2-23-137634/11 - Võlaõigus - Muud võlaõigusasjad - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

8.Mõista M. T. Aktiva Finance Group AS kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on konstitutiivse võlatunnistusega tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu otsus nr 2-19-5601, p 16.2) Kui poolte ühist tegelikku tahet ega VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole võimalik tõendada, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr 290658 puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu, et pooltel oli soov luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et eelnevalt on sõlmitud krediidileping, kuivõrd selle alusel on tekkinud mh intressivõlg, võlg ning poolte tahe on selle võla tasumises uus maksegraafik ja sellega seotud tingimused kokku leppida. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soov aga ei nähtu. Samuti leiab kohus, et tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse esimesel leheküljel ei ole sellekohast märget, on vaid viide maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed. Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Võlatunnistuse tõlgendamisel saab arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Vaidlusaluse võlatunnistusega on võlausaldaja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb algsest tarbijakrediidilepingust. Seega on kohtu hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, vaid õiguslikult siduva võlatunnistusega.

omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (Riigikohtu määrus 2-2113098, p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 29). Hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistuse teisel leheküljel on sätestatud järgmine punkt: „Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid“. Kohus on seisukohal, et tüüptingimustel vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kuivõrd võlatunnistustega on kostja kui tarbija loobunud õigusest esitada nõudele mistahes vastuväiteid, on võlatunnistus kohtu hinnangul tervikuna tühine. Seega tuleb hageja võlatunnistustest tulenev põhinõue ja sellega seonduvad kõrvalnõuded kostja vastu jätta rahuldamata.

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.