4.Mõista N.H.lt A.S. kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 868 eurot 23 senti (sh käibemaks).
5.Mõista N.H.lt N.A. kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
6.Mõista N.H.lt A.S. kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.N.A. (hageja I) ja A.S. (hageja II) esitasid 28. septembril 2022 Tartu Maakohtule hagi N.H. (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamise ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2022. a otsusega tuvastatud, et kostja on vaadanud tervise infosüsteemis ilma õigusliku aluseta hagejate terviseandmeid. Alates
27.märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 on kostja vaadanud hageja I terviseandmeid tervise infosüsteemis 37 korral; vaadatud on ambulatoorseid epikriise, kiirabikaarti ning hambaravikaarti. Alates 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 on kostja vaadanud hageja II terviseandmeid tervise infosüsteemis 12 korral; vaadatud on ambulatoorseid epikriise ning saatekirja vastuseid. Hagejatel puudus kostjaga tervisealaselt igasugune seos. Kostja on hageja I endise elukaaslase ja hageja II isa S.S. uus elukaaslane. Tervise infosüsteemist võib tervishoiutöötaja terviseandmeid pärida siis, kui tal on patsiendiga kehtiv ravisuhe. Hagejatel ei olnud kostjaga kehtivat ravisuhet. Hagejad ei ole andnud nõusolekut enda terviseandmete vaatamiseks väljaspool ravisuhet. Hagejate isikuandmete töötlemine kostja poolt on õigusvastane. Kui andmete töötlemiseks õiguslik alus puudub, on rikutud õigust privaatsusele ja eraelu puutumatusele ehk rikutud on hagejate isikuõigusi. Hagejad nõuavad isikuõiguste rikkumise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejad selgitavad, et on pidanud elama ja ka edaspidi peavad elama teadmisega, et nende delikaatsed terviseandmed on teatavaks saanud inimesele, kelle elukaaslasega on hagejal pooleli õigusvaidlus. Sellises olukorras pidi terviseandmete ebaseaduslikul töötlemisel olema kostjal eesmärk kahjustada hagejaid, kas avalikkuse, tööandja, tuttavate või sõprade ees või kasutada andmeid tõendina menetluses hageja ja kolmanda isiku vahel. Võttes arvesse ebaseaduslikult töödeldud andmete mahtu, ei saanud olla tegemist juhusliku tegevuse, vaid eesmärgistatud tegevusega tekitada saadud andmetele tuginedes hagejatele kas maine- või varakahju. Hagejad ei tea siiani, kui paljudele isikutele on kostja hagejate delikaatseid andmeid avaldanud (v.a S.S., kes selle fakti hagejatele vihahoos teatavaks tegi), kas andmed on salvestatud ning mida kostja nende andmetega edasi võib teha. Välistatud ei ole, et tulevikus võib tekkida täiendav kahju, kuna andmed on n-ö lekkinud ja nimetatud kahju tekitavat tegevust tagasi võtta ei saa. Hagejad leiavad, et kahjuhüvitise suurus ei tohiks olla vähem kui 10 000 eurot kummalegi kostjale.
Hagejad paluvad kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel ning kohustada kostjat tasuma tasumata summadelt alates lahendi jõustumisest kuni tasumiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Andmekaitse Inspektsiooni 28. märtsi 2022. a otsus väärteoasjas nr 951020000014 on käsitatav asjas dokumentaalse tõendina ja selles tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid ei ole Harju Maakohtu 25. mai 2022. a määruses kahtluse alla seatud. Antud juhul oli väärteo tunnustele vastavaks kostja teoks hagejate isikuandmete ebaseaduslik töötlemine töö- või teenistusülesannete väliselt. Nimetatud asjaolud on väärteo menetleja tuvastanud N.H. ülekuulamise protokolliga 26. novembrist 2020, tõendite ülevõtmise määrusega 14. veebruarist 2022, asitõendite vaatluse protokolliga 14. veebruarist 2022, tunnistajate ütlustega 14. veebruarist 2022 ja väärteoprotokolliga 28. veebruarist 2022. Hagejad paluvad 16. juuni 2023 menetlusdokumendis hagejatel tekkinud mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma määramisel arvestada ka seda, et kostja on andmeid vaadanud ja avaldanud mitte lihtsalt ilma hagejate nõusolekuta, vaid ka hagejatele midagi seletamata, mistõttu hagejatel ei olnud võimalust mõjutada oma terviseandmete vaatamise ja avaldamise ulatust ja mahtu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Hagejad ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kostja väidetavat õigusvastast tegu ja selle tagajärgi. Väärteoasi on maakohtu määrusega aegumise tõttu lõpetatud. Kuna kostjat pole selles väärteoasjas kunagi karistatud, ei oma väärteoasjas tuvastatud asjaolud õiguslikku tähendust ega saa käesolevas asjas midagi tõendada. Kõik väärteoasja toimikus sisalduvad tõendid võivad olla asjakohatud ja lubamatud. Väärteotoimik ei sisalda tõendeid, mis kinnitaksid hageja väiteid, et kostja on toime pannud hagejate etteheidetud õigusvastase teo. Kohus peaks jätma otsuse tegemisel arvestamata menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli
26.novembrist 2020, A.S. 29. märtsi 2020. a kaebuse ja N.A. 29. märtsi 2020. a kaebuse, TEHIK väljavõtted A.S. ja N.A. kohta, tunnistajate A.S. ja N.A. ülekuulamise protokollid 14. veebruarist 2022 ja väärteoprotokolli. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt menetlusalune isik ütlusi ei andnud. Ütluste andmisest keeldumisest ei saa teha ühtegi järeldust selle kohta, kas menetlusalune isik on pannud toime temale etteheidetud teo või mitte. Täiendavalt ei ole võimalik viidatud tõendit asja lahendamisel arvestada seetõttu, et sisuliselt on tegemist menetlusosalise ütlustega. Kuna tegemist on kostja ülekuulamise protokolliga, ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 1 kohaselt võimalik seda otsuse tegemisel arvestada. Samamoodi ei ole TsMS § 251 lg 1 kohaselt võimalik otsuse tegemisel arvestada hagejate ülekuulamise protokolli. Hagejate kaebuste puhul on sisuliselt tegemist hagejate arvamusega ning need ei tõenda, et kostja oleks andmeid vaadanud või kolmandate isikutega jaganud. TEHIK väljavõtete puhul ei ole aru saada, et tegemist on just TEHIK väljavõtetega ning keda need väljavõtted puudutavad. Väärteoprotokollile ei ole ametnik alla kirjutanud. Seega, ükski viidatud tõend ei oma asjas tähtsust, lisaks on need ebausaldusväärsed ning mõni tõend on lubamatu, millest tulenevalt tuleks kõnealused tõendid jätta asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Kui kohus leiab, et hagejate väited kostja poolt nendele kahju tekitamise osas on tõendatud ja hagi tuleb rahuldada, palub kostja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta järgmist: hagejad ei ole tõendanud, et hagejate andmeid oleks kellegagi jagatud, et andmete vaatamise eesmärgiks oleks olnud hagejate maine kahjustamine või mingisuguses menetluses tõendina kasutamine või et nähtud andmeid soovitakse kasutada tulevikus hagejate vastu. Lisaks, puuduvad tõendid selle osas, et juhul kui terviseandmeid on vaadatud, siis millised need andmed on olnud (ka terviseandmeid on erineva delikaatsusega). 10 000 euro suuruse
mittevaralise kahju puhul on tegemist ilmselge liialdusega, mis ei ole vastavuses vaidluse asjaolude ega kohtupraktikaga. Hüvitise suurus peaks olema keskmisest väiksem. Hagejate andmete avaldamist toimunud ei ole. Kui kohus loeb tõendatuks, et kostja on hagejate andmeid vaadanud, siis on neid andmeid näinud ainult üks isik, mitte avalikkus ega hagejate jaoks võõrad kolmandad isikud. Samuti tuleb arvestada, et väidetav rikkumine ei ole olnud mõlema hageja suhtes samasuguse ulatusega. Seetõttu ei peaks kahjuhüvitise suurus olema hagejatel sama.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 8. septembri 2023. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5175 eurot ja hageja II kasuks mittevaralise kahju hüvitise 5175 eurot, samuti kummagi hageja kasuks viivise kahjuhüvitiselt (5175 eurot) alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja menetluskuluna 2748 eurot 76 senti ja hageja II kasuks menetluskuluna 2748 eurot 76 senti, samuti viivise. Hageja I patsiendiportaali logiraamatu väljavõttest nähtub, et 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 on kostja teinud päringuid ja vaadanud hageja I terviseandmeid kokku 37 korral. Peale toimingu tegija nime N. H. ja koodi D00124 (või ka N. H., peremeditsiin, D00124) ei ole logiraamatusse kantud toimingu tegija asutust ega toimingu tegemise põhjendust. Hageja II patsiendiportaali logiraamatu väljavõttest nähtub, et 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 on kostja teinud päringuid ja vaadanud hageja I terviseandmeid kokku 12 korral. Peale toimingu tegija nime N. H. ja koodi D00124 ei ole logiraamatusse kantud toimingu tegija asutust ega toimingu tegemise põhjendust. Kostja töötab perearstina. Kostja on hageja I endise elukaaslase ja hageja II isa S.S. praegune abikaasa. Hageja I ja hageja II vande all antud seletustest ilmneb, et nemad said oma terviseandmete vaatamisest teada 28. märtsil 2020 S.S. kaudu, kellele olid teada asjaolud, mis võisid temale teatavaks saada ainult tervise infosüsteemi andmete kaudu (hageja I poolt tarvitatavad ravimid; hagejal II ravikindlustuse puudumine). Arvestades, et S.S. selleaegne elukaaslane oli perearstina töötav kostja, ei ole kohtul kahtlust, et hagejate patsiendiportaali logiraamatutest nähtuva N. H. puhul on tegemist kostja N.H.ga. Eluliselt on usutav, et kostja omakorda avaldas temale tervise infosüsteemist teatavaks saanud andmeid S.S.le, sest kuidas muidu sai S.S. 28. märtsil 2020 nende terviseandmete teadmist hagejatele demonstreerida. Kuna väärteoasjas puudub jõustunud otsus selle kohta, et kostjat oleks isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 71 järgi karistatud, ei oma tähendust ka 28. märtsi 2020 kohtuvälise menetleja otsuses tuvastatud asjaolud. 28. märtsi 2020 kohtuvälise menetleja otsus tõendab dokumentaalse tõendina seda, et sel kuupäeval selline otsus tehti, kuid kohus ei saa selles otsuses tuvastatud asjaolude alusel lugeda tuvastatuks ühtki asjaolu käesolevas tsiviilasjas. Väärteoasja toimikust käesoleva tsiviilasja juurde vastuvõetud materjale saab kohus siiski dokumentaalsete tõenditena arvestada ja hinnata. Kohtu hinnangul ei ole kostja väited nende tõendite ebausaldusväärsuse kohta põhjendatud. Tõendatud on, et tõendite ülevõtmise määrus ja väärteoprotokoll on ehtsad ning menetleja on need allkirjastanud. Menetlusaluse isiku (kostja) ja tunnistajate (hagejate) ülekuulamise protokollide dokumentaalsete tõenditena arvestamise puhul ei saa olla takistuseks TsMS §-s 251 sätestatu, kuna kumbki ei täida tsiviilasjas tunnistaja rolli. Ülekuulamise protokollidel pole käesoleva tsiviilasja lahendamisel ka olulist tõenduslikku tähtsust.
14.veebruari 2022. a tõendite ülevõtmise määruse kohaselt küsis Andmekaitse Inspektsioon
18.mail 2020 Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuselt (TEHIK) välja päringute logid, mis saadeti inspektsioonile 21. mail 2020 (Lisad 5 ja 6). Andmekaitse Inspektsioon kinnitab 11.
juuli 2023. a vastuses, et TEHIK väljavõte A.S. kohta on 14. veebruari 2022. a tõendite ülevõtmise määruse lisa 5 (12 päringut) ja väljavõte N.A. kohta on sama määruse lisa 6 (37 päringut). Väärteoasja toimikust on kohus TEHIK väljavõtetena võtnud asja materjalide juurde kaks väljavõtet päringute kohta, mis on tehtud 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini N.H. poolt ning millest ühel on kokku 12 päringurida ning teisel 37 päringurida. Seejuures on 37 päringuga väljavõte hageja I kohta ning 12 päringuga väljavõte hageja II kohta. Võrreldes väljavõtteid hagejate patsiendiportaali logiraamatute ekraanitõmmistega, leiab kinnitust, et nii kõnealustest väljavõtetest kui hagejate patsiendiportaali logiraamatutest nähtuvad päringud langevad kokku nii päringute tegemise aegade kui toimingu teostaja osas. Seega leiab TEHIK väljavõtetega täiendavalt tõendamist, et kostja on korduvalt hagejate terviseandmeid vaadanud. Kostja on hageja I puhul pärinud terviseinfosüsteemist dokumentide nimekirju ja vaadanud dokumente (ambulatoorsed epikriisid, kiirabikaart, hambaravikaart). Kostja on ka hageja II puhul pärinud terviseinfosüsteemist dokumentide nimekirju ja vaadanud dokumente (saatekirja vastused, ambulatoorsed epikriisid). Viidates IKS ja isikukaitse üldmääruse ning tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) sätetele, järeldas maakohus, et tervishoiutöötaja võib tervise infosüsteemist andmeid pärida ning neid vaadata ja lugeda siis, kui tal on andmesubjektiga kehtiv ravisuhe. Kostja ei ole hagejate perearst ning tal ei olnud perioodil 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 arsti-patsiendi suhet kummagi hagejaga. Eeltoodust järeldub, et kostja tegi 27. märtsist 2020 kuni 29. märtsini 2020 tervise infosüsteemi hagejate kohta päringuid ning vaatas nende terviseandmeid ehk teisisõnu töötles hagejate eriliiki isikuandmeid ilma õigusliku aluseta. Ilma õigusliku aluseta tervise infosüsteemis hagejate terviseandmete töötlemisega rikkus kostja hagejate põhiseaduslikku õigust eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26) ja hagejate isiklikke õigusi ning ühtlasi ka isikuandmete töötlemiseks sätestatud norme. Hagejate kahju hüvitamise nõuet tuleb kvalifitseerida VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 järgi. Maakohus arvestas hagejate isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse tuvastamisel seda, et rikkumise liigiks on hagejate eraelu privaatsfääri kuuluvate isiklike ja delikaatsete terviseandmete õigustamatu töötlemine, millise teo põhjust ja ajendit ei ole kostja kohtule avaldanud, kuid arvestades hagejate vande all antud seletusi võis selleks olla vaid uudishimu või hagejatega manipuleerimise ja psühholoogilise survestamise soov. Selline motiiv (või ka igasuguse motiivi puudumine) teise isiku terviseandmetega tutvumiseks ei ole mingilgi moel aktsepteeritav. Lähtudes tuvastatud asjaoludest ei olnud tegemist kostja poolt ühekordse eksimuse ega uitmõttega, vaid rikkumise raskust iseloomustab kostja rikkumiste kolmepäevane kestus ning tehtud päringute suur maht. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja teo õigusvastasus on tuvastamist leidnud. Kostja ei ole väitnud, et esineks mõni VÕS § 1046 lg-st 2 tulenev õigusvastasust välistav asjaolu. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1) ega esile toonud, et esineks mõni kostja süüd välistav asjaolu (VÕS § 1050 lg 2). Kostja rikkus hagejate isikuõigusi kolme päeva vältel korduvalt – hageja I puhul 37 korral ning hageja II puhul 12 korral. Seejuures on kostja puhul tegemist perearstiga, kes kõrgendatud hoolsusnõuete tõttu peab olema teadlik terviseandmete konfidentsiaalsusest ning nende töötlemise reeglitest. Seega oli tegemist kostja teadliku, sihipärase ja seetõttu ka tahtliku ja süülise teoga, mis oli vahetult suunatud kannatanute isiklike õiguste kahjustamisele. Kuna kostja tegevus hagejate terviseandmete töötlemisel oli õigusvastane ja süüline, peab kostja hagejatele hüvitama neil tekkinud kahju. Hagiavalduse kohaselt seisneb hagejatel kostja õigusvastase teo tõttu tekkinud kahju mittevaralises kahjus, s.o hagejate hingelistes üleelamistes ja kannatustes. Isiklike õiguste
rikkumise korral eeldatakse mittevaralise ehk moraalse kahju olemasolu, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge, s.o muutusi isiku psüühilises seisundis ja nende muutuste suurust, ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Mittevaralise kahju puhul, kus kahjuks on isiku hingelised kannatused, ei ole kahju tekkimine kolmandate isikute poolt seega üheselt kontrollitav, küll saab aga hageja põhistada temale tekkinud negatiivseid tagajärgi. Seega, mittevaralise kahju puhul ei ole võimalik tõendada kahju tekkimist, kuid on võimalik kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, mille esinemise korral tavaliselt mittevaraline kahju tekib. VÕS § 134 lg-test 2, 5 ja 6, § 127 lg 6 esimesest lausest, TsMS § 233 lg-st 1, §-st 366 tulenevalt arvestas maakohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel järgnevaid asjaolusid. 2023. aastal ei ole enam kohane lähtuda 2018.–2019. aasta keskmisest mittevaralise kahju hüvitise summast 1264 eurot, vaid raha ostujõu muutust arvestades oleks õige lähtuda summast 1725 eurot ning vastavalt analüüsitavatele asjaoludele kohus kas suurendab või vähendab seda summat. Maakohus arvestas mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel rikkumise raskuse ja ulatuse osas esmalt seda, et isikuandmed, mida kostja õigustamatult töötles, on kõik terviseandmed. Ka dokumentide nimekirjade päringud on seotud terviseandmetega, sest muid andmeid ei saagi tervise infosüsteemis olla. Terviseandmete puhul ei ole tegemist neutraalse sisuga isikuandmetega, vaid väga isiklike, tundlike ja delikaatsete andmetega. Kostja pidi tervishoiutöötajana olema teadlik, et terviseandmed on konfidentsiaalsed ning ta ei tohi ilma kehtiva arsti-patsiendi suhteta hagejate andmeid vaadata. Sellest hoolimata rikkus kostja hagejate isikuõigusi kolme päeva vältel korduvalt – hageja I puhul 37 korral ning hageja II puhul 12 korral. Kostja rikkumise raskust ja ulatust iseloomustab seega kostja rikkumiste kolmepäevane kestus ning tehtud päringute suur maht. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel rikkumise raskuse ja ulatuse osas ka hagejate enese kirjeldust neil tekkinud mittevaralise kahju kohta. Hageja I ja II vande all antud seletustest ilmneb, et kostja tegu on oluliselt halvendanud nende elukvaliteeti ning toonud kaasa negatiivsed tagajärjed emotsionaalse heaolu languse ja terviseprobleemide süvenemise näol. Kostja teo mõju hagejatele on olnud pikaajaline ning emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav. Kostja tegu on mõjutanud hagejate usaldust ka teiste tervishoiutöötajate vastu. Kostja tegu on toonud kaasa muutused hagejate käitumises - hageja I on otsustanud sulgeda juurdepääsu oma terviseandmetele kõikidele arstidele ning igakordsel juurdepääsu avamisel mõtleb ta kostja võimalusele uuesti tema andmeid vaadata; hagejal II on tekkinud komme regulaarselt oma digilugu kontrollida. Seega on kohus hagejate vande all antud seletuste alusel seisukohal, et hagejatel tekkinud mittevaraline kahju on pigem suur. Ka mittevaralise kahju hüvitis peaks seetõttu olema pigem suur. Kohus leiab, et rikkumise raskust ja ulatust arvestades tuleb kummagi hageja mittevaralise kahju hüvitise suuruseks määrata 3450 eurot (kahekordne keskmine). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hagejate vande all antud seletustest nähtub üheselt, et kostja avaldas terviseandmeid ka kolmandale isikule, s.o S.S.le, kes omakorda avaldas saadud teavet tüli käigus hagejatele. Seega ei hoidnud kostja teadasaadud terviseandmete osas saladust ning tegi need teatavaks vähemalt ühele kõrvalisele isikule. Mõistetav on, et hagejatel on kartus selle ees, et kostja võib olla nende terviseandmeid veel kellelegi avaldanud või võib seda teha tulevikus, sest hagejatel puudub selle üle kontroll, see sõltub vaid kostja enese suvast. Maakohus arvestas ka seda, et kostja tegu oli tahtlik, mitte hooletusest tingitud. Kostja süü ja selle astme arvestamise juures kordas kohus oma varasemat seisukohta, et tegemist oli kostja teadliku, sihipärase ja seetõttu ka tahtliku ja süülise teoga, mis oli vahetult suunatud
kannatanute isiklike õiguste kahjustamisele. Kostjal puudus hagejate terviseandmete vaatamiseks põhjus. Hagejate vande all antud seletusi arvestades võib kostja teo motiiviks pidada uudishimu või tema soovi hagejatega manipuleerida ja neid psühholoogiliselt survestada. Kostja ise ei ole oma tegu tunnistanud ega oma teo motiive avaldanud. Kuna kostja ei ole oma rikkumist tunnistanud, ei ole kostja hagejate ees ka vabandanud ega oma käitumist selgitanud. Kostja on küll menetluse kestel teinud hagejatele pakkumise kompromissi korras mittevaralise kahju hüvitise tasumiseks hagejale I summas 900 eurot ja hagejale II summas 600 eurot, kuid sellega ei ole kostja soovinud rikkumist omaks võtta ega hagejate ees vabandanud. Eeltoodust järeldub, et kostja ei ole püüdnud oma tegu heastada ega teinud järeldust, et tema poolt toime pandud tegu oli vale. Arvestades kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikutesse pärast rikkumist, samuti kostja süüd ja selle astet ning asjaolu, et kostja ei ole kummagi hageja ees vabandanud, tuleb kummagi hageja mittevaralise kahju hüvitist suurendada 5175 euroni (kolmekordne keskmine). Kuna kostja ei ole mõistnud, et tema toime pandud tegu on vale, puudus maakohtul veendumus selles, et kostja sarnast rikkumist tulevikus ei korda. Seda veendumust süvendab asjaolu, et kostjat ei ole teo aegumise tõttu ka väärteoasjas karistatud. Seetõttu peab kohtu poolt väljamõistetav kahjuhüvitis olema suuruses, mis mõjutab kostjat edasisest kahju tekitavast käitumisest hoiduma. Kohtule ei ole teada kostja majanduslik olukord, kuna kostja ei ole neid andmeid esile toonud. Kostja lepingulise esindaja kinnitusel on kostja tavaline palgatöötaja. 2023. aasta II kvartalis oli keskmine brutokuupalk 1873 eurot, mis arvestades maksuvaba tulu, tööandja ja töötaja töötuskindlustusmakset ja kogumispensioni, teeb netopalgaks 1477,45 eurot. 5175 euro suuruse kahjuhüvitise puhul on täidetud ka kahjuhüvitise preventiivne funktsioon. Sellisel juhul jääb kahjuhüvitis 3,5 keskmise netotöötasu suurusjärku, millises summas kahjuhüvitise tasumine peaks olema piisav, et kostja edaspidi hoiduks kahju tekitavast käitumisest. Kostja ei ole esile toonud temast tulenevaid asjaolusid, mis võiksid vähendada mittevaralise kahju suurust. Mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks kohus alust ei näe. Mittevaralise kahju hüvitiste diferentseerimiseks hageja I ja hageja II puhul alust ei ole. Asjaolu, et kostja tegi hageja I suhtes rohkem terviseandmete päringuid kui hageja II suhtes, ei oma tähendust, sest tulemus oli hagejate jaoks sama, mõlemal hagejal on kostja teo tõttu tekkinud sarnane mittevaraline kahju. Andmete vaatamise ulatus sõltub ka sellest, kui palju andmeid tervise infosüsteemi on kantud. Hageja I on vande all antud seletuses selgitanud, et ta ei ole terve, tal on mitmeid probleeme, järelikult on tema puhul tervise infosüsteemis ka rohkem andmeid, mida vaadata. Eeltoodut arvestades rahuldas maakohus kummagi hageja nõude mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ning määras hüvitise suuruseks 5175 eurot kummalegi hagejale. Maakohus rahuldas ka viivisenõude. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras kindlaks ka hagejate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega vähendada kostjalt väljamõistetavat mittevaralise kahju hüvitist hagejate kasuks kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
Kostja leiab, et TsMS § 631 lg-te 1 ja 2 alusel tuleks teha uus otsus, millega mittevaralise kahju hüvitist olulises osas vähendada. Maakohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel, kuna maakohus on tõendite kogumisel ja hindamisel menetlusõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ning see on kaasa toonud maakohtu poolt ebaõiglaselt suure kahjuhüvitise määramise. Hagejate vande all ülekuulamise eesmärgiks oli selgitada mittevaralise kahju tekkimise asjaolusid ja kahju suurust ning võimalikke kannatusi ja kostja käitumist hagejate suhtes pärast nende terviseandmete vaatamist. Hagejate avaldatud asjaolude esinemist oleks võimalik olnud tõendada raviarsti poolt väljastatud tõendiga, mitte isiku enda ütlustega. Seega kuulas maakohus hagejad ebaõigesti vande all ära. Asjaolu, et A.S. abielu purunes vahetult selle sündmuse järgselt, on samuti tõendatav dokumentaalselt ning vajadusel täiendavalt endise abikaasa ütlustega. Isiku töövõime langus on samuti dokumentaalselt tõendatav ning isiku ütlused ei saa olla siinkohal usaldusväärseks tõendiks. Tõendid tuleb nende madala tõendiväärtuse tõttu ümber hinnata. Maakohus oleks pidanud poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt kuulama üle ka kostja. Tegelikkuses oli kostja käitumine tingitud kannatanute enda provokatsioonist, kuid maakohus ei selgitanud neid asjaolusid asja õiglaseks lahendamiseks nõuetekohaselt välja. Maakohus on otsuses ebaõigesti jõudnud järeldusele, et kostja ei ole mõistnud, et tema poolt toime pandud tegu on vale. Maakohus ei ole kostjat menetluses üle kuulanud, mistõttu puuduvad kohtul andmed selle kohta, mida kostja on mõistnud või milline on kostja suhtumine enda tegevusse. Maakohus on järeldanud, et kostja võib tulevikus toime panna sarnase teo. Selline järeldus on meelevaldne, põhjendamata ning ei tugine asjas kogutud tõenditele. Ei ole tõendatud, millest nähtuks kostja kahjustav tegevus hagejate suhtes peale terviseandmete vaatamist. Kostja ei ole endale teatavaks saanud terviseandmeid avaldanud ega ole neid andmeid ka kuidagi hagejate kahjustamiseks muul moel kasutanud. Kostja ei ole oma tegu korranud ega temale teatavaks saanut mingil moel hagejate kahjustamiseks kasutanud. Maakohtu otsuse põhjendustest ja kahju suurusest jääb mulje, nagu oleks maakohus kahju suuruse hindamisel tuginenud just kostja kahjustavale tegevusele pärast terviseandmete temale teatavaks saamist – selline maakohtu järeldus on ebaõige. Maakohus pole arvestanud kahju suuruse hindamisel hagejate vande all ülekuulamisel antud ütlusi hagejate motiivide kohta kahjunõude esitamisel. Mõju hagejate tervisele on otsitud, esiplaanil on isiklik antipaatia seetõttu, et kostja on ühe hageja endise elukaaslase abikaasa ja teise hageja isa abikaasa. Hagejal II ja kostjal pole teisi kohtuvaidlusi, hagejal II oli kohtuvaidlus kostja abikaasaga (hageja II isaga), soovides täisealisena alusetult endale elatise väljamõistmist. Maakohus on vääralt lugenud hagejate vande all antud ütlustega tõendatuks, et terviseandmeid avaldati kolmandatele isikutele. Hagejatel oli tunnistaja ütlustega võimalik hagejate terviseandmete avaldamist tõendada. Lisaks on ülekuulamisel saadud andmed selles osas väga ebaselged ja laialivalguvad – pole aru saada, milliseid konkreetseid andmeid kostja kolmandale isikule avaldas. Hagejatel on vaidlus kostja abikaasaga, mille tõttu on hagejad äärmiselt vaenulikult meelestatud kostja suhtes. Sellest oli tingitud ka hagejate provotseeriv käitumine kostja suhtes, mille tulemusena kostja vaatas hagejate terviseandmeid. Pole tõendatud, et kostja avaldas andmeid kolmandale isikule, samuti ei ole kasutanud kostja saadud andmeid hagejate täiendavaks kahjustamiseks ning selles osas on mittevaralise kahju hüvitis kostjalt välja mõistetud ebaõigesti. Maakohus on ebaõigesti hinnanud kostja toimepandud rikkumise ulatust ja mahtu. Kuigi päringuid tehti kolmel erineval päeval, ei lisandunud ei teisel ega kolmandal päeval uusi andmeid vastustajate tervisliku seisundi kohta. Tegemist on sama päringu korduva esitamisega, mis ei anna uusi andmeid. Seega on ebaõige kohtu põhjendus selles osas, et kuna päringuid
tehti kolmel päeval, on tehtud päringuid suures mahus. Ühe päringu korduv esitamine ei anna kolm korda rohkem andmeid ega moodusta kogumis andmete suurt mahtu. Eeltoodu tõttu on põhjendatud kahju suuruse ümberhindamine ning hüvitise vähendamine.
5.Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta võrdsetes osades kostja kanda ning mõista kostjalt hagejate kasuks välja hagejate menetluskulud ja viivis. Maakohus ei ole hagejate vande all ärakuulamise määramisel menetlusnorme rikkunud ja kuna kostja ei esitanud maakohtule selles osas ka vastuväidet, siis on kostja minetanud õiguse tugineda sellisele maakohtu otsustusele. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks peaks kõrgem kohus sekkuma vastavasse maakohtu õigusesse, olukorras kus kostja maakohtus isegi oma seletust anda ei soovinud, rääkimata siis vande all ülekuulamisest. Kuna maakohus on määranud mittevaralise kahju suurused diskretsiooniõiguse alusel (VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1), siis saab kõrgem kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui maakohus oleks diskretsiooni teostades rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud. Kui kostja on menetluses otsustanud võtta passiivse rolli ega ole hagile motiveeritult vastu vaielnud, siis on asjakohatu kohtule ette heita, et kostja vande all üle kuulamata jätmine ei ole võimaldanud kohtul vajalikke asjaolusid tuvastada. Kostja positsioon nii väärteomenetluses kui ka sellele järgnenud kohtumenetluses oli üheselt arusaadav: kostja hagejate õiguste rikkumist ei tunnistanud ega soovinud asjas esitada ka oma seletust, rääkimata siis sellest, et kohus oleks pidanud omal algatusel kohustama kostjat andma kohtule seletust vande all. Esimest korda tunnistab kostja oma õigusvastast tegevust alles ringkonnakohtule. Seega ei ole kostja sellekohased vastuväited asjakohased ja maakohus ei ole rikkunud asja läbivaatamisel poolte menetlusliku võrdsuse põhimõtet. Hagejad paluvad jätta tähelepanuta kostja uued ja varem esitamata faktilised asjaolud: kostja käitumine oli tingitud hagejate enda provokatsioonist (hagejad ei võta seda mitte kuidagi omaks, sest nad pole varasemalt kostjaga kohtunud, suhelnud ega oma käitumisega muud moodi hagejate andmete vaatamiseks põhjust andnud), kostja käitumise motiivid ja suhtumine oma teosse ning võimalik sarnane käitumine tulevikus ja teatavaks saanud andmete mitteavaldamine. Hagejad ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt võiks maakohtu otsuse põhjendustest ja määratud kahju suurusest järeldada, et maakohus on tuginenud kahju suuruse hindamisel kostja tegevusele pärast hagejate terviseandmete temale teatavaks tegemist. Midagi sellist maakohtu otsusest välja lugeda ei ole võimalik. Maakohus on vaid kaalunud hagejate põhjendatud hirmusid seoses kostja käitumise võimaliku kordumisega ja on hüvitise väljamõistmisel õigesti arvestanud hüvitise eripreventiivse mõjuga. Kostja lõpetas hagejate terviseandmete vaatamise alles siis, kui hagejad sulgesid juurdepääsu oma andmetele ja saatsid kaebused erinevatele ametitele. Asjas on tõendatud, et kostja avaldas hagejate terviseandmeid kolmandatele isikutele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Kostja on palunud apellatsioonkaebuses vähendada maakohtu väljamõistetud hüvitist, seega ei vaidlusta kostja maakohtu tuvastatut, et kostja on hagejate terviseandmeid ilma õigusliku aluseta töödelnud – tegemist on isiklike õiguste rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus isiklike õiguste rikkumise põhjendatult tuvastanud, maakohus on praegustel asjaoludel õigesti hagi rahuldanud ning põhjendatult mõistnud kummagi hageja kasuks välja kahjuhüvitise suuruses, mille puhul on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata.
8.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Kostja on maakohtule ette heitnud hagejate vande all ülekuulamist, leides, et hagejate avaldatud asjaolusid oleks olnud võimalik tõendada raviarsti väljastatud tõendiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud hagejate vande all ülekuulamisega menetlusnorme. Kuigi teatud tervist puudutavaid seisundeid saab tõendada ka arstitõendiga, oli põhjendatud hagejate vande all ülekuulamine, kuna seda, kuidas kostja rikkumine hagejaid mõjutas, saavad kirjeldada vaid hagejad ise. Mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse isikuõiguste rikkumise puhul. Asjaolud, mida hagejad on oma vande all antud seletustes esile toonud (nt mõju unekvaliteedile, närvilisus, šokk, usaldamatus, terviseprobleemide süvenemine) on eluliselt usutavad ka ilma, et arst oleks vastavad seisundid fikseerinud. Kuigi võib nõustuda, et otsest põhjuslikku seost terviseandmete õigusvastase töötlemise ja hageja II abielu purunemise vahel on praegusel juhul raske näha, siis viide abielu purunemisele ei ole ringkonnakohtu hinnangul olnud asjaoluks, mis oleks olnud maakohtu jaoks kahjuhüvitise suuruse hindamisel määrav või et maakohus oleks sellest asjaolust lähtunud. Maakohus on hagejate seletustele viidanud, kuid hinnanud seejärel esitatud seletusi kogumis, viidates, et hagejate I ja II seletustest ilmneb, et kostja tegu on oluliselt halvendanud nende elukvaliteeti ning toonud kaasa negatiivsed tagajärjed emotsionaalse heaolu languse ja terviseprobleemide süvenemise näol. Ka viide töövõime langusele pole olnud maakohtu jaoks määrav, samas võib eeldada, et olukorras, kus keegi salaja vaatab isikute terviseandmeid ja see saab isikutele teatavaks, mõjub see ka võimele kontsentreeritult tööd teha. See ei pruugi tähendada isiku töövõime langust sellisel määral, mida tuleks dokumenteerida või mis tähendaks töövõimetuslehel viibimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole rikkumine ka see, et maakohus lähtus hagejate vande all ülekuulamisel antud seletustest, mis puudutasid seda, et kostja tollane elukaaslane (praegune abikaasa) demonstreeris hagejate terviseandmete teadmist. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks tuleks hagejate vande all ülekuulamisel saadud seletusi hinnata teisiti, kui tegi seda maakohus.
8.2.Kostja on märkinud, et maakohus pidanuks poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt üle kuulama ka kostja. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nagu ringkonnakohus oma 1. augusti 2024. a määruses märkis, on TsMS § 2681 kohaselt kohtul vaba voli otsustada, millise poole ta üle kuulab ning vajadusel võib vande all üle kuulata ka mõlemad pooled. Kuigi võib nõustuda sellega, et teatud juhtudel võib olla poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt põhjendatud üle kuulata vande all mõlemad pooled, ei ole praegusel juhul tegemist sellise juhtumiga. Kostja ei taotlenud enda vande all ülekuulamist maakohtus. Samuti ei nähtu asja materjalidest asjaolusid, mille kohta oleks kostja puhul olnud vajadus täiendavalt vande all selgitusi küsida, arvestades, et kostja tugines terve maakohtu menetluse jooksul sellele, et ta pole hagejate isikuõigusi rikkunud ja et isikuõiguste rikkumine pole tõendatud. Nii nähtub ka maakohtu istungi protokollist, kus maakohus on küsinud kostja esindajalt järgmist: „Räägite tõenditest. Kas kostja on andmeid vaadanud või ei ole? Kas ta eitab seda?“ (dtl 285), et kostja lepinguline esindaja on kohtule vastanud: „Jah, ta eitab seda.“ (dtl 285). Lisaks on maakohus küsinud istungil ka võimalike asjaolude kohta, mida kahjuhüvitise suuruse hindamisel arvestada, millele
on kostja esindaja vastanud, et kostja on tavaline palgatöötaja. Samuti on kostja esindaja istungil viidanud, et maakohus arvestaks ka seda, et ei ole selge, milliseid andmeid on vaadatud, kas neid on sisuliselt loetud, kas neid on kellegagi jagatud, milline on andmete vaatamise eesmärk olnud. Kostja esindaja viitas ka sellele, et pole tõendatud, et neid andmeid oleks kuidagi hagejate vastu kasutatud. Ka on kostja esindaja viidanud sellele, et arvestada tuleb, et proportsioon, raskus, vaatamiste arv on hagejatel olnud erinev (dtl 290–291). Kostja esitatud asjaolusid on maakohus oma otsuses arvestanud. Samas ei nähtu asja materjalidest kusagilt, et kostja oleks tuginenud maakohtus nt sellele, et keegi oleks teda provotseerinud või et ta oleks kahetsenud või vabandanud. Eeltoodut arvestades pole maakohus kostjat vande all ära kuulamata jättes menetlusnorme rikkunud. Ringkonnakohtus taotluse esitamine, et ringkonnakohus kuulaks kostja vande all ära omal algatusel, on ringkonnakohus 1. augusti 2024. a määrusega lahendanud.
8.3.Õige on hagejate vastuses apellatsioonkaebusele märgitu, et asjaolule, nagu oleks kostja käitumine tingitud hagejate enda provokatsioonist, pole kostja kordagi maakohtus tuginenud ja sellele asjaolule alles ringkonnakohtus tuginemine pole põhjendatud. Kostja leiab, et maakohus jõudis ebaõigesti järeldusele, et kostja ei ole mõistnud, et tema poolt toime pandud tegu on vale. Ringkonnakohus selle kostja väitega ei nõustu. Kostja pole maakohtus tuginenud sellele, et ta mõistaks enda tegu. Kuni apellatsioonimenetluseni on kostja olnud seisukohal, et hagejate õiguste rikkumine pole tõendatud ja kostja pole hagejate õigusi rikkunud. Sellest saab sarnaselt maakohtuga järeldada, et kostja ei mõistnud oma teo ebaõigsust. Arvestades seda, et kostja asub ka apellatsioonkaebuses õigustama seda, et hagejad provotseerisid teda õiguste rikkumiseks, näitab, et kostja ei mõista praeguseni seda, et tema tegevus oli vale. Lisaks ei saa ükski provokatsioon õigustada tervishoiutöötajat vaatama õigusliku aluseta kellegi terviseandmeid.
8.4.Maakohtu viide tulevikus toimuva rikkumise võimalusele on ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid arvestades põhjendatud. Kostja polnud näidanud välja, et ta oma tegu kahetseks või selle ebaõigsusest aru saaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks maakohus kahju suuruse hindamisel tuginenud just kostja kahjustavale tegevusele pärast terviseandmete temale teatavaks saamist – sellist järeldust maakohtu lahendist teha ei saa. Maakohus on arvestanud kahjuhüvitise suuruse väljamõistmisel kõiki olulisi asjaolusid.
8.5.Asjas on maakohus hagejate vande all antud seletuste alusel tuvastanud, et hagejad kuulsid oma terviseandmete kohta kostja abikaasalt, mistõttu on maakohus teinud ka põhjendatud järelduse, et kostja abikaasa sai terviseandmed teada kostjalt. Seega on ekslik kostja väide, justkui poleks kostja andmeid kolmandale isikule avaldanud. Hagejad on menetluses viidanud ka sellele, milliseid andmeid nad enda kohta kostja abikaasalt kuulsid. Seda, milliseid andmeid täpselt kostja oma abikaasale avaldas, ei saanud hagejad arusaadavalt teada.
8.6.Väited selle kohta, et maakohus oleks pidanud arvestama hagejate motiive kahjunõude esitamise kohta, milleks on isiklik antipaatia, pole asjakohane. Kui kostja vaatab hagejate terviseandmeid ilma õigusliku aluseta, on arusaadav, et hagejad esitavad hagi, arvestades, et isikuõiguste rikkumise puhul eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu, ja kostja oma rikkumist ei tunnistanud (ja seda kuni maakohtu menetluse lõpuni).
8.7.Viited muude kohtuvaidluste puudumisele hageja II ja kostja vahel pole praegusel juhul asjaoluks, mis annaks alust asuda maakohtust teistsugusele järeldusele.
8.8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas, mis puudutab rikkumise ulatust ja mahtu. Kostja viide sellele, et teisel ja kolmandal päeval ei lisandunud uusi andmeid, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kokkuvõttes on päringuid tehtud suures mahus,
sõltumata sellest, kas kostja täiendavate päringutega uut infot hagejate tervise kohta sai või mitte.
8.9.Maakohus on põhjendanud ka seda, miks mõistab mõlema hageja kasuks välja sama suure summa. Ringkonnakohus nõustub vastava maakohtu põhjendusega ega korda seda.
9.Kokkuvõttes märgib ringkonnakohus, et maakohus tegi kahjuhüvitise osas diskretsiooniotsuse. Ringkonnakohus selgitab, et kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (vt nt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20). Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvestades, et maakohus on asjas kahju suuruse hindamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ning kostja pole menetluses välja toonud asjaolusid, mis tingiks maakohtu otsusega võrreldes väiksema kahjuhüvitise väljamõistmise. Maakohus on oma diskretsiooni põhjendanud ega ole teinud diskretsioonivigu, mistõttu kostja kaebuse rahuldamiseks ja hüvitise vähendamiseks puudub alus.
10.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud, määrab ringkonnakohus kindlaks ka hagejate põhjendatud menetluskulude suuruse apellatsioonimenetluses. Hagejad on taotluse kohaselt kandnud ringkonnakohtus õigusabikulusid kokku 2419 eurot 66 senti (sh käibemaks 436 eurot 33 senti), kusjuures õigusabi tunnihinnaks on 140 eurot (+ käibemaks) ja õigusabile kulunud aeg on 14 tundi 10 minutit. Õigusabi tunnihinda 140 eurot (+ käibemaks) võib pidada põhjendatuks. Hagejad on palunud mõista õigusabikulud välja koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et esitatud apellatsioonkaebuse vastusest on ligi 2/3 varasema menetluse kokkuvõte, ei ole kogu märgitud ajakulu põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks kokku 10 tundi 10 minutit (14 tunni 10 minuti asemel). Eelnevat arvestades on hagejate õigusabikulud põhjendatud 1736 euro 46 sendi (sh käibemaks) ulatuses. Arvestades hagejate taotlust, tuleb kostjalt hageja I kasuks välja mõista menetluskulud 868 eurot 23 senti ja hageja II kasuks menetluskulud 868 eurot 23 senti.
11.Vastavalt hagejate taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.