OÜ EUROPARK ESTONIA hagi X vastu 30 euro leppetrahvi võlgnevuse ning 1,50 euro sissenõudekulude nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.04.2024 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
31,50 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ EUROPARK ESTONIA 18.04.2024 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): OÜ EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490, aadress Estonia pst 9, 10143 Tallinn), lepinguline esindaja EA (e-post:XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX, e-post:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 01.04.2024 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Rahuldada OÜ EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus.
3.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni sõnastus on järgmine:
3.2.Mõista välja Xlt OÜ EUROPARK ESTONIA kasuks leppetrahv 30 eurot ja sissenõudmiskulud 1,50 eurot. 3.3.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus X kanda. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte 1(7)
pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Harju Maakohtu menetluses on hageja OÜ EUROPARK ESTONIA hagi kostja X vastu 30 euro leppetrahvi võlgnevuse ning 1,50 euro sissenõudmiskulude nõudes, so kokku 31,50 euro nõudes. Hagi kohaselt oli 09.03.2019 kostja parkinud oma sõiduki numbrimärgiga XXXXXX (edaspidi sõiduk) hageja opereeritavale parkimisalale asukohaga Circle K, Turu 6, Tartu. Kontrollimise käigus leidis hageja, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud. Parklas on lubatud parkida 30 minutit, kui on fikseeritud parkimise algusaeg. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist kostjale leppetrahvinõude (leppetrahvinumber 0590 9031 9124 9361), maksetähtajaga 23.03.2019 summas 30 eurot. Leppetrahvi nõue paigutati sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvinõue on käesoleva ajani tasumata. Kostja pole hageja leppetrahvinõudele ega meeldetuletuskirjale vastanud (dtl 25-32, 86-93).
2.Kui leppetrahvinõude väljastamise ajal juhtis sõidukit kostja asemel teine isik, siis on kostjal kohustus seda tõendada. Hageja rõhutab, et kuigi kostja väidab, et tema viibis leppetrahvide väljastamise kuupäevadel välisriigis, siis on jätkuvalt tõendamata, kes sõidukit leppetrahvi väljastamise kuupäeval kasutas ning, kes leppetrahvide eest vastutab. Seega ei ole kostja vastutusest vabanenud. Sõiduki omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui 6 kuu jooksul ning seetõttu on omanikul õigus oma õiguste kaitseks säilitada andmeid vähemasti võimalike nõuete aegumistähtaja lõpuni (vt nt Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-19-123666, p 37). Kui sõidukiomanik seda ei tee, on tegemist tema enda riskiga. Kuivõrd hagi ei ole aegunud, ei saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja peab hea usu põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei ole vastavaid andmeid säilitanud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 216-116867). Hageja esitas kostjale meeldetuletuskirja kostja rahvastikuregistrijärgsele e-posti aadressile. Selle kohta on hageja esitanud väljavõtte serverist kirja väljumise kohta. Hagejal ei ole seadusest tulenevat kohustust sõiduki omanikku/vastutavat kasutajat korduvalt teavitada tekkinud leppetrahvist, sest leppetrahv muutub sissenõutavaks maksetähtaja möödumisel kui see on jäänud tasumata. Hageja ei nõustu kostja taotlusega vähendada leppetrahvi, sest leppetrahv summas 30 eurot ei ole ebamõistlikult suur (dtl 25-32, 86-93). Kostja vastuväide hagile
3.Kostja 13.06.2022 esitatud vastuses leiab, et menetlus tuleb lõpetada ning jätta hagi läbi vaatamata (dtl 65-69). Kostja väidab, et poolte vahel ei saanud tekkida lepingulist suhet, sest kostja viibis perioodil 02.03.2019 kuni 14.03.2019 välisriigis, esitades selle kohta reisibüroo e-lennupiletite väljavõtted (dtl 67-69). Kostja leiab, et kui sõidukit
2(7)
kasutab mõni teine isik, siis selliseid tõendeid peab säilitama 6 kuud (Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Lisaks märgib kostja, et temani ei ole hageja meeldetuletuskiri jõudnud. Isegi juhul, kui hageja meeldetuletuskiri oleks kostjani jõudnud, siis võib hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et leppetrahvi enam ei nõuta, kuna möödunud on üle kahe aasta (Riigikohtu 21.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Kostja taotleb hagi rahuldamise korral leppetrahvi vähendamist, kuna parkimistasu 24 tunni eest samas parkimistsoonis on 5 eurot ning leppetrahvi maksimaalne suur ei tohiks ületada põhinõuet ehk parkimistasu (dtl 65-69). Esimese astme kohtu otsus
4.Kohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt oli vaidlustamata asjaoludel kostja sõiduk pargitud parkimistingimusi rikkudes 09.03.2019. Hageja on esitanud tõendiks kohtumenetluse eelse meeldetuletuskirja kostjale, millest nähtub et hageja saatis kostjale 24.05.2021 eposti aadressile XXX meeldetuletuskirja (dtl 55, 91). Kuivõrd kostja viibis parkimistingimuste rikkumise ajal 09.03.2019 välismaal (dtl 74-76), siis ilmselgelt ei olnud kostjal võimalik 09.03.2019 kätte saada hageja leppetrahvi nõuet. Hageja meeldetuletuskirja kohaselt sai kostja leppetahvi nõudest teada kõige varem 24.05.2021 ehk 2 aastat ja 2 kuud hiljem. Kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et kostja välismaal viibimise tõttu kostja ise ei parkinud 09.03.2019 sõidukit registreerimisnumbriga XXXXXX parkimistingimusi rikkudes. Riigikohus on asunud seisukohale, et auto vastutaval kasutajal on kohustus järgida liiklusseaduses (LS) sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg-te 2 ja 3 järgi peab mootorsõiduki teisele isikule kasutada andnud vastutav kasutaja mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama mh andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 32-1-68-16, p 31).
6.Antud juhul tuleb tõendamiskoormis siiski hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt Riigikohtu 26.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8216, p 24). Kohus on poolele eeltoodut selgitanud 11.08.2023 kohtumääruses (dtl 106110). Eeltoodud kohtupraktikast ja selgitustest tulenevalt loeb kohus kostjat parkimislepingu osapooleks.
7.Hageja on esitanud tõendid (fotod), tõendamaks, et parklasse sissesõidutee juurde paigaldatud liiklusmärkidel on viited parkimistsooni numbritele. Seega on kohtu hinnangul hageja tõendanud, et parklasse sissesõitmisel ja sinna parkimisel sõlmis sõidukijuht hagejaga üürilepingu tingimustele vastava lepingu, mille alusel lubas hageja sõidukijuhil kasutada parkimiskohta ning viimane kohustus omakorda sellise kasutamise eest tasuma (dtl 33-34). Kuna kostja ei ole leppetrahvi nõude nr 0590 9031 9124 9361 eest tasunud, on kostja parkimislepingut rikkunud ning hagejal on õigus nõuda leppetrahvi 30 eurot.
8.Kostja seisukoha järgi ei ole hageja leppetrahvinõudest teatanud mõistliku aja jooksul. Kostja hinnangul, isegi kui ta oleks hageja 24.05.2021 meeldetuletuse (dtl 55, 91) kätte saanud, siis hea usu põhimõttest lähtudes tekkis tal õigustatud ootus, et leppetrahvi enam ei nõuta, kuna rikkumisest on möödunud üle kahe aasta (dtl 65-66).
9.Hageja poolt tõendina esitatud fotolt (dtl 37, 46) nähtub, et sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX esiklaasil kojamehe vahel on kollast värvi paber. Samas on tõendatud, et kostja viibis peale leppetrahvi kojamehe vahele panemist 3(7)
09.03.2019 veel viis päeva välismaal, so kuni 14.03.2019 (dtl 67-69). Seega ei saanud kostja leppetrahvi nõuet kindlasti kätte 09.03.2019. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks enne 24.04.2021 meeldetuletuskirja saatmist olnud teadlik 09.03.2019 tema sõidukiga toime pandud parkimistingimuste rikkumisest ja leppetrahvi nõudest. Käesoleval juhul on tõendatud, et kostja ise 09.03.2019 parkimistingimusi rikkuda ei saanud.
10.Kohus hindab tõendeid kogumis ning leiab, et hageja on kostjat leppetrahvi nõudest teavitanud esmakordselt 24.05.2021 (dtl 55, 91), so 2 aastat ja 2 kuud hiljem peale 09.03.2019 leppetrahvi nõude koostamist, mida ei saa pidada mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Seega ei ole käesolevas asjas hageja mõistliku aja jooksul kostjale leppetrahvist teatanud ning hageja 30 eurone leppetrahvi nõue ning samuti 1,50 eurone sissenõudmiskulude nõue (kokku summas 31,50 eurot) tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus
11.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, menetluskulud jätta kostja kanda. Kuivõrd kostja esitas tõendi, mille kohaselt viibis ta leppetrahvi väljastamise ajal välismaal, leidis maakohus, et hageja pole teavitanud sõidukijuhti mõistliku aja jooksul leppetrahvist. Apellant sellise väitega ei nõustu. Vastutusest vabanemiseks peab sõiduki omanik/vastutav kasutaja tõendama kes kasutas sõidukit leppetrahvi väljastamise ajal, mitte tõendama seda, et tema ei saanud kasutada sõidukit sel ajal.
12.Maakohus on toonud välja, et esitatud fotodel on näha sõidukit ilma leppetrahvita kui ka seejärel leppetrahviga. Mõnevõrra üllatuslikult on maakohus aga järeldanud, et ainuüksi kostja esitatud tõendist tulenevalt ei ole leppetrahvi määramise teavitamisest mõistliku aja põhimõte täidetud. Apellant sellega ei nõustu. Kui Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi asetamine kojamehe alla tähendab seda, et see on sõidukijuhile kätte toimetatud mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul ning hageja esitatud tõendeid hinnates on ka maakohus kinnitanud, et on olemas foto leppetrahvist sõiduki kojamehe all, siis ei saa jõuda järeldusele, et kostjat pole leppetrahvist mõistlikul ajal teavitatud.
13.Kokkuvõttes leiab apellant, et leppetrahvist teavitati sõidukijuhti mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul. Lähtuvalt kohtupraktikast vastutab leppetrahvide eest sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni pole tõendatud vastupidist. Kostja ei ole vastupidist tõendanud, seega oleks pidanud maakohus hagi rahuldama, mitte jätma rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
14.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsus
15.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja määrata uus menetluskulude jaotus.
16.Apellatsioonimenetluses on poolte vahel jätkuvalt vaidlus selles, kas kostja on kohustatud tasuma sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX valesti parkimise tõttu leppetrahvi ja hageja nõutud sissenõudmiskulu.
17.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:
4(7)
-kostjale kuulus 09.03.2019 sõiduk registreerimismärgiga nr XXXXXX; -09.03.2019 on kostja sõidukile registreerimismärgiga nr XXXXXX vormistatud hageja poolt leppetrahv nr 0590 9031 9124 9361 Tartus, Turu 6 Circle K juures parkimise eest, kuna parkimistasu oli maksmata.
18.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16 p 31 väljendanud seisukoha, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) ning parkimislepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema leppetrahvide nõudja, on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all, mistõttu on leppetrahvi nõudjal objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leidis Riigikohus, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Eeltoodu alusel kehtib käesoleval juhul eeldus, et leppetrahvi eest vastutab sõiduki omanik. Seda leidis õigesti ka maakohus.
19.Maakohus asus seisukohale, et hageja on tõendanud, et parklasse sissesõitmisel ja sinna parkimisel sõlmis sõidukijuht hagejaga üürilepingu tingimustele vastava lepingu, mille alusel lubas hageja sõidukijuhil kasutada parkimiskohta ning viimane kohustus omakorda sellise kasutamise eest tasuma, kuna aga kostja rikkus parkimislepingut on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 30 eurot. Eeltoodu alusel saab järeldada, et maakohus tuvastas parkimislepingu sõlmimise kostja poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle seisukohaga, sest kuigi kostja väitis, et 09.03.2019 tema sõidukit ei kasutanud, viibides välisriigis, ei ole kostja esitanud andmeid, kes Tartussse, Turu 6 Circle K juurde sõiduki parkis. Seega kehtib jätkuvalt eeldus, et sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks oli kostjast sõiduki omanik.
20.Samas tuleb ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et juba maakohtus esitatud tõenditega on kostja tõendanud, et tema viibis 02.03-14.03.2019, st ka päeval, kui parkimistingimuste rikkumise eest määrati leppetrahv välisriigis. Seega apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kostja välisriigis viibimine leppetrahvi tegemise päeval ei välista aga tema vastutust parkimislepingu rikkumise eest.
21.Maakohus asus seisukohale, et kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et kostja välismaal viibimise tõttu kostja ise ei parkinud 09.03.2019 sõidukit registreerimisnumbriga XXXXXX parkimistingimusi rikkudes. Ringkonnakohtu arvates võib põhimõtteliselt nõustuda sellega, et välisriigis viibimise ajal kostja sõidukit parkida ei saanud, samas tuleb arvestada seisukohaga, et hageja pole üheski menetlusdokumendis õigeks võtnud seda, et kostja ise ei parkinud sõidukit Tartus, Turu 6 Circle K juurde. Kuna kostja pole esile toonud, et temale kuuluv sõiduk oli kostja välisriigis viibimise ajal kellegi teise kasutuses, siis kehtib jätkuvalt eeldus, et sõiduki parkis parkimisalale, kus leppetrahv määrati kostja ise. Millal sõiduk pargiti on teadmata, st selle võis kostja sinna parkida ka enne välisriiki minemist.
22.Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd kostja viibis parkimistingimuste rikkumise ajal 09.03.2019 välismaal (dtl 74-76), siis ilmselgelt ei olnud kostjal võimalik 09.03.2019 kätte saada hageja leppetrahvi nõuet. Selle asjaolu tuvastamisega ringkonnakohus nõustub, samas ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et kuna hageja saatis meeldetuletuskirja leppetrahvi tasumiseks kostjale 24.05.2021, siis sai kostja leppetrahvi tegemisest teada alles 2 aastat ja 2 kuud hiljem. Maakohus asus sisuliselt seisukohale, et hageja poolt tõendina esitatud fotolt (dtl 37, 46) nähtub sõiduki
5(7)
registreerimisnumbriga XXXXXX esiklaasile kojamehe vahele pandud teade parkimistrahvi kohta. Kuna selliselt leppetrahvist teavitamist tuleb pidada mõistlikuks (Riigikohtu lahend 2-17-117146, p 12) ning ringkonnakohtu arvates tuleb eeldada, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimusi sõiduki parkimisel rikkus kostja, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja sai leppetrahvist teada hiljemalt peale välisriigist naasmist, st 14.03.2019. Seega on ebaõige ka kostja väide, et ta sai leppetrahvist teada rohkem kui 2 aastat peale leppetrahvi tegemist. Kuna hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul, siis on ebaõige maakohtu seisukoht, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
23.Kostja väitis apellatsioonimenetluses, et ta ei ole sõiduki kasutaja andmete säilitamiskohustust rikkunud, kuna liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 72 lg 2 kohaselt, kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama andmed mootorsõiduki kasutaja kohta. Kostja on seisukohal, et ta ei pidanud hagi esitamisel teadma, kes sõidukit 09.03.2019 juhtis, sest selleks hetkeks oli LS § 72 lg-s 2 sätestatud kuus kuud juba ammu möödunud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
24.LS § 72 lg 1 sätestab, et sõidukiomanik ja vastutav kasutaja peavad tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 72 lg 2 näeb ette, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama lõikes 2 loetletud andmed. Kostja on eeltoodud sätetest teinud järelduse, et pärast kuue kuu möödumist ei pea ta tõendama, et sõidukit võis kasutada mõni teine isik. Kuna LS § 72 lg 2 sisust nähtuvalt reguleerib säte seda, milliseid andmeid peab sõiduki omanik kuue kuu jooksul säilitama liiklusjärelevalvet teostavale isikule, kuid hageja ei teostanud liiklusjärelevalvet avalik-õiguslikus mõttes, siis on kostja poolt sätte tõlgendamine ebaõige. Menetluses on kostja esile toonud, et võõrandas 2020.a. sõiduki, kuid see ei välista hageja nõude edukust.
25.Kostja esitas asjas ka avalduse leppetrahvi vähendamiseks. Kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eeltoodust tulenevalt on leppetrahvi vähendamine kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Riigikohus on asunud seisukohale, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16, 17 ja 24). Käesoleval juhul puuduvad ringkonnakohtu arvates sellised asjaolud, mis annaksid aluse leppetrahvi vähendamiseks.
26.Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist summas 1,50 eurot, tuues esile, et kohtueelselt saatis hageja 24.05.2021 e-posti teel nõudekirja kostja rahvastikuregistrijärgsele e-maili aadressile XXX. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu arvates hageja seisukohaga, et meeldetuletuskirja e-posti teel isiku 6(7)
rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadressil saatmine on tahteavalduse edastamine mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses. Seega tekkis kostjal meeldetuletuskirja saatmise järgselt mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2). Kostja väitel ei ole ta tuvastanud kirja saamist oma e-posti aadressile. Samas puuduvad andmed ja tõendid, milliseid aadresse kostja üldse on kontrollinud. TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei oma käesoleva asja asjaoludel tahteavalduse jõustumishetke määramisel tähendust. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Apellatsioonimenetluses on kostja esile toonud, et hagejal on tõendamata Transpordiametile tehtud andmete saamiseks tehtud kulu 1,5 eurot. Ringkonnakohus osutab, et hagis nõudis hageja kostjale saadetud meeldetuletuskirja eest sissenõumiskulu tasumist 1,5 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel tuleb hageja nõue rahuldada.
27.Apellatsioonimenetluses esitas kostja mitmeid uus väiteid hagile, näiteks, et parkimistingimused on tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited erinevates menetlusetappides on vastuolulised. Maakohtus on kostja taotlenud leppetrahvi vähendamist põhjusel, et parkimisala parkimistasu on 5 eurot ööpäevas. Seega maakohtus teadis kostja parkimistingimusi, st nii leppetrahvi suurust kui ka parkimistasu suurust. TsMS § 652 lg 4 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hageja asjas uute asjaolude esitamisega ei nõustunud. Kostja ei ole välja toonud põhjust, mis takistas tal varem apellatsioonkaebuses esmakordselt viidatud vastuväidete esitamist, mistõttu tuleb need uued väited jätta ringkonnakohtus tähelepanuta. Menetluskulude jaotus
28.Kuna lõpptulemusena hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Rahaliselt määrab menetluskulud kindlaks maakohus juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2. Kostja on vastus apellatsioonkaebusele esile toonud, et isegi juhul, kui ringkonnakohus hagi rahuldab, peaks menetluskulud jääma hageja kanda, kuivõrd hageja ei olnud maakohtus nõus kompromissi sõlmima selliselt, et kostja tasub hagejale põhinõude. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus jätta menetluskulud hageja kanda või poolte kanda, sest hagimenetluses kompromissi pakkumise ajal oli hageja juba kandnud menetluskulusid, mida kostja ei olnud nõus hüvitama, sh ei olnud ta nõus neid hüvitama ka osaliselt, kuigi kompromissettepanekus hageja seda kostjale pakkus. /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.