Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalise suurusena 315 eurot (tasutud riigilõiv).
5.Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 112,33 eurot.
6.Kohustada kostjat tasuma punktis 5 väljamõistetud menetluskulude hüvitise tasumata osalt hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
7.Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 637 lg 21).
Tsiviilasi nr 2-22-126229 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 13.10.2022 Harju Maakohtule hagi (täiendatud 30.12.2022) A Lu (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx (esialgne võlausaldaja) ja kostja laenulepingu nr xxx, mille kohaselt kasutas kostja lepingu alusel limiiti kuni 1100 eurot. Limiiti tõsteti 15.06.2020. a lepinguga nr xxx summani 1250 eurot. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid järgmistel kuupäevadel: 10.03.2020 – 1100; 26.10.2020 – 500 eurot; 02.11.2020 – 500 eurot; 27.11.2020 – 300 eurot; 30.05.2021 – 350 eurot; 21.01.2022 – 400 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostja saadud raha kasutanud, kuid tagasimaksmise kohutust nõuetekohaselt täitnud ei ole. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 47,88% aastas ning krediidi kuluse määras 60,96%. Vastavalt lepingu tingimustele punktile 7.1. pidi klient maksma krediiti tagasi ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt kliendile saadetud arvele. Kostja jättis täielikult tasumata veebruarikuu, märtsikuu ja aprillikuu arved. Krediidiandja andis 19.04.2022 kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks. Täiendava tähtaja jooksul ei tasunud kostja võlgnevust, mistõttu ütles krediidiandja kostjaga 10.05.2022 lepingu üles ning loovutas nõuded hagejale. Kostjalt on krediidisumma katteks laekunud 1909,40 eurot. Tuginedes eeltoodule palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 1240,60 eurot; intress 177,15 eurot; sissenõudmiskulu 35 eurot; sissenõutavaks muutunud viivis 251,90 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Alternatiivselt, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte, palus hageja mõista kostjalt välja põhinõude 593,61 eurot. Kostja sai krediiti kogu summas 3150,00 eurot ning tegi tagasimakseid kogu summas 2556,39 eurot. Lisaks märkis hageja, et alternatiivse nõude rahuldamisel on hagejal õigus nõuda viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja arvutab viivist perioodi 11.05.2022 – 12.10.2022 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku summas 20,17 eurot.
Tsiviilasi nr 2-22-126229
PÕHJENDUSED
3.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.
4.Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude lepingulisel alusel. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 ning laenulepingute nr xxx ja xxx alusel. Selle eeldused on järgmised: 1) kehtiv leping; 2) raha maksmise kohustus; 3) kohustuse sissenõutavaks muutumine; 4) kohustuse rikkumine; 5) ei ole vabandatav.
5.Hageja on toonud välja, et xxx (edaspidi ka kui krediidiandja) ja kostja sõlmisid 10.03.2020. a laenulepingu nr xxx, mille järgi võis kostja kasutada lepingu xxx alusel limiiti kuni 1100 eurot. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 1 (dtl 37 jj), kust nähtub, et kostjale on võimaldatud kasutada krediidikontot limiidiga 1100 eurot. Limiiti tõsteti 15.06.2020. a lepinguga nr xxx summani 1250 eurot. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 2 (dtl 45 jj). Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 10.03.2020 21.01.2022 kogusummas 3150 eurot (10.03.2020 – 1100 eurot, 26.10.2020 – 500 eurot; 02.11.2020 – 500 eurot; 27.11.2020 – 300 eurot; 30.05.2021 – 350 eurot; 21.01.2022 – 400 eurot. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 3 (dtl 53 jj), milleks on krediidiandja pangakonto väljavõte, kust nähtuvad ülekanded kostja kontole märgitud summas. Lepingu kehtivuse hindamiseks tuleb hinnata ka lepingu tüüpi ning sellest tulenevaid täiendavaid nõudeid. Kuivõrd krediit on antud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva krediidiandja poolt tarbijast krediidisaajale, on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Hageja on toonud välja, et krediidi kulukuse määr on 60,96%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on see 59,92%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr ei ületanud seega laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära (VÕS § 4062 lg 1).
6.Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 1 ja 2 (laenulepingud), kust nähtub, et krediit tagastamisele kuulub. Hageja on enda esitatud tabelis välja toonud, et kostja on tasunud tagasimaksetena 2556,39 eurot (dtl 142). Pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja ühtegi tagasimakset põhivõlgnevuse katteks. Kuivõrd väljastatud krediit oli summas 3150 eurot, on kogu põhivõla tasumise kohustust rikutud. Raha saamisele suunatud kohus ei ole eelduslikult vabandatav.
7.Hageja on palunud esialgse hagi esemena välja mõista lisaks põhinõudele ka intressi, sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 251,90 eurot ja sissenõudmiskulu. Selleks, et kindlaks teha, kas nimetatud summasid saab nõuda, on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
8.Eestis kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi
Tsiviilasi nr 2-22-126229 tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).
9.Kohus selgitas 12.12.2022. a määruses hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 81 jj).
10.Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõttes osas esitanud seisukoha nii 30.12.2022. a hagiavalduse täienduses (dtl 100), 14.02.2023. a vastuses kohtunõudele (dtl 159 jj), 28.02.2023. a vastuses (dtl 171 jj) kui ka 16.10.2023. a vastuses kohtunõudele (dtl 190 jj). Hinnates eeltoodud menetlusdokumentides ja tõendites esitatut kogumis, leiab kohus, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav ning hageja ei ole tõendanud, et kostja oli laenu võtmise hetkel krediidivõimeline ehk et krediidiandja oli veendunud, et tarbija on suuteline krediiti tagasi maksma enda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.
11.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei kontrollinud enne laenu väljastamist laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust.
12.Kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli „muu kogutud teave“ KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha objektiivseid järeldusi tarbija kohustuste suuruse kohta. Üksnes tarbija märgitud hinnang enda majapidamiskulude suuruse kohta ei ole piisav, kuivõrd tarbija ei pruugi ka aru saada, mida selle all mõeldud on. Ei nähtu, et oleks küsitud või kontrollitud infot isiku muude kohustuste kohta, mh kolme lapse ülalpidamise kulude kohta. Seega pole võimalik järeldada, et isiku varaline seisund ja krediidivõime oleks kindlaks tehtud. Eelnimetatu ei sõltu igakuise tagasimakse suurusest ega isiku sissetuleku suurusest. Ka suurema sissetulekuga isiku jaoks võib väiksem kuumakse olla isiku maksevõimet ületav, kui isikul on kõik muud kohustused kokku igakuiselt suuremad kui tema sissetulek. Seda aga välja selgitatud ega kontrollitud pole. Kohus rõhutab, et käesoleval juhul ei saagi kindlaks teha, mis isiku maksevõime oli, sest selle kohta andmeid ei kogutud ega
Tsiviilasi nr 2-22-126229 kogutud andmeid ei kontrollitud. Väide, et pangakonto väljavõttest ei pruugi alati piisata, ei oma asja lahendamisel tähendust, sest käesoleval juhul ei saa väita, et pangakonto väljavõte ei oleks olnud piisav isiku maksevõime välja selgitamiseks, kuna seda ei küsitud.
13.Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3; RKTKo 2-21-13098/50, p 20). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.
14.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
15.Hageja on alternatiivselt palunud kohtul välja mõista väljastatud krediidi ja tagasimaksete vahe põhinõudena ja lisaks seadusjärgse viivis (dtl 195).
16.Kohus tuvastas eelnevalt juba väljastatud krediidi summa. Tagasimaksete summad nähtuvad laekumiste arvestusest (dlt 142). Väljastatud krediidi ja tagasimaksete vahe põhinõudena kuulub väljamõistmisele, s.o 593,61 eurot (3150 eurot - 2556,39 eurot), kuivõrd seda saab hageja igal juhul tagasi nõuda, isegi kui vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Seadusjärgse viivise väljamõistmise nõue kuulub samuti rahuldamisele (VÕS § 113 lg 1) summas 20,17 eurot.
17.Hageja on toonud välja ja tõendanud, et esialgne krediidiandja loovutas nõude hagejale ning sellest teavitati ka kostjat (dtl 146), mistõttu on hageja õigustatud isik võla sissenõudmiseks. Menetluskulude kindlaksmääramine
18.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav. Käesoleval juhul oli esialgse hagi hind 1721,28 eurot. Rahuldamisele kuulub summa 613,78 eurot. Seega on hagi rahuldamise protsent 35,66%, mis jääb kostja kanda, ja hagi rahuldamata jätmise protsent 63,34%, mis jääb hageja enda kanda.
19.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal.
20.Hageja on taotlenud tasutud riigilõivu (s.o 315 eurot) hüvitamist, millest tuleb kostjal hüvitada menetluskulude jaotuse järgi tema kanda jäänud osa, s.o 112,32 eurot. Lepingulise esindaja kulude hüvitamist hageja taotlenud ei ole.
Tsiviilasi nr 2-22-126229
21.Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
22.TsMS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4, menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Otsuse avalik kättetoimetamine kostjale
23.Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud avalikult. Ka maksekäsuosakonnal ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole asjaolud muutunud, kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.
Kohtu selgitused otsuse jõustumisest, jõustumise tagajärgedest ja täitmisest Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik. Otsuse jõustumist tõendava jõustumismärke väljastab menetlusosalise avalduse alusel ja kohtutoimiku põhjal asja lahendanud maakohtu kantselei. Maakohtu otsus jõustub eelkõige, kui: 1) apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud; 2) ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse või jätab kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata või kui lõpetatakse apellatsioonimenetlus ning ringkonnakohtu lahendi peale kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul kassatsioonkaebust ei esitata; 3) apellatsioonkaebus jäetakse ringkonnakohtus menetlusse võtmata, läbi vaatamata või rahuldamata või lõpetatakse apellatsioonimenetlus ja ringkonnakohtu lahendi peale esitatud kassatsioonkaebust ei võeta menetlusse, see jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või lõpetatakse kassatsioonimenetlus Kohtuotsuse seaduslik vaidlustamine peatab kohtuotsuse jõustumise. Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Kui kohtuotsus vaidlustatakse muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, ei jõustu kohtuotsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.
Tsiviilasi nr 2-22-126229
(allkirjastatud digitaalselt)
Maarja-Liis Lall Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.