Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Kristiine linnaosa, Tallinn, 10617, Harju maakond);
vastu võlgnevuse
Hageja lepinguline esindaja: Dmitri Santašev (OK Incure OÜ, e-post: [email protected]); Kostja: T O (isikukood XXX, elukoht xxx, epost: XXX ). Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt hageja kasuks välja IPF Digital Estonia OÜ ja kostja vahel 29.09.2020.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenev põhivõlg 789,45 eurot.
3.Jätta hagi rahuldamata intressi, viivise ja sissenõudekulude nõudes.
Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,
kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21). HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.08.12.2021 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille kohus andis 05.01.2022 üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuna võlgnik (kostja) esitas vastuväite.
2.Hageja esitas 02.02.2022 Harju Maakohtule hagi kostja vastu nõudega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 1551,48 eurot, millest põhivõlgnevus on 1099,81 eurot, intress 227,34 eurot, viivis 174,33 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Lepingu kehtivuse ajal sai kostja 1147 eurot krediiti, millest kostja on põhiosa katteks tagasi maksnud 47,19 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt maksmata jäänud põhivõla 1099,81 euro (1147-47,19) tasumist. Samuti palub hageja välja nõuda menetluskulud (riigilõivu) summas 225 eurot. Krediidi kulukuse määr oli lepingus märgitud 60,96% aastas.
3.Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja IPF Digital Estonia AS 29.09.2020 laenulepingu krediidikonto limiidiga 1100 eurot. Kostja on raha kasutanud, kuid tagasimaksmise kohustust nõuetekohaselt täitnud ei ole. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega ning 04.10.2021 ütles krediidiandja kostjaga lepingu üles ning loovutas nõude OK Incure OÜ-le.
4.Hageja on seisukohal, et krediidiandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Krediidivõimelisuse analüüsimisel lähtus hageja krediidiandja seadusest, Finantsinspektsiooni juhendist ning sisereeglitest- ja eeskirjadest. Sissetuleku kontrollimiseks tegi krediidiandja päringu Pensionikeskusesse, mille andmete kohaselt oli kostja keskmine sissetulek 1440 eurot. Krediidivõimelisuse arvestamiseks võttis hageja siiski aluseks taotluses esitatud summa (700 eurot). Kostja taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud krediidiandja reeglid ette vajadust küsida kostjalt ka pangakonto väljavõtet, kuna taotletud summa jäi sisereeglite kohaselt 1100 euro piiridesse ning 60-kuulise laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks hageja hinnangul väike summa (umbes 50 eurot). Eeltoodust tulenevalt leidis hageja, et krediidiandjal tekkis põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ning suudab krediiti kokkulepitud tingimustel tagasi maksta, mida kostja ka esialgu regulaarselt tegi. Krediidivõimelisuse analüüsimisel tegi krediidiandja päringu ka eesmärgiga välja selgitada, kas kostjal oli maksehäireid. Päringu tulemused kinnitasid hagejale, et kostjal puuduvad aktiivsed maksehäired.
5.Hageja leiab, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija on ise kohustatud vastutustundlikult käituma ning esitama krediidiandjale enda kohta tõesed andmed, mida krediidivõimelisuse hindamiseks vaja läheb. Kostja on laenutaotluse täitmisel esitanud krediidiandjale valed andmed, mille põhjalt krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust. Kostja märkis oma taotluses oma igakuiseks netosissetulekuks 700 eurot ja töökohaks A OÜ. Taotluses on kostja
märkinud, et tal ei ole ühtegi teist finantskohustust, majapidamiskulud puuduvad ning tal ei ole ülalpeetavaid.
6.Juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja nõuab tagasimaksete arvestust VÕS § 4034 lg 7 alusel, mille kohaselt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, mis oli lepingu sõlmimise ajal 0% aastas, siis sellisel juhul tuleb kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed arvestada põhisumma katteks. Võttes arvesse, et kostja sai krediiti kogu summas 1 147 eurot ja tasus tagasi kokku 357,55 eurot, siis kostja on endiselt hagejale võlgu 789,45 eurot (1 147,00 – 357,55), mida hageja palub kohtul alternatiivselt kostjalt välja mõista vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise korral. Lisaks palub hageja välja mõista viivise summas 20,94 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
7.Kostja esitas kohtule 07.04.2022 vastuse, milles leiab, et laenuandja on andnud talle laenu maksevõimet hindamata ning arvab, et tal on õigus nõuda krediidiandjalt ehk ka uuelt võla sissenõudjalt OK Incure OÜ tekkinud kahju hüvitamist või tasaarvestust kogu nõude osas, tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusest tsiviilasjas nr 219-5865. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja on seisukohal, et kuigi ta esitas laenutaotlusesse valeandmed, on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal tekkisid makseraskused 2020. aasta kevadel, mil tal oli raskusi uue töökoha leidmisega peale lapsehoolduspuhkuse lõppemist. Kostja on kokku võtnud laene ligikaudu 10 pangast ja tema laenukoormus oli üle 2000 euro kuus. Kostja tunnistas oma seisukohas enda vastutustundetut finantskäitumist, kuid jäi arvamusele, et hageja on talle laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja leidis, et kuna IPF Digital Estonia AS ei kontrollinud tema pangakonto väljavõtet ega võimekust laenu tagasimaksmiseks, on krediidiandja käitunud vastutustundetult. Lisaks sellele oli laenu taotlemise hetkeks info kostja kohta üleval ka maksehäireregistris. Sissetulek, mille pealt kostjale 20.09.2020 laenu anti, oli töötoetus (73,20 euro), töötasu (20,24 euro), peretoetus (577,54 euro) ja lõpparve (225,72 euro). Enne IPF Digital Estonia AS-iga lepingu sõlmimist oli kostja laenukoormus kuus 2070,33 eurot, mis ületas tema sissetulekuid ning seetõttu polnud ta võimeline laenu tasuma. Eelnevale tuginedes leidis kostja, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude summa piiresse). Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus esitab siiski põhjendused otsuse arusaadavuse huvides.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg-s 5 on sätestatud, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
10.Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid 20.09.2020 tarbijakrediidilepingu nr 4903662. Vaidlus puudub, et kostja on kasutanud kokku 1147 euro krediiti. Antud kohtuasjas on tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust ja krediidiandja tegutses oma majanduskutsetegevuses.
11.Laenuandja on täitnud lepingujärgse põhikohustuse ja laenu välja maksnud ning kostjal oli kohustus laen vastavalt talle saadetud arvetele tagasi maksta.
12.Krediidi kulukuse määraks oli lepingus märgitud 60,96%. Lepingu sõlmimise hetkel oli krediidi kulukuse määra ülempiir 61,56% (3*20,52) seega jäi nõude aluseks oleva lepingu krediidi kulukuse määr ülemmäära piiresse. Hageja 28.07.2023 esitatud tõendite kohaselt tasus kostja tagasimakseid kokku summas 357,55 eurot, kuid rohkem graafikujärgseid makseid ei tasunud. Hageja nõuab põhivõla (1099,81 eurot), intressi (227,34 eurot), sissenõudmiskulude (50 eurot) ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise (174,33 eurot) hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise korral nõuab hageja kostjalt viivist ning 789,45 eurot, kuna kostja sai laenu summas 1 147 eurot ja tasus tagasi kokku 357,55 eurot.
13.Kostja leiab oma 07.04.2022 esitatud vastuses, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei küsinud temalt pangakonto väljavõtet sissetuleku hindamiseks, viies krediidivõimelisuse hindamise läbi vaid laenutaotluse alusel. Samuti leiab kostja, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, kuna hageja ei pannud tähele kostja osas kehtivad maksehäireid, mis laenu taotlemise hetkeks olid juba üleval. Kostjal oli IPF Digital Estonia AS-iga lepingu sõlmimise momendiks laene ligikaudu kümnest erinevast pangast ning tema laenukoormus kuus küündis üle 2000 euro. Seega polnud kostja võimeline krediidiandjale krediiti tagastama. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt leiab, et tal on õigus nõuda võla sissenõudjalt OK Incure OÜ tekkinud kahju hüvitamist või tasaarvestust kogu nõude osas.
14.VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS lg 7 kohaselt juhul, kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, pole tarbija kohustatud krediidiandjale tagasi maksma lepingujärgset intressi ning muid tasusid. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020.a otsus asjas nr C679/18, p-d 20-23).
15.Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 403 4 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu
andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403 4 lg 13). Kohus selgitas 28.06.2023.a hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada.
16.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja
4.KAVS § 50 lg-s 3 on sätestatud, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS ja VÕS sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg-s 4 on sätestatud, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Riigikohus on nr 2-14-21710 selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710). Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda.
17.Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust (VÕS § 4034 lg 2).
18.Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad (KAVS § 49 lg 1): 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena;
5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus.
19.Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
19.1.Hageja väitis 26.08.2022 seisukohas, et krediidiandja kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust.
19.2.Hageja selgituste kohaselt täitis kostja laenutaotluse, milles oli märkinud oma igakuiseks netosissetulekuks 700 euro. Taotlust tehes teeb IPF Digital päringuid erinevatesse registritesse, nagu näiteks Creditinfo, Taust.ee ning Eesti pensioniregistrisse. Kostjal puudusid hageja kinnitusel maksehäired ning maksuvõlad. Palgainfo sai hageja pensioniregistrist, mille põhjalt viidi läbi krediidivõimelisuse hindamine. Krediidiandja tegi päringu Taust.ee-sse, mille andmete kohaselt oli kostjal 1 kinnistu 0 lõpetatud ja 0 käimasolevat kohtulahendit. Kostja märkis taotluses, et puuduvad ülalpeetavad ja finantskohustused teiste krediidiandjate ees. Hageja ei küsinud kostjale krediidivõimelisuse hindamiseks pangakonto väljavõtet, kuna vastavalt IPF Digital AS sisereeglitele oli võimalik pakkuda 1100 eurot ilma konto väljavõtteta. Muuhulgas on hageja öelnud, et kostjale tehti ka kõne täpsustavate küsimuste jaoks, kuid ei ole kohtule selgitanud, milliseid täpsustavaid asjaolusid eelnimetatud kõnega kostjalt krediidivõimelisuse hindamiseks välja selgitati.
20.Kohus on seisukohal, et krediidiandja on kostjale laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtule esitatud tõendite ja selgituste pinnalt nähtub, et laenuandja ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Hageja on mitmeid kordi rõhutanud, et kostja krediidivõimelisust hinnati muuhulgas kostja enda esitatud taotluse alusel, kuhu kostja oli märkinud valeandmed enda teiste finantskohustuste osas. Kohus on juba varasemalt rõhutanud, et krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, vaid ta peab seda kontrollima. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki (2-22-116293 p 22).
21.Kohus leiab, et antud juhul oleks krediidiandja pidanud aktiivsemalt tegutsema kostja krediidivõimelisuse väljaselgitamiseks. Krediidiandja oleks pidanud märkama ilmselgelt ebakõla kostja laenutaotluses tema sissetulekute ja väljaminekute osas ning küsima kostjalt tema isikliku pangakonto väljavõtet, millelt oleksid nähtunud kostja tegelikud igakuised sissetulekud ning kulutused. Kostja kontoväljavõtete väljanõudmisel ja nende analüüsimisel oleks laenuandjale nähtunud juba eelnevalt erinevate võlausaldajatega laenulepingute sõlmimine. Ei ole tõenäoline, et isikul puuduvad elamiskulud. Samuti ei nähtu, et krediidiandja oleks kontrollinud ülalpeetavate olemasolu ning sellest tulenevat võimalikku ülalpidamiskohustust. Pensioniregistrist ei nähtu isiku tegelikke regulaarseid kulutusi ning potentsiaalset vaba raha, mille arvelt oleks tarbija võimeline lepingu alusel krediiti tagasi maksma. Asjaolu, et krediidiandja on endale kehtestanud sisereeglid, mille kohaselt pole
väiksemate kuumaksete korral kohustust kliendilt konto väljavõtet küsida, ei muuda siinjuures kohtu seisukohta. Krediidiandjal lasub kohustus kontrollida tarbija regulaarset sissetulekut, varalist seisundit ja teiste varaliste kohustuste olemasolu tulenevalt KAVS § 49 lg-st 1 p-dest 1 ja 2. Kehtestades sisereeglid, mille kohaselt ei pea krediidiandja väiksemate summade korral piisava hoolsusega kontrollima laenutaotleja sissetulekuid ja kulutusi ning teisi finantskohustusi, võtab krediidiasutus endale ise suurema riski, et rahuldab laenutaotluse täielikult krediidivõimetule tarbijale.
22.Krediidiandja pole muuhulgas piisava hoolsusega kontrollinud ka kostja maksehäireid ning võlgasid. Hageja väitel viidi vastav kontroll läbi taust.ee kaudu, millest ei nähtunud ühtegi maksevõlga ega -häiret kostja osas. Kostja on kohtule esitanud väljavõtte maksehäireregistrist, millelt on näha kõik kostja vanad ning kehtivad maksehäired (dtl 68). Vastutustundliku laenamise põhimõte hõlmab ka kohustust krediidiandjal kontrollida, kuidas on tarbija täitnud oma varasemaid makse- ning finantskohustusi. Kuna kostja esitatud väljavõttelt olid näha juba enne 20.09.2020 sõlmitud krediidilepingut esinenud maksehäired, ei saa jõuda järeldusele, et laenuandja oleks neid piisavalt kontrollinud.
23.Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt § 403 4 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti (VÕS § 4034 lg 7).
24.Kohus on seisukohal, et antud juhul ei kohaldu VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud olukord, mille juhul saab krediidiandja nõuda ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tarbijalt valeandmete esitamise tõttu kõiki lepingujärgseid tasusid. Riigikohus on oma otsuses 2-14-21710 p-s 29.3 leidnud, et laenusaajal on küll VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid, millest laenuandja võib lähtuda, kuid see ei tähenda, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta neid täpsustada. Antud juhul lähtuti kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud taotlusest, milles kostja oli märkinud muuhulgas endal olevat 0 finantskohustust ning 0 majapidamiskulu. Viimased andmed on kohtu hinnangul aga kostja iga silmas pidades niivõrd eluliselt ebausutavad, et krediidiandja oleks pidanud seda ebausutavust märkama ning tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõttest kostja esitatud andmete tõesust hoolsamalt kontrollima. Kui krediidiandja oleks andmete kontrollimisel kasutanud asjakohaseid andmebaase, oleks ta leidnud mitmed kostjaga seotud varasemad maksehäired, mille pinnalt oleks krediidiandjal olnud võimalus laenu taotlejale täiendavaid küsimusi esitada olemasolevate finantskohustuste kontrollimiseks või jätta laenutaotlus rahuldamata. Seega, kuna krediidiandja lähtus kostja teiste varaliste kohustuste ja varasemate maksekohustuste täitmise kontrollimisel vaid kostja esitatud eluliselt ebausutavast informatsioonist ja Taust.ee andmebaasist, on krediidiandja käitunud kohtu hinnangul pealiskaudselt. Selliselt on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna kostja varasemate maksekohustuste täitmist ja olemasolevaid muid kulusid ei kontrollitud piisava hoolsusega.
25.Seega saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Hageja väitel on kostja 28.07.2023 seisuga kasutanud krediiti 1147 eurot, millest hageja nõuab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral 789,45 eurot. Kostja laenu võtmist vaidlustanud ei ole. Seega tuleb nimetatud summa kostjal hagejale tagastada. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 ei ole kostjal vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kohustust tasuda lepingujärgset intressi ning muid lepinguga seonduvaid kulusid. Seega on kostja hagejale võlgu põhivõlgnevuse, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on 28.07.2023 esitanud kohtule põhivõlgnevuse ümberarvestuse, pidades silmas seadusjärgset intressimäära, mis oli lepingu sõlmimise ajal 0% aastas ning arvestas kõik kostja tehtud tagasimaksed põhivõlgnevuse katteks. Kuna kostja kasutas 1147 euro krediiti ning on sellest tagasi maksnud 357,55 eurot, on kohus seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 789,45 eurot põhivõlgnevuse katteks.
26.Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud laenuandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja hagejale muid kulusid ega tasusid.
27.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet ning kostja kahjunõuet. 28.07.2023 on hageja esitanud põhinõude ümberarvestusavalduse ning koos põhivõlgnevusega 789,45 eurot palub hageja välja mõista viivise seadusjärgses ulatuses VÕS § 113 lg 1 alusel alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates 05.10.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o kuni 02.02.2022. Esitatud ümberarvestuse kohaselt on kohustuse täitmisega viivitatud periood 05.10.2021 (lepingust ülesütlemisele järgnev päev) - 02.02.2022 (hagiavalduse esitamine) ning aastane viivisemäär 8%. Esitatud arvutuste kohaselt võlgneb kostja hagejale 20,94 eurot viivist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (Tallinna Ringkonnakohtu lahend 2-19-5865 p 20). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju
on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Käesoleval juhul saab kõne alla tulla vaid kahju hüvitamine vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisest ning selles osas on hageja juba esitanud kohtule tasaarvestusnõude. Kuna kohus leidis, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning vähendas põhivõlgnevuse summat, siis rahuldab kohus kostja tagasiarvestusnõude vaid viivisearvestuse osas. Hageja on esitanud koos tasaarvestusnõudega viivisenõude ning kohtu hinnangul on nimetatud viivisenõude tasaarvestamine põhjendatud, kuna tegemist on kostjale tekkinud lisakuluga ning seega saab seda arvestada kostjale tekkinud kahjuna. Kui kostja on esitanud tasaarvestuse vastuväite, on kostja koormiseks välja tuua ja tõendada enda nõude aluseks olevad asjaolud. Kostja ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul tõendanud kahju tekkimist põhinõude osas ning kuna kostja on tunnistanud valeandmete esitamist laenutaotlusel, laenu saamist ning kasutamist, siis on kostjal kohustus laenu põhiosa summas 789,45 eurot hagejale tasuda. Kohus on seisukohal, et kostja tasaarvestusavaldus on põhjendatud vaid hageja poolt nõutud viivise osas, muus osas kostja tasaarvestusavaldus ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ja hageja nõude lõppemist.
28.TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, mille puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ning isik, kes hagejale nõude loovutas, aitas kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna sõlmis vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes tarbijaga krediidilepingu (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8).
(allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.