HOOVI Rental OÜ hagi Kännupoiss OÜ ja A. A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
26 721 eurot 66 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja HOOVI Rental OÜ ( registrikood 16020217) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava (Advokaadibüroo Laus & Partnerid) Kostja I Kännupoiss OÜ (registrikood 12577058), epost: [email protected] Kostja II A. A. (isikukood xxxxxxxxxxx), e-post:
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada HOOVI Rental OÜ hagi Kännupoiss OÜ ja A. A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Mõista Kännupoiss OÜ ja A. A. välja solidaarselt HOOVI Rental OÜ kasuks põhivõlgnevus 10 381 eurot 67 senti ja leppetrahv 20 eurot.
3.Mõista Kännupoiss OÜ ja A. A. välja solidaarselt HOOVI Rental OÜ kasuks viivis alates hagiavalduse esitamise päevaga sissenõutavaks muutunud viivis 1162 eurot 75 senti.
4.Mõista Kännupoiss OÜ ja A. A. välja solidaarselt HOOVI Rental OÜ kasuks alates 9. veebruarist 2024 kuni 26. augustini 2024 sissenõutavaks muutunud viivis 8305 eurot 34 senti.
5.Mõista Kännupoiss OÜ ja A. A. välja solidaarselt HOOVI Rental OÜ kasuks viivis alates 27. augustist 2024 kuni põhinõude (10 381 eurot 67 senti) täitmiseni 0,4% päevas.
6.Kohtulahendi täitmisel tuleb arvesse võtta, et A. A. vastutuse piirmääraks käenduslepingu järgi on 21 966 eurot.
2-24-2199
7.Jätta rahuldamata kostjate taotlus kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostjad tasuvad võlgnevuse osamaksete kaupa.
8.Jätta Tartu Maakohtu 9. veebruari 2024. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-2199 kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude suurus ja kindlaksmääramine
9.Jätta HOOVI Rental OÜ menetluskulud solidaarselt Kännupoiss OÜ ja A. A. kanda.
10.Jätta Kännupoiss OÜ ja A. A. menetluskulud nende endi kanda.
11.Määrata HOOVI Rental OÜ menetluskulude suuruseks 3486 eurot
12.Mõista Kännupoiss OÜ ja A. A. solidaarselt välja menetluskulu 3486 eurot koos käibemaksuga, millest õigusabikulu on 2016 eurot ja riigilõiv 1470 eurot. Kännupoiss OÜ ja A. A. tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3486 eurolt) solidaarselt tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue
1.HOOVI Rental OÜ (hageja) ja Kännupoiss OÜ (kostja I) sõlmisid 20. juulil 2023 krediidilepingu nr 2023-07-20-1405121648, mille alusel sai kostja I laenu 10 983 eurot, millest 983 eurot oli lepingutasu. Krediidilepingu p 2.1 ja põhitingimuste kohaselt tuli laenult maksta intressi 2,08% kuus. Viivise määraks oli krediidilepingu p 5.1 ja põhitingimuste alusel 0,4% päevas ja p 2.4 alusel lepingu haldustasuks oli 7 eurot 95 senti kuus. Kostja I kohustus laenu tagastama igakuiste võrdsete osamaksetega maksegraafiku alusel 1.1 HOOVI Rental OÜ (hageja) ja A. A. (kostja II) sõlmisid 20. juulil 2023 krediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu, mille vastutuse maksimumsummaks oli 21 966 eurot. 1.2 Kuivõrd kostja I tegi laenu tagastamiseks makseid ebaregulaarselt ning jättis 20. augusti 2023 ja 20. novembri 2023 ettenähtud maksed üldse tegemata, edastas hageja 3. jaanuaril 2024
2-24-2199 krediidilepingu erakorralise ülesütlemise teate. Teate järgi oli selleks ajaks kostja I võlgnevuseks maksmata laenumaksed 474 eurot 76 senti, maksmata intress, maksmata viivised 22 eurot 79 senti ja leppetrahv 20 eurot. Kuna kostjad jätsid võlgnevuse tasumata ettenähtud
10.jaanuariks 2024, tuleb 11. jaanuarist 2024 lugeda krediidileping erakorraliselt ülesöelduks ning kostja I võlgnetavad summad muutusid sellest ajast sissenõutavaks. 1.3 Kostjad ei ole kohustusi täitnud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 alusel kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käenduslepingu p 1.2 alusel on kostjad solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes. 1.4 Laenu tagastamiseks tegi kostja I hagejale makseid 14. septembrist 2023 kuni
22.detsembrini 2023. Hageja on arvestanud kostja I kõik hilisemalt tasutud summad varasemalt tekkinud võlgnevust eest tasutuks. Krediidilepingu p 5.2 alusel loeti kõikidest kosta I tasutud summadest esmalt tasutuks kogunenud viivised, seejärel lepingu haldustasu ja maksegraafiku järgi tasumisele kuuluvad intressid ning ülejäänu arvestati laenu põhiosa katteks. Sellest tulenevalt hageja on arvestanud maksegraafiku järgi maksed nr 2 kuni nr 6 ajavahemiku
20.augustist 2023 kuni 20. detsembrini 2023 ettenähtud intressi maksed ja lepingu haldustasu maksed täies ulatuses tasutuks. Ülejäänust on hageja arvestanud kostja I tehtud maksetelt tasutuks laenu põhiosa järgmiselt: • 20. august 2023 põhiosa makse nr 2 summas 203 eurot 49 senti; • 20. september 2023 põhiosa makse nr 3 summas 207 eurot 81 senti; • 20. oktoober 2023 põhiosa makse nr 4 osaliselt tasutud summas 190 eurot 3 senti. Seega on kostja I tasunud laenu põhiosa katteks kokku 601 eurot 33 senti, mistõttu on maksegraafiku järgi kostja I laenu tagastamata põhiosa 10 381 eurot 67 senti. 1.5 Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista tagastamata laenu põhisumma, leppetrahv lepingu ülesütlemise teatise saatmise eest, hagi esitamise kuupäeva seisuga laenu põhisummalt sissenõutavaks muutunud viivis ja edasiulatuva viivise. 1.6 Krediidilepingu p 5.4 alusel krediidiandjal on õigus nõuda ülesütlemise teatise saatmise eest kuni 20 euro suurust hüvitist. VÕS § 158 lg 1 alusel leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt krediidilepingu p 5.4 kohaselt ülesütlemise teatise saatmise eest 20 euro suuruse leppetrahvi väljamõistmist. 1.7 Hageja on esitanud nõude ka viivise saamiseks. Krediidilepingu põhitingimuste ja p 5.1 kohaselt viivisemääraks on 0,4% päevas. Hageja nõuab ka edasiulatuva viivise tasumist. Hageja selgitab, et käenduslepingu p 1.3 kohaselt on kostja II kui käendaja vastutuse piiriks 21 966 eurot. Käenduslepingus ettenähtud piirmäär kaitseb käendajat vaid võla suurenemise eest, kuid mitte viivitusest tekkivate viivisnõuete eest, st viivitusest tulenevaid nõudeid võib võlausaldaja esitada ka piirmäära ületavas osas. Kui kostja II oleks pärast 3. jaanuari 2024 edastatud krediidilepingu ülesütlemise teatise saamist võlgnevuse tasunud, ei lisanduks põhinõudele viivist. Seega, kuivõrd viivitus on põhjustatud kostja II enda tahtmatusega hageja nõuet täita, siis käenduslepingus ettenähtud piirmääraga ei ole hageja viivisnõue ära piiratud. Viivisnõue lisandub kuniks kostja II võla tasub.
2-24-2199
Kostja I vastus hagiavaldusele
2.Kostja I vaidleb hagiavaldusele vastu. Kostja I leiab, et krediidileping ja selles määratud intress 2,08% kuus ehk 24,96 % aastas ja viivise määr 0,4% päevas on niivõrd suured, mistõttu on krediidileping sõlmitud liigkasuvõtlikel tingimustel ning on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühine. Samuti on krediidikulukuse määr äärmiselt kõrge, millest lähtuvalt on antud juhul sõlmitud laenuleping tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kostja I palub kohtul tuvastada laenulepingu tühisus erakordselt suure krediidikulukuse määra tõttu. 2.1 Kostja I ei nõustu viivise nõudega. Tegemist on selgelt röövellikku viivise määraga, mis on vastusolus nii heade kommete kui ka hea usu põhimõttega. Nii suure viivise määra puhul moodustab ühes aastas ainult viivis (15 157 eurot 24 senti) suurema summa kui seda on saadud laen 10 983 eurot. Kui kohus leiab, et laenulepingus määratud viivise määr ei ole tühine, siis palub kostja I vähendada hageja viivise nõuet ja lepingus sätestatud viivise määra ning mõistja kostjalt I välja viivis hageja kasuks üksnes seadusjärgses määras või kohtu hinnangul mõistlikus määras. 2.2 Kostja I ei nõustu hageja nõuete rahuldamise järjekorraga. Hageja on pahatahtlikult arvestanud kõik kostja I tasutud summad oma halduskulude ja lepingutasude katteks ning lepingu alusel antud laenu põhiosa ei ole tegelikkuses üldse vähendatud. Kostja I leiab, et hageja koostatud laenulepingu säärased tüüptingimused on tühised tüüptingimused, mis tuleks jätta kohaldamata ja arvestada tasutud maksed eelkõige laenusumma põhisoa katteks.
Kostja II vastus hagiavaldusele
3.Kostja II on seisukohal, et käendusleping on tühine. Käenduse piirsumma, eriti tarbijast käendaja puhul saaks olla mingi osa põhivõlgniku kohustusest, kuid pannes käendajale kogu vastutuse ja veelgi enam isegi topelt vastutuse on kostja II arvates heade kommetega vastuolus olev ning TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. 3.1 Hageja on professionaalne laenuandja ja pidi olema teadlik, et kostja II ei suuda säärast kohustust kohe ja tervikuna täita. Kostjal II oli juba käenduslepingut sõlmides maksehäires. Hageja on laenu andes käitunud vastutustundetult ja kasutades ära kostja II teadmatust ja rasket majanduslikku olukorda, kallutades lepingut hageja kasuks. Kostja II vaidleb täielikult vastu hageja intressi määrale ja nõudele ning viivise nõudele ja viivise määrale. 3.2 Kostja II palub tema suhtes alustatud menetluse lõpetada, kuna nõude aluseks olev tarbija käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Alternatiivselt eeltoodule kui kohus menetlust ei lõpeta, siis tuvastada viidatud käenduslepingu tühisus ja jätta hagi kostja II suhtes täielikult rahuldamata. Kui kohus siiski ei lõpeta menetlust kostja II osas või peab teda solidaarvõlgnikuks, siis palub kostja II kohtult vähendada hageja esitatud viivise määra ja juba sissenõutavaks muutnud viivist seadusjärgsele määrale.
Hageja seisukoht kostja vastusele
2-24-2199
4.Hageja on seisukohal, et krediidileping on kehtiv. Kostjad ei ole sisustanud ega tõendanud mõistet „liigkasuvõtlikud tingimused“. Kostjad ei ole tõendanud, et ilma kinnisvara tagatiseta oleks võimalik krediiditurult märgatavalt soodsamatel tingimustel laenu saada. Jääb arusaamatuks millised laenutingimused on liigkasuvõtlikud ja millised ei ole ehk kust kohast nn piir jookseb. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-186-13 p-s 22 selgitas, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt ka RKTKo 13.02.2008 nr 3-2-1-140-07, p 30). Riigikohtu arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Sellise olukorraga võib vähemalt eelduslikult olla tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Kostja I juriidilise isikuna on sõlminud hagejaga krediidilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu ei ole see tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. 4.1 Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Hageja selgitab, et krediidilepingus kokkulepitud intressi määr 2,08% kuus ja viivise määr 0,4% päevas ei ole erakordselt kõrged ega ebamõistlikud määrad. Hageja ei ole tasumata intressi nõuet esitanud, hagiavalduse p-s 2.17 on hageja märkinud, et 20. augustist 2023 kuni 20. detsembrini 2023 ettenähtud intressi maksed ja lepingu haldustasu maksed loetakse täies ulatuses tasutuks. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue on 1162 eurot 75 senti. Hageja palub jätta rahuldamata kostja I taotluse viivisemäära vähendamiseks. Hagivastuses pole VÕS § 113 lg 8 kohaldamise kaalumiseks vajalike põhjendusi esitatud. 4.2 Hageja on kohustuste täitmise järjekorda arvestanud vastavalt krediidilepingule ja seadusele. Kuigi kostjate väitel on krediidilepingu p 5.2 kui tüüptingimus tühine, ei ole kostjad esitanud VÕS § 42 lg 1 sätestatud asjaolusid. Ainuüksi seetõttu on väide alusetu. Lisaks kostja I ei ole omalt poolt ka ühtegi alternatiivset laenu tagastuse arvutust esitanud. 4.3 Hageja on seisukohal, et käendusleping on kehtiv. Kostja II on ise oma majanduslikust seisundist teadlik olnud ja sõlmis käenduslepingu. Selle valguses on väited hageja pahatahtlikkuse kohta alusetud. Kostja II suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu. Kostja II ei ole sisustanud, millistest asjaoludest tulenevalt tuleb tema kui käendaja vastutuse maksimumsummat 21 966 eurot pidada sedavõrd ebaproportsionaalseks vastutuse suuruseks, et see on vastuolus heade kommetega. Kostja II ei ole tõendanud, et tema majanduslik olukord ei võimalda tal objektiivselt käenduslepinguga võetud kohustust täita. Hageja märgib, et käendaja vastutuse maksimumsumma määramine valemiga (põhikohustus x 2) ehk käesoleval juhul (laenusumma 10 983 eurot x 2) 21 966 eurot on tavapärane põhjendatud praktika, kuivõrd käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses VÕS § 145 lg 2 alusel, mitte üksnes põhivõla ulatuses. Praegusel juhul on hageja esitanud nõude poole väiksemas summas, kui käenduse piir. 4.4 Hageja palub kostja II taotlus viivisemäära vähendamiseks seadusjärgsele määrale jätta rahuldamata. Lisaks on asjakohatu ka kostja II taotlus tema suhtes menetluse lõpetamiseks,
2-24-2199 kuivõrd TsMS § 428 ei näe menetluse lõpetamise alusena ette poolte vahel sõlmitud lepingu tühisust. Kohtu eelmenetlus
5.Kohus selgitas 23. juulil 2024 kostjatele, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 48). Tuvastamaks, kas käendusleping võib sel alusel olla heade kommetega vastuolus, tuleb kostjal II esile tuua ja tõendada, et ta oli põhivõlgnikuga lähedastes suhetes olev isik ega saanud käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Kohus andis kostjale II täiendava tähtaja esitamas tõendid selle kohta, et käendusleping on Riigikohtu nr 3-2-1-166-14 lahendi valguses tühine. Kohus määras samuti kohtulahendi tegemise aja. Kostjate täiendavad seisukohad ja lõplikud seisukohad
6.Kostja II on tarbijast käendaja. Käenduse piirsumma, eriti tarbijast käendaja puhul saaks kostja II arvates olla mingi osa põhivõlgniku kohustusest, kuid pannes käendajale 100% kõrgema ehk topelt vastutuse on kostja II arvates heade kommetega vastuolus olev ning TsÜS § 86 lg 1 alusel on käendusleping ka tühine. Kostja II juhib kohtu tähelepanu, et kas käenduse piirmäär on vastuolus heade kommetega on hinnangulise väärtus, mille osas saab hinnangu anda kohus. Kostja II ei suuda täita säärast nõuet ja isegi kui seda nõuet täita väljamõistmise korral ositi on laenulepingu järgne viivis nii suur, et põhinõue kahekordistub aastaga. Seega on reaalne, et kostja II peaks tasuma maksimaalse käenduse summa, mis viib ta automaatselt maksejõuetusse. 6.1 Kohtul tuleb käenduse summa proportsionaalsust hinnata nii nagu Riigikohus on ka viidanud. Seadusandja mõtteks ei ole olnud see, et tarbijaga ei või otse sõlmida sellistel tingimustel laenulepinguid, kuid käenduslepinguga võib seda teha. Fakt on see, et juhul kui laenuleping öeldakse üles on tarbijast käendaja antud juhul samas olukorras nagu oleks ta ise selle laenulepingu sõlminud. Selline lähenemine ei ole kindlasti õigusnormide mõtte ja eesmärgiga kooskõlas. Kui kohus leiab, et selline tegevus on ikkagi seadusega kooskõlas, siis on tegelikult loodud ja aktsepteeritud skeem läbi tarbija käenduslepingu, mille kaudu saab ikkagi põhimõtteliselt tarbijale anda laenu suurte intressi ja viiviste määradega ning ilma vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimiseta, pannes lihtsalt kogu vastutuse tarbijast käendajale teisel viisil ja kasutades selleks käenduslepingu vormi. 6.3 Kostja II sissetulek on seotud kostja I majandustegevusega, mis oli nii laenu võtmise hetkel kui täna on metsatööstuse pika languse tõttu olematu. Laenulepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal I rahavood, siis hageja sai eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita. Need eeldused olid hagejale lepingu sõlmimisel äratuntavad, sest ka avalikest registrist nähtuvalt oli kostja I rahavood ehk ka tööjõumaksude andmed ja tasutud käibemaksu andmed väga madalad. Kostja II ei suuda tasuda käenduse summat, et selline nõue teda maksevõimetusse ei tõukaks. Eriti võttes arvesse laenulepingust tulenevat viivise määra, mis on olemuselt ilmselgelt röövellik ja heade kommetega vastuolus. Just viivise määr on see, mis annab põhinõude mitte tasumisel hagejale võimaluse praktiliselt kahekordistada ühe aastaga põhinõude summa. Kostjad paluvad vähendada viivist seadusjärgse määrani või kohtu hinnangul mõistliku määrani. Hageja täiendav seiskoht
2-24-2199
7.Kostjate täiendavad seisukohad on asjakohatud ainuüksi põhjustel, et nendes toodud faktilised asjaolud on tõendamata ja paljasõnalised. Selle pinnalt jäävad ka tagajärjetuks kostjate õiguslikud seisukohad, sest neid saaks kohaldada vaid faktiliste asjaolude tõendatusse korral. 7.1 Selge ei ole, miks kostja II käenduslepingu allkirjastas, kui ta teadis, et kokkulepitud käendusmäär talle ülejõu käib. Selliselt andis kostja II käenduslepingut sõlmides teadlikult laenu saamiseks väärtusetu tagatise, eesmärgiga hagejat eksitades kallutada hagejat kostjale I laenuväljamakset tegema. 7.2 Kostja II on kostja I juhatuse liikmena vahetult käenduse maksmapaneku põhjustanud. Kuivõrd kostja I ei ole võlgniku pankrotiavaldust esitanud, siis järelikult äriühing ei ole püsivalt maksevõimetu. Ainetud on ka väited, et hageja poleks pidanud kostjale I üldse laenu andma, sest äriühingul rahavood puudusid. Kuigi ükski äriühing pole oma tegevust kohe rahavooga alustanud, siiski üldteadaolevalt paljud äriühingud alustavad oma äriplaani realiseerimist laenuraha arvelt. Rahavoo puudumine ei ole laenu andmist välistav asjaolu, seda nii praktilises majanduselus kui seaduste kohaselt. Kostjad ei ole selgitanud, mida kostja I laenurahaga tegi ja miks kostja I pole laenu tagastanud.
7.3.Üldteadaolevalt on Eestis majanduskäibes laialt levinud ja aktsepteeritaks päevaseks viivismääraks 0,5% päevas. Sellist viivismäära on ka kohtupraktikas aktsepteeritud. Ühtlasi laenutingimused kujunevad laenuandja ja laenusaaja läbirääkimiste tulemusena. Kostjate seisukohast ei nähtu, et kostjad olid sunnitud lepingud sõlmima ja/või nad ei saanud läbirääkimisi võrdse tehingupartneritena pidada.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb täies ulatuses rahuldada. Kohus mõistab kostjatelt välja solidaarselt hageja kasuks põhivõlgnevuse 10 381 eurot 67 senti ja leppetrahvi 20 eurot. Kohus rahuldab hageja viivise nõude. Menetluskulud jäävad kostjate kanda.
9.Esitatud asjaoludest tulenevalt nähtub, et hageja ja kostja I sõlmisid VÕS § 401 lg 1 mõttes krediidilepingu (dtl 14-18), mille alusel kostja I sai laenu 10 983 eurot. VÕS § 401 lg 1 alusel krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu (VÕS § 143 lg 1) (dtl 19-22), mille alusel kostja II kohustus tagama kõiki kostja I krediidilepingust tulenevaid kohustusi.
10.Kostjate vastuväite kohaselt on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti on intressi- ja viivisemäär lubamatult suur. Kohus kostjate vastuväidetega ei nõustu ning põhjendab oma seisukohta allpool. Krediidilepingu ülesütlemine
2-24-2199
11.Krediidilepingu p 3.1 ja 2.1 alusel kohustus kostja I tagastama laenu koos intressidega alates
20.augustist 2023 kuni 20. juulini 2026, tehes igakuised võrdse suurusega (444 eurot 64 senti) makseid iga kuu 20ndaks kuupäevaks. Kostja I rikkus kohustus laenu tagastada maksegraafiku alusel. Kostja I on 14. septembrist 2023 kuni 22. detsembrini 2023 teinud laenu katteks makseid järgmiselt: • 20. august 2023 osamakse 444 eurot 64 senti – tegemata; • 14. september 2023 makstud 500 eurot; • 3. oktoober 2023 makstud 429 eurot 59 senti; • 20. november 2023 osamakse 444 eurot 64 senti – tegemata; • 13. detsember 2023 makstud 492 eurot 4 senti; • 22. detsembril 2023 makstud 492 eurot. 11.1 Kostja I ei tasunud laenumakseid õigeks ajaks ning kaks osamakset jättis üldse tasumata, mistõttu rikkus kostja I krediidilepingut. Krediidilepingu p 3.3 (a) alusel on krediidiandjal õigus krediidileping erakorraliselt üles öelda, kui krediidisaaja on osaliselt või täielikult viivituses mistahes laenu tagasimakse tasumisega rohkem kui 10 kalendripäeva. VÕS § 401 lg 3 näeb ette, et krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 399 lg 1 alusel võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud ning laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. 11.2 Kuivõrd kostja I rikkus krediidilepingut, siis 3. jaanuaril 2024 edastas hageja kostjatele krediidilepingu erakorralise ülesütlemise teatise andes täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks
10.jaanuariks 2024 (dtl 29). Selliselt andis hageja kostjatele enne lepingu ülesütlemist mõistliku tähtaja krediidilepingu rikkumise lõpetamiseks (VÕS § 196 lg 2). Kostjad ei ole esile toonud, et nad ei ole kätte saanud krediidilepingu ülesütlemise teadet. Krediidilepingu erakorralise üles ütlemise tõttu muutus 11. jaanuarist 2024 sissenõutavaks laenu põhisumma koos võlgnetava intressiga. Samuti märkis hageja, et 547 euro 55 sendi suuruse võlgnevuse tasumisel enne ülesütlemise kuupäeva krediidileping ei lõpe ja võimalik on jätkata maksegraafiku täitmist vastavalt krediidilepingule. Hageja märkis ka, et juhul, kui krediidileping ennetähtaegselt lõpeb, kuid võlgnevus jääb ikkagi tasumata, on hageja sunnitud võla sissenõudmiseks pöörduma kohtu poole, millega lisanduvad kohtukulud. 11.3 Kohus leiab, et krediidilepingu ülesütlemise formaalsed eeldused olid täidetud, kuivõrd hageja oli kostjatele edastanud 3. jaanuaril 2024 krediidileping ülesütlemise avalduse ja kostjad said selle kätte. Kohus on seisukohal, et esinesid ka materiaalsed alused hageja poolt krediidilepingu ülesütlemiseks. VÕS § 399 lg 1 p 1 ja p 2 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist mh juhul, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; või 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolude alusel olid krediidilepingu erakorralise ülesütlemise alused olemas: kostja I oli jätnud tegemata kokkulepitud 2 kuu maksed, hilines teiste maksetega ning vaatamata hageja nõudele ei kõrvaldanud kostja seda rikkumist ka hageja antud täiendava tähtaja jooksul. 11.4 Kohtu hinnangul on hageja kostjate võlgnevuse kujunemist piisavat selgitanud ning esitanud ka võlaarvestuse. Riigikohus on 17. novembri 2011. a otsuses nr 3-2-1-96-11 märkinud, et kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale
2-24-2199 laenu tagasi maksnud. Kostjad pole väitnud ega tõendanud, et nad oleks hagejale laenu tagasi maksnud. Kostjad pole ka väitnud, et nad oleks olnud hilisemalt suutelised oma võlga tasuma. Kostjad pole esitanud mistahes sisulisi vastuväiteid nende vastu esitatud nõudele (sh võlgnevuse arvestusele). Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo
6.11.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). 11.5 Kuna antud juhul ei ole kostjad oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna hageja on laenulepingu seaduses ettenähtud korras üles öelnud, on hageja nõue kostjate vastu laenu tagastamiseks muutunud sissenõutavaks. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 103 lg 1 alusel tuleb eeldada, et kostjate poolne kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt VÕS § 401 lg 1, VÕS § 145 lg 2 ja VÕS § 108 lg 1 alusel tagastamata laenu põhiosa väljamõistmist summas 10 381 eurot 67 senti. Kohustuse täitmise järjekord
12.Kostjad ei nõustu hageja määratud kohustuse täitmise korraga. Kohus nõustub hagejaga, et viimane on kohustuste täitmise järjekorda arvestanud vastavalt krediidilepingule ja seadusele. Krediidilepingu p 5.2 alusel kui laenusaaja tasutud summadest ei jätku kõigi lepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse tasutud summade arvelt esimeses järjekorras täidetuks viivise maksmise kohustus, seejärel muud laenusaaja lepingu alusel maksmisele kuuluvad edaspidi nimetamata summad, seejärel intressi maksmise kohustus, ja ülejäänud summad arvestatakse laenu põhiosa tagasimaksmise kohustuse täitmiseks. VÕS § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi) (vt RKTKo 04.01.2012 nr 3-2-1-138-11, p 11). 12.1 Kohtu hinnangul on hageja õigesti määranud kohustuse täitmise järjekorra. Hageja on arvestanud maksegraafiku järgi maksed nr 2 kuni nr 6 ajavahemiku 20. augustist 2023 kuni
20.detsembrini 2023 ettenähtud intressi maksed ja lepingu haldustasu maksed täies ulatuses tasutuks. Ülejäänust on hageja arvestanud kostja I krediidilepingu katteks tehtud maksetelt ajavahemikul 14. septembrist 2023 kuni 22. detsembrini 2023 maksegraafiku alusel laenu põhiosa summad makstuks järgmiselt: - 20. augusti 2023 põhiosa makse nr 2 summas 203 eurot 49 senti; - 20. september 2023 põhiosa makse nr 3 summas 207 eurot 81 senti; - 20. oktoober 2023 põhiosa makse nr 4 osaliselt tasutud summas 190 eurot 3 senti.
2-24-2199 Hageja on lugenud tasutuks kostja I poolt maksegraafiku alusel laenu põhiosa katteks kokku 601 eurot 33 senti. Seega krediidilepingust kostja I laenu tagastamata põhiosa maksegraafiku järgi on (10 983 – 601 eurot 33 senti) 10 381 eurot 67 senti. 12.2 Kohtu hinnangul on hageja arvestanud kostjalt I laekunud summad intressi ja lepingu haldustasu katteks kooskõlas VÕS § 88 lg 8 sätestatule ning hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kohus on seisukohal, et võlausaldajal oli õigus mitte arvestada hilinemistega tehtud makseid automaatselt põhivõla katteks. Võlgnik ei või VÕS § 88 lg 9 kohaselt võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Isegi kui kostja I oleks soovinud teistsugust kohustuste järjekorda (seda asjaolu kostjad kohtu ette toonud ei ole), oleks selliseks arvestuseks hageja pidanud andma nõusoleku VÕS § 88 lg 9 järgi. Nõusoleku puudumise tõttu tuli tasutud summa arvestada esimeses järjekorras intressi ja haldustasu katteks (VÕS § 88 lg 8). Käendaja vastutus
13.Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna kohus on tuvastanud, et hagejal oli õigus krediidileping üles öelda ning krediidileping lõppes erakorralise ülesütlemisega 11. jaanuarist 2024, siis muutusid sellega sissenõutavaks ka käenduslepingust tulenevad nõuded kostja II vastu. 13.1 Asja materjalidest nähtub, et kostja II on kostja I juhatuse liige ja ainuosanik (dtl 48-49). Kostja II vastutuse piirmääraks lepiti käenduslepingus kokku 21 966 eurot. VÕS § 142 lg 1 alusel käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 13.2 Kohtule on esitatud käendusleping, mille kohaselt laenulepingust ja selle muudatustest tulenevate rikkumiste korral vastutavad võlgnik ja käendaja laenuandja ees solidaarselt (käenduslepingu p 1.2) (dtl 19-22). VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 13.3 Käenduslepingu p 2 ja 3 kohaselt on kostja II kinnitanud, et ta soovib põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud krediidilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks anda võlausaldajale tagatise; käendaja on teadlik krediidilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste alustest, suurusest ja ulatusest ning käendaja on täielikult teadlik põhivõlgniku finantsseisust (dtl 20). 13.4 Vastavalt VÕS § 143 lg-le 1 on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 143 lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja II ei ole esile toonud, et käendusleping on käendaja maksimumsumma puudumise tõttu tühine. Praegusel juhul on käendaja vastutuse
2-24-2199 piirmääras kokku lepitud, mistõttu ei ole käendusleping tühine. Muid erisusi tarbijaga sõlmitud käenduslepingutele seadusest ei tulene. 13.5 Riigikohus on 31. jaanuaril 2018 tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud otsuse p-s 49 leidnud, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekut arvestades (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Kohus leiab, et viidatud eelduste kogum ei ole antud juhul täidetud. Kostja II ei ole käenduslepingust sõlminud sõltuvussuhtest ega muust isiklikust põhjusest tulenevalt, vaid kostja I juhatuse liikmena kostja I ärihuvides. Kohus on kostjale II andnud täiendava võimaluse eelnimetatu kohta tõendid esitada, kuid kostja II seda vajalikuks ei ole pidanud ja on vaid tuginenud Riigikohtu lahendile ilma faktilise olukorra kohta asjaolusid esitamata. 13.6 Riigikohus on selgitanud, et „.kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas ebaharilik (RKTKo nr 3-2-1-177-10, p 11; nr 3-2-1-8-06, p 11, nr 3-2-1-166-14, p 10). Kohus märgib ka seda, et kuivõrd vaidlust ei ole selles, et käendaja on võlgniku juhatuse liige ning ainuosanik, siis sai ta kontrollida võlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Kostja II ei ole tõendanud, et ta sõlmis käenduslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohus on seisukohal, et üksnes põhjus, et laenuandja on laenu andnud ning Kännupoiss OÜ on laenu võtnud, ei võimalda järeldada, et laenuleping oleks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning laenusaaja tegi tehingu sundolukorras. 13.7 Kostja II ei ole kostjaga I seotud TsÜS § 86 lg 1 tähenduses isiklikes suhetes (nagu perekonnaliige või koos elav isik, sugulane), vaid nende seos äriühinguga on majanduslik. Järelikult ei saa kostjat II pidada olevat erilises isiklikus sõltuvussuhtes võlgnikuga, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada võlgnikku. Kostja II soov oli majanduslik otsustus ning tingitud huvist äriühingu kohustusi täita. 13.8 Kohus leiab, et käendusleping ei ole TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus. Kostjal II oli valida, kas ta soovib käenduslepingut sõlmida või mitte. Kostja II kinnitas käenduslepingus, et lepingu sõlmimine ja täitmine ei lähe vastuollu ühegi tema varem sõlmitud lepingu ega võetud kohustusega (p 4.1.4.) ning, et tema suhtes ei ole algatatud pankroti-, sundtäitmise-, tsiviil- või kriminaalkohtupidamise menetlust ja talle teadaolevalt ei ole ka ühelgi kolmandal isikul alust ühegi nimetatud menetluse algatamiseks (p 4.1.5.) (dtl 21). Käendusleping on seega kehtiv. 13.9 Vaidluse lahendamisel ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamine asjakohane. Kohtupraktikas on leitud, et käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Kohus märgib ka seda, et käenduslepingus toodud maksimummäär ei olnud sedavõrd suur, et see tähendaks kostja II jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Kostja II ei ole ka sidunud enda paljasõnalisi väited asjaoluga, et ta oli maksejõuetu käenduslepingu allakirjutamise ajal, sellekohaseid tõendeid kostja II kohtule esitanud ei ole. Vastupidi kostja II on käenduslepingus kinnitanud, et tal on kõik õigused ja volitused
2-24-2199 käenduslepingut selles toodud tingimustel sõlmida ning rahalised võimalused käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (lepingu p 4.1.3., dtl 21). Kohtule ei ole jälgitav kostja II mõttekäik, et pärast seda kinnitust pidi hagejal tekkima kahtlus tema kui käendajana võetud kohustuse täitmise võimekuses. 13.10 Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 18.02.2015 nr 3-2-1157-14, p 11). Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo 31.01.2018, 2-1421710, p 48). Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus. 13.11 Kostja II pidi aru saama oma käenduskohustuse sisust ehk sellest, et see tähendab laenusaaja kohustuse täitmist, kui viimane võlgu jääb. Kohtu hinnangul ei esine seega käesoleval juhul käenduslepingu tühisuse alust. Käendusleping on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik. Käesoleva kohtuotsusega kostjalt II väljamõistetav põhivõla, leppetrahvi ja viivise summa krediidilepingus määratud vastutuse piiri ei ületa. Krediidilepingu tühisuse kohta
14.Kostja I on esile toonud, et krediidileping sõlmiti liigkasuvõtlikel tingimustel ning on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kohus selgitab, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks siduda vastutustundliku laenamise printsiipi juriidiliste isikutega (ettevõtjatega). Erandina on VÕS § 403 lg 2 kohaselt laiendatud tarbijakrediidilepingutele kohaldatavaid nõudeid ka füüsilistele isikutele, kes võtavad laenu iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Seaduse eesmärk on kaitsta tarbijat ja erandina ka iseseisvat majandustegevust alustavat isikut krediidi võtmisel samal viisil kui tarbijat. Kostja I ei ole tarbija, ega ole võtnud laenu ka majandustegevuse alustamiseks ning talle ei kohaldu seetõttu VÕS § 403 lg 2 regulatsioon, sh VÕS § 4034 lg 13, mille kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. 14.1 Krediidilepingust nähtub, et krediidi eesmärk oli käibevahendite suurendamine (dtl 14). Kostja I pidi seega oma olemasolevaid ja tulevasi kohustusi ning majanduslikke riske teadma ja arvestama sellega juba krediidilepingu sõlmimisel. Laenuandja poolt näitab riskidega arvestamist see, et laenu anti ainult koos tagatise, s.o käendusega. Kohus ei arvesta kostja I paljasõnalisi väiteid. Kostja I ei ole omi väiteid tõendanud. 14.2 Riigikohus on leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (RKTKo 13.02.2008 nr 3-2-1-140-07, p 30). Kohus ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandja eesmärk krediidilepingu sõlmimisel oli laenusaaja arvel ebaõiglaselt rikastuda. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja kasutanud oma õigusi pahauskselt ega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 14.3 Kostja I ei ole tõendanud, et tal esinesid ajutised makseraskused, mistõttu ei ole võimalik kohtul ega hagejal seda väidet kontrollida. Veelgi enam, kostja I ei ole üldse selgitanud ega tõendanud, mis põhjusel ta jättis krediidilepingust tulenevad kohustused täitama. Samas ei ole ainuüksi makseraskuste esinemine õigustus lepingust tulenevate kohustuste rikkumiseks või
2-24-2199 täitmata jätmiseks. Lepingud on täitmiseks kohustuslikud ning kostjad on oma kohustusi rikkunud, mistõttu tuleb hagiavaldus rahuldada. Viivis
15.VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Praegusel juhul on pooled lepingus kokku leppinud suuremas viivisemääras kui seaduses märgitud. 15.1 Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise määras 0,4% päevas põhinõudelt. Krediidilepingu p-s 5.1. leppisid pooled kokku, et lepingus sätestatud maksekohustusega viivitamisel kohustub laenusaaja tasuma viivist tasumisega viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. Pooled leppisid kokku, et viivisemäär on 0,4% päevas ning viivist ei arvestata intressi või viivise tasumisega viivitamise korral. 15.2 VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 15.3 Kostjad on esitanud taotluse tulenevalt VÕS §-st 162 vähendada krediidilepingus kokkulepitud viivisemäära mõistliku suuruseni, kuna kostjate arvates on nimetatud viivisemäär liigkasuvõtlikult ülemäära suur. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kohus saab viivist vähendada üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel (RKTKo 30.04.2013 nr 32-1-43-13, p 14). Seejuures on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus üldjuhul sellel, kes taotleb viivise vähendamist, ning üksnes erandina, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist, peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja (vt nt RKTKo 12.06.2019, 2-18-7296, p 23). 15.4 Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul alust viivisemäära vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel. Viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust (vt RKTKo 18.12.2014 nr 3-2-1-139-14, p-d 14–18 ja 21). Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20, 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10 p 12). Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamisest, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta.
2-24-2199 15.5 Samuti ei ole kostja I esitanud kohtule veenvaid põhjendusi, konkreetseid andmeid ega tõendeid kostja I kui põhivõlgniku raske majandusliku seisundi kohta, mis võiksid anda alust viivise vähendamiseks. Kostjad ei ole veenvalt selgitanud, miks oleks põhjendatud krediidilepingust tulenevat viivisemäära vähendada, vaid väidavad üksnes üldsõnaliselt, et viivisemäär on „liigkasuvõtlikult suur.“ Riigikohus on leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt (RKTKo 10.05.2016 nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohtu hinnangul ei ole kostja käesoleval juhul välja toonud asjaolusid, miks viivisemäära 0,4% päevas tuleks pidada ebamõistlikuks. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt kostjatelt nõutav viivis ebamõistlik. Riigikohus on lahendis eelnimetatud leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijaga sõlmitud kokkuleppega, jätab kohus kostjate vastuväite rahuldamata. Käesoleval juhul on kostja I (põhivõlgnik) ja kostja II (käendaja) jätnud laenu osaliselt tagastamata. Kostjate kohtule esitatu ei õigusta hageja ees kohustuse täitmata jätmist. 15.6 Kohus märgib lisaks, et viivise määra 0,4% tasumisega viivitatud summast päevas, on kokku leppinud kaks juriidilist isikut (hageja ja kostja I), kes tegutsesid oma majandus- ja kutsetegevuses. Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku puhul tuleb eeldada, et isik saab aru oma tegevuse riskidest ja tagajärgedest. Viivisemäära vähendamise taotluse rahuldamiseks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et lepingujärgne viivisemäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Käesolevas asjas ei tule viivise vähendamise alusena kõne alla ka VÕS § 162 lg 1 märgitud kohustuse täitmise ulatuse arvestamine, sest kostjad on jätnud oma haginõudesse puutuvad kohustused hageja ees täitmata suures ulatuses, sh on kostja I jätnud täielikult tasumata juba esimese osamakse ning hilinenud teiste osamaksete tasumisega. Samuti on kostja I tagasimaksete suurusi arvestanud enda äranägemise järgi. 15.7 Kostjad ei ole omalt poolt tõendanud ega põhjendanud, milline intressimäär võiks olla kooskõlas hea äritavaga, st kostjad on piirdunud taaskord vastuväite esitamisega seda põhjendamata või tõendamata. Riigikohus on 13. mai 2020.a otsuses tsiviilasjas nr 2-18-17536 p-s 17 sarnases olukorras märkinud, et kostja rakendatav viivisemäär (0,25% päevas) ei ole nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks (vt ka nt RKTKo 30.04.2013 nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Kohus leiab, et ka praegusel juhul ei ole alust pidada kokkulepitud viivisemäära tühiseks. Hageja märgib õigesti, et kostjad on ise oma kohustuste mittetäitmisega tekitanud olukorra, kus hagejal ei jäänud muud üle, kui krediidileping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu on õigustatud ka viivisenõue kui hageja lepingust ja seadusest tulenev õiguskaitsevahed, mida hageja ei saanuks nõuda, kui kostjad oleksid tasunud lepingujärgseid makseid vastavalt kokku lepitud maksegraafikule. 15.8 Lisaks peab kohus arvestama viivise vähendamise taotluse osas ka hageja õigustatud huviga (TsMS § 162 lg 1). Hagejal peab säilima õiguslik kindlus selles, et vähemalt põhinõude suurusjärgus esitatav viivisenõue on kohtute poolt aktsepteeritav. Kuna hageja viivisenõue ei ületa kohtuotsuse tegemise seisuga põhivõlga, siis ei ole hageja viivisenõue ebaproportsionaalne selle ebamõistliku ulatuse tõttu. 15.9 Kohus nõustub hagejaga selles, et edasiulatuvate viiviste teke sõltub ainult kostjatest endist ehk sellest, kui kiiresti kostjad oma võlgnevuse hagejale tasuvad. Kostjad on teadlikud oma
2-24-2199 viivisega seotud kohustustest hageja ees. Hageja on kostjaid krediidilepingu ülesütlemisel hoiatanud, et „Krediidilepingu ennetähtaegse lõppemise korral muutub kogu laenujääk koheselt sissenõutavaks. Seetõttu palume krediidilepingu ennetähtaegse lõppemise korral tasuda koheselt võlgnetav laenujääk, intressid ja viivised. Selle maksmata jätmise korral hakkab kogu laenujäägile lisanduma igapäevaselt viivis“ (dtl 29). 15.10 Olukorras kus kostjad on ise tekitanud olukorra, et hagejal ei jäänud muud üle, kui krediidileping erakorraliselt üles öelda, on kostjatest äärmiselt pahatahtlik hakata hagejale ette heitma koguneva viivise suurust, nt kostjad on võrrelnud aasta koguneva viivise suurust põhivõlaga. Viivisenõue on hageja lepingust ja seadusest tulenev õiguskaitsevahed, mida hagejal ei oleks õigustust nõuda, kui kostjad oleksid tasunud lepingujärgseid makseid vastavalt laenusaaja ja laenuvõtja vahel kokku lepitud maksegraafikule. 15.11 Kohus on seisukohal, et tagasimaksete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud. 15.12 TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on vastava taotluse esitanud. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1162 eurot 75 senti ning hagi esitamisest kuni kohtulahendi tegemiseni viivis 8305 eurot 34 senti. Pärast kohtulahendit kohaldub põhivõla täitmiseni viivisemäär 0,4% päevas. Leppetrahv
16.Poolte vahel on vaidlus ka hageja leppetrahvi nõude osas. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kohtul puudub alus pooltevahelist leppetrahvi kokkulepet kohaldamata jätta. Kohus selgitab, et leppetrahv on oma olemuselt miinimumkahjuna kokkulepitud rahasumma, mistõttu ei ole tulenevalt leppetrahvi funktsioonist tegelikult tekkinud kahju suurus tähtis. VÕS § 161 lg 1 on selgelt sätestatud, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Ühtlasi ei ole hageja nõutav leppetrahv 20 eurot ebamõistlikult suur. Hagejal on õiguslik huvi selle vastu, et kostjad täidaks oma kohustusi nõuetekohaselt ja kokkulepitud leppetrahvi suurust ei saa pidada võrreldes kostjate rikkumise ulatusega ebaproportsionaalselt suureks. Kuivõrd kostja I sõlmis krediidilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses, siis pole alust arvata, et poolte lepingulised õigused ja kohustused oleksid tasakaalust väljas ning et hageja saanuks kostjale dikteerida ebaõiglast leppetrahvikokkulepet.
KOKKUVÕTE
17.Arvestades eeltoodut, tuleb hagiavaldus rahuldada. Hageja on oma nõude olemasolu põhistanud ja tõendanud. Jättes kõrvale kohtu poolt eelnevalt käsitletud vaidlusküsimused kohustuse täitmise järjekorra ja viivise osas, ei ole kostjad hageja nõudearvestusele vastu vaielnud.
2-24-2199
18.Kuna antud juhul ei ole kostjad oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. Kostjad pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta. Kohtulahendi täitmise kord
19.Kostjad on esitanud taotluse TsMS § 445 lg 1 alusel määrata kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostjad tasuvad võlgnevust hagejale osamaksete kaupa. Kohus jätab kostjate sellekohase taotluse rahuldamata. Kuivõrd pooled ei ole siiani jõudnud kompromissi sõlmimiseni ja kostjad ei ole esile toonud ka seda, et nad on asunud võlgnevust osade kaupa tasuma, siis ei ole ka alust kostjate TsMS § 445 lg 1 alusel esitatud taotluse rahuldamiseks. Hagi tagamise kohta
20.Kostjad on vastuses hagiavaldusele taotlenud ka hagi tagamise tühistamist. Kohus märgib, et hagi tagamise tühistamiseks tulnuks esitada määruskaebus hagi tagamise määruse peale. Kostjad seda teinud ei ole. Sellekohane selgitus kajastus hagi tagamise määruses.
21.TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS 445 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuivõrd hagi rahuldati, hagi tagamine on lahendi täitmiseks ilmselt vajalik ning hageja ei ole taotlenud hagi tagamise tühistamist, jätab kohus hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuna kohus tegi otsuse solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kuna menetluskulud jäävad kostjate kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostjate menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,
2-24-2199 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
23.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Õigusabikulude suurust ning esindaja tegevusi tõendab Advokaadibüroo Laus & Partnerid ülevaade hagejale osutatud õigusabiteenustest, kus tegevused on toodud koos käibemaksuga (dtl 157). Hageja maakohtus tekkinud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja õigusabikulude suuruseks 3168 eurot koos käibemaksuga ja hagejale on osutatud õigusabi mahus 16,50 tundi. Hageja menetluskuluks on olnud ka hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 1400 eurot ja hagi tagamise avalduselt esitatud riigilõiv 70 eurot, kokku on hageja tasunud riigilõivu 1470 eurot. Hageja märkis, et hagejale osutatakse õigusabi tunnitasuga 192 eurot koos käibemaksuga ning kuivõrd hageja ei ole käibemaksukohustuslane, siis käibemaks on talle kuluks. Seega hageja nõuab menetluskulude hüvitamist summas 3168 eurot koos käibemaksuga, millele lisandub tasutud riigilõiv 1470 eurot, kokku 4638 eurot.
24.Kostjad esitasid 16. augustil 2024 hageja menetluskuludele vastuväited, milles leidsid, et hageja menetluskulud ei ole hageja poolt toodud ulatuses põhjendatud. Menetlus on olnud olemuselt väga lihtne, milles ei ole vaja olnud esitada sisulisi õiguslikke analüüse ega põhistusi. Kostjad paluvad mõista hagi rahuldamise korral välja üksnes põhjendatud hageja menetluskulud.
25.TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt RKTKm 11.02.2015, nr 3-2-1-115-14, p 14). Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja lepingulisest esindajast advokaadi tunnihind 192 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud on osaliselt üle paisutatud. Osaliselt on kulude suurus tingitud kostjate esitatud asjakohatutest väidetest, millistele hageja pidi vastama ja mis tõi kaasa menetlusekulude kasvu, kuid ei aidanud kaasa antud tsiviilasja lahendamisele. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Erinevate mahukate seisukohtade koostamise ajakulu nii hageja seisukohtadeks kui kostjate vastustele ei ole kohtu hinnangul olnud hageja poolt välja toodud mahus täielikult vajalik ega põhjendatud. Hagejate esindaja põhjendatud ajakulu õigusteenuse osutamisel on kohtu hinnangul 10 tundi 30 minutit. 1) Materjalidega tutvumine ja hagi koostamine, tõendite kogumine lisade komplekteerimine, ajakulu kokku 6,75 tundi, põhjendatud ajakulu kokku 6 tundi; 2) Jooksev suhtlus kliendiga, info vahetus, tegevuste kooskõlastamine, hagivastusega tutvumine ja kompromissläbirääkimiste pidamine ajakulu kokku 1 tund, põhjendatud ajakulu kokku 0,50 tundi; 3) Kostja seisukohale vastuse koostamine 18. aprillil 2024, ajakulu kokku 6 tundi 15 minutit, põhjendatud ajakulu kokku 3 tundi; 4) Kostja 2. augusti 2024 vastusega tutvumine ja hageja 8. augusti 2024 menetlusdokumendi koostamine ajakulu kokku 2 tundi 30 min, põhjendatud ajakulu kokku 1 tund.
2-24-2199 Kostja on läbivalt oma seisukohtades esitanud ühesuguseid vastuväiteid hageja nõudele, siis ei ole põhjendatud ajakuluks hageja poolt korduvalt samaliigiliste vastuväidete kordamine ning sellest tekkinud ajakulu. Hageja esindaja põhjendatud õigusteenuse kulu on kokku 2016 eurot koos käibemaksuga (10,50x192). Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv 1470 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.
26.Hageja põhjendatud menetluskulu on seega kokku 3486 eurot (2016+1470) koos käibemaksuga, mis tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista.
27.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kohustada kostjaid hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (TsMS § 177 lg 4).
28.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.