Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek
Määruse tegemise aeg ja koht 18.07.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-9502
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X paigutamiseks tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ja talle tahtest olenematu haiglaravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.06.2024 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 21.06.2024 määrus muutmata.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 19.06.2024 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva tahtest olenematu ravi otsusest arvates.
1.1.Avaldusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERH-i psühhiaatriakliinikus haiglaravil esimest korda. Varem on puudutatud isik vaimse tervise probleemidega meditsiini vaatevälja sattunud 2020. aasta augustis, kui pärast tüli õega võttis impulsiivselt suitsiidi eesmärgil sisse 15 tabletti ibuprofeeni. Ta viidi kiirabiga Sihtasutus Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda, kus kehaline seisund stabiliseeriti ja jätkus soovitati psühholoogilist nõustamist.
1.2.Puudutatud isik pöördus 18.06.2024 erakorraliselt ema saatel PERH-i psühhiaatriapolikliiniku valveõdede triaaži. Emalt saadud andmetel oli puudutatud isiku käitumine olnud imelik ning meeleolu kõikuv eelneva nelja päeva jooksul. Puudutatud isik näiteks rääkis, et ta töötab terve elu, müüb ja ostab asju, kliendid varsti kannavad talle hästi palju raha, suudab juhtida tervet maailma, saab kõigile raha anda ja palka maksta. Puudutatud isik saatis emale kummalisi videoid ja sõnumeid. 17.06.2024 käis tööl, kuid rääkis seal ebaadekvaatset juttu ja jäi tööst ilma. Ka naabrid tegid puudutatud isiku käitumise osas märkuseid, nood täheldasid, et puudutatud isik jookseb ringi, karjub, räägib pidevalt jumalast. Tema söögiisu vähenes, kaotas kaalu. Vastuvõtul kõneles puudutatud isik kiire tempoga segast juttu, kuulas kõvasti muusikat, pidevalt liigutas jalgu. Puudutatud isik suunati edasi hindamiseks valvepsühhiaatrile, kus ta kõneles jätkuvalt kiiresti ja valjuhäälselt. Avaldas, et tema mõtted töötavad paremini, on loodusega paremas kontaktis, käinud nelja päevaga 200 kilomeetrit ja sellel ajal palju mõelnud perest, tööst, äriideedest, naistest ning nüüd on tal tuhandeid äriideid ja iidset informatsiooni. Tema meeleolu hinnati kõrgenenuks. Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (psühhoos) lähtuva nii teda ennast kui ka ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 18.06.2024 kell 16.24.
1.3.Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isik on pinges, aktiivne, kergesti ärrituv, liigub pidevalt ringi. Vestlusel raviarstiga tõstab häält, distantsi ei hoia, terve aja seisab püsti ja žestikuleerib jõuliselt. Tema meeleolu, enesehinnang ja tahteaktiivsus on patoloogiliselt tõusnud. Avaldab suurusluulumõtetena, et vanemad tõid teda haiglasse, kuna ta on superinimene, nendest kõigist parem, targem, tugevam. Viimastel päevadel jalutas palju ringi, tegi mitu läbimurret, mõtles välja hulganisti äriideid. Nüüd ta on äride ja krüptorahadega teeninud miljardeid. Kui saab teada vajadusest haiglaravile jääda, siis lubab haigla kinni panna, enda advokaatide armee peale saata, raviarsti vallandada.
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – mania psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2). Puudutatud isiku reaalsustaju on tugevalt häirunud, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiguslikest sümptomitest tingitud ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu võib puudutatud isik olla oma psüühikahäire tõttu ohtlik nii iseendale kui ümbritsevatele. Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.
2-24-9502
2.Harju Maakohus rahuldas 19.06.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 18.06.2024 kell 16.24 kuni 22.06.2024 kell 16.24 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega ning vajadusel elekterkrampravi teostamisega.
3.Puudutatud isiku raviarsti 21.06.2024 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus pikendas 21.06.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega ja lubas hoida puudutatud isikut tema tahtest olenemata PERH-i psühhiaatriakliinikus ning kohaldada puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi 40 päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o alates 18.06.2024 kell 16.24 kuni 28.07.2024 kell 16.24 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks, sealhulgas psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks ning vajadusel elekterkrampravi teostamiseks haigla tingimustes, arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult raviga ei nõustu.
4.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on isikul raske psüühikahäire – psühhootiliste sümptomitega mania (RHK-10 F30.2). Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Maakohus nõustus arsti poolt väljatooduga, et puudutatud isiku reaalsustaju on tugevalt häirunud. Ka ärakuulamisel kinnitas puudutatud isik, et ta on kõige rikkam, targem, parem ja tugevam inimene ning et tal on maailmas palju kontakte (nt on ta kontaktis Saksamaa kõige suurema kanepi ärimehega jne). Avaldas, et ta toodab palju sisu (contenti) ja tegeleb krüptoga tänu millele on ta väga rikas, kuid samas möönis, et praegu tal veel raha pole. Kinnitas, et on oma elu läbi analüüsinud ja kõik niidid kokku viinud ning jõudnud oma elus selgusele. Adekvaatset selgitust, milles selgus seisneb, ta ei andnud. Arst kinnitas, et puudutatud isikule oli enne ärakuulamist manustatud rahustit, antipsühhootikumi ja meeleolustabilisaatorit, kuid sellest olenemata oli tema meeleolu märgatavalt kõrgenenud. Tulenevalt eeltoodust ei suuda maakohtu hinnangul puudutatud isik enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Arvestades puudutatud isiku diagnoosi leidis maakohus tuginevalt psühhiaatri arvamusele, puudutatud isiku ja arsti ärakuulamisele, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ning ta ei suuda seetõttu adekvaatselt oma käitumist juhtida.
4.2.Maakohus leidis, et haiglaravita jäämisel on puudutatud isik ohtlik eelkõige iseendale ja teistele. Tema käitumine on ajendatud psühhoosist ning diagnoosist tulenevalt ei suuda ta elulisi olukordi adekvaatselt hinnata, mistõttu on tema käitumine ettearvamatu. Arsti hinnangul väljendub tema ohtlikkus ka võimalikus agressiivses käitumises, millega maakohus nõustus. Puudutatud isiku reaalsustaju on tugevalt häirunud ja selliselt ei ole ta suuteline adekvaatselt oma tegusid mõistma ning enda eest hoolitsema. Kuna isik ei saa aru oma käitumisest ega suuda seda adekvaatselt juhtida, on ilmne, et isik ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha.
4.3.Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek vähem piiravamates tingimustes. Puudutatud isik ei mõista psüühikahäirest tulenevalt ravivajadust, mistõttu jääks isik ilma tahtevastase haiglaravita ka ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema
2-24-9502 enda ja teiste tervise kaitseks. Ilma asjakohase ravita on praegustel asjaoludel isiku ohtlikkus lähitulevikus kohtu hinnangul pigem tõenäoline. Kuivõrd puudutatud isik ei mõista tema psüühilisest seisundist tulenevat järjepidevat ravivajadust, poleks maakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi kirjeldatud olukorras küllaldane.
4.4.Maakohus leidis arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, ning arstide arvamust, et puudutatud isiku seisundi raskusest tulenevalt ta vajab ravi vähemalt 40 päeva, et kohaldada tuleb esmast õiguskaitsevahendit tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel maksimumtähtajaks.
4.5.Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku ja tema raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole tema suhtes täidetud eeldused, mis võimaldaksid teda tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutada. Puudutatud isiku hinnangul kõige olulisema eeldusena puudub tal raske psüühikahäire, mistõttu pole alust teda ka haiglas ravida. Puudutatud isik möönab, et oli uneprobleemidega, kuid välistab endal psühhoosi või muu sarnase seisundi esinemise. Puudutatud isiku käitumine polnud ohtlik talle endale või teistele. Selles pole midagi halba, et ta on kõige targem ja parem inimene maailmas. Ta on arstidele kõik ausalt ära rääkinud ja kui ta oleks teadnud, et ta selle peale haiglasse pannakse, siis ta poleks seda teinud. Arstide poolt vajalikuks peetavaid teste võib ta teha ka lihtsalt arsti juurde tulles. Puudutatud isik on nõus olnud vajalike uuringutega ning seetõttu ei vaidlusta ka esialgset õiguskaitset (neli päeva), kuid on seisukohal, et tema paigutamine kinnisesse asutusse ja tahtest olenematu ravi rakendamine on põhjendamatu.
6.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
7.Avaldaja teatas 05.07.2024, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 05.07.2024.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
10.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 05.07.2024 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
2-24-9502
11.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
12.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
13.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
14.Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – mania psühhootiliste sümptomitega (RHK-10 F30.2). Puudutatud isikul olid kõrgenenud meeleolu, enesehinnang, energiatase ning suurusluulumõtted, et ta on kõige rikkam, targem ja tugevam inimene. Maakohus veendus isiku ärakuulamisel, et puudutatud isiku käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud ja tema reaalsustaju on tugevalt häirunud. Ka ärakuulamisel kinnitas puudutatud isik, et ta on kõige rikkam, targem, parem ja tugevam inimene maailmas ning et tal on maailmas palju kontakte (nt on ta kontaktis Saksamaa kõige suurema kanepi ärimehega jne). Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast kolme päevast haiglas viibimist, mistõttu oli vajalik jätkata tahtest olenematut ravi. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
15.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja seisukohast määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Kõrgenenud meeleolust ja luulumõtetest tulenevalt kaotas puudutatud isik enne hospitaliseerimist töökoha ning tema käitumises esines iseennast ohustavaid märke. Puudutatud isik kirjeldas ärakuulamisel enne haiglaravile paigutamist veedetud päevi ning puudutatud isiku räägitust järeldub, et ta sõi ja magas vähe. Kuivõrd puudutatud isiku käitumine oli psühhootilistest
2-24-9502 elamustest mõjutatud, ei olnud ta võimeline iseseisvalt hakkama saama ega enda eest vastavalt esinevale vajadusele hoolitsema. Puudutatud isiku puhul esines oht, et ta paneb end tal esineva kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja luulumõtete tõttu väljaspool haiglakeskkonda olukordadesse, mida ta ei suuda adekvaatselt hinnata ja seab sellega ohtu eelkõige iseenda tervise ja toimetuleku. Lisaks enese ohustamisele on avaldaja vastuses määruskaebusele esile toonud, et ta võis ohustada ka teisi, kuna on kergesti ägestuv ja muutub kurjaks, kui tema ootustele koheselt vastu ei tulda, lisaks ähvardas puudutatud isik enda raviarsti ja osakonnas laamendama hakata. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Puudutatud isik eitab määruskaebuses jätkuvalt tal esinevat psüühilist häiret. Kuna puudutatud isikul puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest ning tema reaalsustaju oli oluliselt häirunud, leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
16.Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Määruskaebusest ja avaldaja määruskaebuse vastusest nähtuvalt eitas puudutatud isik jätkuvalt tal esinevat psüühikahäiret ja haiglaravivajadust ning vajadust võtta medikamentoosset ravi. Lisaks märkis avaldaja, et puudutatud isik on haiglas üritanud ravimite võtmisel petta. Olukorras, kus isik ei mõistnud ravivajadust ning on püüdnud ka haiglas viibides ravimite võtmist vältida, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Arvestades määruskaebuse vastuses märgitud asjaolusid puudutatud isiku ravivalmiduse puudumise kohta ja ka asjaolu, et puudutatud isik möönis määruskaebuses, et ei oleks pidanud arstidele enda kohta täielikku tõtt rääkima, et vältida haiglasse sattumist, ei pea ringkonnakohus veenvaks puudutatud isiku väiteid, et ta võiks käia vabatahtlikult ravi saamiseks haiglas. Lisaks ei ole väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral võib isik ravimid jätta võtmata, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
17.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
18.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
19.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.