osaühing GS Core (registrikood 16183586, asukoht Jõe tn 2a, 10151 Tallinn); hageja lepinguline esindaja Alar Liivamägi (osaühing GS Core, asukoht Jõe tn 2a, 10151 Tallinn, epost [email protected]); kostja H. A. (isikukood xxxx, xxxx).
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt H. A.’lt (isikukood xxxx) hageja osaühingu GS Core (registrikood 16183586) kasuks välja järelmaksulepingust nr xxxx tulenev põhivõlg 341.39 eurot, sissenõudmiskulu 14.55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 253.91 eurot.
3.Mõista kostjalt H. A.’lt (isikukood xxxx) hageja osaühingu GS Core (registrikood 16183586) kasuks välja viivis põhivõlalt 0,067 % päevas alates 26.07.2024 kuni põhivõla tasumiseni.
4.Jätta osaühingu GS Core (registrikood 16183586) hagi H. A. (isikukood xxxx) vastu rahuldamata viivise 67.67 eurot ja sissenõudmiskulu 14.55 eurot osas.
5.Jätta menetluskulud 12 % ulatuses osaühingu GS Core (registrikood 16183586) kanda ja 88 % ulatuses H. A. (isikukood xxxx) kanda.
6.Mõista kostjalt H. A.’lt (isikukood xxxx) hageja osaühingu GS Core (registrikood 16183586) kasuks välja menetluskulud 88% ulatuses, s.o summas 171.60 eurot.
2-23-139667
7.Hüvitamisele kuuluvatelt hageja menetluskuludelt tuleb kostjal H. A.’l (isikukood xxxx) tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.
I Asjaolud
1.OÜ GS Core esitas 29.09.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võla nõudes. Kohus tegi 09.10.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohtu kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 487 lg-st 1 kohustas kohus 15.12.2023 määrusega hagejat esitama kohtule oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis ning tasuma hagilt riigilõivu vastavalt TsMS §-le 139. Hageja esitas 04.01.2024 hagiavalduse, milles palub kohtul mõista kostjalt välja põhivõlg 341.39 eurot, intress 67.67 eurot, sissenõudmisega seotud kulud 29.10 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 207.48 eurot ning põhivõlalt edasiulatuvalt arvestatud viivis 0,067 % päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, tehes seda kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt. Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks kostja ja Xxxx Eesti filiaali vahel 15.08.2020 sõlmitud järelmaksuleping nr xxxx, mille alusel väljastati laen 381.99 eurot. Kostja ei teinud lepingu täitmiseks krediidiandjale ühtegi makset, mistõttu ütles laenuandaja 24.07.2021 lepingu üles. Xxxx Eesti filiaal loovutas oma nõude kostja vastu hagejale. Pärast nõude loovutamist tasus kostja hagejale 60 eurot: 18.10.2021 - 20 eurot; 05.11.2021 - 20 eurot ja 07.12.2021 - 20 eurot, millest 19,40 eurot loeti sissenõudmisega seotud kirjade katteks ja 40.60 eurot põhiosa katteks. Põhiosa võlgnevus on summas 341.39 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta selgitab hageja, et kostja võetud laen oli väga väike ja kostjale lepingust tekkinud igakuine kohustus – esimene makse 13.58 eurot, järgnevad 15.13 eurot kuus - oli erakordsaelt väike, mistõttu väga põhjalik krediidivõime hindamine ei olnud vajalik. Kostja esitatud andmete põhjal oli tema töösuhtest saadav regulaarne netosissetulek 670 eurot kuus ja finantskohustused olid 180 eurot kuus ja muud kohustused puudusid. Kostjale jäi avaldatu põhjal igakuiselt vaba raha 490 eurot. Laenuandja
2-23-139667 kontrollis kostja sissetulekut päringuga Pensioniregistrisse, mis kinnitas kostjal sissetuleku olemasolu. Krediidiandja kontrollis ka kostja võimalikke maksehäireid, tehes selleks päringu maksehäireregistritesse. Krediidiinfo maksehäireraporti ja Krediidiregistri maksehäireraporti kohaselt ei olnud kostjal maksehäireid, sealhulgas ka mitte minevikus eksisteerinud, kuid lõppenud maksehäireid. Seega oli kostja igati usaldusväärne, piisava sissetulekuga laenutaotleja, kes ei olnud makseraskustes. Juhul kui kohus leiab, et lepingule kohaldus seadusjärgne intressimäär 0 % aastas ehk kostjal ei olnud intressi maksmise kohustust (millega hageja ei nõustu), oli kostjal samadel tähtpäevadel maksegraafikus kajastatud põhiosamaksete tasumise kohustus, mis oli samuti tasumata ja lepingu ülesütlemine oli igal juhul põhjendatud. Harju Maakohus võttis 20.05.2024 kohtumäärusega hagiavalduse menetlusse ning kohustas kostjat esitama kohtule kirjalik vastus hagiavaldusele 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. 20.05.2024 kohtumäärus on kostjale kätte toimetatud postkasti jätmise teel TsMS § 326 lg 1 alusel 04.07.2024. Kostja ei ole käesoleva ajani hagiavaldusele vastanud. II Kohtu põhjendused
2.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: võlaõigusseadus (VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. TsMS § 444 lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
3.Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. TsMS § 444 lg 4 järgi võib kohus TsMS § 444 lg-s 3 nimetamata otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku või
2-23-139667 kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus täiendab otsust TsMS § 448 lg-s 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata jätmise tagajärgi. Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
4.Kohus on tuvastanud, et hagiavalduses ja selle täienduses on välja toodud faktilised asjaolud järgmiste eelduste osas: − krediit on võetud tarbija poolt (VÕS § 402 lg 1); − krediidiandja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 402 lg 1); − leping on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; − tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 4062); − tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 1 ja 2) ja lepingus on toodud kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused (VÕS § 404 lg 21); − lepingus on andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta; − lepingus on andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta (kui neid nõutakse või on võlaarvestuses arvestatud); − krediidikulukuse määr on lepingus õigesti märgitud; − viivis on lepingus väljendatud aasta- ja päevamäärana; − kui nõuded on loovutatud, on tarbijat sellest teavitatud (VÕS § 412 lg 1); − kohustused on õiges järjekorras täidetuks loetud (VÕS § 415 lg 2): esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks; − lepingus kasutatud tüüptingimused on kehtivad; − tehing ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86); − krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7).
5.Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole hageja hagiavalduses väljatoodud selgituste ja tõenditega vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt kirjeldanud, millest tulenevalt leiab kohus, et hageja väikelaenulepingust tulenev nõue ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses õiguslikult põhjendatud. Krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta selgitab hageja, et kostja võetud laen oli väga väike ja kostjale lepingust tekkinud igakuine kohustus – esimene makse 13.58 eurot, järgnevad 15.13 eurot kuus - oli erakordsaelt väike, mistõttu väga põhjalik krediidivõime hindamine ei olnud vajalik. Kostja
2-23-139667 esitatud andmete põhjal oli tema töösuhtest saadav regulaarne netosissetulek 670 eurot kuus ja finantskohustused olid 180 eurot kuus ja muud kohustused puudusid. Kostjale jäi avaldatu põhjal igakuiselt vaba raha 490 eurot. Laenuandja kontrollis kostja sissetulekut päringuga Pensioniregistrisse, mis kinnitas kostjal sissetuleku olemasolu. Pensioniregistri väljavõtet kohtule ei ole esitatud. Krediidiandja kontrollis ka kostja võimalikke maksehäireid, tehes selleks päringu maksehäireregistritesse. Krediidiinfo maksehäireraporti ja Krediidiregistri maksehäireraporti kohaselt ei olnud kostjal maksehäireid, sealhulgas ka mitte minevikus eksisteerinud, kuid lõppenud maksehäireid. Seega oli kostja igati usaldusväärne, piisava sissetulekuga laenutaotleja, kes ei olnud makseraskustes. Krediidiandja lähtus sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel laenutaotleja esitatud ankeedist ning tegi päringu maksehäireregistritesse, mida ei saa kohtu hinnangul lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse lepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid tarbija ei võlgne. Käesolevalt ei ole vaja tagasimakseid uuesti määrata, kuna leping on kehtivalt üles öeldud.
6.VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kokkulepitud kirjade saatmise hind, mis tuleneb lepingu üldtingimustest (1. lõik ja p-d 3.6. ja 3.7.) ja panga hinnakirjast, millele on viidatud ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes ja VÕS § 1132 lg-test 1-2. Kirja hind on 4.85 eurot. Pärast lepingu lõppemist on saadetud kuus meeldetuletuskirja, mis on tasumata. Seega võlgneb kostja tasu kuue meeldetuletuskirja eest (6 x 4.85) 29.10 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist nõuda tasu kolme meeldetuletuskirja eest. Seega on hageja sissenõudekulude nõue põhjendatud ainult kolme kirja osas summas (3 x 4.85) 14.55 eurot.
7.TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul välja mõista kostjalt põhivõlalt arvestatud viivis alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni, tehes seda kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina põhivõlalt. Alates hagiavalduse esitamisele järgnenud päevast (05.01.2024) kuni kohtuotsuse tegemiseni (25.07.2024) on sissenõutavaks muutunud viivise arvestus järgmine:
2-23-139667 –
summa 341.39 eurot, periood 05.01.2024 - 25.07.2024, viivise määr 0,067% päevas, perioodis päevi 203, summa 46.43 eurot.
Võttes arvesse viivist kuni hagi esitamiseni, summas 207.48 eurot, siis on kohtuotsuse tegemise seisuga hageja viivise nõue (207.48 + 46.43) 253.91 eurot.
8.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 341.39 eurot, sissenõudmiskulu 14.55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 253.91 eurot, viivis põhivõlalt 341.39 eurot alates 26.07.2024 0,067% päevas kuni põhivõla täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata intressi 67.67 eurot ja sissenõudmiskulu 14.55 eurot. III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2).
10.Hageja nõude suurus kokku oli 692.07 eurot. Kohus mõistis kohtuotsusega kostjalt välja põhivõla 341.39 eurot, sissenõudmiskulu 14.55 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 253.91 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 88%. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 12% ulatuses hageja kanda ning 88% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskulude suuruseks hagiavalduse kohaselt on tasutud riigilõiv 175 eurot ja maksekäsu kiirmenetlusega seonduv menetluskulu 20 eurot. Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv (TsMS § 138 lg 2). Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluses 65 eurot ning täiendavalt hagiavalduse esitamisel 110 eurot, ehk kokku 175 eurot. Nimetatud summas tasutud riigilõiv on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kohtukuluga, mis tuleb kostjalt välja mõista. Vastavalt TsMS § 4842 tuleb kostjalt välja mõista 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses.
2-23-139667 Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 195 eurot, millest kostja kanda jääb 88% ehk 171.60 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.