OK Incure OÜ hagi L. M. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3691 eurot 13 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046) Hageja lepinguline esindaja Marie Tsine, [email protected]
e-post
kostja L. M. (isikukood xxxxxxxxxxx), elukoht teadmata Asja läbivaatamine
kirjalikult lihtmenetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista L. M. OK Incure OÜ kasuks välja Multitude Bank p.l.c ja L. M. vahel 2. septembri 2022 sõlmitud laenulepingust tulenev võlgnevus 1807 eurot 22 senti, millest põhivõlgnevus 1706 eurot 37 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 65 eurot 85 senti ja sissenõudmiskulu 35 eurot.
3.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ nõue L. M. vastu põhivõlgnevuse 1230 euro 23 sendi, intressi 352 euro 52 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise 301 euro 16 sendi osas.
4.Jätta OK Incure OÜ menetluskulud 49% ulatuses L. M. kanda ja L. M. menetluskulud 51% ulatuses OK Incure OÜ kanda.
5.Määrata OK Incure OÜ menetluskulu suuruseks 455 eurot ja mõista L. M. välja OK Incure OÜ kasuks vastavalt menetluskulu jaotusele menetluskulu 222 eurot 95 senti. L. M. tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (222 eurolt 95 sendilt) tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Määrata, et L. M. hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
7.Toimetada kohtuotsus kostjale avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
8.Toimetada kohtuotsus hageja esindajale kätte.
2-24-109646 Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). See ei välista samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21).
MENETLUSE KÄIK
1.OK Incure OÜ (hageja) esitatud hagist nähtub, et esialgne krediidiandja Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) ja L. M. (kostja) sõlmisid 2. septembril 2022 laenulepingu, mille kohaselt võimaldati kostjale laenu 3000 eurot. Laenuleping sõlmiti tähtajatult intressimääraga 40,4785% aastas, krediidikulukuse määraga 48,90% aastas. Kostjale teostati laenu väljamaksed 2. septembril 2022 summas 1290 eurot, 15. septembril 2022 summas 1710 eurot, 22. oktoobril 2022 summas 130 eurot, 28. oktoobril 2022 summas 120 eurot, 25. novembril 2022 summas 53 eurot, 4. veebruaril 2023 summas 60 eurot, 14. veebruaril 2022 summas 70 eurot, 23. aprillil 2023 summas 100 eurot, 8. juulil 2023 summas 70 eurot, 11. juulil 2023 summas 50 eurot ja 21. juulil 2023 summas 102 eurot. Algne krediidiandja võimaldas kostjale krediiti kokku 3755 eurot. Kostja on laenulepingu raames teostanud tagasimakseid summas 2048 eurot 63 senti.
2.Hageja nõuab kostjalt 3691 euro 13 sendi tasumist, millest 2936 eurot 60 senti moodustab põhivõlg, 352 eurot 52 senti intress, 367 eurot 1 sent sissenõutavaks muutunud viivis ja 35 eurot sissenõudmiskulu. Hageja luges lepingu alates 3. jaanuarist 2024 hageja-poolse ülesütlemisega lõppenuks. Hageja selgitas, et lepingu ülesütlemise kuupäevaks on detsembrikuu 2023 arvel märgitud tasumise tähtajale eelnev kuupäev, s.o 3. jaanuar 2024. Detsembrikuu osamakse maksetähtaeg oli arvel märgitud 5. jaanuar 2024.
3.Hageja selgitas täiendavalt, et kui krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, siis on hageja nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 7 ümberarvestuse kohaselt 1807 eurot 22 senti, millest põhisumma 1706 eurot 37 senti (3755-2048,63), sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivis põhivõlalt (1706 eurolt 37 sendilt) summas 65 eurot 85 senti. Lisaks palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1) ning väljamõistetud menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
4.Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on loetud kostjale kätte toimetatuks 5. juulil 2024 (dtl 96). Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja 14 päeva, ei ole kohtule vastanud (tähtaeg möödus 19. juulil 2024).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.
2-24-109646
7.Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
8.VÕS § 76 lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 113 lgle 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
9.Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kostja poolt esitatud laenutaotlused (dtl 30, 45-54), kostjaga sõlmitud Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) Laenulimiidi laenulepingu eritingimused (dtl 31-40), Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 41-44), meeldetuletuskirjad võlgnevuse tasumiseks (dtl 59, 71-73), arved võlgnevuse tasumiseks (dtl 60-63), nõude loovutamise teate (dtl 64). Hageja on selgitanud, et lepingu ülesütlemise kuupäevaks on detsember 2023 arvel märgitud tasumise tähtajale eelnev kuupäev (dtl 23). Detsembrikuu arve maksetähtaeg oli 5. jaanuar 2024 (dtl 63). Krediidiandja ütles lepingu ülesse 3. jaanuaril 2024 (dtl 23). Hageja on selgitanud täiendavalt seoses lepingu ülesütlemise avalduse edastamisega, et algsel krediidiandjal ei ole võimalik süsteemiprobleemide tõttu lepingu ülesütlemise teatist taasesitada. Hageja esitas krediidiandja süsteemist kuvatõmmise kostjale edastatud dokumentide kohta (dtl 108, 112). Hageja täiendava selgituse kohaselt märkis krediidiandja kostjale edastatud teatises, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb 15. päeval. Lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud lõppes leping 3. jaanuaril 2024 (dtl 108). Seega on hageja tõendanud, et on kostjale laenu andnud ning kostja ei ole laenulepingust tulenevat laenukohustust täitnud.
10.Kohtu hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Hageja selgitustest vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimise kohta nähtub, et laenutaotlejalt küsiti pangakonto väljavõte perioodi 15. juuni 2022 kuni 27. august 2022 kohta. Pangakonto väljavõtte kokkuvõttest nähtub, et antud perioodil oli kostja sissetulekuks töövõimetoetus 506 eurot 23 senti ja 489 eurot 90 senti (dtl 76). Samuti nähtub, et antud perioodil on kostja arvelduskontole laekunud laenude väljamaksed kokku summas 2150 eurot ning kostja on teinud kulutusi kokku 3151 euro 5 sendi ulatuses.(dtl 76-78). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist teostanud kostja finantsolukorra analüüsi ja krediidivõimelisuse hindamist kostja Swedbank konto väljavõtte alusel ja kontrollinud isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Krediidiandja kontrollis kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning kostja poolt esitatud andmeid. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret, puudusid nõuded Maksu- ja Tolliameti ees, väljaandes Ametlikud Teadaanded ei nähtunud teadet täitemenetluse algatamise kohta, võimaliku pankrotimenetluse algatamise kohta jmt (dtl 26). Krediidiandja tuvastas, et kostjal on teisi laenukohustusi, kuid kokkuvõtteks leidis krediidiandja, et arvestades kostja sissetulekuid ja väljaminekuid, on kostja maksevõimeline (dtl 104).
2-24-109646
11.Kohtule esitatu pinnalt järeldub, et krediidiandja lähtus laenutaotleja poolt taotluses esitatud andmetest ja nõuete puudumisest Maksu- ja Tolliameti ees ning teadete puudumisest Ametlikes Teadeannetes. Kohus on seisukohal, et kuigi hageja on kontrollinud kostja pangakonto väljavõtet perioodil 15. juuni 2022 kuni 27. august 2022, millest nähtub kostja sissetulekuna töövõimetoetus ning kostjale teostatud korduvad laenude väljamaksed, ei saa seda lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Hageja ei ole välja selgitanud kostja tegelikke igakuised kohustusi. Kostja maksevõime hindamisel on hageja lugenud kostja sissetulekus keskmiselt 500 eurot kuus, s.o töövõimetoetus, kuid ei ole välja selgitanud laenukohustustest tulenevaid igakuiseid laenumakseid. Asjaolu, et kostjal puudusid laenulepingu sõlmimisel maksehäired, ei kinnita, et kostja oli laenu andmise ajal krediidivõimeline ja hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Hageja on kinnitanud, et kostjal oli teisi laenukohustusi, kuid sellest hoolimata hindas algne krediidiandja kostja maksevõimeliseks ning väljastas kostjale laenu. Kohus märgib, et algne krediidiandja hindas kostja maksevõimet laenusumma 3000 euro ulatuses, kuid väljastas kostjale laenu 3755 euro ulatuses. Seega ei ole algne krediidiandja hinnangud kostja maksevõimet tegelikult väljastatud laenusumma ulatuses. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohus selgitab, et laenu taotlemisel ei saa lugeda piisavaks riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Ka ainuüksi pangakonto väljavõtte küsimine ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist kui krediidiandja ei ole sisuliselt kostja pangakontot analüüsinud ning välja selgitanud kostja tegelikke igakuiseid kohustusi.
12.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja üksnes matemaatilistest teoreetilistest arvutustest väidetavalt kostja enda poolt esitatud andmetele tuginevalt. Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja andmeid ka kontrollida.
13.Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (ülekandetasu, sissenõudmiskulu). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS § 94 järgne määr, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 4034 lg 7). Hageja on esitanud VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt nõude ümberarvestuse kui kohus peaks asuma seisukohale, et rikutud on vastutustundliku
2-24-109646 laenamise põhimõtet (dtl 107-109). Ümberarvestuse kohaselt on kostja võlgnevus hageja ees 1807 eurot 22 eurot, s.o põhinõue 1706 eurot 37 senti, viivis perioodil 4. jaanuar 2024 kuni 25. aprill 2024 summas 65 eurot 85 senti ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Kohus leiab, et hageja hagi kostja vastu tuleb rahuldada osaliselt lähtudes VÕS § 4034 lg-st 7, millest tulenevalt hageja taotleb kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1706 eurot 37 senti, viivis 65 eurot 85 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 49% ulatuses kostja ja 51% ulatuses hageja kanda.
15.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Hageja on esitanud kohtule menetluskulu väljamõistmise nõude hagiavalduses, millest nähtuvalt on hageja menetluskulu riigilõiv summas 455 eurot. Kostja kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist vajaliku ja põhjendatud kuluga.
16.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuluna 222 eurot 95 senti (455 x 49%).
17.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (222 eurot 95 senti) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
18.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.