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal otsusevõimeline või mitte. TsMS § 436 lg 2 ja 3 kohaselt peab kohus andma hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele ja maakohus on ka nii toiminud. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole TsMS § 232 lg 2 kohaselt ettemääratud jõudu. Kolleegium leiab, et hageja on kaebuses ebaõigesti leidnud, et kostja on omaks võtnud, et tegelikult ei sõlmitud poolte vahel 07.01.2004 notari juures mitte kinkeleping vaid varjatud müügitehing. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt on hagi aluseks faktilised asjaolud. Kas poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping või varjatud tehinguna müügileping on õiguslik hinnang 07.01.2004 sõlmitud vaidlusalusele tehingule. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud otsust tehes poolte poolt esitatud õiguslike väidetega. Kui tegemist olnuks ka asjaoluga, siis

8(9)

olid järgimata TsMS §-is 231 lg 2 sätestatud nõuded omaksvõtu vormistamiseks. Seega maakohus ülaltoodu alusel ei pidanud arvestama poolte õiguslike väidetega. Põhjendatud ei ole kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole maakohus seisukohta võtnud selles, kas hageja oli kinkelepingu sõlmimisel otsusevõimetu erilise sõltuvussuhte (usaldussuhte) tõttu kingisaajast ehk kostjast. Maakohus on selles osas seisukoha võtnud otsuse p-s 8, kus maakohus muuhulgas märgib, et asjaolu, mille kohaselt hageja usaldas venda ja ei pidanud vajalikuks venna ettepanekutes kahelda ega iseseisvalt kolmandate isikutega konsulteerida, ei näita, et hagejal endal otsusevõime puudus. Kaebusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes saanuks teha teistsuguse järelduse. Erilist sõltuvussuhet ei ole kirjeldanud ka tunnistaja J. Z. nagu väidetakse kaebuses. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hagejal ajavahemikul, mil kõvasti alkoholi tarvitas, oli tihti tervis korrast ära ja ta oli pidevalt rahalises kitsikuses ja kuna vend oli haritum, vanem ja paremal positsioonil, siis avaldas hageja, et tal polnud mingit põhjust venda mitte usaldada ja tema käskudele vastu hakata (t.l.254-255). Siit nähtub, et poolte vahel valitsesid täiesti normaalsed suhted nagu lähisugulaste-vendade vahel loomulik. Maakohus on kõigile tõenditele kogumis hinnangut andes põhjendatult leidnud otsuse p-s 22, et hageja ei ole tõendanud, et kostja tegi tehingu eesmärgiga hageja korter endale saada ja hageja korterist välja tõsta. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega otsuse p-s 23, kus kohus leiab, et vaidlustatud tehinguga ei teinud hageja endale kahjulikku tehingut, mille alusel võiks tema otsusevõimetust eeldada. Maakohus on ka piisavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Põhjendatud on kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kinkelepingu vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistaks tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Maakohus on õigesti otsuse p-s 22 leidnud, et hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, mille kohaselt olid hageja lahkumiseks korterist muud asjaolud ja see toimus alles ligemale aasta peale vaidlusaluse tehingu sõlmimist. Hageja ei kaotanud oma elukohta mitte kinkelepingu sõlmimise tõttu. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.